Olen viibinud Ramadani ajal Omaanis ja Afganistanis. Võõramaalastelt eeldatakse kohalike tavade austamist- mitte süüa, juua ning suitsetada päevasel ajal. Omaanis tegi üks reisikaaslane kaubanduskeskuse juures suitsu ja politsei tuli noomima. See oli just Ramadani pärast, muul ajal poleks see probleem olnud. Samuti peetakse mitte eriti heaks kombeks päevasel ajal kohalikele söögi ja joogi pakkumist- ka siis, kui nad näevad kurnatud ning janused välja. Aga varjatult tehakse siiski kõike, paljud kohalikud ise ka lasevad reegleid üle. Näiteks käiakse kaubamaja WCs pudelivett joomas või kusagil salaja söömas. Vabanduseks öeldakse, et "Jumal katuse alla ei näe" või muud sarnast. Peale päikeseloojangut võib jälle rahulikult süüa ning juua, kohalike eined kisuvad ka siis vägisi öiseks peoks ära.
Iraanis on suht sama nagu eelpool kirjeldatud. Tuleb silmas pidada ka seda, et kui moslem on reisil, siis need reeglid ei kehti. See reis võib olla ka näit. sisebussiliinil Teheran-Esfahan. Samuti on erandid, rasedatele naistele või isikutele, kelle tervis ei luba sellist paastu.
Seevastu, kui päike on loojunud, tehakse söögikohad lahti ja läheb korralikuks sööminguks, mis kestab julgelt ka südaööl.
Meie Iraanis järgisime kohalikke tavasi ja kuskil väljas toitu-jooki Ramadani ajal ei kangutanud. Jah, välismaalastelt oodatakse Iraanis nendest tavadest kinni pidamist.
Ammustel aegadel oli ramadan sügisel ja seega sai aastaid vähemalt osaliselt ramadani ajal reisidel oldud. Kindlasti on oldud Tuneesias, Jordaanias ja Iraanis. Mulle tegelikult meeldis. Ramadani esimesed nädalad pole inimesed veel näljast närvis ja õhtud on tegelikult nagu kuu aega kestvad jõulud oma kaunistuste, rahvamasside, rõõmsate nägudega (peale korralikku õhtusööki ;)) jne. Kui kohalikega samaks ajaks kuhugi tänavale õhtusöögile sättisid, siis nad olid rõõmsalt üllatunud, kui mittemoslem enne neid sööma ei hakanud jne.
Iraan on suur ja seega on seal reisimist palju. Kuna reisimise ajal võib süüa-juua, siis on suurtes linnades bussi- ja raudteejaamade ümbruses avatud ohtralt söögikohti, kus ka mitte reisivad kohalikud käivad tühja kohvriga lõunat söömas ;)
Jordaanias ja Tuneesias nägi sellist asja vähem. Keskmine araablane ongi veidi usklikum kui keskmine iraanlane.
Võimalik, et Saudi Araabias oleks isegi praegu veel keerulisem ramadani ajal. Kindlasti ka Jeemenis, kuhu kahjuks ammu ei pääse. Kaugemate ja lihtsamate maade eluolu ei tunne (Sudaan, Pakistan jne). Iraagis ja Iraanis ma endale erilisi takistusi ei näeks. Polegi väga ammu ramadani ajal kuhugi sattunud.
Kuidas näiteks päeval pudelist vee joomisega on? Ei saa ju päris kuival olla?
Juba selgitasin joomise asja ja pudelivesi läheb nende reeglite alla. Kohalikud väldivad janu tekkimist sellega, et võimalusel istuvad jahedas toas, ei ukerda palavaga õues. Aga kui ikka kange janu tuleb ning enam ei kannata olla, lähevad näiteks WC-sse ning joovad salaja seal. Omaanis olid kaubanduskeskuste tualettide prügikastid tühje pudeleid täis.
Keerasin selja ja jõin. Mingit paanikat kusagil ei tekkinud.
Iraaki annab äkki võrrelda Jordaaniaga. Iraanis käivad minu arust asjad oluliselt lihtsamalt kui araablastel. Väiksemates kohtades võib tõesti raskusi olla, et söögikohad on kõik suletud ja peab poest küpsist ostma. Kogu see tänavatoidu osa šavermade, falafellide jms-ga on selgelt päeval suletud. Erandiks siis transpordisõlmede ümbrus ja paremad hotellid.
Kui annab nii reisi planeerida, et osa on ramadani ajal ja osa varem, siis on päris hea kontrast ka näha. Muidu jääbki arvamus, et päeval elu pole üldse.
Araabia riikides väldiks ramadani lõppu ja Eid al Fitrit. See on nii suur pidu, et kõik elu jääb nädalaks või nii totaalselt seisma. Iraanis asi nii hull pole. Kuna rahvas reisib, siis hoitakse Iraanis sel ajal transport töös, vaatamisväärsused lahti jne. Aga keskmises araabia riigis on vaja kohalikke tuttavaid, et Eid al Fitri ajal asjalikku tegevust leida.
Söögi-joogiga seotud piirangud ei olnud nii segavad kui see, et muuseumid jms olid suletud või lühemat aega avatud ning ühistranspordi graafik muudetud ja oluliselt hõredam. Seega tuli kohapeal jooksvalt reisiplaane kohandada.
Õhtune melu oli mõnus kui kohalikud suurte peredega loojanguks randa kogunesid, tekid, toidud, potid-pannid, grillitarbed ja muusika ühes.
Kataris samad reeglid kui eespool kirjeldatud. Turistidel lubatakse ikka vett juua, aga kohalike pilgu eest varjul. Suitsetada ega süüa avalikus kohas ei tohi. Lennujaama ootesalongides alkoholi Ramadani ajal ei pakuta, lendudel sageli alles siis, kui uksed kinni või lennuk õhus.
Nagu Sa Vatse kindlasti tead, on Ramadan (islami kalendri 9.kuu) liikuv. Näiteks 2012. aastal langes see juuli kuusse (väga raske on Araabia suves päeval joomisest hoiduda). Töötasin ise Araabia Ühendemiraatides 90ndate keskel ja siis oli Ramadan talvel.
No õnneks suvel islamiriikidesse eriti palju turistina ei satu. 00ndatel hakkas see vaikselt sügisel peamisesse turismi hooaega nihkuma nii et reaalselt sai ramadani vähemalt jupiti kogetud oma 8 aastat järjest. Nüüd kevadeti pole ramadaniga veel kuskil kokku puutunud. Aga kalendrit vaadates tegelikult isegi tahaks jälle nüüd siis kevadise ramadaniga kuskil kohtuda. Eriti mõnes keskmiselt usklikus araabia riigis, kus päris hulluks ei lähe asi. Ju siis pole ikka üldse mingit traumat sellest saanud aastatega :)