Heli

Rändur, liitus Tripiga 10 aastat tagasi. Tahab minna:
0 meeldimist
2 postitust / 22 kommentaari
47 (7.5%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Ryanairi kampaania.
Esmaspäeva 7.veebruari keskööni valikuliselt märtsi ja aprilli piletid -20%.
Mõned näited - otselend Barcelonasse:

  • E 28.03 - R 1.04 - edasi-tagasi koos krediitkaardi 2*5 euroga kokku 78 eurot ehk ca 1200 krooni (ilma pealemineku eelisjärjekorra ja kindlustuseta, reisite käsipagasiga, hetkel (pühapäeval 6.veebruaril) alles 1 pilet;
  • 11.aprill Barcelonasse 23.59 + 5 = 28.59 eurot ehk üks ots ca 448 krooni, hetkel 3 piletit jne.
    Girona lennujaama ja Barcelona vahel käib buss (ka öösiti), edasi-tagasi pilet ca 24 eurot.

Kui Ryanair sobib, siis hetkel head hinnad ka mujale, nt:

  • 26.03-2.04 Dublin, edasi-tagasi 57.98 eurot ehk ca 907 eeki (47.98+10 eurot administreerimise tasu lisandub lõpus, kui valite krediitkaardiga maksmise).
  • 25-30.03 Düsseldorf või 25.03-2.04 Breemen ca 670 krooni;
  • 14-21.04 Breemen ca 820 krooni;
  • 11-17.04 London ca 1000 krooni.

Vaktsineerimistest jõuaks ära teha suukaudse kõhuhädade vastase (Merimetsast peaks küsima, vist oli tüüfuse vastane?,annab 3-ks kuuks enamuse kõhuhädade vastu lisakaitset, suukaudne).
Toidust võtsime kaasa lati kõva suitsuvorsti, paki musta leiba, sulatatud juustu (et esimestel päevadel tarbida paralleelselt kodutoitu ja uut). Kui vastuvõtja peab alkoholist lugu, siis ilmselt võiks kingiks kaasa võtta ka Vana Tallinna.
Alkohol on kohapeal oluliselt soodsam kui Eestis. Meie võtsime iga päev lonksu Green Label viskit. Kannatas juua ja kõhud olid korras. Esimesteks päevadeks võib ju väike viski kaasas olla.
Ravimid on suuremas osas odavamad kui meil, kvaliteeti ei tea. Kui läheksin uuesti, võtaksin kaasa söetabletid ja midagi palaviku/külmetuse (loe konditsioneeri-külmetuse:) leevendamiseks.
Meie 2010 reisi blogi on siin http://2010indias.wordpress.com/
Positiivsete elamuste rohket reisi!

2010 novembris ööbisime Delhis Karol Bagh´is asuvas hotellis Delhi Pride. Toad keskmised või veidi suuremad. Hotellis lift, katusel väike terass. Hea köök ja toateenindus. Osadel tubadel ei ole aknaid, aga see tagas rahuliku müravaba une.
Suhtlesime hotelli üldise e-kirja aadressil info ät hoteldelhipride.com mänedžeri Mr Kk-ga (nii ta ennast nimetab ja kõik teavad teda ka selle nime järgi). Vastus tuli kiirelt, pakkus soodushinda (neli inimest, seitsmeks ööks). Kodulehel oli kahene Premium koos kõigi maksudega 4400 Rs ehk ca 1100 krooni, pakkus soodushinda - kahene Premium tuba üheks ööks 2400 Rs ehk ca 600 krooni.
Lennujaamast toomiseks tellisime temalt eraldi 6-kohalise AC-ga Toyota Innova (üheks päevaks, st 8 tundi või 80 km, auto kohta kokku 1800 Rs ehk ca 450 krooni), kuna läksime otse lennujaamast koos pagasiga linnaga tutvuma ja jõudsime hotelli peale lõunat. Kui peate kirjavahetust, küsige üle, kas lennujaama pick-up on pakutavas hinnas.
Delhi Pride on ilus puhas hotell, meie mõistes ilmselt korralik 3*, väga head toidud (eriti hakka nuudlid ja garlic naan). Kui peaksite selle hotelli valima, tervitage Mr Kk-d.
Samas tundub mulle, et kuna sõidate järgmisel päeval rongiga edasi, siis peaksite valima ööbimise võimalikult raudteejaama lähedale.

Varanasis ööbisime kaks ööd hotellis Surya. Ilus puhas ja basseini ning rõdudega hotell ghattidest eemal, meie mõistes ilmselt ca 4*. Kogu India reisi parim pesupesemisteenus. Suhtlesime e-kirja teel aadressil info ät hotelsuryavns.com. Meie saime kahese Superdeluxe kahese toa koos maksudega üheks ööks 2210 Rs ehk ca 550 krooni eest.

Mõlema hotelliga olime (meie vanus 40-60) kõik väga rahul ja soovitame.

India 2010 blogi.

Meie kolmenädalase 2010.a novembri India reisi blogi
marsruudil Delhi - Khajuraho - Varanasi - Mumbai - Kochi - Munnar - Allepey - Varkala - Kovalam - Delhi
asub http://2010indias.wordpress.com/.
Blogi on veel töötlemisel, seega palun mõistvat suhtumist, aga loodan, et Indiasse minejale on see veidi abiks.

Olime Delhis 2010 novembri alguses 4 ööd ja novembri lõpus 3 ööd. Hotelliks Karol Bagh´is asuv Delhi Pride (hoteldelhipride.com), mille manager Mr Kk pakkus e-kirjavahetuse tulemusena 7 öö puhul kahese Premium toa hinnaks 4000 rs asemel 2400 rs (st kahene tuba koos kahe inimese hommikusöögiga ca 600 krooni). Hotelliga ja seal pakutava toiduga jäime väga rahule. Novembri lõpu ööd küsisid Delhis jalutamiseks vesti selgapanemist.

E-kirja teel tellisime lennujaama vastu (ja ka järgmiseks kolmeks päevaks) kuuekohalise AC-ga Toyota Innova, päevaks (st kuni 80 km või kuni 8 tundi)maksis korralik puhas uus auto koos juhi ja kütuse ja kõikvõimalike maksude ja parkimistega 1800 rs (ca 450 krooni ehk meie neljaliikmelisest seltskonnast igale ca 112 krooni). Autojuht Mr Kamal rääkis väga head ja arusaadavat inglise keelt, oli kursis nii asukohtade kui ajalooga ja broneeris meile väga soodsalt hotelli ja auto Khajurahos (Mr Kamal tel 00 919 8189 68294).

Ühtlasi pakkus ta meile võimalust minna novembri lõpus uuesti Delhis olles sama autoga Agrasse, päeva hind neljale kokku (st hommikul 3,5 tundi koos peatustega Agrasse, kohapeal sõit ja õhtul 3,5 tundi Delhisse tagasi) maksis koos kütuse ja kõigi maksudega 7000 rs (st koos tipiga seltskonnale kokku ca 2000 krooni). Agra jäi meist küll ära.

Samas tuleb arvestada, et kuigi olime Mr Kamaliga väga rahul ja palusime hotellil määrata just tema meie igapäevaseks autojuhiks, on Mr Kamal ainult autofirma hinnatud töötaja. Kuigi palusime määrata ta meie autojuhiks ka novembri lõpu Delhis oleku ajaks, anti meile selleks ajaks teine autojuht, kes ei olnud enam nii sümpaatne. Kuna Mr Kamali inglise keel on väga hea, saadeti ta nimelt kuu lõpus norra perekonnaga kuuks ajaks India ringreisile.

Seega suhtun kahtlevalt konkreetse autojuhiga otsekokkuleppe sõlmimisse. Reeglina on siiski tegemist autorendifirma palgalise töötajaga, kelle suunamise ühele või teisele marsruudile otsustab tööandja. Ja kui siin foorumis soovitatud positiivse inimesega sõlmida kokkulepe ringreisi vms kohta ning lennujaamas ootab hoopis viimase inglise keelt halvasti oskav sugulane, siis pole kelleltki ka midagi nõuda. Eeltoodud põhjustel pooldan hotellilt korraliku/uue/puhta/ töötava kliimaseadmega auto tellimist koos inglise keelt väga hästi, rahulikult ja selgelt rääkiva autojuhiga. Kooskõlastatud hind peaks sisaldama läbitavaid kilomeetreid ja aega ning sisaldama kütust, parkimistasusid, juhi tasu ja mistahes makse.

Kui sõit väljub tavapärasest turistimarsruudist, siis tuleks ühtlasi ette kokku leppida, et hind sisaldab tasuliste teede makse. Näiteks kui on soov külastada kaubanduskeskusi (meie Viru või Kristiine keskuse taolised), siis peaks hind sisaldama ka tasuliste teede, parkimise jms makse. Delhis oleks arvestatavateks võimalusteks Gurgaonis (lennujaama lähedal, tasuline tee ja parkimine) asuv Shopping Mall Ambience (viiendal korrusel õlletuba sisegolfiga ja kino) või Noidas (üle Yamuna jõe, teemaks, tasulise tee maks, parkimine) asuv Shopping Mall Great Place (lõbustuspargiga ja kinoga). Need lisanduvad maksud ei ole küll suured (meil lisandus Ambience külastamisel 450 kroonisele päevatasule koos liigsete kilomeetrite ja üleajaga kokku ca 100 krooni), aga selguse mõttes tuleks ette kokku leppida, et mistahes maksud ja tasud on kokkulepitud hinnas. Ja kõik see tuleks panna lühidalt paberile ja lasta hotellil/autorendifirmal allkirjastada.

Kui kedagi huvitab India kohta rohkem infot, siis meie 2010 novembri India reisi blogi (töötlemata, seega palun leebet suhtumist) on kättesaadav aadressil 2010indias.wordpress.com.

Ostsime veebruaris 2010 Kingfisher Red´ilt 11.novembriks lennu Mumbai-Kochi.

  1. novembril saabusime Air Indiaga Varanasist Mumbaisse terminali 1A ja pidime 1,5 tunni pärast lendama Kingfisheriga samast terminalist edasi Kochisse. Tekkis väike segadus check-in´i leidmisega, kuna Kingfisheri laud suunas meid Kingfisher Red´i lauda, mis pidi olema eraldi, aga seal ei leidnud me Kochi lauda. Lõpuks haaras üks Kingfisheri boy meid sappa ja viis väljaspool järjekorda check-in´i.

Selgus, et meie selle päeva lend on tühistatud ja läheb järgmisel päeval.
Kingfisheri neiu vabandas, et nad meile ei teatanud (meie kontaktid olid Kingfisher Club liikmeks registreerumisega neil tegelikult olemas) ja kaks lauda hakkasid otsima asenduslendu. Kuna seda polnud, saadeti meid Kingfisheri kulul Mumbai 5* hotelli Novotel Juhu Beach, hinnas hommikusöök, lisaks anti õhtusöögikaart ja Kingfisheri kulul oli ka sõit hotelli ja hommikul lennujaama. Kogu segaduse lahendas Kingfisher Red umbes 10 minutiga ja naeratades. Lennujaamast hotelli saatis meid Kingfisheri esindaja. Kohtusime hotellis ka reisituttavatega, kelle lend Varanasist hilines, mistõttu nad ei jõudnud järgmisele lennule. Ka nemad paigutati kiirelt Novoteli.

Meie seitsmest siselennust olid neli Kingfisher Red´iga ja need olid teistest palju paremad. Air India lennukid on samas suuruses, aga lennukid on väsinud ja mõned olid ka mustad, toitu me süüa ei suutnud, personali inglise keel vähene. Kingfisher Red´il on igas lennujaamas palju abipersonali, kes pakuvad ise abi, lennukid puhtad ja mugavad ning tunduvad uued, personal euroopalik, toit maitsev ja igasugune info pidevalt kättesaadav. Ja muljet avaldas eespool kirjeldatud reisitõrke puhul kiire ja sujuv lahendus. Kui peaksin veel kord Indiasse minema, siis ostaksin kõik siselennud Kingfisher Red´ilt.

Ostsin Turkish Airlines´i kodulehelt, maksin krediitkaardiga, sisestasin pileti ostmisel oma e-kirja aadressi, saabusid e-iletid, printisin välja, näitasin lennujaamas check-in´is, kõik toimis, pagasi eest ei pidanud maksma.

Kas ruupiad juba müüdud? Oleksin ka huvitatud, kui Hermiga kaubaks ei läinud (asun Tallinnas).
Kui kellelgi veel ruupiaid üle, siis kuni 2010 augustini võite mulle korralikke terveid kupüüre pakkuda (tegelikult ka münte). Kontaktiks Tripi postkast. Tänud ette!

Valik sõltub vanusest ja puhkuse veetmise soovist, aga mina valiksin pigem Eilati. Surnumere äärde hotelli võtmine tähendab puhkuse hotellis veetmist. Kui Surnumere äärsed hotellid on samad, kus peatab Jeruusalemma ekskursioon, siis tähendab see ilma taimede ja loomadeta Surnumere kallast, kus on ühes reas üksikud suured hotellid ning puuduvad igasugused kauplused, meelelahutus jm. Imeilusad vaated, aga kardan, et need ammenduvad paari päevaga. Kogu puhkus tuleks veeta hotellis, kasutades sealset toitlustamist, kaubandust jms. Hea rahulik lõõgastumine.
Eilat on asula, kus on võimalik ringi jalutada, käia soovi korral väljas söömas, poodides, nt King Citys. Kui terve puhkuse hotellis veetmine ei sobi, siis soovitan pigem Eilatit.
Snorgeldamist Surnumeres ei kujuta ma üldse ette. Seal lubatakse üldiselt ainult selili ulpida ja elu vees ju pole. Snorgeldamissoovi korral tuleks ikka Eilat valida.
Meie olime Royal Tulipis ja jäime väga rahule. Rahulik hotell, mugavad voodid, hea toit, rõdud basseini poole, basseini ääres piisavalt lamamistoole. Kui tekkis soov minna nö linna peale, siis kõik jalutuskäigu kaugusel. Snorgeldamiseks oleks pidanud sõitma kusagile kaugemale. Kui snorgeldamine eesmärgiks, siis oleks ilmselt mõistlik tõsta toru ja helistada Horizon Travelisse ning küsida, millist hotelli nad soovitavad.

Tallinnast minnes on turvakontroll tavapärane ehk teist korda täpselt sama kontroll, mis tavaliselt lennule minnes. Kuna isiku turvakontrolli hetkeks on üldpagas ära antud (ja pudel Vana Tallinnat on järelikult turvaliselt seal üldpagasis :), siis puudutab Tallinna lennujaama turvakontroll isikut ja tema käsipagasit. Nagu ikka - käsipagasis ei tohi olla vedelikke (v.a minigrip kotis pisikesed pudelid), teravaid esemeid nagu nuga ja küüneviil jms. Enne lennukile minekut tuleb lihtsalt teist korda turvaväravatest läbi astuda ja käsipagas lindilt läbi lasta. Kui tolleks hetkeks on käsipagasis juba teine Vana Tallinna pudel (ostetud lennujaama tax free kauplusest), siis sellega saab ka lennukisse.
Lennu ajal on tavalennust ehk ainus erinevus see, et nii minnes kui tulles tuleb lennu alguses ja lõpus "turvakaalutlustel" ebatavaliselt kaua pingil istuda (ja ka tualetti ei lasta) - nii tõusul kui maandumisel ca tund.

Ovda (Uvda) lennujaamas maandudes turvakontrolli ei ole. Lennukilt maha, pagas kaasa ja puhkama. Mõlemad Vana Tallinna pudelid kenasti kaasas.

Aga tagasitulek on küll elamus (2009 novembri lõpp). Turvakontroll tuleb läbida Ovda (Uvda) lennujaama territooriumile sisenedes. Tollel hetkel on veel enda käes lisaks käsipagasile ka üldpagas. Turvakontrollid tegelevad absoluutselt kõigiga personaalselt, vastavalt soovile kas inglise või vene keeles. Esitatakse igasuguseid küsimusi: mitmes kord Iisraelis, kus käisite, kellega suhtlesite, kus Jersuusalemma ekskursiooni vabal ajal olite, mis nimega baaris Jeruusalemmas õlut jõite, kes grupist teiega koos olid, kus veel olete puhkamas käinud, kas pagasi pakkisite ise, mis kell see oli, kas keegi võõras on vahepeal saanud teie pagasi juurde jne jne jne.
Meie kaheksasest seltskonnast lasti 6 peale u 5-8 minutilist vestlust läbi, kotte ei avatud. Ilmselt aitasid õiged vastused, s.t pakkisin ise, ühegi kohalikuga ei suhelnud, ükski kohalik ei soovinud minuga suhelda, pakkisin täna hommikul ja sellest hetkest alates olen oma pagasit valvanud, keegi ei andnud mulle midagi kaasa, ekskursioonil olin kogu aeg koos grupiga jms.
Kaks üksikuna (s.t abikaasadeta) reisivat meesterahvast (omavahel sõbrad ja meie sõbrad, u 50 a) võeti ette. Küsiti kõike, alates sellest, miks nad on mitu korda Türgis puhkamas käinud, kuni selleni, kellena nad Eestis töötavad, kellena sõber töötab, kaua on omavahel tuttavad, kus tutvusid, mitu korda on koos reisimas käinud, miks neil pole fotoaparaati. Mõlemale esitati küsimusi umbes 10 minutit. Seejärel vestlesid turvatöötajad omavahel ja kontrollisid infot, mida kumbki sõber teise kohta andis. Kuna see info neid millegipärast ei rahuldanud, siis võeti ette meid (kes me olime tegelikult juba turvakontrolli läbinud) ja hakati meilt küsima, millega meie sõbrad tegelevad, kaua me neid tunneme, kus me nendega Eilatis/Jeruusalemmas koos olime ja kus eraldi, millega nad tegelesid ajal, kui me polnud koos jne. Meiega vesteldi mitu korda, vahepeal vestlesid kontrollid jälle sõpradega, küsisid omakorda neilt, kust ja kaua nad meid tunnevad, millega me tegelema, mis aastal ja mis reisil tutvusime jne. Finaalina paluti minu fotoaparaati ja vaadati pildid läbi (tänu millele nad lõpuks veendusid, et olime valdavalt koos). Saime viimastena turvakontrollist läbi. Ühel sõbral lasti kott väliselt mingi anduriga üle, avada ei palutud kumbagil.

Niimoodi kirjeldades tundub pidulikult karm, aga tegelikult on kogu see Ovda/Uvda turvakontroll paras tsirkus. Turvatöötajad teevad tähtsat nägu, näitlevad karmi ülekuulamist, räägivad, et peavad turvakaalutlustel meid kontrollima, et kusagil poleks pommi või keegi poleks meile midagi kohvrisse sokutanud. Tegelikult ei huvita neid kohvri sisu minu arvates üldse. Pigem tahavad nad teada, kas reisija on suhelnud kohalikega või kohalikud temaga, kas reisija istus turvaliselt hotellis ja oli giidi sabas ekskursioonil või käis äkki kusagil üksi ja nägi midagi, mida ei tohtinud. Need kontrollijad vaatavad väga korralikult kella ja lasevad viimased läbi ikka selle arvestusega, et ka "karmilt kontrollitud" reisijad jõuaksid Iisraeli riigi huvides lennujaama kauplustes enne lennukile minekut piisavalt raha kulutada...
Meie mängisime korralikult kaasa ja ausalt öelda oli see turvakontroll üks väga lahe elamus, mis tegi Iisraeli reisi eriti huvitavaks.
Meie (40-55.a) jäime Eilati reisiga väga rahule. Royal Tulip oli väga mõnus hotell (ei ühtki sõbralikku idanaabrit :), toit oli hea ja hommikusöök kella 12-ni, Iisraeli kõrbed ja mäed midagi sellist, mida varem pole näinud ja Jeruusalemm nüüd ka ära nähtud. Erilised tänud Horizon Travelile ja giid Reinule, kes selle reisi eriti huvitavaks tegi!

Palun abi. Läheme novembri teises pooles Eilatisse. Muuhulgas tahaks minna Surnumere äärde, eesmärk vee- ja mudaprotseduurid.
Palun käinutelt infot:

  • kas Surnumere ääres on meie mõistes SPA-d päevapileti/tunnipileti, riietuskabiinide, duššide jms-ga (hind?) või läheb igaüks vette, kus tahab (avalikud riietuskabiinid, tasulised duššid, vette mineku koht ja mudaprotseduurid samas kohas)?
  • kas Eilatist käib buss Surnumere äärde? Kui tihti, kaua sõidab, palju pilet maksab (edasi-tagasi)? Kui kaugel on bussipeatus vette mineku/mudaprotseduuride kohast?
  • kui pika peatuse peaks Surnumere ääres planeerima 8-liikmelisele sõpruskonnale, kes kõik tahaks liigeste tõttu teha paar veeprotseduuri ja mudaprotseduuri, seejärel dušši all käia ja enne edasiliikumist kerge eine teha? Kas nt 2 tundi on piisav aeg või peaks plaanima rohkem (dušijärjekordade vms tõttu)?
  • Kas soovitatavalt peaks Surnumere ääres oleku planeerima mingisse ajavahemikku, nt 11-15 või on vesi soe ja mudaprotseduurid saadaval ka hilisõhtul?
  • kui pika peatuse teeb Surnumere ääres Horizon Traveli Jersuusalemma ekskursioon? Kas selle ajaga jõuab nii vees hõljuda, mudavanni võtta kui ka rahulikult duši all käia? Kas jäite Surnumere peatusega rahule?
  • kas on hea mõte üürida auto/väikebuss ja minna Surnumere äärde omal käel? Kas autovalikus oli ka automaatkastiga väikebusse? Surnumere ääres on parkimisvõimalused normaalsed? Juhuslik Surnumere äärde sattuja saab nii vette kui mudasse kui duši alla? Kas keegi on niimoodi omal käel käinud ja mis see kogumis maksma läks?
    Tean, et plätud ja rätt tuleb kaasa võtta, aga kui kellelgi on häid soovitusi, siis need on oodatud ja palutud :)). Tänud ette!

Lobsterile lihtsameelsusest ja firmade tehastest
Ma pole küll väga hästi kursis tuntud kaubamärkidega firmade tehaste ning tootepoliitikaga ja nn piraatkaubandusega, aga olen aru saanud, et põhimõtteliselt peaks olema nii.

Paljudel tuntud kaubamärkide firmadel ei olegi maailmas ühtki oma tehast. Firma palgal on disainerid, kujundajad jms, kes töötavad välja mudeli ja materjali, koostavad joonised. Müüakse toote kirjeldust või litsentsi vms, seega nt Türgi tehas ostab 1000 paari konkreetse mudeli teksade tootmise õiguse. Türgis valmistatud 1000 paari teksaseid saadetakse peale valmimist kaubamärgi omanikule tagasi, kes kontrollib nende kvaliteedi ja saadab need siis nt Eestisse nn firmapoodi (mis on Eesti mõttes iseseisev juriidiline isik ja kuulub eestlastele, aga on lepinguga seotud kaubamärgi omanikuga). Selle skeemi kohaselt saab kaubamärgi omanik nii tootjalt kui müüjalt litsentsitasu vms iga ühiku pealt ja autoriõigused jms saavad makstud ja järgitud.
Tegelikult töötab seesama Türgi tehas nädalavahetusel või öösel edasi ja toodab veel 500 paari teksaseid, mis lähevad müüki kohalikul turul ja poekestes. Nende eest kaubamärgi omanikule midagi ei maksta ja euroopa/ameerika õiguse mõistes on seega tegemist piraatkaubaga. Olukord umbes sama, kui meil üks tubli autode ehitaja hakkaks omaalgatuslikult tootma ja müüma GM autode perfektseid koopiaid GM nime all, aga GM ei saaks sellest sentigi. Need autod võivad olla sama head "koopiad" kui nn "originaalid", aga juriidiliselt on see ikkagi piraatkaup.

Kuu tagasi oli Türgis kõige kuumem kaubamärk Ed Hardy, kuigi teadaolevalt ei ole ükski Türgi tehas ostnud nende tootmise õigust ja seega nagu ei tohiks neid toota. Vaata donedhardy.com lehelt tehaste asukohta.
Ma arvan, et Ed Hardy kaubamärgi omanik ja disainerid jne ei saa nende Türgis müüdud T-särkide ja teksade ja pusade pealt sentigi, kuigi on ilmselt investeerinud meeletu raha toote mainesse. Tegelikult räägivad türgi kaupmehed ise ka, et kaubeldav T-särk on täpselt originaal, kuna nad otsisid internetist ja keegi sõber ameerikast saatis neile ühe originaal T-särgi ja nende tehas teeb täpselt sellist nagu ameerika T-särk ja veel parematki. Ja tuleb tunnistada, et mõnikord on see nn piraatkoopia parema kvaliteediga, kui see nn originaal.

Tahtsin lihtsalt öelda, et see, kas osta Türgist nn originaalist soodsamalt seal toodetud tuntud kaubamärkide nn koopiaid, on igaühe sisetunde küsimus. Vahel ei olegi tegemist järele tehtud toodetega, vaid need tooted on tõesti valmistatud samas tehases, kus ka nn originaalid (aga seda juhtub harva). Nad teevad väga häid koopiaid ka igasugustes pisikestes töökodades, mida nad nimetavad tehasteks, ja isegi põlve otsas. Istanbulis Grand Bazaari han´is vaatasin, kuidas ülikiirelt tehti ühele põhjamaalasele tema numbri järgi pusa.
Ma ei ole käinud Antalyas poes, kus müüakse Puma ja Lewis´e ametlikke tooteid, aga kahtlen, et tegemist on Levis´e nn volitatud edasimüüjaga. Levi Strauss´il ei ole teadaolevalt Türgis tehaseid. Puma tehaseid on türgis tõesti 5, seega need tooted võivad Antalyas teoreetiliselt isegi nn originaalid olla.

Need, kes propageerivad õiglast kaubandust ja ostavad ka Eestis kalleid banaane, mille korjajale on inimväärset palka makstud, türgist neid tuntud kaubamärke kindlasti ei osta, kuna väga suure tõenäosusega ei ole need toodetud kaubamärgi omaniku loal ja teadmisel. Ülejäänud ostjad jagunevad ilmselt kaheks.
Esimesed pole kunagi mõelnud autoriõiguste ja intellektuaalse omandi jms üle ega vaeva oma pead sellega, kas selle kaubamärgi disainerid ja omanikud jt ikka oma loomingu pealt õiglast tasu saavad. Need ostavad hea meelega ja teistelegi.
Teised on selle üle mõelnud ja asunud seisukohale, et kogu autoriõiguste osa ja kaitse on ebaõiglane. Nende viimaste hulka peaks kuuluma ka nn piraadipartei esindajad, kes vist meilgi täitsa olemas (oli nagu mingi jutt, et muusika peab kuuluma kõigile ja on ebaõiglane piirata selle võrgust allalaadimist). Nemad ostavad ilmselt teadlikult türgi kaupa, et nõrgestada tuntud kaubamärkide omanike positsiooni ja rahakotti.
Eks igaüks teeb oma valiku. Peaasi, et see oleks teadlik.

Ja vabandan veel kord, kui minu arvamuses oli juriidilisi ebatäpsusi. Põhimõte oli loodetavasti õige ja arusaadav.

PS! Nii Kemeris kui Istanbulis olid juuni keskel maasikad ülihead. Istanbuli kohalikul turul maksis kilo 1 liir (ca 7,5 krooni), Kemeris poe ukse ees 4 dollarit või 5 liiri (ca 40 krooni). Kemerist väljas tee ääres kilo peale kauplemist 2 liiri.

Oskan Türgi ostuvõimalustest rääkida oma Istanbuli, Antalya, Alanya, Marmarise ja Kemeri ostukogemuse põhjal. Värskeim kogemus on 2009 juuni Istanbul ja Kemer.

Türgi riidekaup jaguneb minu hinnagul kaheks.
Suurem osa türgi oma toodang, kohalikud kvaliteetsed (ja kohalike seas hinnatud) kaubamärgid, eriti nt puuvillased lasteriided, kangad, trikotaaž, nahakaubad. Nende kaupade siltidel on ka kirjas, et valmistatud Türgis.

Väiksem osa Türgis müüdavast kaubast on nn järele tehtud tuntud kaubamärkide teksad, särgid, pusad, jalanõud, ka rahakotid, kellad, muud aksessuaarid. Reeglina pole siltidel sõnagi sellest, et need on valmistatud Türgis, püütakse detailideni jäljendada nn originaali. Turistilõksudes hakkavad need rohkem silma. Samas on ka nt Alanyas või Kemeris turismipiirkondadest välja minnes võimalik leida kvaliteetse kohaliku kaubamärgiga lasteriiete poed jms.

Need nn järele tehtud kaubad on minu kogemuse põhjal kvaliteetsed ja mõni mitu aastat tagasi ostetud teksapaar või T-särk hakkab vaikselt tüütama, aga kulumise märke hoolimata pidevast masinpesust ikka veel ei ilmuta. Eelmise aasta alguses võrdlesin huvi pärast Türgist ostetud teksaseid Tallinnas müüdavate originaalidega - mitte mingeid erinevusi (peale mitmekordse hinna :)) ma ei leidnud.

Hinnad sõltuvad sellest, kui palju korraga osta. Mõistlik on leppida sõpradega kokku, et kõik ostavad samal ajal samast kohast, üks maksab kõigi eest, siis saab suure koguse pealt ka paremini tingida.

Juuni 2009 hinnad Istanbulis - ostes Grand Bazaarilt ühelt müüjal 12 paari teksaseid (Diesel, Dolce Gabbana, Billabong, Armani, Ed Hardy) kujunes paari hinnaks keskmiselt 25 liiri (ca 190 krooni). Ed Hardy meeste T-särkide (nii puuvillased kui trikotaaž, korraga 9 tk) hinnaks sai 13 liiri (ca 100 krooni), naiste omad õnnestus kaubelda 16 liirile (ca 120 krooni).
Nädal hiljem Kemeris õnnestus samade teksade viimaseks hinnaks kaubelda 35 liiri (266 krooni), meeste Ed Hardy T-särgid 20 liiri (150 krooni), naiste omade viimaseks hinnaks 25 liiri (190 krooni). Tegelikult ostsid samas kõrval soomlased ja ka eestimaa muukeelsed peale pikka kauplemist sama meeste T-särgi hinnaga 36 liiri (270 krooni) ja naiste T-särgi hinnaga 40 liiri (300 krooni). Üks soomlane oskas osta sama Ed Hardy naistesärgi peale pikka tingimist (alustati 90-st eurost !!!) lõpuks 50 euroga (!!), kusjuures ta oli üliõnnelik.
Turismipiirkondade poekesed käivad ise kaupa toomas Istanbulist ja noormees, kelle puhul õnnestuski Kemeris kaubad eespool toodud hinnani kaubelda, ütles ise, et tal ju ei tasu ilma rahata päev otsa seista ja kusagilt peab ka tema oma palga saama. Mõistlik.
Seega - kes tahab korralikult järele tehtud kaupa odavamalt ja palju, sõitku parem Istanbuli Grand Bazaarile, aga veel parem Istanbulis Taksimist rongiga Levent 4 ja ostku sealt (või Bursast).

Muuseas - üks vahva juhus Istanbulis Grand Bazaari kõrval.
Üks müüja tuli meid oma poodi kutsuma ja nagu ikka - tal olla ka sõber Eestist, kes temalt viib kaupa edasimüüki. Ütlesime jaa-jaa, kindlasti on - Eestis ei tohigi sellist järele tehtud kaupa müüa. Müüja hakkas tõsiselt seletama, et tõesti on, tal seal kusagil pealinnas Taalinas pood ja käib ühte kindlat kaubamärki ostmas kaks korda aastas, tal olevat visiitkaart ka. Läksime huvi pärast vaatama ja oh üllatust - oligi Tallinnas asuva tuntud kaubamärgi esinduspoe visiitkaart (ja googeldasin - inimene suisa töötab käesoleval ajal). Põnevuse huvides jätan ütlemata, mis kaubamärgiga ja tootega tegemist, aga pean ütlema, et meie seltskonna 22 ja 23 aastane olid hingepõhjani pettunud (nad nimelt oma varasemad "originaalid" ostsid sellest poest).

Juunis 2009 Istanbulis jõudsin järeldusele, et kõige kasulikum on osta Eestis Tavidist arvatavalt kulutatav kogus liire ja võtta kaasa deebet/krediitkaart (soovitatavalt üks Visa ja teine Maestro logoga), millega vajadusel võtta ATM-ist liire juurde.
Kõige ebasoodsam oli maksta eurodes. Veidi parem oli osta eestist eurosid ja kohapeal eurode eest liire (juhul, kui viitsite otsida parima kursiga vahetuskohta). Parim variant oli siiski maksta Eestist ostetud liirides või pangaautomaadist võetud liirides.
Kõik sõltub muidugi ka vahetuspäeva kursist. Minu reisi ajal müüdi Tavidis türgi liiri 7,5 krooni eest.

Käisime Kemeris juuni keskel (2009). Kui eespool soovitati ilma tõttu kaaluda aprillis ja mais minekut, siis juuni teisel-kolmandal nädalal oli keskpäeval varjus 42-44 kraadi, mis on keskmisele eestlasele veidi paljuvõitu.

Hotell oli Ambassador Plaza 4* kõik hinnas, Kemeri kesklinnas, väga hea asukohaga. Hotellil on kolm maja, kõik toad rõdudega, keskmise suurusega bassein, toit normaalne ja pigem hea. Meie maja (olime kõrvalmajas) oli hea, rahulik, ilus, puhas, hea konditsioneeriga ja turvaline.
Väidetavalt peatuvad selles hotellis valdavalt põhjamaade turistid. Tegelikult domineeris venekeelne seltskond, kes käperdas leibu-saiu kätega rätti kasutamata, tassis laudadele meeletus koguses toitu, mida ära ei söönud, lasi pidevalt veeautomaadist oma isiklikke veepudeleid täis, püüdis "kõik hinnas" teenuse raames baari kuivaks juua ja vähemalt üle päeva läks keegi neist omavahel basseinibaaris kaklema. Nagu hiljem selgus, oli üks neist pärit kusagilt suure naabri kaugeimast nurgast ja kõik ülejäänud Eestist. Oli ka puhkajaid Ukrainast ja Valgevenest, aga nemad suutsid end rahulikult üleval pidada.

Kemeri osas ühinen Navitrollaga, et ega ma hästi aru ei saa, miks sinna teist korda tagasi minnakse. Türgi on meeletult suur ja rikka ajaloopärandiga ning erinäolise loodusega. Turistilõksudest Alanyas ja Marmarises olen mitu korda käinud ja sooduspakkumise korral võin heameelega ka uuesti minna. Kemerisse ma tagasi ei lähe.
Esiteks on Kemer võrreldes nt Alanyaga (rääkimata Istanbulist) võrdlemisi kallis, ka turg. Teiseks - Kemer on täiesti venekeelne. Tänavatel venekeelsed möödujaid püüdvad ekskursioonide pakkujad, poodides ja isegi apteegis venekeelsed müüjad, venekeelsed sildid, venekeelsed ekskursioonid, venekeelsed baaride nimed ja mitmes baaris venekeelne muusika, igal pool vene keelt rääkivad (ja õhtuti räuskavad) turistid.

Headest asjadest ka.
Ekskursioonidest oli parim Demre-Myra-Kekova, mis meie grupil toimus erandkorras suuremas osas eesti keeles. Nn jõuluvana kirik oma ikoonipoega on ilmselt elamus õigeusklikele, uppunud linna jahisõit on päris huvitav (arvestama peab jahil väga kõvasti mängiva muusikaga). Kes pole varem rooma amfiteatrit näinud, saab kindlasti elamuse võrra rikkamaks ja mulle jätsid sügavaima mulje kaljuhauad.

Lisainfoks - Türgis müüakse kõiki antibiootikume jms ilma retseptita, valdavalt hea hinnaga, nt tugev valuvaigisti Ibuprofen 800 mg 14 tabletti maksab 5,45 liiri (ca 40 krooni) ja toimib hästi. Hindasid peab muidugi alati küsima (küsige näha, uurige karpi, hinnad on karbil liirides), mõned ravimid on kallimad kui Eestis.

Vahvaid reise!

Tere Romeo,

mitmeks päevaks ja millal Sa sinna lähed?
Olin juuni alguses ehk kuu tagasi Istanbulis 8 päeva (kolmandat korda) ja tegin selleks seltskonnale wordis kava, kus päevade kaupa kirjas, mis avatud, millal puhkepäevad, palju maksab jne. Võrreldes varasemate postitustega on Istanbul veidi kallimaks läinud - üks trammipilet on 1,5 liiri ja ka kõikide vaatamisväärsuste piletite hinnad on veidi tõusnud. Kui soovid, võin selle kokkuvõtte saata e-kirjaga. Alternatiiv - kui liigud Tallinnas kesklinnas, siis võiksid läbi tulla,võin rääkida. Kui esimest korda ise Istanbuli läksin, kohtusin Tripika Buldoozaga, kes selgitas kõige lihtsamalt ja konkreetsemalt Istanbuli lahti (suured tänud talle siinkohal veel kord!). Ehk saan omakorda Sulle abiks olla. Vastutasuks saan ehk Sinuga Istanbuli kesklinna (Sirkeci ja Gülhane trammipeatuse vahel, Emin hotelli all) ühele sümpaatsele baariomanikule saata lubatud eesti lipu (väikese) ja paar pilti.
Kui oled huvitatud, jäta e-kirja aadress või telefon.

Minu soovitus on kõigepealt sõita esimesel päeval trammiga edasi-tagasi ühest otsast teise (saad kesklinnast pildi ja hea orienteerumisoskuse, jälgi trammis uste kohal olevaid skeeme ja tablood). Ja edasi:

  • Hagia Sofia kirik, Sinine Mošee, maaalune tsistern, Dolmabache palee (haaremi osa vaatad ise, selamlik ehk ametlikud ruumid kindlatel kellaaegadel giidiga ja tasub kindlasti vaatamist), bulgaarlaste Püha Stefanose malmkirik, Topkap, EYÜP, Kapali Karsi ehk Grand Bazaar ja Vürtsibazaar (mine GB-lt Vürtsibazaarile jala ja vaata ka paralleeltänavaid), Bosporuse tiir (kindlasti Turyol´iga, oli vist ühele 7,5 liiri ehk alla 60 krooni), kohalik liikuv turg (küsi hotellist, mis päevadel see mingis kohas on), Taksimi väljak ja Istiklal Caddesi (mine trammi lõpppeatusest ehk Kabatasest Tuneliga üles Taksimisse, jaluta Istiklal Caddesi teise otsa ja tule sealt teise Tuneliga alla, aga ära mingil juhul lase end seal piirkonnas öösel mõnda baari kutsuda- meie mehed sattusid suurde pahandusse).

Mina vahetasin raha Tavidis liirideks ja tagavara võtsin kaasa eurodes. Kuna eurodes makstes on hind oluliselt kallim, pidin kohapeal vahetama eurod liirideks ja sellega veidi kaotasin. Tagantjärgi tarkusega - kursside suhtes on kõige kasulikum vahetada Eestis vajalik osa liirideks ja võtta kohapeal vajadusel automaadist liire juurde.

Ma ei kujuta ette, mida Sa mõtled Istanbuli lähiümbruse all ja millistesse kohtadesse minna tahad, aga mulle tundub, et kui oled seal alla nädala, siis Sa vist Istanbuli keskosast (eespool loetud kohad) kaugemale ei jõua.
Hamami minnes uuri kindlasti enne, kas seda ikka köetakse. Neil suvel reeglina hamamid ei tööta, välja arvatud turistidele mõeldud (nagu Cemberlitas, aga see on kallis).
Meie tellisime hotelli respast bussi (16 kohaline ilus puhas Mercedes konditsioneeriga ja juhiga) pooleks päevaks ehk 10-15, käisime malmkirikus, EYÜP´is, Kumkapi kalaturul ja kalarestoranis söömas ning kohalikul turul, maksis kokku kamba peale (8 inimest) vist 1400 krooni ehk ca 175 krooni inimese peale).
Päikest ja toredat reisi!

Tere Maltoja!
Palun abi!
Läheme juunis 12-ks päevaks Istanbuli (8 inimest vahemikus 20-50, 2 naist, 6 meest). Olen kaks korda Istanbulis käinud ja seega plaanisin u 7-8 päeva ülejäänud seltskonnale tempokalt vaatamisväärsusi tutvustada ja siis u 4-5 päeva rahulikult väljaspool Istanbuli puhata. Kaalun Bursat, Printsisaari või siis Musta mere äärt, ühtki hotelli pole veel broneerinud. Kõigi kohta olen ka netist infot kogunud, aga küsiksin Sinu kui kohalolija arvamust.
Kui Bursa (keegi meist pole seal varem käinud), siis tahaksin leida välibasseini ja päevitustoolidega 3-4* hotelli (4 kahest twin tuba) või apartementi, ideaalis termaalvannidega (midagi meie SPA taolist). Paar päeva vaataks kohalikke vaatamisväärsusi, paar päeva vaataks ostuvõimalusi (mehed ilmselt mõnuleks õllega basseini ääres, naised shoppaks) ja paar päeva lihtsalt mõnuleks basseini ääres (ja kui meeldima hakkab, siis looduslikus kuumaveevannis). Hotell võiks olla kohas, kust see kõik oleks jalutuskäigu kaugusel ja kui võimalik, siis twin tuba alla 70 euro öö.
Kas Bursa selleks kõigeks sobiks? Kas äkki tead hotelli, mis kõigile neile soovidele vastaks? Palju aega peaks varuma vaatamisväärsustega tutvumiseks? Milliste nt meeste teksade brändide outlet-store müügiga võiks Bursas arvestada ja kas oskad tuua näidet, mis on selliste teksade (no nt Hillfiger?) hinnavahemik (Istanbuli Grand Bazaaril koopia ca 300 krooni, aga Bursas originaal outlet-müügis ja koopia Bursa turul?). Mis oleks Sinu arvates parim transport Istanbulist Bursasse ja kaua peaks transpordi ajakuluks varuma? Kas Sul on mõnda head soovitust, mida Bursas kindlasti teha?
Tänud ette!

2006.a 8-15. september Alanyas - sooja oli keskpäeval varjus u 30-32 kraadi. Heledanahalisele oli väga palav ja ega välja tegelikult päeval ei kiskunud. Normaalselt sai olla konditsioneeritud toas või mere ääres varikatuse all. See-eest õhtul oli väga mõnusalt soe väljas jalutada.
2007.a 6-13.oktoober Alanyas - sooja keskpäeval varjus u 27-29 kraadi. Ühel päeval sadas tunnikese vihma. Meri oli soe nagu supp. Aga kohalikud ütlesid, et on ebatavaliselt soe ja tegelikult peaks oktoobri algus olema veidi jahedam ja vihmasem.
Ilmalehekülgedel on tavaliselt ka ajalugu olemas, sealt saab möödunud aastate kohta täpsemalt vaadata.

Minul tahab ka nii tööarvutist kui läpakast kaks korda kasutaja ja salasõna sisestamist. Arvutiprogrammid korralikud ja ametlikud, uuendustega. Peale enda registreerimist esimesed korrad sai ühekordse sisestamisega hakkama, umbes nädal peale registreerimist hakkas tahtma kahekordset andmete sisestamist.

Hmmm......
Mu reisi lõpp-punkt oli Tallinn. Kott tuli Riiast tänahommikuse lennuga ja mulle toodi see ära peale lõunat. Sellest me järeldame siis, et....
:(

Tulime eile Istanbul-Riia-Tallinn, tegime Istanbulis ära check-in´i nii Istanbul-Riia kui Riia-Tallinn. Iseenesest väga mugav - Riias ei pidanud pagasit ootama, tassima ja hoiule panema ja saime kuni Tallinna lennuni Riias ringi jalutada, Riias ei pidanud enam Tallinna lennule check-in´i tegema, kohtadega pardakaardid anti juba Istanbulis kätte..
Aga - eile õhtul Tallinnas selgus, et kohvrid kõik kenasti kohal, aga üks spordikott on läinud kaduma, kusjuures ei tea, kas Istanbulis või Riias. Täitsime Tallinnas paberid, andsime koti tunnused, kirjutati üles pagasi kood.
Täna hommikul helistati, et kott saabus ja kuller tõi selle kenasti kohale.
Kotti üle vaadates, et see on korralikult läbi sobratud, s.h oli nt algselt kilesse pakitud kaheosalise kostüümi jakk topitud kuidagimoodi kilesse tagasi, aga seelik visatud niisama koti põhja.
Ja nüüd põhiuudis - kadunud ei ole mitte midagi!
Ilmselt neile minu poolt ostetud riided, maiustused jm ostud ei meeldinud. Hea, kui on nii halb maitse:). Ja alternatiiv on see, et Riia toll kontrollis pagasit ja kuna mind kohal ei olnud, siis vaatas ise asjad läbi. Lõpp hea, kõik hea.