Vaat seda sa sealt ei saa, tavaline ja kehvapoolne toit kirvehinnaga. Käisime nö äärelinnas ja saime sealt lihtsalt väiksema kirvehinnaga.

Kuna sama reis veidi hiljem ees, siis kas keskuses tõesti ainult 100% turistilõksud?

Jõudsime koju nädala eest. Ilm oli kuum ja peale mõningat Veneetsias ringitrampimist tekkis vastupandamatu soov kuhugi varjulise külje peale istuda ja lihtsalt olemist nautida. Põhiline, et päikese käest ära.

Sobiva koha leidsime otse San Marco väljaku ääres kohvik Floriani näol. Ainus põhjus just selle koha valimisel, et seal mängis live bänd. Laua saamiseks tuli pisut järjekorras seista, aga see ei võtnud kaua, sest mitmedki enne meid olnud peale menüüle pilgu viskamist (ilmselt nägid hindu) tõusid ja lahkusid. Pealegi muusika mängis ja elu lill. Tellisime jäätist, mina võtsin vist 2 õlut, naine Proseccot või midagi. Nagu mingi näks oleks veel olnud. Lisaks toodi kausiga oliive, mida me spetsiaalselt ei tellinud, aga mis kuulusid nähtavasti õlle või vahujoogi koosseisu. Mõnus oli istuda väljakul toimuvat sebimist jälgides. Arve 119 EUR. Vahepeal käis üks bändi liige me käest uurimas, kust me tuleme, aga peale mõningat arutelu nad ühtegi eesti lugu siiski välja ei mõelnud, mängisid hoopis Napoli laulukest. Nende kimbatust nähes käis küll korra peast läbi mõte neile mingi Valgre vm viisijupike ette ümiseda, aga loobusin, hakka veel rahvale tasuta tsirkust tegema. Aga bändile viskasin meile pühendatud laulukese eest ikkagi kahekümneka ära.

Teine koht oli paar tundi hiljem restoran Florida Venezia vaatega Grand Canali paatide ja laevukeste tihedale risti-rästi liiklusele. Täitsa huvitav oli neid jälgida, kusjuures tuleb au anda, päris osavad olid nad manööverdamisel, nagu muuseas, mõnel gondoljeeril oli veel aega mõla liigutamise vahepeal nutifoonis surfata, teiste laevnikega elust-olust rääkida jms. Aga ei ühtegi kokkupõrget. Seal tellisime pitsat, mina jälle 2 õlut ja naine soovis mingit kokteili. Arve 88 EUR. Sirmide alused olid varustatud ventilaatoritega, mis andis palavale päevale leevendust.

Kui nii võtta, siis olid ühed kõige turistikamad kohad üldse, üks peaväljakul ja teine põhikanali ääres, aga mina olen reisidel seda meelt, et ma tahan kõike pakutavat saada. Ja raha kulub, veeringute lugemine on küll viimane asi, millega ma oma reisi sisustada soovin, küll kodus jõuab pärast käppa imeda. Üksnes soodsama hinna saamiseks ma mingis pimedas kangialuses urkas pole ometi nõus kükitama, ega oma kaasavõetud kuivetunud pirukat nosima. Ka gondliga käisime sõitmas, kuulub ometi Veneetsia juurde, ostsime kodustele suveniire, endalegi nipet-näpet jne. Ma tean, et mujalt saanuks samad asjad soodsamalt.

Söökidest rääkides, jäätis oli väga hea, see oli meil päris jäätis, mitte sorbett, mida mitmel pool pakuti ja mis on vaid tilga mahlaga maitsestatud vahustatud vesi. Mu naine küll limpsib ka sorbetti teinekord. Oliivid olid head. Õlu oli hea, ma eriti veinimees pole, mu sisikond hakkab selle happesuse peale protestima. Pitsa oli kehvapoolne, samuti ei sattunud vaimustusse Itaalias pakutavast lasagnest, risottost ega pastaroogadest. Magusatest asjadest võtsime erinevate täidistega cannellonisid. Proovisime need kõik kohustusliku kava osana ära, aga tõdesime mõlemad kokkuvõtteks, et meie kodustes restoranides ja kohvikutes on kõik need asjad absoluutselt maitsvamad. Võimalik et me ei sattunud õigetesse kohtadesse.

Turistilõksudest rääkides astusime ühte meiegi. Sõna otsese mõttes. Veneetsia mingi tänava nurgal keerutas end üks kostümeeritud mamsel ja kutsus endaga koos pilti tegema. Naine kohe minema, ma ütlesin talle küll, et ega see niisama pole, tädi tahab ju raha saada, aga naine vastu, et võin ju talle ometi paar eurokest anda. Paar eurokest!!! Hahaa, tegime 2 klõpsu mina selle baabaga ja mu naine samas poosis. Ja siis tädi näitab, et see klõps maksab 20. Andsin 20, mammi ei jää rahule, aga teine pilt oli ju veel! Palju õnne lollidele, kes sellesse lõksu astuvad. Iga meie teise tegevuse maksumuse üle ma ei kurda, aga see oli küll puhas altminek, nii kallist pilti pole mul varem olnudki. Ega ma kade pole, pilt ise kah:

Küllap kuuluvad sellisedki väljaminekud asja juurde, ma olen üpris kindel, et kui ma satuksin päevaks meie vanalinna, käiksin siinsetes restoranides söömas ja võtaksin osa kõigist pakutavatest atraktsioonidest, ei saaks ma grammigi odavamalt hakkama. Üldmuljena tundub, et Itaalia on isegi nõksa soodsam.

Ja siis torkas veel 1 ketserlik mõte pähe, seda meie Veneetsia tädikujulise turistilõksuga kõrvutades. Et kui ma oleks iga soovija käest, kes meie koera silitada või pildistada tahtsid, kasvõi 1 euro kasseerinud, oleks ma oma reisikulud sellega tasa saanud. Ma ei tea, miks meie koer nii rahvast ligi tõmbab, aga ta on omamoodi paras turistilõks küll:)

ma oleks isegi silitama tulnud, igasugused koerad on minu jaoks kustumatu väärtus :D

San Marcos käisime ka uuesti ja täiesti teadlikult, maailma kalleim kohv oli selles süüdi, mitte et ta nüüd eriti hea oleks olnud. Kusjuures ta oli samas hinnas ka 22 aastat tagasi, maksis 12EUR ümberpanduna.

Ei nõustu absoluutselt väitega, et kogu Veneetsia on turistikas ja et sealne toit on kallis. Olen käinud kahel korral, 2016 ning 09.2022. Kusjuures, hinnad selle ajaga minuarust muutunud pole.

Ma arvan, et kõik teavad, et mistahes riigi „peaväljakul“ vms kohas on need kõige turistikamad ja kallimad söögikohad (mis ei pruugi automaatselt tähendada, et seal on vilets toit). Kui võtta Tallinna näide, siis vaevalt, et keegi eeldab, et soodsa ja hea kulinaarse elamuse saamiseks oleks mõni Raekoja platsil asuv restoran see kõige õigem koht, kuhu minna.

Eks söögikohti ole seal igas hinnaklassis, kuid kui võtta keskmine koht (mitte pubi, aga mitte ka high-end restoran), siis minu hinnangul on seal hinnad suht samad, mis Eestis. Joogid olid aga üldiselt odavamad. No ei saa Eestis vast kuskilt 5 euroga Aperol Spritzi. Kusjuures, ma panin tähele, et päris paljudel restoranidel olid pakkumised stiilis 3-käiku 25 euro eest. Ja need ei olnud mingid nurgatagused kohad ega kiirtoidukohad. Teemaalgatajal soovitan vaadata toidukohti Tripadvisorist.

Tean mitut inimest, kes on itaalia toidus pettunud. Need inimesed olid harjunud Eesti versiooniga itaalia toidust. Näiteks rohkete lisanditega pitsaga, mida katab korralik juustu kiht. Pastaga, mis kannab nimetust pasta carbonara, aga kus on sees hunnik peekonit ja vahukoor. Risottoga, milles on märkimisväärne kogus kanafileed ja lisaks veel ka nt peekonit ja mis on kreemine. Need toidud võivad olla väga head, kuid itaalia toidust on asi ikka väga kaugel. Aga kui ettekujutus itaalia toidust on selline, siis võib pettumus tõesti päris suur olla. Teine asi on see, et kui sa tellid toidu, mille puhul sa eeldad, et seal on rohkelt liha, mida seal võrreldes Eesti analoogse toiduga praktiliselt üldse pole, siis selles kontekstis võib tõesti tekkida tunne, et toidu eest on üle makstud.

Kui aga Veneetsiast üldiselt rääkida, siis ilmselt on paljud kuulnud soovitust seal „ära eksida“. See on hea soovitus. Piisab sellest, kui rahvarohkematest kohtadest vaid veidi eemale minna ja juba avaneb hoopis teine pilt – kenad kanalitega tänavad, kus ühtegi inimest ei pruugi kohata.

Murano ja Burano on minu hinnangul „must see“ ja vähem turistikad.

Aga oskad ehk midagi konkreetset soovitada?

Olen Itaalias käinud oma paarkümmend korda ja Veneetsias on ikka viletsapoolne sealne toit, vähemalt see mida meie söönud oleme. Ei oota eestipärast itaalia toitu vaid tavapärast Itaalia oma ja võrreldes teiste kohtadega on see kehv ja kõvasti ülehinnatud.

Veneetsias olen käinud kolm korda ja seega absoluutsele tõele loomulikult ei pretendeeri, võibolla on seal kusagil kolmanda nurga taga mingi hea söögikoht.

Mina soovitan "bacari"-sid ehk snäkibaare. Cicchetti veneziani on umbes nagu kohalik versioon tapastest. Baccala ehk kuivatatud tursast valmistatud kreem, sarde in saor ehk friteeritud sardiinid sibula ja veiniäädikaga marineeritult jms. Minu meelest saab seal süüa sama hästi nagu igal pool mujalgi Veneto maakonnas. Kui vältida kohti, millel on lauad väljas, siis oled tõenäoliselt juba kõige turistikamatest pääsenud. Konkreetseid aadresse ei oska kahjuks öelda, ma käin ka Veneetsias korra paari aasta jooksul ja sörgin oma mehe sabas, kes on seal "endine kohalik".