Mormoon, kes siia esimesena saabus aastal 1874, andis paigale ta nime ja reputatsiooni. Nimi on tegelikult ülepaisutatud. Seal pole ühte suurt kanjonit, vaid on mitu väikest. Bryce ei ole üks lai jõeorg, vaid on seeria orge amfiteatrite, looduslike kivikaussidega. Ühest kindlast vaatepunktist vaadatuna näivad amfiteatrid pakitud olevat õlg-õla kõrvale ning seismas punaste hiiglastena kui mehed. Need imetlusvaarsed kiviflöödid ja tornid varieeruvad delikaatsetest lavendelsinistest, roosadest toonidest kuni selgete punaste ja lillade toonideni välja ja toon muutub peaaegu minutite jooksul, kui paike ja pilved üle nende mängivad. Lumi näib magavat lasudes kergelt kanjoniäärtel ja kallakutel näides kui härmatanud fantastiline koogikiht. Terassid Bryces on järsud ja liivakivid pehmed. Vihm ja lumi on siin üllatavalt harilikud nähtused, erosioon aga nii kiire, et vormid võivad muutuda äärmise kiirusega.
Sinu rahustuseks pean ütlema, et mina ise olengi sitikas. Olen ise selle loo kirjutanud ajalehte. Vot nii. Kui loed kommentaare siis ära ole kohe kahtlustav. Enne uuri. Ja üldse kui oled lugenud siis ka kirjuta et oled teinud seda.
Lugesin selle 'sitika' saidi, aga kahjuks ei leidnud kusagilt yhtki märget autori kohta. Kas mul jäi midagi kusagil kahesilma vahele? Kontaktandmete kohal on paljas kriips. V.o ka Rebaseonu on samas olukorras, kust ta vöiks teada, et see on sinu tekst? Loomulikust intelligentsist?
aga kui eellingitud blogiposti kommentaarile veel kõik asjakohased kuupäevad kõrvale võtta, näib lugu juba halenaljakaks. Aga ehk ei saa ma nii peenest iroonist lihtsalt aru..