Autoga Albaaniasse

Plaan minna mai alguses Tiranasse. Sai esialgu maha märgitud Tallinn-.... -Budapest-Belgrad-Skojpe-Tirana. Küsiks just selle viimase lõigu kohapealt. On kellelgi kogemusi turvalisuse, teede, jne. kohapealt? Tasub sellist marsuuti pidi minna või oleks targem/ohutum mõnd teist teed pidi Tiranasse kulgeda?

see on üks näide otsingust.

Sai sel kevadel käidud- Nissan Patrol+4inimest. Sõitsime marsruudil Tln-Varssavi-Krakov-Budapest-Belgrad-Skopje-Korca-Gjirokastra-Saranda-Vlora-Durresi-Shkodra ja tulime tagasi läbi Montenegro ja Horvaatia uuesti Ungarisse.
Sõit on muidugi pikk ,aga kui panna pagasikonteiner katusele,saab keegi alati kolmandas pingis tukkuda. Aga seitsme inimesega oleks vist küll piin sellist teed läbida. Veel tuleb märkida,et kõrge ja raske dziip ei ole kitsastel käänulistel teedel kõige prktilisem- kõrge raskuskes ja suur mass annavad tunda.
Teed on Albaanias väga erinevad-meie läbitutest olid viletsamad lõigud Korca-Kelcyra ja Saranda-Vlora. Samas olid need aga ühed maalilisemad teelõigud.( Tõsi juhil polnud neist eriti rõõmu:))
Soovitan osta Bradti reisijuht- inf osutus igati tõeseks ja kasulikuks. Meil vist pole saada,aga Helsingis on täitsa olemas.
Aga Albaania ise on hoolimatta oma vaesusest ja üsna valdavast räpakusest võrratu. Ja süüa antakse hästi ja vein on hea:). Hotellid kuhu meie sattusime olid suht probleemivabad (ca20eur tuba),andsid välja ca2 tärni.
Muide Dubrovnikust Albaaniasse sõit võib ikkagi terve päeva võtta- rannikutee läbi Montenegro on üsna aeglane.

Dubrovnikust Albaaniasse sõites on plussiks imeilusad vaated, ühel pool meri ja teisel pool mäed. Võrratu. Tee oli üsna hea ja Montenegro poole peal tasub teha väike peatus Kotori lahe ääres. Taas nii ilus, et hing jääb kinni. Sõit võttis tõesti aega umbes 6 tundi. Albaania meeldis väga, kirjeldada on seda maad raske, peab ise nägema, on lihtsalt tavapärasest nii erinev. Läheksin iga kell tagasi kui saaksin.

Sõitsin eelmisel aastal maipühade ajal.

http://www.xanga.com/mirtel ja siis pead seal paar lehte tagasi minema, et vanemate (aprill-mai 2006) postituste juurde jõuda.

Turvalisuse üle ei tasu pead vaevata. Kõik on Balkanil Ok.

Valitud tee on muidu väga lihtne sõita v.a 80km enne Ohridit ja teine 80 km enne Tiranat (eelmise aasta kevade andmed). Muidu on motorway või korralik kaherealine, aga mainitud lõikudel on mägiralli i.e kitsam asfalttee.

Head reisi.

Lähebki ainuke normaalne tee(mitte ekstreemsusi otsijatele) endistest Jugoslaavia riikidest Albaanisse üle Skopje, kui soovite püsida eelnevalt koostatud optimistlikus ajagraafikus. Soovitaks vähemalt ringi üle Podgorica, mööda rannikut Dubrovnikust alla liikudes saate küll mõnda aega nautida silmailu(liikumiskiirus ei saa olla eriti suur, rannikuäärne tee teeb väga suuri jõnkse ja ringe mägede külgedel), kuid võite sattuda liikumis- ja ajaraskustesse, samuti ei pruugi see olla turvaline peale Horvaatiat, eriti pimeduses, eriti mägedes! Mõned teed, mis kaardil(alates Horvaatiast), saavad valmis võib-olla 10 aasta pärast. Ainult kättejuhtunud kaardi järgi liikudes võib 20 km läbimiseks kuluda 3 tundi. Mägesid võib nautida ka teisiti, läbitavate teede ääres. Rännumehele on huvitavamad kindlasti mäed lõuna pool Albaanias.
Tirana on kõige turvalisem ja ainuke linn, kus elektrivalgustuse eest makstakse, mujal võivad, aga ei pruugi olla, piirangud, näiteks öösiti hotellis elektrit ei pakuta (näiteks 10st õhtul kuni hommikuni), võtke küünlaid kaasa, võtke kaasa igaks juhuks patareidega akulaadija. Ainuke euroopalikum linn on Vlore(suvitajatele).

Maikuu kohe läbi, kas siis Albaanias käidud?

tahaks kah kuulda muljeid, kas siis toimus reis või mitte??

Käisin eelmisel kevadel Albaanias. Alustasime Bosniast, siis liikusime Serbia- Makedoonia, Kreeka, Albaania, Montenegro, Horvaatia ja Bosniasse tagasi. Albaaniasse läksime Kreeka poolt. Ausalt öeldes polnud me kindladki, kas sealt üldse üle piirigi lastakse. Kreeka poolel vaadati meile väga imestunud näoga otsa, kui ütlesime, et oleme eestlased ja tahame minna Albaaniasse. Tükk aega sai piirivalvuritega vaieldud- nad ei tahtnud kohe mitte kuidagi meid sinna lasta (olgugi, et olime kõik sõjaväelased). Lõpuks peale igasuguseid arutelusid ja helistamisi nad siiski olid meid nõus sinna laskma, kuid ütlesid, et sõitke otse läbi riigi ja ärge kuskil peatuge, sest muidu lihtsalt röövitakse meid paljaks. Ja kui keegi peaks hakkama meid jälitama, siis on pahasti. Siis liikusime Kreeka piirist läbi ja läksime Albaania piirile, kus oli ka tükk aega jamamist... Sõitsime läbi mingi kahtlase vedeliku, mida nad nimetasid steriliseerimisvedelikuks. Maksime selle eest päris mitu euri. Siis korjati meilt passid ära ja nõuti igaühe käest paarkümmend euri, et need tagasi saada. Ka seal piiripunktis passisime ikka päris pikka aega. Lõpuks lasti meid sealt läbi ja loeti ka sõnad peale, et ise vastutame, kui läheme.
Sõidu algus Albaanias tundus üsna ilus- kõrged mäed, asfalttee ja puha, aga siis hakkasid järsku ilmuma vaatevälja kuulipildujapunkrid- neid oli ikka väga palju ja tihedalt. Igasugused kaevikud... Siis vaatasime küll, et no jah... Ja siis hakkas asflattee ära kaduma... Mingi umbmäärane suurte aukudega tee tuli asemele... Ja siis paarikümne kilomeetri pärast vaatasime, et hakkavad mäed pihta, milledel olid teed väga-väga-väga kitsad ja ilma igasuguste piireteta... Väike vääratus ja väga kõrge kukkumine. Siis oli ühelt sillalt pool lihtsalt kadunud ja polnud ühtegi liiklusmärki ka, mis oleks näidanud ohtu... Juht pidi ikka väga kiirelt reageerima, et jääda allesjäänud silla osa peale ja mitte kukkuda mitusada meetrit... Ja tavaline oli ka see, et pool teest oli lihtsalt mäest alla kadunud... Aga vahepeal jäi ikka aega ka vaadata seda, kui ilus oli loodus, mis jäi orgudesse... Mingi hetk julgesime isegi peatuse teha, et wc-s käia, sest politsei oli seal samas- nad vast päris röövima ei tule... Kuid kindlasti on nad ära ostetud maffia poolt.
Kaardi järgi tundus, et otse läbi Albaania sõita on nii 400 km ringis, et käib kiirelt, kuid arvestades seda, millised olid teed, siis suurema osa teest pidime sõitma 50 km/h. Seega enne Albaania-Montenegro piirile jõudmist läks täitsa pimedaks ja asi kiskus kahtlaseks. Siis sattusime mingisse asulasse, mis oli ikka tõsine geto. Igast murjameid täis, kelle puhul oli tunne, et varastavad sõidu ajal ka autol rattad alt ära. Seal seisma ei tahtnud kohe mitte kuidagi jääda. Aga siis juhtus see, et kütus hakkas otsa saama ja oli vaja tankida!:D Leidsime mingi tankla, millises tegelikult oma autot ei tangiks, kuid kütust oli vaja... Musta suitsu ajas välja küll, kuid liikusime vähemalt.:D Lõpuks jõudsime piirini, kust ei tahetud meid üle lasta... Aga lõpuks siiski saime ja siis olime juba väga-väga-väga õnnelikud, et sealt riigist välja saime! Autojuhile oli see igatahes tõsine katsumus. Ausalt öeldes oli ikka jube riik küll... Nagu kolmas maailm...

Aga midagi head ka- Albaanias on väga ilusad rannad tegelikult- küll mitte kõige puhtamad. Ja pealinna juures on ka kohti, mis näevad üsna euroopalikud välja.

Olen ka Albaanias käinud ja minu arvates on see üks turvalisemaid riike. Teie hirmul olid küll suured silmad!! Ja inimesed on seal nii lahked, et annavad sulle viimase ära.

"Lõpuks jõudsime piirini, kust ei tahetud meid üle lasta..."

Albaaniast Kreeka sisenedes tehti Kreeka pool tõsine risküsitlus läbi. Põhiasi oli see, et kui te Fieris ei käinud, siis on köik OK. Selle vastuse peale lasti läbi ka.

sai käidud ikka. Reis oli vahva ja reiklusrohke. Maanteed kuni Albaaniani olid 5+. Albaanias olid asfaldis mõned augud, aga ei midagi väga katastroofilist. Sinna kestis sõit 36h ja tagasi 32h.
Autoroute 2007 ja 2002 olid väga abiks. 2002 just seepärast, et hilisematel versioonidel on Unbarist edasi ainult hall ala.
Ungaris, Serbias ja Makedoonias kippus tavaliseks sõidukiiruseks 200 tulema. Kusjuures Serbia politseid nägime me ainult sildade all varjus magamas.
Kohalikud inimesed on sõbralikud ja abivalmid.
Asi, mida ei saa mainimata jätta - tohutult oli varastatud autosid, mis oma ülejäänud euroopast on sinna veetud. Üks kohalik ment rääkis, et 90% Albaanias olevatet autodest on varastatud. Ta ise sõitis ka varastatud autoga ;).
Kohalik liiklus on muidugi omaette vaatamisväärsus. Mina kui Tallinna inimene oleks seal esimese päevaga viis korda auto alla jäänud. Valgusfoorid on seal lihtsalt ilu pärast.
Tirana turg jättis ka kustumatu mulje. Välja nägi see nagu kunagine kadaka oma, boonuseks oli selle taga mustlasküla, kus inimesed müügiks vajaliku kraami kasvatasid. Turult sai ilmselt osta kõike seda, mida hing ihaldas.

Igal juhul tasus reis end ära ja plaanis sinna poole ka tagasi minna.

Kas keegi on hiljuti s6itnud marsuudil Shkoder- Tirana- Durres- Fier- Gjirokaster? Soovin s6itta Montenegrost Corfule ja soovin teada kui kaugele on Albaanias tee- ehitusega j6utud. M66dunud aastal oli see tee kohati suur peavalu ja lubasin endale, et lahema 5 aasta jooksul seal ei s6ida.Kas keegi suudaks mind ymber veenda?

Fierist Gjirokasterisse on ainult mõne koha pealt üles võetud ja suhteliselt sõidetav. Aega võttis ca 2.5h.

nädal tagasi sai Albaanias käidud, suunal Shkoder, Puke, Kukes ja Kosovo. Teejuhiks oli päike, loogika ja paberatlas. Väga edukalt sai see ots ära läbitud, ilma ühegi eksimuseta, missest et vahepeal oli ristmik ja ei ühtegi liiklusmärki. Keskmiseks kiiruseks mägedes võis tulla kuskil 40km/h, teeolud oli kohati päris kehvad, kuid oli ka värskelt asfalteeritud teelõike. Pärast Kuke linna toimus kuni Kosovo piirini väga agar teeehitus, uued sillad, uued teed. Vaated olid igaljuhul väga ilusad, mis korvasid kõik augud.( kuigi vahepeal muutusid mäed juba väga tüütavaks) Öömaja võtsime Kuke Linna hotellis, kahene tuba 18 euri. Igati normaalne hotell, kõik vajalik oli olemas. Samamoodi hakkas silma igasuguste numbrimärkidega autosi, kord itaallased, kord inglased ja palju sakslasi. see lisas turvatunnet et ohohh, väga rahvusvaheline seltskond selles riigis, kuid alles hiljem vaatasime ka, kes roolis istub. Polnud seal mingit sakslast ega inglast, kohalik oli. ja kõige levinum automark oli mersu.
Igaljuhul oli Albaaniast läbisõit päris omapärane kogemus, mida tahaks kindlasti korrata ja soovitus kõikidele, et Albaaniat ei tasu karta. Odav kah pealekauba.

Just saabusin Kreekast labi Albaania Montenegrosse. M66dund aastased teeehitused ilid l6petatud- vaid paar kruusast l6iku- andke tuld!

on tegelikult väga kiire arenguga riik minu meelest. Käisin paari aastase vahega, õigemini sõitsin läbi ja nii palju on vahepeal muutunud. Areng paistabki just silma suurte muutuste tõttu. Samas on seal muidugi endiselt paras korralagedus:)

oleks teretulnud Albaania läbimisel, sest kommentaare lugedes oled vist sama tee läbinud. Palun kõigi nõuandeid teeoludest Shkoder-Durres-Fier-Vlore-Sarande-Syri i Kalter (sinisilma allikas)-Kalpaki(Kreekas). Sõidame matkaautoga augusti lõpus Horvaatiast Albaania kaudu Kreekasse ja soovime võimalikult vaatamisväärse tee valida. Suure matkaautoga on hea teiste rändurite kogemusi arvestada. Olen väga tänulik, kui keegi selle tee kohta täpsemat infot annaks.