Kahjuks minu 20 aasta tagused põhjalikud kirjeldused pole netiavaruses enam säilinud, aga kuna lendad ilmselt Hobartisse, siis soovitaks lähedal asuvat Tasmani poolsaart (Port Arthur, erinevad kaljud - see on päevatripp) ja kindlasti Freycenet rahvuspark Coles Bay lähedal. Saab natuke matkata ja Wineglass Bay rand mägedest vaadatuna on üks kaunemaid vaateid kogu Austraalias. Võib-olla ka Overland tracki lõpppunkt Lake St.Clair ja selle ümbruse mäed, aga ega paari päevaga rohkem ei jõuagi.

aussie, tänud, väga hea algus! Panen kirja st. tõmbasin markeriga oma väljatrükitud kaardil kohad üle ;-). Jah, pigem lendan Hobartisse. Ka näiteks 1-l suunal Launcestoni lennud oleks variant, aga sellise mõnepäevase autorendi puhul ei raatsi seda "one way fee-d" vist maksta. Valmis pakettreisi kohjapeal ei taha pigem tellida, aga omal käel ühistranspordiga pidi seal tiba keeruline olema.

Äkki veel keegi meist sinnakanti sattunud?

Ma olen paar korda Tassiel käinud, aga suht põgusalt.

Lisaksin aussie soovitustele veel juurde Cradle Mountain. Hobartist annab sinna sõita, samas, kui autoga sõitmine meeldib on teed väga ägedad.

Hobartis käisin korra ka laevaga lahe tuuril - ma ei ole elu sees nii palju delfiine näinud kui siis (delfiinidi ei ole muidugi garanteeritud).

Samuti on MONA päris äge kogemus, isegi, kui suurem kunstihuviline ei ole - laevasõit sinna ja tagasi on juba päris tore.

Heia, suurem Tasmaania fänn siin soovitab. Tasmaania on super sihtkoht matkamiseks, aga distantsid on nii pikad, et kindlasti on mõtet auto rentida. Või siis veel parem kui auto juba mandril olemas, siis praamiga üle (Spirit of Tasmania kaks korda päevas Melbournest Devonporti), telkimisvarustus kaasa ja siis juba edasi lihtsam. Telkimisplatse on tasuta Bay of Fires+i kandis otse rannal (ca 3h sõitu, kui Devonportis maandud). Ja sealt hea mööda rannikut alla Freycenet rahvusparki nagu juba soovitati. Ma ise soovitaks ka ehk Maria Islandil paar ööd olla, kui õnnestub. Sinna tuleks oma telk kaasa võtta (seal vist vanas kordonis mõned magamiskohad on, kui telkimisvarustust pole, siis vist isegi variant kui pikalt ette bronnida) ja kuna saarel liiklust pole, siis ööbid põhimõtteliselt sadade vombatite ja possumitega pargis, mis on väga lahe. Isegi Tasmania Devilit on näha. Seal ka paar toredat matkarada ja auto saad jätta Triabunna sadamasse, kus on ka pubi kõrval jälle tasuta telkimisplats (vetsud ja joogivesi ka sealasamas sadamas).

Bruny Island on teine väike armas saareke, kuhu tasub ka piiluda. Kohalikel suht lemmik puhkuse veetmiskoht.

Cradle Mountain ja Mona soovitan mina ka külastada.

Kui praamiga ei mässa ja autorenti vaatad, siis Launcestoni võib vahest olla odavamaid pileteid Melbournest. Sealt lähemal ka Cradle Mountain ja siis Hobarti poole. Launcestonis ise ei ole midagi teha, aga kui lennujaamana kasutada, siis variant.

Kui Hobartis, siis säti laupäevaks, saab Salamanca Turu ka käidud. Kohalik käsitöö ja toidud, selline turutänav, aga armas.

Kohalikud pruulikojad, juust ja austrid, crayfish ja scallop pie tasuvad ka proovimist, nad on oma toidu ja veinivaliku üle põhjendatult uhked

Möned aastad tagasi tegin kohaliku firmaga lühikese bussireisi seal. Postitan siia väljavõtte oma reisikirjast. Vahest saad, Tom, sealt mõne idee.

Pühapäeva, 19. märtsihommikul ootas mind juba kell 6:45 buss hotelli lähistel, et alustada viie päeva pikkust Tasmaania tuuri. Ilm oli jälle soe ja päikesepaisteline. Esimese reisitunni tegelesime reisijate kokkukogumisega erinevatest Hobarti hostelitest ja motellidest. Kokku tuli ca 20 inimeseline grupp, kus viis inimest minust vanemad ja ülejäänud noored. Pärit on nad Saksamaalt, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Jaapanist, Hong Kongist, Hiinast, Argentiinast ja New Yorgist Finger Lakes piirkonnast.

Suur osa esimest päevast kulus autosõidule, et jõuda ca 300 km kaugusel asuvasse ööbimiskohta Strahan linna saare läänerannikul. Vahepeal tegime lühikesi matkasid, mille jooksul külastasime selliseid kohti nagu Russel Falls ja Talls Trees matkarada, Lake St. Clair, Franklin River ja Queenstown. Tundub, et valisin õige reisi, kuna jalgsimatku on suhteliselt palju ja see mulle sobib.

Tee peal nägime ka loomi. Nägin nii Tasmaania kuradit, kui ka vombatit. Aga rohkem nägi loomalaipasid. Ma ei liialda, kui pakun, et vähemalt iga 10 km maantee kohta oli üks suurem alla aetud loom. Ja selgus, et neid teelt ära keegi ei koristagi - looduses olevad raipesööjad hoolitsevad selle eest ise. Paar päeva hiljem ühel külavaheteel loendasime umbes 10 km jooksul enam kui 50 väikese või suure looma laipa teel või tee ääres. :(

Õhtusöögiks oli vallabisteik kohalikus pubirestos. Huvitav, aga mitte hõrk.

Päeva tipphetk aga oli pimeduse saabudes nähtavale ilmunud tähistaevas. Minimaalselt valgusreostust kuskil Austraalia pärapõrgus kaugel suurest tsivilisatsioonist tähendas seda, et Linnutees oli nii palju tähti, et ta moodustas mitte tähtede kogumi, vaid lausa tähti täis uduse riba mustas taevas.

Esmaspäeval, 20. märtsil me Strahanist edasi ei sõitnud, vaid päevaprogramm oligi läänerannikul. Kõigepealt sõitsime tunnikese, et matkata Montezuma falls juurde. Matk oli täitsa ilus. Pikkus edasi- tagasi ca 10 kilomeetrit ning kulges mööda vana kaevanduse raudteetammi vihmametsas. Vihmamets oli üsna sarnane sellele, kus matkasime Uus-Meremaal Queenslandi lähistel, mis tähendab, et ilus. Kosk oli vähese veega, aga see-eest 112 meetrit kõrge.

Edasi sõitsime tagasi rannikule, kus ronisime kõrgetel liivadüünidel ning jalutasime ookeanirannas ning oligi päev õhtal. Liivadüünidest ülesronimine oli seejuures hämmastavalt raske, kuna nõlvad olid väga järsud ja liiv väga pehme. Õhtusöögiks võtsin kohalikust kohvikust takeaway - fish and chips. Täitsa hea oli.

Teisipäeval, 21. märtsiloli ärasõit motellist juba kell 7. Motell, nimega Strahan Motel, aga oli reisi hinna kohta igati puhas ja väga viisakas. Olin valmis hoopis hullemaks.

Niisiis pärast paaritunnist sõitu jõudsime Cradle Mountain juurde, kus grupp jagunes kaheks. Osa tegid kolmetunnise tasase maa matka Dove järve ümber ning teine osa, kuhu kuulusin ka mina, kolmetunnise matka Marionsi vaatepunkti 122 meetri kõrgusel. Tõusumeetreid oli küll ainult veidi üle 300, kuid nüüd õhtul tunnen, et tegin haigele põlvele veidi liiga. Loodan, et tulevikus kannatab põlv ikka rohkem.

Pärast matka pidime niisama tunnikese passima, kuna itaalia onu, kes kogu aeg jutustab, jutustas saksa vanatädiga ning 150 meetrit enne parklat pöörasid valesti teisele matkarajale ning siis pidime neid ootama, kuni nad lõpuks parklasse jõudsid.

Kui kõik õnnelikult tagasi, siis sõime lõunaks kaasatehtud võikusid ning sõitsime uude ööbimiskohta Põhja Tasmaania kõige olulisemas linnas Launceston. Tee peal veetsime veel aega ühes linnakeses Sheffield, mis püüab turiste sellega, et maalib oma majade seintele suuri pilte ning külastasime ka juustutööstuse testimisletti. Motelli jõudsin alles pärast kell kuut. Nii et pikk päev oli.

Õhtusöögiks proovisin lammast naabruskonna restoranis. Väga keskpärane oli.

Selle kolm päevaga on siis Lääne Tasmaania tuur tehtud. Homsest oleme idarannikul. Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa kena saar. Lääneosas on palju puutumatut karget loodust ja matkaradu ning põhjaosas rohkem tsiviliseeritud kultuurmaastik küngaste, lehmade ja lammastega. Senini on olnud ka ilm ilus, mis sellele mulje kaasa aitab. Alles täna õhtul oli esimene vihm.

Ööbisin motellis nimega The Mews Motel

Kolmapäeva, 22. märtsi hommikul sõitsime bussiga vaid paarsada meetrit ja oligi aeg esimeseks pooletunniseks jalutuskäiguks mööda Cataract Gorge orgu, mille lõpus meid buss jälle peale võttis ja ees ootas pikem sõit idarannikule.

Tee peal muutus ilm üha kehvemaks ning rannikul ootas meid ees tugev tuul ja hoovihm. Aga enne järgmist huviobjekti kõigepealt lõunastasime ühes linnakeses ning sõime sadamas erinevaid õlis friteeritud kalu ja meresaadusi, mis olid väga head, ning alles seejärel veetsime tunnikese ilusal rannal nimega Bay of Fires*.* Edasi sõitsime oma ööbimiskohta Bicheno linna, kus enne motelli minekut nägime ilusat blowhole purskkaevu.

Kuna linnakeses olid motellitoad pea kõik kinni, siis sain endale selleks ööks kahetoalise apartamendi koos rõduga. Ostsin kohe ühe pudeli Chardonnayd ning meresaaduste pitsa ning lugesin rõdul mõnusalt raamatut. Tuleb tunnistada, et oli ikkagi külm ja rõdul veini jõin sulejopes :)

Enne magamist toimus aga pimedas veel üks ekskursioon - vaatasime kuidas väikesed pingviinid tulevad merest maale oma pesadesse. Ei olnud eriti huvitav.

Neljapäeval, 23. märtsiloli motellist ärasõit jälle kell 7. Eesmärgiks jõuda enne rahvamasse Freycinet rahvusparki, et näha ilusat lahte nimega Wineglass Bay. Nime ei ole see laht saanud mitte oma veiniklaasi meenutava kuju tõttu, vaid kunagi vaalapüügi ajastul tapeti seal nii palju vaalu, et kogu laht oli vaalade verest punane. :(

Matk ise oli mõnusalt paaritunnine ronimine üles ja alla ja siis jälle üles ja alla, nii et kokku sai ligi 380 tõusumeetrit. Vaated olid ilusad ja rand ka väga ilus. Ilm oli ainult tuuline ja vähese päikesega.

Pärast lõunat sõitsime mööda kaunist rannaäärset teed loomade varjupaika Bonorong Wildlife Sanctuary, kus nägime kohaliku loomi ja saime känguruid toita.

Seejärel pärast lühikest sõitu olimegi tagasi Hobarti linnas ja reis läbi. Mina regisin end sisse Best Western hotelli ja läksin linna peale kammkarpe sööma.

Reedel, 24. märtsil oli uus reis uue grupiga. Eesmärk külastada Bruny saart. Bussis oli kokku 16 reisijat, nende seas 2 Hong Kongi tüdrukut eelmisest grupist, aga suure osa moodustasid austraallased mandrilt.

Reisi sisuks oli erinevate kohalike saaduste proovimine ja ilusate loodusvaadete nautimine. Ilm oli hea ja päev möödus erinevates toidukohtades kiiresti. Alustasime juustuvalikuga meiereis, seejärel sõin 13 austrit austrifarmis, siis mee proovimine. Koju võtsin kaasas eukalüptimett. Edasi marjafarmis kohvi ja marjatarretis jääga, siis veinitestimine ja lõunasöök kohalikust lambast Austraalia kõige lõunapoolsemas veiniaias. Pärast veel erinevad fudged kohalikus šokolaadivabrikus ja lõpetuseks džinn toonikuga kohalikus napsukojas.

Vahepeal sai nautida ka ilusaid vaateid, käia rannas ning nägime ka haruldast valget vallabit.

Kella viieks olin tagasi hotellis. Kõht oli nii täis, et õhtut ei läinudki sööma, vaid olin niisama hotellis.

Llihtsalt lisahoiatuseks, et ise Tasmaanial ringi sõitmiseks peab olema väga palju külma närvi. Niipea, kui videvik saabub, täituvad metsad ja maanteed igasuguste ringihüppavate ja -vudivate karvaste elukatega. Kohalikud põrutavad neist sajaga läbi, nii et laipu lendab kahte lehte, aga kui endal selline närv puudub, siis võid pärast videvikku arvestada keskmiseks liikumiskiiruseks 30 km/h ja iga mõnesaja meetri tagant on mõne järjekordse vallabi või opossumi elu päästmiseks äkkpidurdus. Ja videvik on seal nii umbes seitsme paiku õhtul, selleks ajaks peaksid siis juba soovitud paigas kohal olema või hakkad läbi loomade kündma.

Tänud heade môtete, ideede, reisiplaanide ja hoiatuste eest!

Proovin siis vôimalikult valgel ajal oma sôidud rendiautoga ära teha.

@tom1967

Käisid Sa Tasmaanias ära? Mis kohti külastasid, mis muljed ja soovitused?

Me suundume sinna märtsi keskel. Lendame Melbourne'ist Hobartisse ja tagasi Launcestonist Melbourne'i. Rentisime auto. Tasmaanias on meil aega ca 1 nädal.

Aitäh!

Ausalt öeldes hakkab juba meelest ära minema.... aga käisin ära, sain olla vaid napilt alla 4 ööpäeva. Lendasime Melbourneist Hobartisse Jetstariga ja tagasi Qantasega Hobartist Sydneysse. Eks ta ettearvatult kiireks läks ja natuke palju sai oldud rendiauto roolis. Lennujaamas autot ära andes tundus, nagu oleks keegi vahepeal salaja odomeetrit edasi kerinud, uskumatud 1101 km oli kuidagi nende 4 päevaga lisandunud ;-).

2 ööd Hobartis (Doctor Syntax hotel, samas majas populaarse pubi ja söögikohaga). Praktiliselt 1 päev läks sealt rendiautoga ka Bruny Islandi külastuseks, koos nende kõikvõimalike degistreerimiste ja muude "turistilõksudega". Sealt edasi Coles Bay ja Freycinet rahvuspark ja õhtuks Launchestoni (Areca Launcheston hotel). Vahepeal veinidegistreerimisi jne.

Sealt hommikul vara Cradle Mountain-Lake St. Clair rahvusparki ja siis õhtuks jälle Hobarti külje alla (Martin Cash Motel). Viimasel päeval Mount Nelsoni mägi / vaateplatform (uduse ilma tõttu soovitati seda, mitte natuke kõrgemat ja kaugemal olevat Mount Wellingtoni). Ja kuna oli laupäev, siis muidugi ka nende kuulus Salamanca Market, kust sa ka viimased meened ostetud.

Hea meel, et käidud, huvitav kant, loodus igati ilus, kaunid rahvuspargid jne. Õnneks auto ette ka keegi ei hüpanud, kuigi kängurude jm. karvaste loomade laipu teeääred täis . Aga olen vist oma reisimistega end natuke rikkunud, ehk seda mingit erakordset, mingit "kõige-kõige-kõige" elamust nagu ka ei saanud selle lühikese visiidiga.

Lihtsalt puhtalt huvi pärast küsin (kuna viimane lause tegi väga uudishimulikuks) - kas oled kuskil sellist kõige-kõige elamust tekkimud reisimiste paksu kultuurkihi pealt saanud? St. kui reisimistest paks kultuurkiht all, siis kas mõni koht suutnud seda pakkuda?

Eks palju reisinutel hakkavad sellised hetked tekkima ju tõesti...

mrky, loomulikult on igas riigis või uues piirkonnas miskit põnevat ja toredat, enamik kohti pakub positiivseid elamusi. Austraalia ja Tasmaania oli väga mõnus. Aga on tõsi, et teha mingit edetabelit oma 70+ riigist on keeruline ja need kogetud elamused hakkavad korduma / devalveeruma / kahjuks ka ununema.

Mul on alati olnud raske välja tuua neid näiteid, millised on olnud need kõige suurema "vau-efektiga" kohad.... teate neid küsimusi kuskil seltskonnas A La "no ütle, milline on olnud see kõige põnevam sihtkoht?"... keeruline. Äkki hoopis 35+ a. tagasi need esimesed päris "välisriigid" nagu Ida-Saksa ja Soome, kus veel "rikkumata" sai suu lahti ringi käidud ;-))

Just, täpselt samad mõtted. Ehkki minu kultuurkiht Sinu omast märksa õhem (40+, ehkki osades kohtades pikemalt elanuna on mõned maad põhjalikumalt läbi käidud kui võib olla tavaturistil).

Aga hiljuti Jeruusalemmas käies tulid veidi samad mõtted. Kõik väga huvitav, põnev ja lahe, aga päris vau-efekti kõigele vaatamata siiski ei tekkinud. Ehkki hea meelega läheks tagasi.

Ja kõige-kõigemad tõesti olnud need kunagi pigem alguses käidud -ehkki mitte Soome ja Holland, vaid pigem esimene kord Pariisis. Mis oli küll pärast ca 20-25 maa külastust aga siiski. Ja Buenos Aires, mis tuli veelgi hiljem. Aga ma ei ole kindel kui ma oleks neis mõlemas alles nüüd, ca 40+-ina käinud, kas needki oleks nüüd toonast vau-efekti tekitanud.

Seepärast olingi uudishimulik kas nii paksu reisimise kultuurkihi peale ükski koht enam sellist vau-efekti tekitab. Lisaks sellele, et lihtsalt on tore. Mulle tundub et tänases globaliseerunud maailmas on üha raskem selliseid kohti leida. Põhimõtteliselt igal pool on lisaks teatavale kohalikule eripärale ikka needsamad aajad ees. Kas just McDonalds, KFC ja H&M, aga Coca-Cola ning friikad ikka. Rääkimata lennujaamade poodidest. Pluss sarnased põhivaatamisväärsused.

Aga jah - ma pole näit Aafrikas ega Indias käinud. Nii et lootus püsib!

@mrky

Mul on praeguseks "kultuurikihti" ca 107+ riigi jagu (sõltuvalt arvestusmeetodist) - ja tõsi ta on, vau-efekti saavutamine on aina keerulisem. Minu jaoks jätkuvalt pakuvad suuremat vau!-d kohtumised loomadega looduses. Kui ma 2019.a oma esimesi ninasarvikuid nägin, siis ikka võttis tummaks. Ja gorillad & šimpansid Ugandas olid ka totaalne VAU! Ja Borneo orangutanid, Madagaskari leemurid, Galapagose kilpkonnad ja muud, ja nii edasi - kõik "loomareisid" on olnud mega-vau. Arhitektuuri ja kultuuri naudin ka - aga see toob pigem sellist rahulikumat rahulolu. On huvitav, on ilus, on põned ja tore - aga "karp laiali" päris ei vaju. Loomadega on teistmoodi, need suudavad mind alati jätkuvalt väga üllatada ja totaalset excitement'i pakkuda. Alles detsembris nägin oma esimesi merihobusid (ma sukeldun) - nagu väike laps vahtisin neid (suu ammuli ei saanud, "regu" oli suus :)) Seetõttu kavandan järjest enam "loomareise" - mul on ilmatu pikk nimekiri loomadest ja elukatest, keda tahaks näha vabas looduses. Just wildlife on mh ka meie Tasmaania reisi peamine huvi / eesmärk

Mitte-loomareisidest oli VAU! minu jaoks eelmisel kevadel külastatud Socotra saar. See oli nii ulmeliselt ilus, nii teistmoodi! Oletan, et loomadega / loodusega mitteseotud "vau!" tekiks mul ka näiteks Bhutanis, võibolla veel mõnes raskesti külastatavas kohas (Liibüa? Iraak?). Aga seda ma tean, et kui näen oma esimest kängurut niisama ringi hüppamas (st mitte loomaaias), olen jälle excited nagu väike laps :)

Absoluutselt! Looduses tõenäosus et selline vau-efekt tekib kultuurkihi peale tõepoolest võib olla et suurim.

Ja mitte alati ainult nö päris looduses. Näit Brüsselis minu jaoks olnud kõige lähemaks kohaks vau-efektile mitte Raekoja plats või isegi mitte sealne juugend, vaid kuninglikud kasvuhooned mis avatud küll vaid 2 nädalat aastas.

Selles mõttes olen isegi mõelnud et näit ehtsad troopilised vihmametsad kohaks kus ka pärast 40+-i võib vau-efekt saabuda.

Kultuuriliselt usun et gastronoomilisi üllatusi võib ikkagi veel leida. Ja need ei pea olema Michelini kohad, vaid piisab ka lihtsalt värskest ja kohalikust kraamist. Pluss kohalikest maitsetest.

Arhitektuuriliselt aga küllap tõesti kõige keerulisem juhul kui kõige olulisemad asjad oled jõudnud juba ära näha. Aga siin usun et sissevaade nö erasfääri avalike hoonete asemel võib samas ikkagi vau-efekti tekitada.

Aga tänud igal juhul -Sokotra kõrva taha kohana pandud!

Tassies peab hoolikalt vaatama, et see esimene känguru sul auto ette ei hüppa.