Rändamisest Aasias. Blogi ja nõuanded.

Olen juba üsna mitu aastat siin foorumis sõna sekka poetanud ja kogemusi jaganud erinevaid Aasia riike puudutavate teemade all. Nüüd soostus Postimees minu lugusid avalikult kajastama. Kuigi need rännakud on seotud paljuski ettevõtlusega, on tegelik põhjus siiski huvi erinevate kultuuride ja traditsioonide vastu. Ei kavatse siin kuidagi reklaami teha. Olen sidunud oma elu, äri ja hobid Aasias rändamisega. Üksi reisides tuleb paraku ette päris palju seikluseid ja aastate lisandudes on hea tunne, kui saan neid lõpuks teistega jagada. Ehk on neist lugudest kasu ka teistele oma reiside planeerimisel. Kokku on mul kogemusi ligi kahekümnes Aasia riigis viimase 15 aasta jooksul. Alustasin kirjutamist Nepalist ja hetkel käsil Laos. Igasugune tagasiside on teretulnud ja alati on tore kohata mõttekaaslaseid, kes samuti Aasias liiguvad. 


PS! Rannapuhkuse osas pole mõtet nõu küsida ;)


Lähen uue aasta alguses tõenäoliselt Myanmari. Mingil põhjusel on see siiani vahele jäänud. Hetkel olen Tais (Chiang Mais) ja järgmisel nädalal Kambodžasse jõuludeks ja aastavahetuseks.

Teed ristusid siin Chiang Mais Inge ja Ahtoga, kes aastasel Aasia "keskeakruiisil" ja otsustasin pisut kauemaks jääda. Nende blogi link vilksatas korra siin foormis aga jagan uuesti 
Soovitan kõigile. See on kõige lahedam blogi, mida ma üldse ilmselt kunagi lugenud olen ja kindlasti abiks reiside planeerimisel.

Meil minek 03.01.2019, äkki siis isegi trehvab...

Täiesti mõeldav. Pean olema Kambodžast tagasi Bangkokis 03-04.01.2019 ja sealt edasi on plaan lahtine. Palun kirjuta mulle sõnumitesse info selle kohta kus ja millal maandute/maabute ja kas on orienteeruv reisikava juba paigas. 

Inge ja Ahto blogi osas on Margusel täielik õigus- nii hästi ja humoorikalt oskavad vähesed kirjutada. Keegi ei viitsi lugeda pikki ja sisutühje heietusi, aga Inge piltide ja lugudega tutvuda soovitan küll soojalt!

 Olen ka seda meelt, et sellised ebameeldivad seigad annavad reisile oma vürtsi. Hiljem hea muljetada, milline jant sai üle elatud.

Väga hea lugemine.

Loodetavasti jääb see sari Postimehes tasuta lugemiseks, mitte nagu tehti Maailmaränduri päevikuga.

Kinnitamata andmetel oli autoril tingimus, et avaldada võib ainult siis kui on tasuta. Respekt. Päevik on tõesti seda väärt, et kõik saaksid lugeda.

Suur aitäh meeldiva tagasiside eest! See annab jõudu edasi kirjutada. Lugusid on minevikust palju ja neid tuleb üha juurde. Kusjuures Laose lood tulid ootamatult peale sel ajal, kui olin kirjutatamas viimastest India seiklustest ja reisimine kulges nagu ikka. Ühel hetkel avastasin, et sellest igapäevaelust on jälle paar lugu tekkinud, mille saab kohe avaldada. Järgmiseks on plaanis paar lugu India teemadel, aga sellest riigist võiks kirjutama jäädagi.
Postimehega on tõesti kokkulepe, et lood on tasuta lugemiseks ja mina ei võta sel puhul honorari. Ma isegi ei teadnud, et Maailmaränduri päevik on nüüd tasuline, kuna registreerisin end tasuliseks lugejaks ja sisselogituna ei näe, kas artikkel on tasuta või mitte. 

Jagan uut blogipostitust sellest, kuidas ma Balil peaaegu kositud sain. Tegelikult lugu märksa pikem, aga sai kokkuvõte tehtud. 

https://reisile.postimees.ee/6486006/meie-mees-aasias-soovisin-jouludeks-unelmate-naist-ja-universum-taitiski-mu-palve-paraja-vimkaga

See lugu peaks olema lausa kohustuslik lugemismaterjal meestele, kes lähevad sinnakanti sarnase sooviga. Eriti ettevaatlik peaks selliste plaanide osas olema Filipiinidel ;)

See lugu oli tegelikult isegi päris süütu näide, kuna mulle ei läinud see midagi maksma. Mind hoiatas kohe sealne logistikapartner, et ei tohi mingil juhul kaasa minna tema saare kodukülla, kus pidavat loits peale pandama ja annad kogu oma vara ära. Tema sõnul loits või maagia, aga tegelikult ilmselt mingi pika toimega hallutsinogeen, mis sulle sisse söödetakse-joodetakse koos söögi-joogiga. Ta olevat varem näinud välismaalasi, kes käituvad pärast nagu koerad. Ise on alguses täiesti õnnelikud ja täidavad igat käsku, mida naine ütleb. Tal korra oli selline juhus, et üks klient palus abi raha tagasi saamisel, aga teha polnud enam midagi.  Ise oli vabatahtlikult andnud ja kuidas sa küsid selle tagasi. Õnneks oli tegu veel ainult selle rahaga, mis tal kaasas oli. Olevat ka juhtumeid, kus mehed müüvad maha oma majad Euroopas, et naise perele raha anda.

Kuuldavasti on Eestiski inimesed tänaval mustlasele kogu raha rahakotist ära andnud ja hiljem ei mäleta mis juhtus. 

Oluline on ikka see, mida ütleb sisetunne. Ega ma päris loll ka pole ;)
Sain kohe aru, et tegemist on teatriga ja miks peaks üks naine päevapealt olema täiesti hull minu järgi. Sealne logistikapartner seletas ka asja sedapidi lahti, et üldjuhul on seal kliendid, kes kaupa ostavad, suhteliselt vanad ja tihti abielus. Mina olin selle naise jaoks ideaalne variant, kuna lahutatud, veel mitte nii vana, välimus pole kah laita ja ilmselt peab mul ikka raha piisvalt olema, sest muidu ei saaks ju hulgi sealt kaupa Euroopasse saata. Seetõttu ka kiirus peal minu endale saamisega. 
Tegelikult on temast kahju, sest nüüd elab ta Austraalias, kus uus "unistuste välismaa mees" on enda valdusesse võtnud tema sotsiaalmeedia ja kõikvõimalikud digitaalsed suhtluskanalid. Naine on paar korda üritanud kirjutada, aga tekst katkeb poole lause pealt ja konto taas blokeeritud.

Kõige rohkem skeeme on ilmselt Tais, kuhu massiliselt minnakse naist otsima. Seal mingit maagiateemat kuuldavasti pole nagu Jaaval või Lombokil. Ilus naine võlub ära meie mõistes niiöelda alla keskmise mehe, kel varem pole selles vallas kogemusi omal maal. Eks see võtab alguses pildituks ja kiirelt jõuab asi pulmadeni. 
Mul on üks tuttav prantslane, kes samuti Aasiast kaupa ostab ja tal sõber, kes töötab Tais juristina. Tema töö on prantslaste vara päästmine peale lahutust. Neid juhtumeid on tal iga nädal. Kui tehakse ametlik registreering Tais, siis nende seaduse järgi pidi kogu mehe vara jagamisele minema. 

Martini mainitud Filipiinid ka muidugi kuulus valgeid mehi jahtivate naiste poolest ja vastupidi, ehk siis minnakse sinna niisama lõbutsema, või siis päriseks naist otsima. 

Tais pole sellistes paikades rännanud, kus taolised skeemid aktuaalsed, ja Indoneesiasse pole siiani veel kordagi sattunud, aga kui loetu ja sisetunde põhjal Filipiinidega võrrelda, siis arvan, et viimases on "oht" sellevõrra suurem, et seal on võrgutajateks just noored ja tegelikult igati korralikud piigad. Kuna valge mehe vanus on neile pigem teisejärguline, võivad seal võrku sattuda nii algajad kui ka elumerel nii mõnegi lainega (võib lugeda ka naisega) rinda pistnud mehed.


See muidugi ei välista, et nii mõnigi mees sealtkandist tõelise armastuse leiab, selle nimel enda maist vara müümata ja töönarkomaaniks hakkamata.

Mulle pakkus minuga ühevanune juuksur, kelle juures Bangkokis juba mitu aastat käinud ja kes alati perekonnaseisu kohta uurib, et kas ma ei tahaks tema tütart ära kosida, kes järgmisel aastal saab täisealiseks. See on väike nurgatagune salong ja jõukad nad ei paista olevat. Ilmselt peavad nad mind heaks partiiks, kuna käin nende kõrval logistikafirmas pidevalt asju ajamas. Kui kaup liigub, peaks ju raha olema. 

Hiljuti pakkus turul, kus suuremaid sisseoste tegin, kauba müüja nii naljaga pooleks ühte oma tütardest: võta kaasa! Nali naljaks, aga eks ikka loodetakse haljale oksale saada. 

See võimalus on muidugi alati olemas, et päriselt kohtuvad kaks inimest, kes omavahel klapivad ja asi on aus, ilma lisadeta. Sel juhul muidugi eeldaks, et vanusevahe pole väga suur ja haridust on piisavalt.

Indoneesia, Sulawesi, motellikese personaliga rannas. Kui lähed tagasi koju, palun vaata mulle üks valge mees. Ok, kuid milline ta peaks olema? Noh, mees ... Kas pikk või lühike mees? Ei ole oluline! Kas peenike või paks, kumb oleks etem? Vahet pole! Jah, aga on tumedate juustega, on heledate juustega ... Ei, juustevärv ei ole küll nüüd määrav! Peaasi, et tal oleks suur nina!

@loona_doon
Ninadega on tõepoolest huvitav teema. Minu nina on korduvalt katsutud ja imestatud, et kuidas seal ikka selline luu sees on, mida paljudel Aasia rahvustel ei ole. Olen sellega juba harjunud, kui öeldakse, et mulle meeldib sinu nina. 


Üks tuttav kutsus mind mister manchung, mis nende dialektis pidi tähendama suurnina. Üldse pidavat nende piirkonnas Jaava saarel valgeid inimesi suurninadeks kutsutama. Võimalik, et ka kaugemal, aga selle kohta pole uurinud. 

Näiteks India kirdeosas asub osariik Nagaland, mille põlisasukad on mongoliidid ja näevad välja nagu birmalased, täiesti erinevad indialastest. Nende ninad on lamedad ja nad kutsuvad indialasi pikkninadeks. Tõepoolest, osadel india etnilistel gruppidel on nina kuju nagu meil. 

kalvin, mida see pidi nüüd tähendama?