Siin on üks sait, ilmselt oled ka ise juba leidnud http://www.nps.gov/grca/planyourvisit/day-hiking.htm päevamatkade kohta. Põhjakallas on ametlikult 15. oktoobrist alates kinni kuni kevadeni (ametlikult 15. maini), aga sõltub paljuski ilmast ja teede läbitavusest. Lõunakallas on paremini ligipääsetav ning parim aeg märts-aprill ning sügisel septembri lõpust novembrini. Suvekuudel on väga raske üles tulla, sest lihtsalt nii k***di palav on. Phalav, oh kui phalav! Asi ei ole mitte üksnes kanjonis seisvas õhus, vaid päikese käes kuumenenud kaljud õhkavad kuuma nagu saunakeris. Kogu vesi, mida juua plaanid, peab stardist alates kaasas olema, kuna tõusudel ega laskumistel veevarude täiendamise võimalust ei ole (s.t isegi siis, kui matkaraja tutvustuses on kirjas, et on veevõtu koht, ei pruugi torud korras olla vms ja tegelikult vett ei saa). Lisaks väike spordijook. Söök muidugi ka. Midagi soolast ja kaloririkast. Muust atribuutikast müts (kasta igal pool vette, kus saad ja pane märjalt tagasi pähe; tore on ka särk märjaks kasta), päikseprillid, plaastrid, pea- või taskulamp. Kui lähed ajal, mil on käigus põhja- ja lõunakalda vaheline bussiühendus, siis saad teha ka nii, et alla ühest kaldast ja üles teisest, nii näed mõlemad Rim'id ära. Aga bussiühendus on käigus valdavalt ainult siis, kui on kõige palavamad ajad... ja lisaks veel matkaja jaoks küllalt ebasobivatel kellaaegadel, s.t päise päeva ajal, millal sa oma matka ei alusta ega lõpeta. Lõunakaldalt nägin allaminejaid küll, kes muulade-eeslitega, kes puhtalt kondiauruga, pambud seljas. On ka selliseid variante põhja minekuks, et jalgsi alla ja pärast kopter toob üles, aga mitte lõuna- ega põhjakaldalt. Ma ei teagi täpselt, kuskohas nii saab, ilmselt kaugemalt Havasu ligidalt, mis ei ole enam ametliku rahvuspargi osa. Ühepäevase matka korral suure palavusega võiks teoorias kopterilend üles abiks olla, aga üldiselt on kanjonist jalgsi ülestulek hindamatu elamus omaette. Ma valiks helikopteri küll niisama üleval tiirutamiseks (seda saab võtta sealtsamast ligidalt lennujaamast, meie võtsime 20 minutilise tiiru), kuid mitte transpordiks punktist a punkti b. Kui plaanid all rantšos ööbida, siis reserveerida tuleks pikalt ette, all on väga vähe võimalusi ööbida/süüa, kui sa just ei telgi (telkimiseks või isegi magamiskotis ööbimiseks on vajalik taotleda eelnev luba). Samas ühe päevaga põhja ja üles tagasi liikuda on päris korralik... optimism :) Aga teostatav, kui mitte minna padusuvel. Matkajaid on seal igas vanuse- ja kaalukategoorias, mingeid erioskusi ei ole vaja peale oskuse kõndida, jalgade ette vaadata, õigel ajal puhata ja vedelikku tarbida. Üldiselt on nii, et iga allamineku tunni kohta arvesta ülestulekuks kaks tundi, ehk ülestulek võtab kaks korda kauem aega. Alusta nii vara kui saad, ideaalis kohe kui vähegi valgeks läheb, 4-5 ajal hommikul. Sellisel juhul jõuad uuesti tagasi üles enam-vähem selleks ajaks, kui päike loojuma ja värvid-varjud mängima hakkavad. Allaminek - keskeltläbi 1 tund võrdub 2 miili; ülestulek 1 tund võrdub üks miil või veidi vähem, eriti kui eesmärk ei ole nui neljaks ja tuli silmist väljas "asi ära teha", vaid rahulikult omas tempos kulgeda. Mine näiteks alla South Kaibab rada mööda ja tule üles tagasi Bright Angeli rada mööda vms. Bright Angel on küll 2 miili pikem, aga seal on veevõtupunkte, rohkem varjulisi kohti ja puhkamisvõimalust. Kaibabi rajal ei saa ei vett ega varju ja seda mööda üles tulla on raske, ehkki on lühem. Samas Kaibabi vaated on ägedamad ja kuna alla minna on mõnevõrra kergem, sest matka alustades oled kindlasti värskem, jätkub jaksu neid vaateid ka reaalselt nautida. NB! Kui tahad vaateid nautida, jää seisma. Kui kõnnid, vaata ainult rada enda ees. (Famous last words: "Look, what a view-w-w..." :) Sellise variandi puhul oleks optimistlik arvestus alla minna ca 4-5 tundi ja üles tulla 7-8 tundi. Tasub kaaluda jätta need kahele erinevale päevale ja all ööbida. PS. Mobiililevi ei ole Suures Kanjonis mitte kusagil. Võib-olla külastuskeskuse peamaja juures na-a-t-ukene on, aga mujal - absoluutne null. Aga see-eest on madusid ja skorpioneid, nii et vaata, kuhu astud ja istud või toetad. Tasuks matkata minimaalselt kahekesi.

Natuke vaidleks vastu selle liikumise kiiruse koha pealt. Minu kogemus ütleb, et tempo on ligikaudu sama, sest laskumisel on töös need lihased, mis tavaliselt koormust ei saa.Laskusime otse külastuskeskuse juurest märtsi lõpus. Üleval oli lumi ja jää ja päris ohtlik, paar lõiku jäid osadele, kel väga libedad jalanõud, läbimatuks, sest kõrval oli kohe kuristik ja eluga riskida ei tahetud. Laskuseme koos 12a noormehega ja seepärast pöörduseime 2/3 tee pealt tagasi, mis osutus õigeks otsuseks. 12a muidugi näitas natuke paremat vormi kui ma ise, aga ta spordipoiss ka. Mäletamist mööda oli kuskil 4,5 miili laskumise järel Indian Garden, kus sai vett juua ja puude varjus hinge tagasi tõmmata. Vaatasin järele, tegemist oli siis jah Bright Angel Trailiga. Eespool antud lingil soovitabki suvel sellest kohast edasi mitte minna ühepäevasel matkal. Nullisest temperatuurist oli selleks ajaks saanud 25 kraadine soe ilm, üles jõudes oli jälle ainult paar kraadi sooja päikese käest varjatud kohtades. GC laskumise teebki raskeks see, et laskumine on iseenesest suht väsitav ja siis jõuad suure pingutusega kohale ja on ees veel raskem ülesronimine. Seega kui ei ole väga korralik füüsiline ettevalmistus, siis ei soovita. Ise ka kõige tossim ei ole, aga isegi see 7,5+7,5 km tõmbas suht rihmaks ja järgmine päev valutasid need laskumisel töösolevad lihased, mille olemasolust enne aimugi polnud:P Vaated on ise suurepärased, rahvast on palju ja saab vahepeal uusi tuttavaid ja vestlust arendada. Kui hommikul varakult alustada ja on õhtuni aega, siis asja tiba rahulikumalt võttes ei tundu asi võimatu, aga oma võimeid tuleks sel juhul tunda, et ei juhtuks nii, et alla suudad veel minna, aga üles enam ei suuda.

Norsu, see oleneb ajast. Kui sa käisid märtsis, on temperatuur ilmselt enam-vähem talutav. Aprillist/maist alates kuni septembri lõpuni on temperatuur üleval äärel ca 25-30 ringis, kuid kanjonis sees on tappev palavus, võimalik ligi 45 c - ja seda varjus. Kaljud kuumenevad päikese käes ja õhkavad soojust mõnuga tagasi välja; ja need kaljud on sul otse nina ja talla all, sa ei saa neist eemalduda. Lisaks üles minekul kõrgusemuutusega seotud vaevused. South Rim ise on rohkem kui 2,5 km üle merepinna. Mitte ühelgi juhul ei ole mõttekas teha sellist arvestust, et alla ja üles jalutamine on sama tempoga. Ehkki rada ise seda profiili suhtes kindlasti lubaks (kui see asuks näiteks kusagil Eesti kliimas), siis kuiv-kuum seisev õhk - enamikus osas ei tuult, ei varju - teeb sellise tõusmistempo võimatuks. Pilt läheb eest ära ja jalad jäävad kangeks, kui selle kuuma käes tempot arendada.

Ei loomulikult, lihtsalt üles minnes oli toss suht väljas ja lihtsam oli kasutada Jack Londoni raamatutegelase Smoke avastatud taktikat, et pikad otsad ja pikad puhkused:P Ja ausaltõeldes ei kujuta ette sama matka 40 kraadises kuumuses tegemas, märtsi koolivaheaeg tundub tagantjärgi väga mõnus aeg olevat selle koha pealt. Väsinult alla laskuda oleks kindlasti tunduvalt kergem kui mäkke end rebida, seepärast tasubki väga ettevaatlik olla, eriti kui erilisi kogemusi ei ole enne. Ise ka mingi matkasell ei ole ja suvel kuumaga sellist laskumist ilmselt ette ei võtaks peale seda kogemust.

Mul lihastel polnudki väga viga, aga põlved olid küll laskumise ajal ülesütlemise ääre peal. Kusjuures mul ei ole iialgi põlvedega ei enne ega pärast seda üritust ühtegi muret olnud. Kehakaal on normis. Ei teagi, kas matkakeppidest oleks abi olnud, mõnel olid need käes. Neid sai suveniiripoest rentida, aga oleks tulnud eelmisel päeval välja võtta, kuna varahommikul ei olnud midagi avatud. Kusjuures ka väravas ei ole varahommikul kedagi piletit müümas, nii et saab tasuta sisse sõita. (Aga meil oli nagunii rahvusparkide pass olemas.)

Enda kogemusel põhinev arvamus on, et väsimus ja palavus on läbielatavad. Aga tõeliselt tõsiseks probleemiks, mille ilmnemise võimalusega kindlasti peaks arvestama, võib kujuneda veepuudus. PS. Pimeda kätte jääda pole ka hea mõte.

Lähen septembri viimastel päevadel või oktoobri alguses, palavusega peab arvestada, olen kõmpinud Deadh Vallys augustis ja Zionis Angel Landigule roninud, kuigi jah, seal otse vastu kaljusid ei pea puutuma. 2011 oktoobri alguses jäime Bryces ja Zionis hullu lumetormi kätte: GC võib ka samal ajal midagi sarnast vist juhtuda. Ma muretsengi kõige rohkem põlvede pärast, need on nagu on, igal juhul arvan, et korralikud kepid on asja eest.Olen senini arvestanud Eesti matkajate soovitustega, rohkem maapeal. Kohalikud matkajuhid on sageli liialt optimistlikud...kogesin seda troopikas Mount Rinjanile tõustes, kus nende pakutud 4 tundi, oli meile 9 tunnine ronimine.

hm, olime samal aastal oktoobris Yosemites, Surmaorus ja Vegases jne ning oli täis kuum suvi, kas tõesti sadas oktoobri alguses lund? Keppidest on kindlasti abi, rajal on palju astmeid ja erinevat pinnast, põlved saavad kindlasti korralikult koormust. Usa matkaradadel on distantside läbimise aeg küll väga normaalselt pandud, ise olen tavaliselt vähem aega kulutanud kui seal kirjas.

See oli 10-11 oktoober.Ülal kõrgemal sai kauneid pilte kus täislehtedes kollakas rohelised puud paksu lume all, mustakarva pullid sumpasid hangedes. Allpool Zionis oli ilus helesinine jõgi muutunud päevaga pruuniks keerutavaks porivooluks. Nädal enne oli vee temperatuur 18, peale lumetormi 7-8 kraadi. Plaanisime minna Narrowsisse matkama, see on mõõda jõepõhja jalgsi kitsasse Kanjoni, nabani vees. Vool oli kiire ja mägedes sulav lumi veetaset oluliselt kergitanud. Tellisime isegi Calypsod, lõpuks loobusime. Bryce Canyoni tipud olid lumega kaetud.Mõned päevad hiljem sõitsime läbi Yosemite, suvel muidu nirisevad joad mühiseid.

vaatasin järgi, olime Yosemites just paar päeva enne, 8-10. okt. olime juba Vegases. Suht uskumatu küll ausaltõeldes.