Esimest korda Nepaali

Soovime abikaasaga sügisel Nepaali reisida. Olen hetkel kahe vahel kas minna Bergerreisidega, kus on ka lisaks India külastus või Germaloga, kus on võimalik tellida lisareisina Bhutani kuningriik. 

Nepaal on olnud minu unistus juba pikemat aega aga alles nüüd tekkis reaalne võimalus minna. 
Kas keegi kirjutab või on kirjutanud blogi Nepaali kohta. Oleme igasugusest infost huvitatud.
Lugesin enne ka foorumist Nepaali kohta, paistab, et kõik on nii asjatundjad ja samuti Annapurna matkal käinud. Meie nii kõvad tegijad ei ole ja seetõttu soovime minna toreda reisifirma abiga. Mõlemad programmid tundusid huvitavad.

Bhutani puhul peab arvestama ca 300 USD inimese kohta päevas (sisaldab toitu ja ööbimist).  Neil on kindlad taksid, mis tingimustel inimesi riiki lastakse.

Kuna ei tea, mis päevakava ja marsruudiga reise Germalo ja Bergerreisid pakuvad, siis on keeruline kommnteerida.
Üldiselt  Nepaal ilma India ja Bhutani külastusete  on kindlasti ka piisav ja huvitav, sõltub, kui pikaks ajaks on plaan reisile minna

https://reis.kriips.net/2018/10/07/namaste-nepal


Siit edasi kuni Indiani. Üsna lihtsasti reisitav riik, ei pea tingimata reisibürooga minema. Toredat reisi!

Ma Nepaali kohta sõna ei võta, sest olen vaid Katmandus käinud.


Bergerreiside kasuks räägib kindlasti väiksem grupp. Germalo grupid on alati suuremad.
Bhutan on tore väike ja mägine riik, aga kas see neli päeva pea 2000 euro eest ära tasub, on küsitav.

Ostsin reisi Bhutanis asuva büroo kaudu. 5-päevane tuur maksis koos lennuga Kolkatast 1600 USD. Lend 400 ja tuur 1200. 

Bhutani omal käel ei saagi minna. Uurisin giidi käest, et kas tulevikus kuidagi soodsamalt ei saaks teha, kuna ma ei vaja neid 4-tärnihotelle ja hiiglaslikke söögikordi, millest ma heal juhul poole suutsin ära süüa. Ei saanud. See rahasumma on kuninga poolt määratud, mis kasseeritakse sisse igal juhul ja reisibürood peavad selle sisse mahutama majutuse, söögi ja tuuri. Põhjenduseks see, et nad ootavad sinna ainult "kvaliteetturiste", mitte selliseid seljakotirändureid nagu Nepalis käivad, kes suitsetavad kanepit, magavad kõige odavamates urgastes ja jäävad sinna pikemaks ajaks vedelema, sest elu on odav ja kanep kergelt kättesaadav.

Kui plaan sinna minna, siis alla selle 5 päeva pole eriti mõtet, kuna vaatamist jagub ja mul jäi idapoolne osa üldse nägemata. Giidi sõnul on ideaalne variant umbes 10 päeva. See on muidugi hoopis teine reis võrreldes Nepali või Indiaga. Sõidad uues, suures ja mugavas autos mööda siledat asfalti, kus liiklust praktiliselt pole. Söögid on korralikes restoranides, ööbimised heades hotellides. Omapäi kuhugi minna ei saa ja kui ma hakkasin kuhugi nurga taha luurama, et näha mis inimeste aedades toimub, oli giid kohe jaol, et mis sinna lähed, seal pole midagi vaadata. Nad väga reklaamivad oma kogu rahvuslikku õnnetunnet, mida neil mõõdetakse rahvusliku kogutoodangu asemel. Alguses üritaski giid sellist muljet jätta, et neil on kõik hästi, nad ei vaja rikkust ja inimesed on õnnelikud ilma selleta. Samas olid enamik vastutulijaid tänaval suht mornide nägudega. See võis olla umbes kolmas päev, kui suutsin lõpuks ta oma küsimustega suunata sinnani, et hakkas südant puistama. Siis selgus, et noored on ikka masenduses, kuna neil puuduvad igasugused väljavaated midagi saavutada. Kel hea haridus ja võiks kaugele jõuda, sel pole lihtsalt kuhugi jõuda. Ühes suveniiripoes paistis müüjaneiul rahvarõivaste alt, mida nad peavad kandma, roosa särk, a'la Barbie või millegi sarnase reklaamiga ja ise kuulas kõrvaklappidega midagi tümpsuvat. Kui uurisin, et kuidas seal elu on ja millega noored tegelevad, siis ütles kohe, et tahaks sealt riigist ära minna läände. Et siis sellised vastuolud seal ja tegu on tuuriga, kus näidatakse seda mida nad tahavad näidata. Samas huvitasid mind rohkem templid ja loodus, seega sain kõik selle kätte mida ootasin. Läksin peamiselt selle pärast, et ronida Taktsangi kloostrisse, mis asub 2700 m merepinnast ja on ehitatud kalju otsa. See oli võimas elamus. 

Tundub, et Bhutan pakub tsiviliseeritud turismiteenust, peaks minema. Isegi Ben kiitis: 

@siddhartha, sinu kirjeldust lugedes tundub, et ega see Bhutan palju Põhja-Koreast erinegi...

Siddhartha juttu lugedes tundub, et me käisime erinevates Bhutanides.

Tõepoolest selline mulje jäi, et väga taheti maalida ilusamat pilti. Algul tunduski kõik väga roosiline ja nagu seal elavad ainult õnnelikud inimesed. Hiljem tuli giidi jutust veel huvitavaid asju välja. 


Ühel päeval sattusime täiesti juhuslikult suurele rahvaüritusele, mis oli korraldatud mingi aastapäeva puhul. See jäi teele ühest linnast teise sõites ja giid polnud isegi sellest teadlik. Täiesti metsas sõna otseses mõttes, kus ühel hetkel oli rahvas tee ääres ja kõik liikusid mäe otsa. Seal olid tribüünid püsti pandud ja toimus tantsuetendus. Mina olin muidugi õnnelik, sest sai palju pildistada. Kõik tunduski pealtnäha kaunis, õnnelikud inimesed ja melu missugune. Sain veel head fotoaparaati laenata, kuna reisibüroo omanik oli just uue kaamera ostnud ja andis selle giidile kaasa, et ta meie tripist pilte teeks nende kodulehe jaoks. Giid polnud tehnikaga väga tuttav ja loovutas selle töö meeleldi mulle. Klõpsisin siis nii kuis jõudsin seal. Kuni ma tantsijaid pildistasin, oli kõik korras, aga nii kui ma rahva poole kaamera suunasin, tuli giid kohe juurde, et ärgu ma mingil juhul seda tribüüni pildistagu, mis otse lava vastas on. Seal olevat VIP'id ja valitsuse tegelased, keda ei tohi pildistada. Pärast ära sõites uurisin täpsemalt, et mis üritus see siiski oli. Siis selgus, et see pole rahva hulgas üldse soositud üritus. Ma kahjuks ei mäleta, aga tegu oli poliitilist laadi aastapäevaga, mille tähistamist lihtrahvas ei salli. Neil on seal enamvähem iga asja väljendamiseks tants ja selle ürituse koreograafia oli kuniganna isiklikult koostanud, mille peale rahvas samuti pahandas just selle poliitilse maigu pärast. 

See oli umbes neljas päev ilmselt, mis kulgeski kurtmise tähe all, kui ükskord giidil sel teemal jutt jooksma hakkas. Mina kurtsin talle Eesti probleeme ja tema Bhutani omi. Kokkuvõttes jäigi mulje, et see rahvuslik õnnetunne on väga kahtlase väärtusega. Giid ise oli elanud Saksamaal paar kuud, kuhu ta lähetati turismibüroole edasimüüjaid otsima ja seetõttu ka lääne eluga kursis. 

Ja võtame või kuninga enda. Kuigi ta väidetavalt elab väga lihtsates oludes, mitte luksuses, jäi siiski kentsakas mulje tema piltidest. Ostsin seal suure hulga postmarke, kuna lapsena sai kogutud ja tuli kihk peale, kui sellist valikut nägin. Kungingas oli nagu sangar seiklusfilmis, kes ratsutas, lasi vibu, ujus ja tegi kõiki muid trikke. 

Mis puutub nurgatagustesse ronimisse, siis see hetk oli tõesti vaid ühes paigas, kui ma hakkasin eemalt ühte küla zoomima. Siis üritas giid mind kiirelt autosse juhatada ja ütles, et mis sa sellest pildistad, seal pole midagi vaadata. Samas, ega seal tavaliselt polnud väga ronida ka kuhugi. Hotellid olid eemal küladest. Jõudsime õhtusöögi ajaks ja pärast oli ümberringi kottpime. Ühes kohas olin niiöelda kesklinnas, kuhu sain siis õhtul jalutama minna, aga seal polnud mitte midagi näha. Paar poekest ja söögikohta olid läheduses, aga need pandi ka varakult kinni ja tänavavalgustust polnud. Lonkisin seal pisut ihuüksi ringi ja läksin lõpuks tuppa. 

to: jüts
Milline oli Sinu Bhutan?

PS! Vaatamata kõigele oli see reis siiski väga lahe. Väga ilus esiteks. Vaated Himaalajale, kaunis arhitektuur (sinna nö euromaju ei olegi lubatud ehitada ja kõik mis tehakse on ikka selles samas vanas stiilis), giid oli ka väga hea ja me oleme siiani facebooki kaudu ühenduses. Puudusid turistide hordid ja enamasti oli peale minu ja giidi veel mõni välismaalane läheduses. Ainult seal Taktsangi kloostrisse ronimisel oli pisut rohkem inimesi, aga ei saa võrrelda naaberriikidega, kus ka kohalikku rahvast murdu. Bhutanis jäi  mulje, et kõik oleks nagu kodust ära sõitnud. Lappasin just neid fotosid ja no tõesti on tänavad tühjad. 
Kellel raha selleks jagub, ei taha India ja Nepali mustuse ja massidega kokku puutuda aga Himaalajat tahaks näha, siis neile ideaalne sihtkoht. Mul on küll mõte veel tagasi minna mõneks päevaks.
Vastasid kohe, koostasid reisikava koos fotode ja kirjeldustega vastavalt sellele mis mind huvitas, teenindus oli tasemel. 

Minu Bhutanis oli ka rõõmsaid inimesi. 

Turiste on seal tõesti vähe, aga eks sinna ole keskmisest keerulisem pääseda ka ja ega nad turistihorde vist väga ei igatse.
Ka minu Bhutanis oli kohalik giid, kes kenasti gho'd kandis. Aga ma ei mäleta, et ta oleks kordagi midagi või kedagi pildistamast keelanud. Käisime Thimphus ka Tashicco Dzongis, mis on valitsuse asupaik ning nägime seal tööpäeva lõpus koju minevaid ametnikke, kõigil kenasti gho
või kira üll. Keegi nende pildistamist ei keelanud.

Ma kahjuks ei tea mis firma meid Bhutanis teenindas, sest käisin seal organiseeritud reisiga Eesti reisibüroo vahendusel.

to: AndresR

Selles osas ehk väljendasin end pisut karmilt, et nad näitavad seda, mida tahavad näidata. Päris nii hull see vast ikka pole kui Põhja-Koreas, aga teatud määral survet oli tunda.Tahtsin näha templeid, loodust ja kuidas kohalikud käsitöölised töötavad. Seda kõike sain. Oleks tahtnud rohkem tagahoovi vaadata, aga äkki oleks pidanud seda eraldi küsima kui tuur koostati? Käisime küll paaris külas, kus oli lihtsat elu näha, aga see pole siiski võrreldav India ja Nepaliga. Ja kohe oli tunda kui ma mõnd inimest tahtsin pildistada, kes nägi veidi rääbakas välja, kuis giid hakkas kohe mu tähelepanu mujale juhtima. Pole harjunud sellega, et keegi suunab, kuna reisin enamjaolt üksi ja ronin kuhu tahan.

Muidugi on Bhutan väiksem kui Eesti nii suuruselt kui rahvaarvult. Rahvastikutihedus 19 inimest km2 kohta meie 28ga võrreldes. Seetõttu ka arusaadav, et horde seal ei liigu. Ikkagi jäi mulje, et inimesed on kusagil mujal. Keeruline selgitada seda tunnet, aga miski sisimas ütles, et midagi on pildil valesti. Näiteks see, et nad peavad rahvariideid kandma. Iseenesest ju tore komme, aga kui see on kohustuslik, siis kuidagi veider? Ei pea täiesti pealaest jalatallani olema, aga mingi detail on nõutud. Igasugu väikestest killukestest, vihjetest ja kogu giidi jutust tervikuna jäi tõesti mulje, et kogu see turistidele näidatav osa riigist on kallutatud teatud suunas. 

Ja meenus veel üks asi. Ma ju tahtsin päris omal käel trippi teha tulevikus. Uurisin, kas nii ei saaks, et nad teevad mulle reisikava ja vahel vajan autot ka juhiga, aga mulle pole vaja teda kogu aeg sabas kõndima. Ei saanud sellist varianti, sest neil on turisti eest vastutus ja kui ma kuhugi ära kaon, on nemad süüdi. Ta pakkus küll välja variandi kuidas lennupileti kuludelt kokku hoida. Oleks sõitnud India poolt Bhutani piirini, ööbinud seal ja hommikul võimalikult varakult ületanud piiri. Tema oleks seal autoga vastas ja siis sõidaksime kuhu vaja. Muidu ma oleks läinud Indiast oma transpordiga, palganud India poolt juhi ja auto. Nimelt on India kodanikel ainsana lubatud Bhutani siseneda ilma viisata ja omapäi liikuda.

to: jüts
Ega jah, päris nii see polnud, et oleks kõik mornid näod olnud. Lappasin oma fotogaleriid ja oli ka rõõmsaid nägusid. Võibolla oli asi selles, et detsembrikuu ja kõik külmetasid turul, sest just neil piltidel märkasin enim tõsiseid nägusid ;)

Samas giidi jutt kinnitas seda, et kõik ei ole ikka nii hästi kui tahetakse näidata.
Eks ootused olid ka selles osas kõrged, sest jutt rahvuslikust õnnetundest tekitas kujutelma naeratavast rahvast. Samas jäi mulje, et lihtrahavas ei teinud minust väljagi ja pigem isegi vältisid pilku. Mitte alati, aga neid juhuseid oli piisavalt palju, et meelde jääda. Võrdluseks samas piirkonnas asuv Bangladesh, kus ma just enne seda käisin ja seal oli tähelepanu liigagi. Enne seda olin veel Indias ja Nepalis. Bhutani jõudmine oli suur kontrast eelnevate riikidega. 

Olen 2 korda käinud omal käel Nepalis ja mõlemal korral kasutasin Alexi abi, kes elab Pokharas. Tema kaudu saab ka viisa Upper Mustangi ja vajadusel aitab kohaliku lennu broneerimisel. Ülem-Mustang on vägev koht, lihtsalt vaja rohkem aega, et kõrgusvahedega kohaneda. FB-is leiab tema kontakti FB nimega Alex Nepal. Ta räägib vabalt inglise keelt. Temaga koos on võimalik kogu marssruut paika panna, ta tunneb hästi riiki. Oluline on enne oma huvi täpselt paika panna. Nepaal on turvaline omal käel reisimiseks. Kaotasin oma IPhone 5 külabussi, oli libisenud sülest põrandale.Buss oli inimesi täpselt täis. Läksin politseisse järelepärimist tegema ja järgmisel päeval sain telefoni bussi lõpp-peatuse politseijaoskonnast kätte (politsei räägib inglise keelt harva).

Kaasa taskulamp! Kui jõgedes on veetase madal, siis pimeda saabudes  lülitatakse linnades elekter välja. Kohalikule ärile on see paras katsumus.
Nepaal on suuepärane reisisiht. Kohalikud on soojad ja sõbralikud. Ööbimiseks kasutasin kloostreid ehk ka templeid (minimalistlikud toad koos toitlustusega) näiteks Pema Ts'al Sakya Monastic Institute. Pilte leiad minu FB-lehelt: https://www.facebook.com/terjekrupp/media_set?set=a.478238878879466&type=3

Kui on Nepaal unistuseks, siis soovitan hoopis Albioni  Nepaali reisi.  On põhjalikum ja pikem.  Grupp maksimum 20 inimest. Olen ise sellel käinud. Kahjuks  minu reisi ajal festivale ei olnud. See on boonuseks reisile. 

NEPAL
Elu Himaalajas, Tihari festival ja matkad läbi mägikülade

17. oktoober – 31. oktoober 2019 

Väike parandus Albioni grupi suurus on 16 inimest. Omaette boonus on veel kohalik giid Raja Gautam- üks huvitavamaid giide, keda ma kohanud olen. Võrdlesin seda reisi just  Germalo reisiga - Nepal koos Bhutaniga. Mõlemate pikkus on 15 päeva ja Albioni reis  on märksa odavam. See oli mulle küll üllatuseks. 

Albioni reisi on ainult Nepaalis, Germalol koos Bhutaniga. Seega hinda päris üks-ühele võrrelda ei saa.


Bergerreiside 16 päeva pikk Nepaal koos natukese Indiaga maksab 2215 € Maksimum 25 reisijat.

Aga selle eest põhjalik. Teistel on jupp siit ja jupp sealt.

Käisin oktoobris Nepalis Sandberg reisidega, ja olen üldiselt nii rahul kogu reisi, korralduse, hinna-kvaliteedi suhte, reisijuhi ja kõige muuga, et raske on sellest siia kuidagi mitteimalalt kirjutada. Peab vaatama et capslock sisse ei läheks ja kümme hüüumärki siia-sinnna vahele ei hüppaks. Paketi nimi oli Nepal algajatele, väga vaheldusrikas, huvitav jnejne reis oli. Teiste reisikorraldajatega võrreldes oli hind oluliselt soodsam aga reisielamus igati ehe ja ma küll ei kujuta ette et ma oleks rohkem makstes saanud juurde midagi sellist, mille eest ma ka reaalselt oleks nõus rohkem maksma.