Panama City metroo on tõesti osaliselt maapealne, aga oma pool sellest on siiski ka tänavate all ja päris sügaval.

Palav on seal enamasti küll jah, õhtune või öine aeg sobib füüsiliselt aktiivseks tegevuseks paremini.

Üks minu tuttav lendas eile Eestist Panamasse ja ei küsitud 1000 USD kohta midagi.

Lisan veel varasemale, et vähemalt Panama Citys ei maksa majutuse pealt kokku hoida. Seal ei ole nii nagu Tallinnas, et madalhooajal saab kesklinnas 30 euroga igati viisaka toa heas hotellis. Kui Panama Citys maksab hotellituba 30 USD, siis on seal kindla peale midagi halvasti. Tõenäoliselt vana ja räämas hotell, puudulikult koristatud ja pooled asjad toas katki. Kõige tüüpilisem probleem odavates tubades on lärmakas konditsioneer, mis ei lase magada. Ja kui selle välja lülitad, hakkab kiiresti palav ning ikka magada ei saa. Parem maksta siis veidi rohkem, alates nii 50-60 USD ja puhata viisakates tingimustes korralikult välja.

Kunagi sai käidud Panama Cityst San Blas neemel puhkamas, ainult selle vahega, et sarnase nimega kohad on ka USAs.

Jõudsin eile Panamalt tagasi. Põnev ja kontrastiderohke sihtkoht, kus igale maitsele midagi. Sularaha olemasolu piiril ei kontrollitud. Aitäh Päike96 matkasoovituse eest! Oli mõnusalt raske ja väsitav tõus vulkaanile- 4:15 üles ja 30:30 alla. Kohalike veenmisel matkasin siiski päevasel ajal, et mitte leopardi küüsi langeda. Põnevaid paiku oli küllaga: Embera indiaaniküla, ahvide saar Isla de Monos, hipsterite paradiis Bocas de Toro, Miraflorese lüüsid, Casco viejo etc. Ühistransport ja Uber toimivad hästi ja on väga odavad. Infoks, et Panama kanali ajalooline rong pole peale epideemiat senini käivitunud. Huvitaval kombel polnud isegi kanali muuseumi töötajad sellega kursis. Nii osutus sõit alguspunkti, mis asub linnast väljas asjatuks. Samuti jäi käimata Taboga saarel. Piletid tuleks netist ette osta. Me läksime hommikul sadamasse, aga samaks päevaks pileteid enam polnud. Parimat!

entonces, arvatavasti ikka jaaguari küüsi- leopardid ei elutse Ameerika maailmajaos:)

Sul on õigus, aga kohalikud hoistasid mind siiski lepardo rünnaku eest :).

Käisime aasta tagasi. Lennujaamas raha näha ei küsitud, näitasime ette väljaprinditud bookingu ja tagasilennu piletid. Rentisime kohapeal maasturi ja valvega puhkekülas villa. Punta Chame puhkekülas oli kõik eurooplasele mokkamööda, piirkond ongi välja toodud euroopa turistide peatuspaigana. Toidupoes hinnad nagu meil v.a. lihakraam, see oli krõbedam, ja alkohol, mis oli üliodav. Restoranitoitude hinnad nagu Eestis. Puuvilju sai teeäärtest. Ebareaalselt hea maitsega eksootilisi puuvilju terve kilekoti täis 5 dollarit. Ja mafacitod... Igal pool müüakse, ummikutes autode vahel ka ja no ärge ostke, pärast ei saa enam ilma.
Liikusime sisuliselt igapäevaselt ringi. Politsei ei tülitanud meid kordagi. Näha oli politseiautosid küll palju, enamasti uhasid vilkurite välkudes kaugusesse. Vahemaade läbimiseks võrreldes Eestiga kulus kordi ja kordi rohkem aega. Liiklus eriti pealinnas on kaootiline. Kõik üritavad korraga suvalises suunas trügida. Kui saad 1/6 pamperist autorea vahele, siis on sul hoobilt peatee, olenemata suunast. Ja mida suurem auto, seda tihemini sul see peatee on. Tasulisel teel saad privaatselt sõita, me ei näinud ühtki autot. Punta Chamest San Bla saartele viiva sadamani oli meie majast 200km ja me sõitsime seda 6,5 tundi. Ise sadamasse sõita polnud mägedes varemgi sõitnud juhile midagi erilist. Google review tulistab selle koha pealt täiega üle, a la ilma kohaliku juhita ellu ei jää, whatever...

San Bla saartele tasub planeerida pikemalt aega kui päevareis, sest autosõit võtab megapalju aega. Saared ise nagu muinasjutt, ainult et populaarsematel turiste veidi palju. Meie paadimees viis meid ka ühele vaiksemale saarele ja see oli nagu unenäos, seal oleks tahtnud pikemalt olla.

El Valle De Anton oli meie jaoks suts lahja. Rohkem selline ninnunännu turistikas ja palju rahvast igalpool. El Chorro Macho juurest polnud autot kuhugi panna, rahvast täis kõik. Palju ägedama elamuse saime kõrvalises külakeses kanjonis ujudes ja mäeküljel vaateplatvormil panoraami nautides.

Panama kanali Miraflorese lüüse tasub vaatama minna nii vara hommikul, kui võimalik. Lõunast lähevad järjekorrad ülipikaks. Panama Citys olevaid parke tasub ka külastada. Reaalselt džungel keset linna, maod-sisalikud-tuukanid-kilpkonnad jne

Avenue Amador oli supervaadetega koht, omaette elamus oli sõita üle vana kanalisilla, korrata ei tahaks, aga elamusena jääb meelde.

Soberania rahvuspargis on ka palju vaadata, laiskloomad, möiraahvid jne

Ja last but no least. Kaubakeskuses on hinnad väga ahvatlevad, mitte kõik müüjad ei räägi inglise keelt, aga raha oskavad kõik lugeda ja ostmata midagi ei jäänud.

Olen mitmeid kordi Panamas olnud.

Ukskord ligi aasta ja veel moned korrad kuude kaupa..

Pole lihtne maa ja turisti pilguga on nagu ta on.