Tagasi Eestis

Tere ja selline kysimus teile, kes te peale moneaastast elamist ja tootamist mones valisriigis olete Eestisse tagasi tulnud-kuidas on lainud kohanemine Eesti eluga, kas uuesti sisseelamine on lainud valulikult voi ei olegi tekkinud mingeid raskusi? Ja koige tahtsam-kuidas on lainud tookoha otsimine-kas olete leidnud enesele meeleparase koha ja kas teie mujal veedetud aeg on tekitanud tooandja(te)s positiivset voi pigem negatiivset reaktsiooni, kas on see olnud eeliseks too leidmisel?
Mina olen kogenud erinevaid suhtumisi ja pigem negatiivsemaid,et arge lootkegi sellist palka, nagu mujal saite; arge arvake, et olete nyyd parem voi oskajam voi kogenum jne. Ei ole kyll oeldud, et oi, kui hea, teil on kogemusi rohkem ja saate neid ehk siingi kasutada. Ma ei kyll kordagi rohutanud mujal tootamist aga cv-s on koik kirjas ja ei ole mul ka mingeid erilisi voi korgeid noudmisi kunagi olnud. Kas see on tooandjatel nagu mingi kaitsereaktsioon, et nae, tuleb keegi, kes on mujal olnud ja mine tea, mida nyyd nouab? Monikord on ka lausa oeldud, et siin on ikka koige etem ja parem ja koik koige targemad...Mida arvate?

Lugupidamisega sirius

Õppisin vahepeal 6 kuud väljaspool Eestit. Töökohta hoiti minu jaoks alles (teenindustöö) ning läksin peale Eestisse tagasitulekut sinna tagasi.
Nõustun Sinuga, et enamus tagasisidet on olnud kas neutraalne või negatiivne minu kodumaalt eemalviibimise kohta. Välismaale mineku hetkel mahajäänud sõpradest/tuttavatest suhtlen praegu edasi väga vähestega. See-eest on kogunenud hea hulk kontakte ümber maailma, kellega olen lähedasem, kui osade Eesti sõpradega nüüd. Reisimise võlud ja valud =)

Avasüli Eestisse tagasitulijat ei oodata. Kui oled maailma näinud natuke, ja julged siin oma arvamust välja öelda natuke teisest vaatenurgast, ei ole sa siin 'oma'.

Minu kommentaar ei puuduta otseselt eestlasi, aga nt Prantsusmaal on väga tugev negatiivne suhtumine kaasmaalastesse, kes töötanud välismaal. Kohalikule tööturule tagasi jõudmine on väga raske, konkurssidel neid lihtsalt ei eelistata, sest oled vahepeal ära olnud ja siis tekibki nõiaring, et minnkase uuesti välismaale, jne.
Kurb ja kahju, kui ka meie sellise suhtumise poole liigume.

Arvan, et see sõltub erialast ja sellest, mida inimene välismaal tegi. Tean kolme inimest, kes viimastel aastatel on välismaalt Eestisse tagasi kolinud, üks neist perega. Kahel juhul oli tegemist teadustööga ja ühel juhul pangandusega. Kõigil kolmel oli Eestisse tagasi kolides töökoht ees ootamas ja nende välismaiseid kogemusi hinnati, sest need olid otseselt erialaga seotud. Tunduvalt raskem tööd leida oli ühe teadustöötaja naisel, kes oli mitu aastat välismaal lapsehoidmisega tegelenud.

Olen korduvalt Eestist eemal olnud - isegi aastaid, aga olen tagasi tulles alati ka kohe Eestis tööd leidnud. Seega pole mul ka väga aimu, mida need kõik teised tööandjad arvavad.

Ilmselt sõltub tööandja hinnang sellest, mida sa seal väljamaal tegid ja kas see võib olla kasulik kogemus selleks tööks, millele sa kandideerid. Ei saa ju enam loota, et kõik lihtselt sellepärast vaimustusest minestaks, et sina oled selles või tolles soc- või kap-straan'is käinud. Selliseid inimesi on juba palju.

Minu meelest on asi hoopis hullem. Üks kõik kui toredal maal ma ka ei elaks, kunagi tüütab iga eksootika ära ja tahaks tagasi omasuguste juurde.
Pea iga kord avastan tagasi tulles, et see polegi enam see maa, mis mul meeles oli. Isegi oma lähedased on kohati tundmatuseni muutunud. Kirjutades ei saa sellest arugi.
Kui ma viimane kord päras kaheaastast elamist mitmel pool Aasias Eestisse tagasi tulin, siis alguses oli muidugi rõõm suur, et koju sain, aga umbes poole aasta pärast tekkis tunne, et see kõik on petlik, et ma ei olegi kodus tagasi, vaid olen lihtsalt järjekordsel võõral maal võõra rahva seas. Enam ei kehti need reeglid, mis töötasid siis, kui ma ära sõitsin.

Kui liiga kaua võõrsil elada, siis polegi enam kodumaad, kuhu tagasi tulla.

..välismaal olemist tagasi tulles leiad, et mäletasid oma kodu ja kodumaad kuidagi teisiti. Rõõm kojutulekust seguneb pettumusega. Ja kõik lähedased on, uskumatu, küll, ilma sinuta suurepäraselt hakkama saanud ja ei olegi õnnest rõngas, et siin sa nüüd oled... Nõuab pisut aega uuesti harjumist kodumaa ja kaasmaalastega. Sead oma elu taas sisse, leiad töö. Muide, minu puhul tuli välismaal viibimine töövestlusel plussiks. Ja siis, kui oled end sisse seadnud ja töö rutiiniks muutub, siis tulevad mälestused ja segased mõtted ja igatsus. Ja sa ei teagi enam, kus on su kodu, kus sa olla tahaksid. Eks hea ole ikka seal, kus sind momendil ei ole. Ja enam ei teagi, kas see tunne ka kunagi üle läheb.

Mina kolisin Eestisse tagasi peale 3-aastast äraolekut. Eks aeg oli vahepeal oma töö teinud, viimasedki vallalised sõbrad-tuttavad olid selle aja jooksul abiellunud või lapsi juurde saanud, teise linna kolinud jne. Alguses oligi (lisaks kohutavale bussis sõitmise kultuurile) kõige raskem leppida sellega, et paljud kunagised kontaktid olid lihtsalt ´´´ära kadunud``. Eks see oli loomulikult ka minu oma viga, et ei osanud nende eemaloldud aastate jooksul tuttavatega kontakte hoida.
Mis kaasmaalaste suhtumist puudutab, siis on arvamusi väga erinevaid - osade arvates oled kodumaa reetur, teised aga peavad välismaal elamise kogemusi huvitavateks jne. Eks kõik sõltub ikka sellest, kellega sa oma igapäevaelus lävid. Mina olen oma tagasinaasmise otsusega enamasti(...) rahul (hetkel):)). Eks kui kool ükskord läbi saab, tuleb taas maailma avastama minna:).