Ma mäletan, et kui ma oma esimesel camino aastal olin parasjagu puhkides, liigrasket seljakotti tassides ja oma pisikest/ülisuurt ego ületades jõudnud mingi mäe otsa, siis vaatasin kuidas samas mingi prantsuse tädi minust tuhisedes möödus, kandes vaid vöökotti. Ja ma mõtlesin - mis too nüüd siis oli? Ilmselt selline variant, kus kotid viiakse järgmisesse punkti ja sina saad vaid edasi kepsutada.

Teisel aastal kohtusin austerlastega, kellel oli samuti nn organiseeritud trip - igal aastal ca nädalake-kaks, osa neist ööbis hotellides, osa alberguedes, buss viis igal hommikul tagasi eelmise päeva lõpp-punkti. Samuti kohtusin just oma kõige masendavamal, räpasemal ja piinavama oleku päeval Valencias elava saksa perega, kes lasi igal õhtul end taksol viia tagasi paradori, ehk lukshotelli, kus parasjagu elati. Ja hommikul siis edasi. Kontrast minu vaevu liipava, higise oleku ja roosat pulloveri ning valget triiksärki kandva, sujuvalt liikuva perepea ja viimase peal kullastatud parimais aastais pereemaga oli üsnagi masendav.

Samuti loobusin ma O'Cebreiro otsa ronides (etapil, kus paljud pidid katkestama) nn pakitakso teenustest ja leidsin, et igaüks peab oma koormat ise kandma. Kui ma juba sinna raja peale läksin. Võib-olla on minus mingi sado-maso alge, aga mulle tundub, et ihuüksi minnes, hetkes orienteerudes ja ennast/oma mugavustunnet pidevalt ületades on lõpuks rahulolu suurim. Läksin meelega omapäi. Minnes üksi, oled sa lõpuks sunnitud teistega kontakteeruma, hääletama umbkeelsena Baskimaal, sa ei tea täpselt, millal saab süüa ja kus magada. Kui päev algab, ei tea sa, kus ja kuidas see lõpeb - ja selles on oma võlu.

Samas, mis oli õige mulle, pole seda võib-olla teistele. Mis mulle ka peale caminot on meeldi jäänud/edaspidi kasulikuks osutunud on, on tõdemus, et kõik otsused, mis inimene ka teeb, on antud ajahetkel õiged. Valesid lihtsalt pole. Buen camino - mida/kuidas iganes sa ka valid.

Ma pole palverännakul käinud ja ei kavatse ka minna ja seega ei oska kahjuks midagi arvata, aga huvi pärast küsin: misasi on see Season ja kust selle korralduse kohta lugeda saab?

Selle palverännaku kohta saab infot www.season.ee lehelt ja Paolo Coelho raamatust "Palverännak:Maagi päevik".

Ilmselt on neid alati olnud, kuigi mina tõesti kahtlen, kas selline sind pattudest puhastab.

Season annab piletid ja eestikeelse info. Sellisena tundub nende korraldus küll arukas. Kui nad hakkaks camino ajaks sulle hotelle sebima, siis see oleks juba jama.

Algne küsija - kui tahad palverännaku enda (mitte Seasoni) kohta teada, siis otsi tripist camino või santiago de compostela järgi, nende rännakute kohta on siin palju kirjutatud.

No näiteks: http://trip.ee/node/3795

Oh ei, ise Seasoniga mingi hinna eest ei lähe. Hingel hakkas kohe soe kui lugesin raspberry kommentaari. Mul olid käies muuseas samad kogemused ja mõtted. Käisin oma caminot eelmisel aastal ja üksi (kuigi alustasin alles Leonist). Nuud lähen juunis uuesti ja kavas prantsuse tee täies mahus läbida. Lihtsalt lugesin Seasoni pakkumist (ka nende päevade jagunemist) ja tekkis tunne, et need matkajad (palveränduriteks ei tahaks sellist matkakorraldust lugeda) jäävad ikka vägagi paljust ilma. Pean silmas just neid kogemusi, mida raspberrygi kirjeldas. Olen seisukohal, et palverännakule tuleb minna siiski üksi või äärmisel juhul väga väga lähedase inimesega. Buen camino kõigile sellegipoolest.

Kas palverännak peab olema tõesti teiste jälgedes? Et muidu patte ei lunastata? Või et muidu palverännaku tunnet ei teki? Et Coelho kirjutas ja piisab sama teekonna läbimisest, et tunda ennast ka vaimse inimesena. Hästi, katoliiklasi võib mõista, aga teiste puhul mõjub see küll pigem naeruväärsena, kui vaimsust otsiva teekonnana.

Hästi, katoliiklasi võib mõista, aga teiste puhul mõjub see küll pigem naeruväärsena, kui vaimsust otsiva teekonnana.

Seletaksid ehk pisut laiemalt, ei saanud nagu hästi öeldust aru?

Et palverännakut ei pea teostama mööda sissetallatud radu mööda, võib ka oma raja valida.

Enne palverännakut tasuks lugeda ka Tiina Sepa "Peregrina päevikut" (Loomingu raamatukogu nr 1-2/2007)

Ükski palverännak ise-eneses ei puhasta kedagi pattudest; alustades sellest, et pattu kui sellist pole tegelikult olemas. Inimese definitsioon "patune" olemisest on sama algeline kui siili arusaam kvantfüüsikast. Arvan, et compostela rada käiakse raja enda ning tema ajaloo pärast, eneseületamise pärast - mitte selleks, et olla "parem" või "puhtam" Jumala silmis. Inimesele, kes teadlikult vaimsust otsib ning on hakanud mõistma põhjuse ning tagajärje seost on juba pelgalt igapäevane elu muutunud palverännakuks. Selleks ei ole vaja enam kellegi ettetallatud radu mööda tuhiseda. Kuid arvan, et kindlasti tasub minna, kui sa ei tea täpselt mida sa otsid - kui otsid inimesi, kes mõtlevad samades suundades kui sina. Kui otsid tükikest eksootikat, seiklust ning vabastavat tunnet, mis tekib raskuste ületamisel. Justnimelt minge üksi nagu raspberry kirjutas, organiseerige ise võimalikult palju, olge vahel üksi, vahel mägedega, vahel suhelge teekaaslastega. Vabaks ei tee teid teekonna läbimine ja kilomeetrid, vaid järeldused, mida te rada läbides oma elust teete ;)

Oh ei, ise Seasoniga mingi hinna eest ei lähe.

Mina saan aru, et Season teeb nii vähe kui võimalik: leiab sulle piletid ja annab infot kaasa. Ei sõnagi sellest, et mindaks kindlal kuupäeval, suure seltskonnaga või rohkem organiseerides. Miks nad halvemad on kui näiteks Estravel, kes sulle samad lennukipiletid müüb?

(Võib-olla saan valesti aru ja nad korraldavad mingi grupi-rännaku...)

Aga kas sinna üldse tasub minna või kui, siis kuhukuidas/kellega - siis siin vist kehtib raspberry tõde täiega: iga tehtud otsus on õige.

kui keegi tundis, et suhtun halvustavalt Season`i pakkumisse. Ei ole nad tõesti kellesti halvemad ega paremad. Pakuvad teenust nagu iga teine reisikorraldaja (muide matka algus ja lõpukuupäev on fikseeritud ja grupikäimise võimaluski olemas, samas ei ole kohustus!). Esialgne soov oli ju lihtsalt teada teiste arvamusi grupiviisilise palverännaku kohta. Võib olla ju vägagi tore nii 15se pundiga koos kõmpida? Lihtsalt ise ei kujuta seda ette (olen üksi oma caminot käinud ja see on pisut muud)?

Ma ei tea küll, millise siiliga sa rääkisid kvantfüüsikast, aga mõne inimese jaoks võib "patt" olla näiteks hoolimatu tegu, mis jääb hingele. Usun, et palverännakul on võimalik seda koormat kergendada, kui on piisavalt aega iseendaga olla. Kui sina saad sellega hakkama keset igapäevast trügimist, siis au sulle!

Sai käidud mõni aasta tagasi jalgrattagrupiga.Täpsemalt Estellast Santiago de Compostelasse.Tahtsime näha ka Atlandi ookeani ja nii sai ööbitud ka kusagil Noia lähedal.Kuna on rattaga üksjagu matkatud ei olnud see marsruut minu jaoks kõige atraktiivsem ja liiga palju autosid ja inimesi oli ka.