Viimased kommentaarid

Lisaks eelpooltoodule tuleb mainida, et seal pole mitte igal pool turvaline pikali visata, eriti öösel. Palju oli seal suuremates kohtades sisserännanuid, kes tööta või juhutöödest elatuvad. Seljakotirändureid ei hakanud kuskil silma. Seega soovitaks mingi odava majutuse siiski leida. Söök ei ole odav, alkoholist mõni asi on. Takso oli ka norm hinnaga aga ei kujutagi ette seal ise sõita v matkata sest puuduvad teeviidad ja norm teeservad kõndimiseks v. a suuremates linnades.

Meie olime paar aastat tagasi veebruaris. Lõuna pool sai meres ujuda nendes kohtades, mis olid lahesopina kaitstud, muidu liiga jahe ja suured lained. Veekeskuses oli vesi 17-20 kraadi (erinevad basseinid, kõige soojem siis väikelaste oma). Sinna siiski ei läinud, kuigi alguses lapsed soovisid. Meie hotellis oli soojenduseta bassein ja kuigi lapsed seal ujusid paar korda, siis ise küll ei kippunud minema. Päike paistis küll iga päev vähemalt mingi aja ja sai ka päikest võtta, kuid saarel ringi käies võib olla paljudes kohtades jahe tuul, seega mingid jakid tasub kaasa kindlasti võtta. Tüünides oli lausa liivatorm, ilma päikesprillideta ei saanud üldse olla, peenike liiv lendles vastu nägu ja jalgu ning lõpuks olid nii riided, juuksed kui ka kõrvad liiva täis.

Hehe, teismelisi on siis vist erinevaid, minu teismelise elu parim reis oli just suhteliselt kõrbesaar Curacao, kus polnud peale "all Inclusive" hotelli rannas istumise ja imalate kokteilide lipmsimise midagi vaja teha (uskumatul kombel trumpas see üle isegi Orlando Islands of Adventure pargis käimise). Curacaol oli hotelli poolt ka snorgeldamisvarustus, vesirattad ja lainelauad, mis kõik loomulikult ära katsetati, kuid peamiseks meelelahutuseks oli siiski rannas lesimine või vees mõnulemine. Paar korda, kui liiga palav polnud, mängisime ka võrkpalli, seega kui peatute hotellis, siis mingit tegevust kindlasti leiab ka teismeline. Üldiselt oleme ringi reisides ka rohkem looduses käijad, kuid see ikkagi meie enda jaoks rohkem, lapsed tahaksid lihtsalt puhata ja ujuda.

Eks paljud asjad on peas kinni ning mõned kohad tunduvad unistustes palju ilusamad ja ihaldusväärsemad kui tavaelus. Pole ise Balil käinud, kuid olen käinud Mauritiusel, mis piltide järgi tundub samuti paradiisisaar kuid tegelikult on sealgi nii kauneid kui vähem kauneid kohti ja kuna oli parasjagu sooduspakkumine, siis oli nii lennuk kui ka meie peatuskoht pooleldi eestlasi täis. Meid see ei häirinud, saimegi uusi tuttavaid ning soodsamalt kohapealseid reise koos teistega planeerida. Olles käinud ka Kariibidel, siis paljudele õhkamisobjektiks olev Barbados jättis küll kehva mulje - kuurort kuurorti otsas kinni ning enamus loodust justkui istutatud. Samas oli väga sümpaatne St. Lucia ookeani poolne külg, kus turiste vähe ning metsik loodus ja merikilpkonnad tekitasid eheda saareelu tunde, seal sai ka enamuse oma pulmareisist veedetud.
Olen nõus nii mõnegi eelkirjutajaga, et pikale sõidule tasuks minna siiski 2 nädalaks (mida tööandja peab ka seaduse järgi võimaldama vähemalt korra aastas) sest pikk sõit ja reisiväsimus (mõnel juhul ka ajavahe) võtavad reisist juba nii mõnegi päeva ja stress, et ülejäänud päevadega tahaks kõik väljavaadatud kohad ära vaadata ja veel puhata ka ei mõju puhkusele kindlasti hästi. Samas pulma-aastapäeva tähistama minnes peaks olema puhkusel hoopis teine eesmärk, nautida teineteist, küll neid ringisõitmise reise tuleb teisigi. Ja sihtkohti tuleb vaadata ikka oma soovide, mitte teiste reisiharjumuste järgi. Kohta kus keegi pole käinud ilmselt enam ei leia ja kui leiabki on sinna saamine ilmselt kas liiga keeruline või kallis.

Ei tea kuidas Nordeal on, kuid Swedbangil oli vähemalt varasemalt nõue, et enamus reisikuludest peab kindlustuse saamiseks olema makstud krediitkaardiga või sellega seotud kontolt. Üks kord oligi keiss, kus lennu hilinemise tõttu pidime ostma kõigepealt uued lennupiletid ning kuna ööbimiskohta ei jõudnud siis pidime otsima ka uue majutuse. Krediitkaardiga tasutud lennupileti kulud tasuti, kuid kuna esialgse ööbimise eest oli tasutud teise isiku kaardiga, siis ööbimise raha tagasi ei saanud.

Meie toome veine. Imekombel oleme veini saanud ka sellistest kohtadest nagu Vietnam (tõesti on silt peal, et Vietnamis toodetud), Mauritius, samuti Egiptus ja St. Lucia. Viimaselt polnud kahjuks viinamarjaveini võtta (on need soojad saared ju pigem rummi peal) aga pakuti kodutehtud banaaniveini, suhkrurooveini ning mangoveini. Maitse oli kõigil jube aga mälestuseks tõime banaaniveini :) Kõige maitsvam vein on minu arust Bulgaariast ühest väikesest veinimõisast toodud icewine, kuid eelmise aasta Hispaania tripilt tõime ka huvitavaid maitseid. See suvi Tšehhi ja Sloveenia autotripp ees ning kogu saab kindlasti korralikult täiendust. Veinide puhul on ainult üks miinus olnud, käsipagasiga reisidelt ei saa neid tuua ja seetõttu oleme nii endale kui ka kingiks toonud veel suveniirtaldikuid ja erinevaid väikesemaid kuntsiteoseid (pliiatsijoonistus Pariisist, papüürusepilt Egiptusest, siidimaal Vietnamis jne.). Lastele oleme ostnud ka T-särgid erinevate linnade v maade nimedega. Tegin ka veinidest pilti aga kahjuks jäi udune ning lugesin nüüd, et nagunii ei saa siin jagada kui pole üles laetud. Aga banaani veini silt näeb välja umbes samasugune - http://muhaise.com/wp-content/uploads/2014/07/banana-wine-1.jpg

Meie käisime eelmine suvi Barcelona-Tarragona- Cretas-Valencia-Madrid 10päeva. Ja ausaltöeldes oli Madrid kõige igavam koht siiski nendest. Kõige lahedama kogemuse saime sisemaal Cretases, kus leidsime majutuse põllumajanduspiirkonnas ja saime tunda ehedat kohalikku elu e. siis siestat ning lahkeid naabreid tasuta puuvilja jagamas, päikesloojangut mägede taustal ning rahu ja vaikust privaat basseinikese ääres jms. Kõik mereäärsed kuurortid on ikkagi kommerts, siesta ajal turisikohad ikka toimivad, rahus ja vaikuses ei saa kuskil olla, igal pool on rahvast. Barcelonas, Valencias ning Madridis käisime läbi kõik turistikohad (osaliselt hop-on hop-off bussiga) ning jalgpallifännide meeliskohad sest üks oli meil ka kaasas, lisaks käisime veel Monserrati kloostris. Loomulikult käisime Hispaania suurimas PortAventura lõbustuspargis, oli kift ja isegi täiskasvanutele mõned atraktsioonid lausa kõhu alt õõnsaks võtvad aga rahvast oli palju ning palavaga järjekorras seista õudne (isegi fastpassil olid popimates kohtades üsna pikad järjekorrad). Ühes pisikeses veinimõisas käisime ekskursioonil, neid on sisemaa pool mitmeid ja näidatakse enamasti nii veini kui oliiviistandusi. Samuti oli Tarragonas parajasti veinifestival kui seal käisime, kus 10 euri eest said endale osta klaasi ja 7 "piletit" millega erinevate veinitootjate märjukest maitsta, lisaks pakuti juurde kohalikku juustu ja sinki. Valencias käisime rannas aga suure tuulega peene liiv lendas nagu kõrbes ja üsna ebamugav oli olla, seega otsisime lähima veekeskuse linnast väljas ning ülejäänud päeva veetsime seal. Ühe päeva kulutasime kirikute, peatänava jms. inspekteerimisele, sadamas vaatasime ka ilusaid luksusjahte, rohkem tegevust ei osanud leiutada. Madridis olime kokku 2 ja pool päeva, kõndisime läbi enamus vaatamisväärsused (kui muidu ei tea mida vaadata siis selle hop-on bussi reklaamilt saad vaadata mida näha tahad ning mis lähestikku asuvad) ning kõige parema mulje jättis keskklinna park oma mõnusa atmosfääriga, viimane päev jäi shoppamiseks. Mina isiklikult oleks Madridi jaoks isegi 1 päeva vähem jätnud ning selle kas rannikul või mägedes veetnud aga kes muuseume ja kultuuri rohkem armastab siis nendel 2,5 päeva kulub seal vabalt ära, Valencias läheb selle peale vähem aega ja rohkem kulub niisama lebotamisele. Igatahes soovitaks ka suurlinnadest eemale vaadata ja mägedes kuskil kohalikku elu käia nautimas, selleks on küll auto vaja rentida sest ühistranspordiga see just mugav ei ole. Ahjaa, ega kuurortitest kaugemal väga inglise keelega ka hakkama ei pruugi saada, kuid kehakeel ja sõnastik peaks aitama :)

Lennujaam on linnast ja rannast ikka kaugemal ning liikust on seal ka õhtuti piisavalt, nii et see kuskile sõitmine ei tasu ära. Jõuate linna ja põhimõtteliselt on vaja hakata kohe tagasi sõitma. Lennujaama ümbruses on tohutult ringteid ja keerutamist. Lennujaamast välja ja tagasi sisse pääsemine võib võtta ise juba üle tunni, oleneb palju lende sel päeval sisse tuleb. Meie jõudsime lennujaama õhtul kuskil 21 ajal ning passikontrolli järjekord oli ca 45 minutit juba.

Meil oli Norwegianiga kogemus eelmise aasta streigi ajal, kui meil oli ostetud nende kaudu pilet Gran Canariale läbi Norra. Streik oli muidugi selleks ajaks juba 3 päeva kestnud, kuid meie lennuplaanide muutusest meid ei teavitatud enne kui sama päeva hommikul (lend pidi minema ennelõunal) . Teatasid nad siis et meie Tln-Oslo lend hilineb ja kas oleme nõus v maksavad raha tagasi (muidugi ainult sama lennu oma, sest lennud olid eraldi piletil). Kuna meil oli kahe lennu vahel turvaline vahe 5h siis olime esialgu nõus hilineva lennuga ja sättisime ennast muudetud ajaks lennujaama, kus kaugemalt tulijad olid juba mitmeid tunde oodanud, seal tuli muidugi välja, et lend hilineb veel mitmeid tunde ning me kuidagi jätkulennule enam ei jõua ning olles läbi interneti leidnud mingi nende "kriisitelefoni" saime hakata endale järgmiseks hommikuks uusi pileteid organiseerima, nii et üks meist oli telefoni otsas ja vaatas võimalikke variante ning teine rääkis siis nende infoliiniga kuna millegipärast sealt väideti, et mingeid pileteid enam saada ei ole (tegelikult küll oli, kuid oluliselt kallima hinnaga kui meie algselt ostetud piletid). Lõpuks saime siiski peale südaööd lendu ning poole öö ajal veel lennujaama hotelli majutuse, öö oli ärev sest vahepeal muudeti veel 2x jätkulennu aega ning tuli kinnitada, et sellega ikka nõus oled. Lõpuks jõudsime 1 päevase hilinemisega siiski kohale, kuid kahjutasu vastuseks tuli, et streik oli force majore ning nad olid enda poolt taganud söögivoutcheri, ööbimise ning viisid meid siiski sihtkohta, et mida te veel tahate. Lõpuks vaatasime, et igasuguste infoliinide peal rippumisele läks ka korralik summa (kuid lõpuks siiski tulemuslikult sest oli ka palju neid, kes Tln lennujaamas juba loobusid), kuid otsustasime, et ei hakka asja siiski edasi ajama, kuna lennupiletid saime üsna soodsalt ja igasuguste asjaajamiste kuludeks oleks sealt suurem osa nagunii maha läinud.

Mina olen väikelastega pikkadel lendudel need esimese rea kohad tavaliselt saanud, kui ka kohe sinna ei panda siis kirjutad lennufirmale või kommentaaridesse, et oleks vaja baby cot või baby bassinet võimalust ning kui need juba lapsi täis ei ole, siis tavaliselt ikka saab, mõni lennufirma küsib selle eest küll ka raha juurde. Üks kord on USA lennul reisijad ka ümber tõstetud, et meile ruumi teha ja seda ilma palumata sest nendes ridades on reeglina olemas juba ka need väikelaste hingamismaskid. Ja kui lend on magamise ajal siis on tavaliselt seal küll vaikne, meil pole veel olnud olukorda kus laps, kellel on olemas häll, oleks magamise asemel terve reisi karjunud. Lapsega reisijate jaoks on see esimene rida mugav veel sellepärast, et lapsetoidu jaoks saab sealt stjuardessidelt kiiremini sooja vett tellida.

Rasedana reisimisel on reisikindlustus kindlasti tähtis ning ka enesetunde jälgimine, et kuskil üle ei pinguta ning midagi liiga riskantset ette ei võta. Minul lapsed ka kõik suured reisisellid ja minuarust on selline keerulisem aeg just 1-3 aasta vahel, kui jalad juba all, kuid mõistmist ja mõistust veel palju pole aga tahtmist ja selle näitamist on kõvasti. Selliseid "kohutavaid kaheseid" oleme ise ka päris palju lendudel näinud igast rahvusest laste hulgas. Enne 2-seks saamist käisime lastega nt. USA-s ja kõige keerulisemaks osutus Tallinn-Helsingi lend sest siis ei lubatud turvavööd lahti teha ning lapsele ei sobinud, et ta oli vägisi nö kinni pandud. Kahjuks polnud sellel lennul ka mõistlike stjuuardesse, kes oleks lubanud vahepeal nt. elektroonikat lapse lõbustamiseks kasutada, öeldi et kahjuks ei saa sest see on liiga lühike lend. Ülejäänud lennud möödusid ilusti, planeerisime just vahemaandumistega lennud ning pikima lennu ööseks, et laps liiga ära ei tüdineks (meelelahutus lennukis on ju siiski piiratud). Pikkadel lendudel oleme varasemast kogemusest alati väikelapsele broneerinud nö magamiskookoni seinale kuid selleks tuleb varakult lend broneerida ning kohe teada anda oma soovist sest neid mahub vist max 3-4 lennuki kohta. Praeguseks on väiksem ka juba 4ne ning lausa ootab lendamist, keerulisem on ehk ainult magamine lennukis sest ruum on seal piiratud ja vahepeal tuleb ka keset lendu magavale lapsele "rihmad peale" kuidagi organiseerida. Enda magamine lennukis on ka muidugi oluliselt komplitseeritum, kui ilma lasteta. Ja teine asi mis muutub lastega reisimisel on majutuskohtade valik, kui enne vaatasid lihtsalt koha kuhu sai koti maha panna ja ööseks pikali visata, siis nüüd tuleb jälgida kas on ikka puhas, kas soe vesi on olemas, kas on piisavalt lastele tegevust ega ei asuks baaridele ja ööklubidele liiga lähedal jne. ühesõnaga paljud odavamad majutuskohad jäävad tihti valikust välja.

Meil sama probleem nüüd just viimasel aastal olnud kui suurem laps sai 12. Kui panna hotelli otsingusse siis pakub koguaeg 2+2 tuba, vähestel lubab 3 nö täiskasvanut tuppa. Oleme saanud kohapeal (Hispaanias, Soomes, Lätis) siiski ära rääkida et kuna noorem laps on 3ne ning ei vaja eraldi voodit siis meile piisab 2+1 magamiskohast ning noorema lapse passi pole ka küsitud, kuid vanema lapse oma soovitakse alati. Eestis on 12-aastane veel laps, kuid paljude lennufirmade, laevapiletite, atraktsioonide, hotelli söökide jms. jaoks, on ta hinnaklassi järgi pmt. täiskasvanu. UAE on muidugi kõikvõimalike reeglite kehtestamise ja järgimise osas esirinnas, seega ei julgeks soovitada seda ehku peale minekut nagu meie oleme teinud.

St. Lucialt võib seda kõike leida, seal on ka ainult nö "mesinädalate hotelle" kuhu lastega ei lastagi, kuid kui tahate vähem turistikat siis vaadake majutust ookeani poolsesse külge, kariibi mere äärne pool on rahvarohkem. Ja tegelikult tundub saar üldse vähem turismiobjekt kui nt. Barbados või Martinique, seal on veel alles läbimatuid teid ja ehedust mida paljudel kariibi saartel enam ei ole. Kala saate püüda kohalike kombel, punutud kastidega :)

Rollereid nägime peaasjalikult pealinnas, võibolla on asi selles, et kiirteel ei tohi nad sõita ning mägiteedel jäävad nõrgaks (nagu siin varem juba nimetatud). Mõni mootorratas liikles ka kiirteel, kui nende puhul on ilmasel A-kategooria juba nõutud ja rentimisel puhul ilmselt ka vähemalt 2-aastat sõidukogemust (või vähemalt sama vanad load). Nii nagu Tais, et kedagi ei huvita kas on load või kiiver seal asjad ei toimi, juba rendipunkti leidmine, kes sobiva sõidumasina laenutaks on juba keeruline ning ka politsei peab seal asjadel silma peal ning eurooplased ei ole "pühad lehmad" nagu Indias.

Siin ka ühe eestlanna lugu, mis imekombel siiski hästi lõppes, kuid "närvikõdi" kindlasti rohkem kui rubla eest - https://www.tripadvisor.com.ph/ShowTopic-g1-i10702-k8348126-Connecting_at_Stansted-Air_Travel.html

Stansteadis ei ole need gated ikka väga lähedal, seega maha võib jääda ka siis kui lennuk ei hiline. Üsna kindlasti jääb maha siis kui satute nende õnnelike hulka kelle käsipagas alla pannakse ning seda tehakse üsna tihti kui lennuk on täis (mida suurem on käsipagas, seda suurem on ka võimalus). Ja kindlustus ei katnud vist alla 2h vahet sest Ryanairil kõik piletid eraldi ja nad ei vastuta ise kuidagi connection lennule jõudmise eest.

See jätkulennu jutt ei päästa ja ei aidanud ka laste kaasa võetud asjade jutt. Paluti asjad käekotti ümber tõsta ning käsipagasi kohver pandi ikkagi alla ja nii kõigil reisijatel peale first classi ja priority boardingu kuna lennuk oli 100% täis müüdud. Üksi või kahekesi ehk riskiks Stansteadis 1h 40 min ümberistumisega, lastega alla 2 tunni kindlasti ei riskiks, jooksmist on seal ikka palju.

Pool päeva saad heal juhul sooja, ülejäänud aja on ikka jahe, pika varukaga asjad kindlasti kaasa. Tuul on suur mereääres ja kõrbes, kui leiad hotellil kus mõnus pisike sisehoov siis ehk saab kauem sooja nautida. Paljud basseinid on aga ilma soojenduseta ja väikelapse jaoks ehk ikkagi liiga külmad.

Olen käinud kunagi nii Hurgadas (detsembris) kui Sharmis (veebruaris). Hurgada on rohkem kohalike linn, kuigi seal ka tüütab tänavatel rohkesti kaupmehi, kes kaunite naiste eest kaameleid mehele pakuvad, tüütult pilti tahavad teha ja iga asjaga kauplevad. Päeval on seal soe, kuid hommikud ja õhtud on jahedad ning kui võtta paadimatk nö paradiisisaarele siis tegelikult oli see puhas raharaiskamine ja paadi peal tuule käes oli ka jahe nii päevitamiseks, kui ujumiseks/snorgeldamiseks. Hotelli bassein oli lapsele ka liiga külm ujumiseks, samuti merevesi, kuid jalgupidi ikkagi solberdas. Söögiga oli nii ja naa, mõni päev meeldis, mõni päev mitte, osad said kergelt seal kõhutõve, meie õnneks mitte, kuigi paar korda võtsime ka jääga joogid. Ekskursioonidest - meie võtsime kohalike kaudu Luxuri ja Kairo, sõit hakkas varahommikul ning bussis oli tohutult külm, ei mingit soojendust, õnneks olime ujumiseks kaasa võtnud rätikud, mida lapsele peale sai panna. Läbi kõrbe transporditi relvastatud konvoi saatel sest oli toimunud röövimisi. Templid ja istandused olid muidugi vaatamist väärt, kuid see muu elu, mida kõrvalt nägid oli väga kurb ning bussisõit ise ka ikka pikk ja väsitav. Rohkem meeldis meile kõrbesafari ATV-dega ja kohaliku kultuuriprogrammi ning õhtusöögiga, aga jällegi nii nagu päike loojus oli külm ja pime, jopet aga ei märganud päeval kaasa võtta ja selle pearäti eest, mis liiva eest näole tuli panna küsiti ka hingehinda kohapeal, turult ostes oleks euriga saanud. Lapsele jäi vist kõige paremini meelde nö allveelaevaga sõit, kuna oli siis nii väike, et ise veel snorgeldama minna ei saanud ning ämm ei oska ujuda siis tegime neile ka väikese veealuse maailma tutvustuse. Oli küll ilusaid kalu jah aga Kariibi meri ja Mauritiuse rannik, olid minuarust huvitavamad ja vesi ka hulga soojem. Igatahes enam küll Egiptusesse ei läheks. Põhiline asi mis seal häiris oli mustus, nii tänavatel kui randades ja ka laudade koristamisega oli neil seal alati aega küll. Kanaari saared sama soojad ja seal ikkagi Euroopa kultuur ja viisakus, ok hinnad ka kallimad aga mälestus jääb meeldivam.

Olen külastanud St. Luciat ja Martiniquet. Esimene on vähem turistikas, leiad ka ürgset loodust ja nö vihmametsa saare keskelt. Pigem ongi nii et saare kariibi mere poolne külg on turistikas, täis hotelle ning atlandi ookeani poolepeal leiad ehedat elu, surfiparadiise ning merekilponni, kalameestekülasid jms. ehedat. Martinique on nagu prantsuse koloonia ikka, EU seega piiril pole ka ID-kaardiga probleeme ning linnad on prantslaslikud, autod väikesed ning saar pole ka enam nii looduslik, kuigi rohelust oli piisavalt. Ise lendasime Miamist hoopis Hollandi Antillidele - Curacaole, see on nendest aga kõige mannetum siiski, eelmise kahega võrreldes justkui kõrbesaar, kuigi eks seal oli ka ikka rohelust aga ei mingit ürgmetsa. Kõigil neil oli muidugi paljude inimeste "unistuste koht" e. helesinise veega laguunike kuskil rannikul, tavaliselt on see aga nii kommertslikuks aetud, et meie pigem nautisime metsikuid laineid ja rohelust, St. Lucial sai ilusti 10 päeva sisustatud, Martiniquel piisaks ka ehk 7-10 päevast (nende saarte vahem saab liikuda ka katamaraaniga) ning Curacaol piisas täiesti 5 päevast.

Meie käisime eelmine aasta Märtsi alguses, pooled päevad olid soojad ja päikeselised mägede keskel orgudes lausa palavad, pooled päevad pilves ning paar sahmakat tuli ka vihma. Kui oli aga pilvine ja mere ääres veel tuul ka siis oli vaja ikka mingi jakk peale panna, päikest võtta sai ainult tuulevarjulises kohas. Ilma soojenduseta basseinid olid ujumiseks liiga külmad 17-18 kraadi ehk merre ka väga ei kippunud, kuigi seal ehk 20 kraadi siiski tuli ära ja palavama ilmaga sai ikka märjaks kastetud end. Paar lahesoppi saare lõunaotsa läänepoolses osas on aga eriti mõnusad, lainemurdjaga kaitstud ehk siis vähem laineid ja vesi ka soojem, kuid seal jälle rahvast palju ning tasuline parkimine (kui leiad üldse koha kuhu parkida). Sõitsime ise pidevalt autoga ringi, siis ongi jahedam ilm veidi parem, kuid ega autot otsides ei näinud küll ühtegi varianti, kus alates 18-aastastele oleks pakutud, ikka 21 oli alumine piir ja siis ka mingi kirve lisatasu eest.

Minu saaga sai siis sellise lõpu, et hotell kes oli teinud pre-authorizationi poole summa ulatuses ja selle ka kiirelt kontolt maha võtnud vaatamata sellele, et broneering oli juba tühistatud, keeldus seda siiski tagasi maksmast, alguses muidugi mitu korda lubades maksta ning venitades asja sellega, et neil pole enam krediitkaardiandmeid jms. Booking.com suhtles nendega ise ja vahendas mulle infot, kuid ma pidin ikkagi ka ise pidevalt küsima ja uurima kaugel asi on sest vahepeal jäi vahele ka 2ndl, kui hotell siis pidi justkui ülekannet hakkama tegema, kuid loomulikult ei teinud jälle. Lõpuks juuli keskel booking.com siis vabandas ette ja taha ning peale mõningate ankeetide täitmist, kontoväljavõtte saamist (et kinnitada et hotell tõesti pole maksnud midagi) maksid nad mulle ise raha tagasi. Minul ei õnnestunud nende paarikümne suhtluskorra jooksul kordagi suhelda eesti keeles, kuigi booking.com-is oli märgitud keeleks eesti keel ja praktiliselt iga kord tegeles minuga erinev kliendihaldur ning helistasid mulle ka ise tagasi USA-s asuvast kõnekeskusest. Kokku läks siis ca 2 kuud suhtlemise algusest kuni raha tagasilaekumiseni.

Kirjutan nüüd veelkord oma probleemist bookingu bronnimisel ja kuidas hetkel seis on. Nagu siin varasemas teemas juba sai kirjutatud broneerisin ühe majakese Hispaanias kus oli pikalt ka tasuta tühistamine, kuid pisikeses kirjas, et võivad turvalisuse huvides teha nö eelbroneeringu väikeses summas. Broneerisid nad aga kohe järgmisel päeval pool majutuse summat, mida alguses kohe ei osanudki näha sest iga päev ju krediitkaardi väljavõtet ei vaata. Paar päeva hiljem üldse tühistasin selle majutuse ning valisin teise kus polnud krediitkaarti üldse vaja. See majutuskoht aga kes oli nö igaks juhuks krediitkaardilt raha broneerinud võttiski selle raha mingi aja pärast kaardilt maha, kuigi vahepeal olin broneeringu juba tühistanud. Suhtlesin siis booking.com-iga helpline kaudu (varudes kannatust sest nende ooteliin on tõesti pikk) ning lubasid ise majutuskohaga suhelda (kuna minu kõnedele see number ei vastanud). Esimest korda kirjutasid siis, et helistasid aga räägiti ainult hispaania keeles ja keegi kes keelt oskab proovib uuesti helistada. Teisel korral kirjutati, et said kontakti ja lubati raha tagasi kanda ning see võtab ca 15 päeva, kui 12 päeva oli läbi ja reis kohe ukse ees kirjutasin neile ise, et raha pole ja kuidas ikkagi asjaga on? Vastasid, et uurivad uuesti. Kui olin juba reisil siis kirjutasid, et tegelevad asjaga ja ärgu ma muretsegu. Eelviimasel päeval reisil olles sain kirja, et vaja on minu krediitkaardi väljavõtet selle broneeringu osas ja siis vaatavad kas tegelevad asjaga edasi ning kui tegelevad ja majutuskoht ikkagi blokib siis maksavad ise kõigepealt ning siis nõuavad majutuselt. Saatsin dokumendid ära ja ootan, mis nad nüüd vastavad. Kogu asjaajamine on võtnud nüüd ca 1,5 kuud ja reiski tehtud. Broneerisin nende kaudu Hispaanias veel 6 majutust ja nendega probleeme polnud (v.a. üks majutuskoht "in the middle of nowhere" kus oli kirjas, et saab maksta ka kaardiga, kuid tegelikult polnud seal ei mingeid kaardimaksevõimalusi, ega ka pangaautomaati läheduses ja pidime järgmine päev ca 35km tagasi suuremasse asulasse raha järgi sõitma).