Tervist kõigile! Ootaksin siis soovitusi kõigilt kes on kogenud midagi sarnast, et siis siit Eestist läinud maailma avastama ja uut algust tegema. Põhjus on selline, et ei näe enda tulevikku siin Eestis, kuna palgad on väikesed ja depressiivne rahvas on ümberringi- seda ei saa muidugi rahva kaela ajada, sest sellises ühiskonnas on keeruline positiivseks jääda. Ma ei taha Eestit maha teha, kuid see, mis riik rahvaga teeb on jama. See on kõigest minu arvamus. Erinevad riigid, põnevad kohad - kõik on oodatud, nende plussid ja miinused.
Just kuulasin Kuku raadiost intervjuud ja vissarjoonlased pidid olema kõige muretumad ja rõõmsad inimesed, seega kaugele pole vaja minna. "Meie aasta Siberis" andis ilmselt ka piisavalt infot, mida sinna kaasa võtta ja kuidas muretult ära elada. Päris ilma rahata seal nad küll ei ela ja rikkaks ei saa, kuid vähemalt on lootust, et maailma lõpu tulekul oled üks vähestest, kes ellu jääb :)
Vissarjoonlaste esimene reegel on "tööta iseendaga", see ei tundu teema algataja tugev külg olevat. Ei sobi!
Aga Lumimumm, vissarjoonlaste oodatud maailmalõpp pidi juba 2013 detsembris ära olema ju. Või siis nende guru lükkas seda viimasel hetkel edasi ja pani paika järgmise deadline`i.
Äkki süveneks teemasse ja ei süüdistaks üksteist ei tea milles? Ma olen ka mõelnud, et sooviks vanadusepõlves kuskile soojemale maale pensionile jääda. Ootaks head toitu ja rahulikku keskkonda.
Ma olen ise mõelnud, et ei käiks soome-rootsi penskarite jälgedes, kes valivad Hispaania või Kreeka. Olen kaalunud Montenegrot ja Albaaniat. Ja Rumeenia, mida ma eriti ei armasta, oli viimaste aastatega muutunud hulga "pehmemaks" (sõitsin seal ringi aprillis 2014 ja sellist soodsat hinna-kvaliteedi suhet nagu sealsetes hotellides, polnud varem kuskil kogenud). OK, need olid hotellid ja restoranid, igapäevaelu ei saa kahe nädalaga katsetada. Bulgaaria on ka umbes samas kategoorias.
Kui ikka Aasiasse ära lähed, siis ei saa iga hetk autosse istuda ja koju sõita, kui üle viskab. Aga sealt kandist saab.