Ei soovita. Läbisin sel suvel raja täes pikkuses. Omaenese peremees on ikka hää olla. Kui jalad villis või lihased tulitavad, siis ei leia ma küll 27 km läbimisest mingit mõnu. Ja mulle tundub Season`i pakkumine "natuke" kallivõitu, kusjuures söök ja ööbimine tuleb veel enesel maksta. Või lugesin lohakalt? Lend Hispaaniasse ja tagasi maksis odavlennufirmaga alla 2000 kr, kogu suve vältel õnnestus söögi- ööbimise peale kulutada alla 400 euri. Minu ettepanek- mine üksi või äärmisel juhul kaksi, jäta see pooleldi orgunnitud asi tegemata.

Oleks soov minna rännakule, aga kuna pole varem käinud, siis oleks tore, kui oleks reisikaaslane. Rännak võiks toimuda suvel(muul ajal lihtsalt ei ole võimalik) ja olen nõus pmst kõigi tingumstega. Endas: 18 aastane neiu, elan Tallinnasja muud rohkem ei oskaksi öelda. e-mail: [email protected] tel: 56 669 668

Tere Saskia! 2010 aasta on Caminol Holy Year, mis tähendab , et rändureid on umbes 3 korda rohkem. Mis muidugi on vahva, suhtled palju ja saad paljudega tuttavaks, isegi siis kui üksi sinna lähed. Aga arvestama pead, et öömajadele hakatakse tormi jooksma. Kuna nende kohtade arv on suht piiratud. Ise Käisin eelmise aasta augustis, kui Hispaanlased puhkavad ja samas rändavad, ka siis oli tunda et öömajad said igaõhtu rahvast täis. Mäletan kuidas vestlustes öömajade pidajatega nad kartsid 2010 aastat, ning enamus lubas magamiskohti juurde ehitada. Aga usun, et nad ka valmistuvad selleks, juba otsitakse erinevates foorumites vabatahtlikke sinna suvekuudeks appi. Rännak ise on muidugi suurepärane, mine kindlasti. Suvi on seal suurepärane ja ilus. Inimesed keda kohtad on just kui õed-vennad. Kui rohkem infot sooviksid anna teada! Buen Camino!

Kuidas on nendel teedel turvalisusega lood, kas juhul, kui ööbimiskoht on täis, kas siis julgeks ka üksinda (kaitsetu üksiku naisterahvana)ööbimiskoha kõrval murul magada või peaks ikka punnitama ennast järgmisesse ööbimiskohta?

Väga paljudes kohtades on öömaja väikelinna kivises tänavafrondis üks maja, kus lihtsalt puudub muruplats kõrval.Veidi targemad on järgmised variandid: -vältida juuli ja eriti augustis rändamist, kui kohalikel on puhkused, -tavaliselt on olemas lähikonnas ka eramajutuskohad, kuigivõrd kallimad, kuid kõlbavad avariijuhtudel -leidub ka kohti, kus järgnev alberque on ca 10 km kaugusel, siis võib kaaluda edasirändamist, muidugi kõik sõltub ka kellaajast, -vahest õnnestub ära rääkida ka majutustädi, kes organiseerib võimalusel mingi nurgakese põrandal.

Üldiselt suuremates linnades, kus alberque oli rahvast täis ja mattidele ka enam ei mahtunud siis öömajapidaja leidis kohad kuskil spordisaalides, muidugi oma mati peal. Aga oli juhuseid kus magati ka linna või küla lähedal telgis, minul oli telk kaasas aga tarvis ei läinud kordagi. Kuid eraöömajades, mis veidi kallimad peaksid ikka koha leidma, oleneb mis teed mööda sa käid.

Üks küsimus veel turvalisuse kohta, et kas sellel rännakul on väga suur oht sattuda röövimiste vmt kuritegude ohvriks, eriti just üksinda rännates?

Mul on kogemus 2 a. tagusest ajast, kui Alberguest lahkudes olin kuhugi jätnud oma kaelakoti koos kogu raha, passi, piletite, rahakaartide jms. Umbes 1,5 tunni pärast olles teelt eksinud (ainus kord kui see juhtus - märgid kadusid ära, läksin teiste järgi ja lõpuks oli nii 20 pealine kamp kuskil põldude vahel) lähenesid järgmised eksinud hüüetega "Anna from Estonia". Täitsa võõrad ja umbkeelsed itaallased olid, sain kogu varanduse enne tagasi kui olin selle kadumist märganud. Samas oli mind vist hoolega otsitud, sest terve päeva lähenes inimesi, kes küsisid kas ma ikka oma rahakoti tagasi sain. Ja seal olin täiesti ise süüdi, et asjad ära kaotasin ja väga õnnelik, et nad hiljem kätte sain. Hiljem juhtus teises kohas küll lugu, et ööbimiskoht oli hommikul juba lahti, aga hospitalerot ei olnud selles kohas ja hommikul keegi kohalik käis vargil, 1 mees avastas ta oma asjade kallalt ja ühelt naiselt oligi nagis rippuv jope ära võetud. Aga selliseid absoluutselt ilma valveta kohti oli suht vähe, praegu meenubki ainult 2 kohta.

Ei kohanud eelmine suvi küll ühtegi pätti või ebameeldivat kogemust. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Kui oled muidugi suurlinnas siis pead lihtsalt jälgima et keegi su kotti pihta ei pane. Rändurid ise seda ei tee, kohtud nendega ju päris tihti erinevates alberquedes. Muidu külades kohviku või baari juures olid meie seljakotid uksetaga maas. Buen camino!