Põhjalik ülevaade: ülipikad lennud

Hiljuti toimus ajalooline vahemaandumiseta otselend Austraaliast Euroopasse. Qantase 9010 meremiili (16687 km) pikkune lend Perthist Londonisse on vaid veidi lühem, kui maailma pikim lennuliin Doha ja Aucklandi vahel, mida opereerib Qatar Airways. Mitmed Trip.ee eelmises ülipikke lende puudutavas artiklis õhku jäänud küsimused, nagu turistiklassis pakutav ja lennukite istmekonfiguratsioon on tänaseks hakanud vastuseid saama ning vaataks ülipikad lennud ja nendega seonduva taaskord üle.

Kõigepealt, mis on ülipikk lend?

Üldiselt kokkulepitud definitsiooni ülipikkadele lendudele (ingl. keeles ultra long haul) pole, kuid üldjuhul viidatakse lendudele, mis kestavad 12 tundi või kauem. Arvestades viimaste aastate tehnoloogia arengut ja uusi võimalusi kauglendudeks, võiks ülipikkadeks (või tuleks neid nimetada ultrapikkadeks?) lendudeks täna pigem nimetada vähemalt 15 tunniseid lende.

Missugused on hetkel maailma pikimad lennud?

Seisuga aprill 2018 on maailma pikimad vahemaandumiseta lennuliinid järgmised:

Liin Pikkus Lennufirma Lennuk
Doha - Auckland 9032 miili Qatar Airways Boeing 777-200LR
Perth - London 9010 miili Qantas Boeing 787-9
Dubai - Auckland 8824 miili Emirates Airbus A380
Los Angeles - Singapur 8770 miili United Boeing 787-9
Houston - Sydney 8596 miili United Boeing 787-9

Tuleb märkida, et kõik toodud liinid on avatud alates 2016. aastast ehk suhteliselt hiljuti.

Miks on ülipikkade lendude ümber just nüüd nõnda palju kära?

Võib öelda, et tänaseks on ülipikkade lendude jaoks kokku langenud mitmed sobivad asjaolud. Kui 2013. aasta lõpuks olid kõik lennufirmad ülipikkadest lendudest ebapiisava nõudluse ja kõrgete kütusekulude tõttu loobunud, siis tänaseks on olukord märgatavalt muutunud:

  • Lennufirmade käsutusse on jõudnud järgmise generatsiooni lennukid, mis on oluliselt efektiivsemad, kasutavad nelja asemel kahte mootorit ja on ehitatud kergematest komposiitmaterjalidest.
  • Uued lennukid nagu Airbus A350 ja Boeing 787 mahutavad vähem reisijaid, kui näiteks Boeing 747 või A380, kuid omavad suurt lennukaugust.
  • Naftahinnad on püsinud suhteliselt madalad.
  • Nõudlus vahemaandumiseta lendude järgi maailma suurlinnade (eriti ärikeskuste) vahel on kasvanud.

Kõigi mainitud asjaolude koosmõjuna ongi tekkinud olukord, kus ülipikkad lennud on lennufirmade jaoks taas kasumlikuks muutunud.

Kuid muutused ja uuendused ei puuduta ainult lennukite suuremat efektiivsust. Selleks, et reisijad 17 – 20 tunnise lennu ajal ja pärast seda ennast hästi tunneksid, on lennukites vaja paremini kontrollida rõhku, õhuniiskust, õhu vahetumist ja valgustust. Uue põlvkonna lennukites on kõigeks selleks paremad tingimused. Nõudmised on muutunud ka pardateenindusele – mida pardal pakkuda, suurem paindlikkus söögiaegadega, söögikordade sagedus jmt.

Mis lennufirmad ülipikki lende opereerivad?

Kuigi ülipikkadeks lendudeks sobivaid lennukeid on või on jõudmas mitmete erinevate lennufirmade lennukiparki, on lennufirmade huvi paljuski kinni nende geograafilises asukohas. Kui hiljuti püstitati kauglendude rekordeid Lähis-Ida (Dubai, Doha) ja Uus-Meremaa (Auckland) vahel lennates, siis tänaseks on suurem tähelepanu koondunud vahemaandumiseta lendudele Austraaliast ja Singapurist USA-sse ja Euroopasse. Asukohast tulenevalt ongi ülipikkade lendude plaanis hetkel kõige aktiivsemalt tegutsemas Qantas ja Singapore Airlines.

Qantas
Qantas ei soovi piirduda hiljuti avatud Perth – London otselendudega. Kaalumisel on otseliinid Perthist ka mujale Euroopasse. Järgmiste sihtkohtadena on laual Pariis, Rooma ja Frankfurt. Ilmselt avatakse järgmisena Perth – Pariis liin.

Kuid Qantase sooviks on aastal 2022 hakata vahemaandumiseta lende pakkuma ka Sydney’st Londonisse ja New Yorki. Vahemaandumisteta lend Sydney ja Londoni vahel peaks plaanide kohaselt kestma 20 -21 tundi, sõltuvalt lennusuunast, New Yorki 18 tunni ringis. Praegused lennukid üle 20 tunniseid lende seni veel ei võimalda. Qantas teeb selle nimel koostööd Boeingu ja Airbusiga, kes on välja tulemas ülipikkadeks lendudeks sobivate lennukitega. Boeingul on selleks mudel 777X, Airbusil A350ULR (ultra-long range).

Singapore Airlines
Mainitud lennukitest esimesena jõuab kommertskasutusse Airbus A350ULR, millega Singapore Airlines alustab lende Singapurist New Yorki juba 2018. aastal. See liin oleks 9530 meremiili pikkune ehk 500 miili pikem, kui senine pikim liin Dohast Aucklandi Uus-Meremaal. 2019. aastal lisandub veel liin Singapurist Los Angelesse.

Kuidas on mugavustega?

Lennumugavused on asi, mida mainitud kaks lennufirmat näevad erinevalt. Qantas on Boeing 787-9 turistiklassi ka ülipikkadel lendudel varustanud küllaltki kitsa 3-3-3 konfiguratsioonis istmetega, kuigi Boeingu esialgne idee nägi ette 2-4-2 konfiguratsiooni.

Singapore Airlines seevastu jätab A350-900 lennukis turisti- ja esimese klassi üldse välja, pakkudes 68 kohta äri ja 94 premium economy klassis. Seega on lennukis kokku vaid 162 istekohta, mida on umbes 80 vähem kui sama tüüpi lennukites turistiklassiga lahendust kasutades. Arusaadavalt võimaldab väiksem reisijate arv kütust säästa, lisaks on tagatud paremad lennumugavused. Qantas räägib samuti midagi jooganurkade ja magamispindade loomisest, kuid hetkeseisuga on see veel puhas PR mull.

Mida arvavad reisijad?

Perth-London lendu on tänaseks üksjagu arvustatud. Erinevate arvustuste ja reisifoorumites jagatu põhjal on mulje selline, et äriklassis lennates möödub 17 tunnine lend täitsa meeldivalt või vähemalt talutavalt, kuigi isegi seal hakkavad mõned viimastel tundidel kannatamatult maandumist ootama.

Turistiklassis lendajate seas domineerivad siiski arvamused, et raskevõitu kuni ei iialgi enam. Sedavõrd kaua turistiklassis veeta on enamikule ikkagi liiast. Sedagi pandi tähele, et 17 tunnisena reklaamitud lend kestab kokkuvõttes pigem 18 tundi, kui võtta arvesse ka ruleerimised väravast ja väravasse. Nii pikk aeg lennukis pole selgelt mitte igaühe mekki mööda.

Niisiis, kellele ülipikkad lennud on mõeldud?

Ülipikkade lendude näol on tegemist nišitootega, mis on suunatud neile, kes eelistavad maailma ärikeskuste vahel liikuda võimalikult kiiresti, teisisõnu eelkõige ärireisijad või jõukamad puhkusereisijad. Tavalise turistiklassi reisija jaoks on ülipikkadel lendudel raske ahvatlust leida. Esiteks on see kallim, kui ümberistumisega lend, teiseks, jah, see lennumugavus või selle puudumine.

Kokkuvõte

Ülipikkade lendudega müüvad lennufirmad oma brändi. See on suurepärane võimalus oma kaubamärki nähtavaks teha, sest pikkadest lendudest kirjutatakse. Reisijad saavad jällegi jutuainest sõpradele rääkimiseks, seda ka juhul, kui lend ise väga ei meeldinudki. Ärireisijatele on vahemaandumiseta otselennud jällegi võimalus punktist A punkti B lennates aega säästa, mis võib ulatuda mõnest tunnist poole päevani.

Ülipikkade lendude konkurendiks ei pruugigi olla mõni samal liinil lendav konkureeriv lennufirma, vaid üsna võimalik, et hoopis kõrgetasemelist teenust pakkuvad Lähis-Ida lennufirmad, mis oma sõlmlennujaamadest opereerivad lende üle terve maailma.

Ülipikkadest lendudest on tänu tehnoloogia arengule saamas uus reaalsus. Kui edukaks sellised lennud majanduslikult kujunevad, näeme vast kõige varem 3 - 4 aasta pärast. Kuidas hindavad taolisi lende reisijad, kindlasti varem.

Kunagi oli juttu (vist isegi Tripis) Delhi->San Fransisco lennust. Kas see enam ei eksisteeri?

Kui ma õieti mäletan, siis lennupikkust mõõdetakse kahe linna vahelise lühima kauguse järgi ja DEL-SFO puhul on see üle Atlandi ookeani. Mingil hetkel hakkas Air India aga lendama üle Vaikse ookeani, mis on küll pikem teekond, kuid tänu soodsatele tuultele kiiremini tehtav. Aga arvestus käib endiselt Atlandi ookeani  trassi järgi.

Õnnestus sügisel lennata sellel pikimal- Aucklandist Doha'sse ja siis paari tunnise õnnistatud molutamise ja ümberistumise järel edasi Helsingisse (ajaliselt 3 x lühem). Igatahes mõtlesin ka, et ei iialgi enam. Jõudsin pikal lennul vaadata ära 4 filmi (ei pea enam kinopileti peale raha raiskama) ja ära magada oma vasaku käe:)

Pikkade lendudega turistiklassis harjub ära, kui seda piisavalt tihedalt teha. Mõnusaks ei muutu nad kunagi muidugi.

Ma avastasin just, et uued lennukid on tuntavalt mugavamad. Lendasin just 14h Santiagost - Sydneysse 747-ga (ma arvan, et see on vast viimane kord kui ma selle peale satun) ja vahe A350/787 (ja isegi A380) on ikka massiivne - 747 on kohutavalt vali, pime, kuiv ja madalama õhurõhu tõttu selgelt ebamugavam.
Qantas küsib PER-LHR lennu eest nii palju raha, et see jääb esialgu ära proovimata.

Ülipika lennu teeb üleelatavaks 6 komponenti:

soodne lennupilet, hea pardateenindus, talutav söök, hea alkoholi olemasolu, tasemel filmiriiul ja omalt poolt unerohu olemasolu. Need komponendid sain ilusti klappima Doha-Auckland-Doha lennul.