Kui te lendate Qatar Airwaysiga ja vahepeatus Dohas on rohkem kui 8 tundi, siis reeglina annavad nad sulle ka tasuta hotellitoa, transfeeri ning selle paketiga saab ka viisa. Vormistamine oli lennujaamas, vaadati pileteid, kui kvalifitseerusid, siis anti hotelli ja taksovautsher.

Palawanil nägin mina sularahaautomaate ainult Puerto Princesas, kuna vahemaad on vaevalised sõita, siis plaanide muutumise korral päästab valuuta. Kohalik raha on aga kindlasti üle kõige, kuna ka eraldi vahetuskohti ei ole just palju, ilmselt majutuskohtades saab siiski kauba peale, endal ei olnud vajadust proovida. El Nidos sai ka El Nido Art Cafe's krediitkaardi vastu sularaha võtta. Aega päris palju möödas, kui seal käisime, kuid on nagu meeles, et USD kurss tundus mõistlikum.

Paanika on normaalne ja kordub alati, siin üks hea kirjutis kogenud reisijalt, mis juhtub pärast veahinnaga pileti ostnutega:

Originally Posted by MileageAddict Ahhhh....the emotional phases of a mistake fare.

1. Discovery - mistake fare is posted on FT. Novices frantically checks how much vacation time they have and if the dates of availability mesh with their schedules. Experienced FTers just book it and worry about contacting spouses or their boss later. Word spreads like wildfire.

2. Excitement - Tickets purchased, confirmation emails received and dates of travel shared with other FTers. Discussions of what to see and do and where to stay crop up in other threads. Novices contact source to change seats or inquire about upgrades, Seasoned FTers sit back and enjoy reading the discussion threads.

3. Stress Stage 1 - Concern over paper ticket delivery - Novices Frantically check otheFedEx website every few hours, constant monitoring of driveway for FedEx truck. Seasoned FT veterans sit back and relax.

4. Glee and happiness - Paper tickets in hand, vacation request submitted, spouses finally informed, hotel reservations made and bragging to friends and co-workers begins. Both novices and experts get very excited.

5. Stress Stage 2 - Rumors of fare not being honored, discussion threads about the airline and ticketing agency ensue. Rumors crop up like crabgrass at this stage. Many FTers begin to worry excessively about whether or not the trip will happen. Novices make non-refundable and financial committments to their trip. Seasoned FTers make mixed drinks (and maybe a sandwich) and is patient.

6. Reality Check - Accurate information is obtained - usually takes place a week to 10 days after mistake fare is published. Confirmed information from the source as to whether or not tickets will be honored.

7a. Pure Joy (Icelandair style- Fare is Honored) - Lots of happy people, FT threads on shared information regarding hotels, restaurants, tours, etc. Jealousy from others sets in. First "FT guinea pigs" embark, post confirmation threads that all is ok.

7b Hostile Feelings (Copa Airlines Style - fare is not honored) - Many angry and disappointed FTers. Refunds are issued. Novices have multiple discussion threads of lawsuits and hostile correspondence, FT pros mutter "c'est la vie" and look for the next fare mistake.

8a Success (Honored) - Trip Report thread becomes very active

Puerto Princesast saab igale poole maismaatranspordiga, kui hommikul jõuad, siis saab ka tavalise bussiga, muidu tuleb üürida. Pakkujaid on lennujaamas küllaga.

Piiril ei küsinud küll keegi midagi, Eesti pass tekitas märksa suuremat huvi :)

Rendiautot kinni ei pannud, ei mäleta, et oleks olnud selline võimaluski. Tasub majutuskohas küsida, meile anti Upolul päris mitu firmat, kuhu siis ise helistasin ja küsiti, millist autot soovime ning siis toodi see kohale, Sawaiil randudes läksime ka ühte hotelli, sõime ja vahepeal uuriti auto kohta, seal oli tõsi küll, valida oli ainult kahe auto vahel, üks traktori sarnane dzhiip ja teine mõnus väike Suzuki Jimny, viimased on seal ka väga levinud rendiautod. Tuli teha ka nn kohalik juhiluba, mis seisnes sisuliselt meie ARK-i kohalesõidus (taksoga) ja väikse raha maksmises (Upolul). NB: tänaseks on Samoal vasakpoolne liiklus, 5 aastat tagasi oli see veel parempoolne. Raha võtsime automaadist ja palju korraga, kuna automaate on ainult Apias ja Sawaii sadamalinnas, Saleologas, ja ka lennujaamas. Ametlikes majutuskohtades sai mitmes ka kaardiga maksta, kuid sularaha tagavara peaks kindlasti korralik olema, väljapool Apiad tuleks arvestada, et maksmine on ikka sularahas (erandiks on osad ametlikud majutuskohad). Valuutadest 2005.a. oli USA dollar paremini tuntud valuuta kui euro, Uus-Meremaa valuuta sobib ka muidugi, kuna paljud samoalased töötavad Uus-Meremaal. Saartevaheline reis kestis veidi alla 1,5 tunni. Meie lendasime sinna Aucklandist, mäletan, et head ühendused olid ka Sydney ja Tongaga. Pane Wikipedias otsingusse Faleolo International Airport ja sealt näed, milliste linnade/riikidega ühendus on.

Viisa saab piirilt. Ei oskagi öelda, kumba saart eelistada, nad on piisavalt erinevad, et mõlemad pakuvad midagi. Upolu on selline rohkem rahvastatud, külasid on tihedamalt, valikuid rohkem, Sawaii jälle selline metsikum. Me olime mõlemal nädala ja tegime nii, et võtsime kõigepealt paariks-kolmeks päevaks rendiauto, tegime saarele tiiru peale ja siis vaatasime välja koha, kus pikemalt olla ning sõitsime sinna kohale bussiga. Bussisõit tuleks kindlasti läbi teha, see on omaette elamus, kus rahvast täis buss laulab, peatusi tehakse vahel ka iga 100 m järel, sest jõuti kellegi koduväravasse. Saarte vahel liigub laev päris mitu korda päevas, sõiduplaani oleks targem mitte 100% usaldada, kord läks laev hilinemisega, kord jälle varem minema, õnneasi. Elasime põhiliselt faledes - kas oli siis mingi majutuskoht, kus hulk falesid ranna ääres või siis oli mingi perekond, kellel nö oma õuel vee ääres paar falet ja rentisid neid välja, samuti teevad nad sulle süüa. Kinni oli meil pandud vaid esimese öö majutus Apias, muidu vaatasime, mis tee ääres silma hakkas või kui hilja peale jäime, siis tuli võtta see, mis parajasti olemas oli, halbu muljeid ei jäänud kuskilt. Inimesed on väga sõbralikud ja üritavad sind igati aidata. Muljed on igati head, asju tuleb võtta rahulikult ja lasta ajal kulgeda, kiiret ei ole seal kellelgi :)

... ja aeg-ajalt ikka ja jälle mõtlen, millal leiaks aja ja raha tagasi minna. Kui on konkreetseid küsimusi, anna teada.

On tore, aga ujumiseks sobivat randa sealt küll ei mäleta, linnarand oli suht räpane ja ka vesi oli must, suured sadamad kohe kõrval. Kochis on mõtet olla paar päeva ja siis kuhugi randa edasi sõita.

Puerto Princesa lennujaam on väike katusealune, võimalik, et seal kuskil ATM on, aga ise ei märganud. Meie võtsime raha linna pealt. Väljapool PP-d Palawanil automaate otsida ei maksa, El Nidos oli võimalik lisaks valuutavahetusele saada sularaha ka krediitkaardi pealt, loomulikult mitte eriti hea kursiga.

Vähemalt lühiajaline pakihoid on seal suht kirvehinnaga, odavam tuleb tagasiteel osta kohapealt mõni soojem asi. Ja sinnapoole sõites kui ilma sooja asjata ei kannata, siis panna selga vana kampsun ja sellest Hong Kongis viisakalt vabaneda kui ei taha kaasas kanda.

Pattaya Beach on kõige rahva- ja melurikkam, meie olime Sunrise Beachil, mis on rahulikum. Pattayast jäi meelde ka se, et seal olid teinekord keskpäeval sellised mõõnad, et vette eriti ei saanudki minna, Sunrise Beachil seda muret ei olnud. Olime mõned ööd Tarutao Cabanas, hind 500 fan room, kuid seda kindlasti ei soovita. Väga külm ja üleolev suhtumine, seda on reisifoorumites ka välja toodud, kuid muud ümberkaudsed samaväärsed kohad olid lihtsalt kinni. Paar ööd olime juba kallimas, Mountain Resortis, 1100 fan room koos hommikusöögiga, see asub ka ilmselt saare kõige ilusamal rannaribal, mida postkaartidel tihti näha. See oli küll mõnus. Porn Resorti koht tuli kaartidel vaadates meelde küll, see on selline omaette koht ja päris pikk maa kõndida ülejäänud randadele ja saare keskossa. Mingit erilist muljet sealt ei jäänud.

Ah jaa, tuli veel meelde, et Tarutao Cabana kõrval kohe oli üks mõnus rannaäärne söögikoht, lihtsalt Sunrise Beach Restaurant, väga head toidud, sõbralik omanik Mr Kong, kes ka paadi reise korraldas. Hea rahulik koht pealelõunal raamatut lugeda :)

Trang on mõistlik valik, Lipelt laevaga Pak Barrasse ja sealt minibussiga Trangi, mõlemad otsad võtavad kuskil 1,5 tundi. Krabi jääb oluliselt kaugemale, maismaaühendustest ka näiteks Hat Yaisse sõit oli märksa pikem ja tüütum kui Trangi. Trang pidavat olema muuseas Tai kõige puhtam linn, väitel tundus tõepõhi all olevat.

Me olime Koh Lipel eelmise aasta veebruaris ja populaarsemad majutuskohad olid enam-vähem kõik täis, nii et kinni tasub panna kui on mingi konkreetne koht sooviks. Porn Resorti ise kommenteerida ei oska.

Palawan on suur ja lai, mis kohta konkreetselt silmas pead? Puerto Princesa, El Nido, Port Barton või midagi hoopis muud?

Tegime ka hiljuti tiiru Põhja-Tais, baasiks Chiang Mai. Sinna sõitsime rongiga, tagantjärgi mõeldes oleks aega kokku hoidnud lennates, kuid rong on täitsa OK, öörong jõuab kohale just hotelli check-in ajaks. Bussisõitu 12 tundi küll ette ei kujuta. Väga mõnus linnake on Pai, poolel teel Mae Hong Soni, viimasesse ajapuudusel ei jõudnud. Pai on kergelt hipilik, mõnusalt unine, siiski päris palju "eestlasi", kes sealt edasi kuhugi matkama lähevad. Hommikuti on linn (aga ka ülejäänud põhi) paksu sürri udu käes, hästi vahva. Sõit sinna oli päris karm, 150 km peale oli 700 kurvi, kõik sellised tõsised. Algul oli meil hiljem plaanis ise auto rentida, pärast neid kurve enam ei tahtnud. Lisaks on juhita ja juhiga auto rendi hinnavahe suht olematu. Lisaks tegime tiiru Kuldses Kolmnurgas - Chiang Rai-Chiang Saen (+paadisõit Laosse)-Mae Sai-Mae Salong, kus ka ööbisime ja siis Tha Ton, Chiang Dao ja järgmisel päeval Chiang Maisse rongi peale. Kokku võttis tuur 4 päeva/3 ööd. Mae Salongi ja Tha Toni ümbruses näed igasugu hõimurahvast ja seda mitte ainult nö näitusel, vaid lihtsalt tavalisel külaturul. Maastik on super ja inimesed samamoodi. Chiang Dao koopad on toredad, veel soovitaks võimalusel mingeid kuumaveeallikaid, neid on põhjas mitmeid. Ning kui Laosesse satud, siis hoidu ostmismaania eest. Nende taktika on sind kõigepealt Lao viskist täis joota ja siis võimalikult palju träni sulle maha müüa :) Iseenesest on kõik küll ilmatu odav (ka Taiga võrreldes), aga hiljem avastad, et pooli asju pole vaja ...

See tee ei kannata pimedal ajal sõitmist, liiga käänuline ja kuristikud ümberringi, kohati kaob meie mõistes "tee" üldse ära, nii et ka päevasel ajal pakub autosõit sinna piisavalt ekstreemseid elamusi.

Olen alati ostnud kindlustuse Seesamist, mitte küll teadlikult, seda on lihtsalt pakutud. Ainus kord, kus seda ka tegelikult vaja läks mõned aastad tagasi, see ka töötas. Ilma probleemideta maksid nad kinni haigla ja ravimite arved ning pärast kerget puiklemist ka uuesti ostetud lennupiletid. Viimastega tekkis väike vaidlus teemal, et kuna olemasolev pilet oleks tegelikult võimaldanud vahetamist, siis kas oleks ikka olnud vaja uus pilet osta. Kuid et pileti vahetamine praktikas osutus võimatuks - tänu vahepeal möllanud lumetormidele lennuliiklus oli seisnud paar päeva ja et seetõttu ei olnud lihtsalt kohti, kuhu pilet ümber broneerida, siis tuli osta uus, sel hetkel vaid saadaval olev äriklassi pilet. Seesam maksis sellest 20000.-, nii oli ka kindlustuslepingus, et uute piletite ostmise puhul makstakse kinni kuni 20000.-. Nii et töötas küll.

Kui on soov New Yorgis peatuda rohkem kui paar - kolm päeva, siis soovitan uurida lisaks hotellidele-hostelitele majutust craigslist.org kaudu. Sealt saab üürida nn külaliskortereid kui ka tavakasutajate kuulutuste kaudu üürile antavaid kortereid. Ise üürisime umbes kaks aastat tagasi üle 250 m2 korteri, kus kolm inimest pidi saama eraldi tubades magada ja maksma läks $100 öö asukohaga Sohos. Vaata craigslist.org new york ja edasi näiteks vacation rentals, otselink http://newyork.craigslist.org/vac/

... kuid see ei ole vaikne külakene, pigem on tegemist tõusva kohaliku turismimagnetiga. Kuigi - Krimm tervikuna on selles mõttes tõusev ning Sudak täiesti normaalne, rahvahulk selline, mis ei tohiks häirida. Sudakist rohkem meeldis siiski Gursuf - see on linnake, mille kõrval asub legendaarne Arteki pioneerilaager. Seal oli vähem läänelikku turismilinnakut, linna(kese)tänavad mõnusalt kurvilised, majutuspaigad sopilistes hoovides. Nii et lisaks Sudakile soovitaks ka Gursufi, vähemalt tasub läbi sõita, nagunii jääb tee peale.

Käisime Krimmis 2005.a. suvel, kolm nädalat koos sõiduga, kokku reisikulud nelja peale koos söögi, joogi, majutuse, bensiini ja muu pudipadiga veidi all 20 000.-, sellest bensiin kuskil 4500-5000.-, auto oli dzhiip, nii et bensiinikulu km kohta keskmisest kõrgem. Läbisõidetud km raske tagantjärgi öelda, sõitsime läbi Poola, Krimmi minekul läbi Kiievi ja Ida-Ukraina, tagasitulles läbi Odessa ja Lvivi + Krimmis kohapeal. Öömajad olid sellised 200-300.- ringis öö (kahele), vahel ka kallimad.

... on igal laeval vastas hulgaliselt tööd jahtivaid autojuhte ja kolmerattalisi, transport ei ole tõepoolest mingi probleem. Majutuskohad tasuks aga aastavahetuseks kindlasti ette kinni panna. Olime ise novembris kolm nädalat Palawanil, Boholil ja veidi ka Cebul ning praktiliselt igal pool võttis mõistliku hinnaga vabade tubade leidmine parajalt aega. Alona Beachil olid aga ka kallimad kohad rahvast täis.

... ma jätaks vahele. See on nii pisike saar, et kui just sukelduja ei ole, siis pole seal peale rannas vedelemise suurt midagi teha. Saarele teeb jala ringi peale umbes 1,5 tunniga. Ning rannad (või peaks isegi ütlema üks ja ainus rand) ei ole suurem asi võrreldes näiteks Boholi või eriti Palawani omadega.

ja mitu päeva, siis soovitaks otsida craigslist.com, midagi kuldse börsi sarnast, kus eraisikud müüvad, ostavad, vahetavad, rendivad kõike. Otsing asukoha ja hinna järgi, sain ise abi kaks aastat tagasi, korteri hind Sohos tuli $25 per nuppi, olime neljakesi ehk siis $100 öö eest. Hotelli naljalt selle hinnaga sama suurele kambale ei leia. Ainult et aega võttis otsimine ja siis otsustamine.

Londonis on oma 5 lennujaama, nii et hea oleks teada, kuhu saabud, kust minek. Ning kõigepealt tasuks muidugi siinsamas foorumis otsingut kasutada, äkki on vastused juba olemas...