Katrina orkaanist põhjustatud looduskatastroofi ohver oli see linn.
Seda muidugi. Aga midagi positiivset. Viimasest ajast. Juulis plaanin seda linna külastada ja oleks kena kui saaksin värskemaid muljeid. Eriti teemal New Orleans ja blues.
Seal elavate tuttavate sonul taastub linn joudsalt. Arvestades sellega, et French Quarter orkaanis kuulduste kohaselt palju kannatada ei saanud, siis päris suure osa New Orleansi "fiilingust" peaks sealt kätte saama. French Quarter ei ole ainult Bourbon Street, vanalinna väikesed vaiksed korvaltänavad on pigem kohalike kui turistide päralt. Juhul, kui tramm taas liiklema on pandud, soovitaks sellega nt St Charles Avenue'l soita. Parim aeg minekuks on kevad, suvel niiske kuumus.
Eelmisel sügisel sai käidud. Suht pettumus, linn on väga tühi peale orkaani. French quarder on vikerkaari ja homosid täis, suht ebameeldiv. Kohalike jutu järgi on uueks metropoliks Baton Rouge.
Kas keegi on seal käinud? Kuna oleme New Orleansis neli päeva peaks vähemalt ühel päeval ka kuskile välja sõitma. Oskab ehk keegi öelda kas Baton Rouge võiks see koht olla? Või soovitate midagi muud päevatripiks? Juba ette tänulik olles.
Tervist. New Orleansist tagasi. Viibisime Louisianas juulis neli päeva. Jälgi Katarinast ei kohanud kuskil. Linn õitseb ja areneb mühinal, nagu Tallinn Savisaare juhtimisel:-). Ööelu keeb, päevaelu samuti, trammid sõidavad ja inimesed on rõõmsad ning abivalmid Alguses natuke pabistasin, kuna targad inimésed internetis kirjutasid, et NO on suurima kuritegevusega linnu USAs kuid midagi põnevat õnneks(või kahjuks) meiega ei juhtunud. Linn ise aga oli väga kihvt ja inimlik. Kuna lendasime sinna Las Vegasest oli kontrast eriti suur. Peale linna peal tšillimise, mis seal ongi põhitegevus, käisime ka rataslaev Natcheziga paaritunnisel Mississipi kruiisil.
Ühel päeval sõitsime mööda Great River Roadi (väike Mississipi äärne maantee) Baton Rouge`i mis on Louisiana osariigi pealinn. See koht aga nüüd küll mingi metropol pole. Tegemist tavalise administratiivkeskusega. Päevalgi oli downtown täiesti tühi. Leidsime vaid kaks Subway söögikohta ja ühe hiinaka. Mingit ööelu on seal väga raske ette kujutada. Ainus linna vaaatamisväärsus on kapitoolium mis Ühendriikide kõrgeim. Käisime ka seal sees ning vaatasime 24 korruse vaateplatvormilt alla. Vaade oli lummav. GRRi ääres soovitan muidugi astuda sisse ka mõnesse istandusse mis tänapäeval muuseumid.
Teisel päeval aga käisimegi alligaatoreid vaatamas. Mitte kasvanduses vaid vabas looduses. Kahetunnine tripp väikese mootorpaadiga maksab u 25 doltsi ning alligaatoreid ja muid elukaid nägi selle raha eest piisavalt. Missisipi alamjooksu sood on muidugi elamus omaette. Peale alligaatorite vaatamist sõitsime Louisiana lõunatippu, Mehhiko lahe äärde Grand Isle loodusparki (State Park), u 150 miili NOst. Lootsime, et tegemist on maalilise rahvuspargiga kus lendavad pelikanid ja kalad löövad sulpsu kuid see oli meie mõistes hoopis suvilakooperatiiv. Tõsi küll kooperatiivi liikmed olid kohalikud miljonärid. Aga huvitav oli ikkagi ning Mehhiko lahes sai end ka ära kasta. Pikk liivane väga ilus rand ning merevesi vist peaaegu 30 kraadi.
Kokkuvõtteks. Kolme nädalase USA turneel külastatud linnadest oli NO kõige lahedam. Koht, kus elu keeb on siiski prantsuse kvartal. Avastamist on seal küllaga nii peatänavatel kui ka väikestel kõrvaltänavatel. Linn on muusikat täis. Igast poest ja baarist tuleb mõttetu tümaka asemel mõnusat jazzi ja kreooli cajuni. Tänavamuusikud on tõeliselt tasemel. Kohalik köök on võrratu - jambolaya, leivapuding, gumbo. Loomulikult jääkokteilid, eelkõige Hurricane. Havanna! sigarid. Soovitan seda linna igati. Eriti mõnus oli peale pikka USA trippi seal end natuke lõdvaks lasta ja lihtsalt elu nautida. NB! Muidugi ei maksa end liiga lõdvaks lasta ja unustada, et tegemist on siiski USA kriminogeensema piirkonnaga. Öösel pole soovitav prantsuse kvaralist välja hulkuma minna ning getodes ei ole mõtet päevalgi jõlkuda. Ka taskuvarastega peaks arvestama.