Google mapsile lisaks soovitaks alla tõmmata mõne OpenStreetMapil põhineva offline kaardirakenduse, siis saad ise jooksvalt otsustada, kumb sobivam ja täpsem tundub. Tasuta variantidest tundub parim olevat Organic Maps, ning kindlasti lae eelnevalt soovitud riikide offline kaardid alla. Google maps ja OSM-põhised kaardid kasutavad erinevaid andmeid ning mõnes keerulisemas olukorras (nt mõni erilisema aadressi otsing) või üks neist lahenduse pakkuda, samal ajal kui teine jänni jääb.

2. Kindlasti tasub Google Mapsis midagi planeerides vaadata üle ka pakutud marsruudi satelliidi pilt. Suurematest teedest eemal pakub see jätkuvalt kohati väga huvitavaid lahendusi, millega lõpetad mingil Jugoslaavia aegsel sõjateel, mida kohalikud pole üle 20 aasta kasutanud jne. Seda siis just BiH, Albaania ning ka Montenegro ja P.-Makedoonia mõned kaugemad piirkonnad. Vahel annab kohalikke olusid teades marsruudi käsitsi muutmine ka Google Mapsi enda arvestuslikku sõiduaega isegi 10-30 % võrra vähendada. Lihtsalt see ei paku automaatselt kohe teed, mis on alles pool aastat avatud, ja suunab endisele pikemale teele, sest selle kohta on robotil oluliselt rohkem mobiilset infot.

Suurtel peamistel maanteedel pole muidugi probleemi.

3. Siis saab hakkama küll. Natuke saksa keelt on üle 45 aastastega suheldes suureks abiks, sest paljud on noorena vanematega Saksamaal, Austrias või Šveitsis elanud. Vene keelega on tavaliselt vähe teha. Ega nad seda ka jugoslaavia ajal rõõmuga ei õppinud.

Kui sa iga läbitava riigi elementaarsed viisakusväljendid selgeks teed, siis toob see piiridel kaasa rõõmsad näod ja kiirema tegutsemise. Albaanlased on eriti üllatunud, sest nad peava oma keelt üliraskeks teiste jaoks. Horvaatia, bosnia ja tšernogooria keeltes on ka tegelikult väiksed nüansid, mis neid eristavad. Kui sa BiH-is horvaadile horvaadi hääldusega tere ja aitäh ütled ning bosnialasele samad sõnad nende hääldusega, siis on jälle pluss kirjas.

4. Enamik kohalikke moslemeid on sama tõsiusklikud kui Eesti kristlased. Nõukaaeg tegi oma töö. Mošeesse minnes saab naine räti ka ukselt. Lühikeste pükstega ei lasta ei mošeesse ega ka kirikusse, seda peab pidevalt arvestama. Sama ka maikadega jne :) Õigeusklikud on seal palju tõsisemalt usklikud.

5. Ma loodan, et kõigele sellele on arvestatud ikka piisavalt aega. 1-4 päeva riigile oleks küll päris kohutav kihutamine ja lõpuks ei saaks arugi, kus ja mis tegid ja nägid. Ise olen suutnud aastate jooksul paljudes neist viibida erinevate reisidega u 2 nädalat riigi kohta ja aega üle ei jäänud tegelikult. Lisaks siis eraldi reisid matkade jm tegevuste jaoks järgnevatel aastatel.

Sõit looduslike vaatamisväärsuste vahel võtab peale Horvaatia piiri tihti rohkem aega kui Google Maps näitab, sest mõni tee on näiteks terveks suveks remonti pandud ja 50 km läbimine võtab üle kahe tunni jne jne.

5. BiH-i piiri jaoks võta kaasa roheline kaart rohelisel paberil ;) Kui ületad piiri Serblaste Vabariigi kontrolli all, siis see on neil üks lihtsamaid vahendeid välismaalastelt raha nõudmiseks. Sama võib teha ka nende politsei. Föderatsiooni ametnikud on normaalsed eurooplased ja selliste asjadega juba ammu ei tegele.

2. Kinnitan ülalöeldut Google Mapsi kohta. Püüdsin Albaanias kasutada "otseteed" Beratist Gjirokasterisse, mis Googles ilusti kollasega joonistatud oli. Tegelikult seal mingit teed enam ammu ei olnud. MapsMe võiks olla ka kandidaat tasuta offline navigeerimisabiliseks.

5. Kosovo on vist palju Euroopa raha saanud, seal suured teed paremad kui mitmeski naaberriigis. Kui pole konkreetset põhjust miks sinna mitte minna, siis pelgama ei peaks.

Kosovo on ilus ja äge ning võimalusel tasub kindlasti paariks päevaks minna.

Teoreetiliselt läheb looduhuviline Montenegros kindlasti mägedesse. Durmitor nähtud, mere ääres käidud ja siis sõidad tagasi mägedesse. Plavi ümbrus on täiesti teine ja praegu veel tunduvalt rahulikum kui Durmitor. Sealt saab Rožaje kaudu Kosovosse. Peja ja/või Decani klooster ja öö Prizrenis koos piisava ajaga linna vaatamiseks. Edasi näiteks Valbonasse Albaanias ja sealt Komani praamile. Viimane on kindlasti loodushuvilisele seal piirkonnas kohustuslik.

Kosovo suur pluss on veel ka see, et see on jätkuvalt päris soodne. Albaanias on viimase kümne aastaga hinnad jõhkralt kasvanud. Turismiga seotult võetakse ikka päris kõvasti raha, kui piisavat eeltööd ei tee.

Veeresin just 45 päeva mootorrattal läbi endise Jugoslaavia vabariikide. Ilusad riigid, kohutav lähiajalugu.

Sloveenia ja Horvaatia on euroopa, sealt edasi hakkab vaesus rohkem tunda andma.

Mul ei tahtnud Telia eSIM juba Sloveeniast alates kõnede jaoks levida (andmeside töötas). Võimalik, et tegemist oli minu telo/esimi mingi jamaga.

GMapsi navigeerimiseks ei kasutanud, kuid kontrollisin oma tsikli navi arvamused GMapsiga üle, kattusid ja kohale sain.

Peale Sloveeniat ja Horvaatiat läks liiklemine aeglasemaks - linnaväline kiiruspiirang muutus 80 peale, kiirteed kadusid (seal, kus neid ka oli, ma neid vältisin), teed olid ägedad käänulised ja kitsad. Autoga võib olla päris huvitav mööda sõita. Liiklus on kaootiline, aga heatahtlik (Albaania on muidugi erand).

Politseiga kokkupuuteid polnud. Piirid läksid kõik sujuvalt (enamikud ületasin suvalistes väikekohtades), keegi (isegi mitte Republika Srpska piirivalve Serbiast BiHi sisenedes) ei tahtnud rohelist kaarti rohelisel paberil.

Nagu eespool mainitud, siis kirikud ja mošeed eeldavad kaetud põlvi ja õlgu. Ma eeldan, et ka siis juukseid naistel. Linnapildis oli kõik väga kosmopoliitne.

Oled te kindel, et te ikka kõik need riigid tahate ette võtta? Ma jätaks Sloveenia ja Horvaatia mõneks teiseks korraks, need on "euroopa" riigid - eksootikat vähem. Lisaks oli juba aprillis Aadria rannikul ja Bledi kaldal ja Pltivice järvistus korralikult rahvast. Rumeenia on mingil määral teisest kultuuriruumist ja on ise paras purakas.

Samas, kui teil on terve suvi, siis andke minna!