Haiti- Käidud!

Tere. Kuna eelnevad 4 postitust olid küsimused, kas minna või mitte aga mingit konkreetset reisi lugu Haitist ei olnud, otsustasin otsa lahti teha. NB! Tegemist siis minu visiooni ja arvamusega, mida ma avaldan ja mõistan, et see ei pruugi iga ühega ühtida. Palun mõistvat suhtumist. Lisaks sain ma lõpukirjandi eest 25 punkti, seega  teksti sidusus, grammatika ja  kirjavahemärgid võivad olla tungivalt häiritud. Ja tekst on vb selle keskonna jaoks pikk aga mul blogi pole ja hetkel ei plaani ka teha aga kes sinna plaanivad minna saavad ehk kasulikku infot. Kes pikalt lugeda ei viitsi vastan alguses ära küsimusele, kas minna Haitisse või mitte? Kui sa oled seiklushimuline, tahad kogeda uusi maid, kultuure ja rahvaid siis kindlasti mine. Kui sa oled resort tüüpi inimene, kes on ühes kuurortis ja teed vb mõne paadisõidu või koskede eksursiooni 2 nädala jooksul ning ei taha näha vaesust ja räpasust resordi piiridest väljaspool, siis Haiti ei pruugi olla sinu jaoks. Ütleme nii, et kui mul oleks alla 10 a. lapsed, siis ma ka pigem sinna ei läheks. Ärge võtke tõsiselt dominikaanlaste (eriti latiinode) ütlusi selle riigi kohta, sest kõik, kellega ma sel teemal rääkisin pole seal kordagi käinud aga seletasid, et mind lüüakse maha kohe, kui kohale jõudes bussist väljun  jne. Üks helgem pea, kes terve reisi jooksul kohatud inimestest teadis Eestit ja isegi Balti Ketti ütles, et tema kui latiino jaoks on sinna ohtlikum minna kui minusuguse gringo puhul. Nendel on ammusest ajast nägelemine aga valget nähakse seal kui aitajat ja kasutoojat. Ehk võtke kohalike soovitust sellisena nagu küsiksid armeenaselt reisisoovitusi Aserbaidžaani ja vastupidi. Peamine reisisiht oli muidugi DR aga mõni kuu ennem mõlgutasin mõtteid ka Haitit külastada. Sõbrad algusest peale ei olnud vaimustuses sinna sõitmisest. Olles jõudnud Punta Canast Santo Domingosse, otsustasin siiski ära käia. Ennem kui pileteid ostma hakkasin, kaalusin kas valida Port-au-Prince või Cap Haitien (mõlemasse linna läheb SD-st buss). Kuna pealinnas olid rahutused, otsustasin Cap Haitieni kasuks. Ennem kui bussi pileteid tõttasin ostma võtsin ühendust minu poolt välja valitud Airbnb hostiga, et küsida mõned küsimused. A la, kui hull seal on ja ma tulen üksinda, kuna sõbrad ei taha tulla, kuidas ma tema juurde bussijaamast pääsen jne. Ta ütles, et pole hullu midagi ja sõpradele, that its theit loss ning saadab autojuhi bussijaama vastu. Mõeldud tehtud, bronnisin toa airbnbs ära ja läksin bussijaama sõpradega. Nemad ostsid bussipiletid järgmiseks päevaks DR kuurortlinna Sosuasse ja mina Cap Haitieni. Piletid ostsin Caribe  Toursi  (tegemist DR i suurima bussifirmaga nagu meil ala SEBE või LUX Express)kontorist nende peamisest hubist SD kesklinnas. Pilet maksis 1500 DOP (25 EUR) ja ostes kindlasti pass kaasa. Lisaks tädike (KES RÄÄKIS INGLISE KEELT!!!) rääkis, et võta 37 dollarit veel lisaks homme kaasa. Algul ma ei teadnud, miks aga see on mingi Haiti turismimaks umbes nagu DR is on 10 dollarit aga lennukiga saabujad seda ei pane tähele, kuna see  on lennupileti hinna sees. Ja buss väljub sinna ainult korra päevas kell 9 hommikul DR aeg.  Edasi vahetasin endale dollareid, kuna selles valuutakas Haiti gourdesid ei vahetatud. Mul tuli kuskil üle 100 dollari ja vana ladus mul 100 taalase kupüüri lauale. Ma ütlesin nonono ja üritasin käte ja jalgade ja google translatega  talle selgeks teha, et tahan väiksemaid kupüüre. Sain siis 20-sed ja muu pudi ka sinna otsa. NB kes Haitisse lähevad  taaladega, siis kindlasti ärge võtke suuremaid kui 5 taalaseid, kui siis ainult hotelli eest tasumiseks, sest kui te kuskil ostma midagi lähete, on 20 taala nii suur raha, et neil ei pruugi midagi tagasi anda olla. Hommikul registreerisin end sõpradest varem välja, kuna neil läks buss hiljem. Adminn pudistades nimetas DR ranna kuurortite nimesid, et kas lähen nendesse. Ütlesin Cap Haitieni, tüübil jäi karp lahti kohe ja ütles TU LOCO. Taksojuht hispaania keeles pudistas sama küsimuse, kui ütlesin Caribe Tours station, vastasin Cap Haitien ja see vaatas samuti otsa nagu oleksin pea peale kukkunud. Bussijaama jõudes maksin tädikesele  nõutud 37 talla, kuna siis selgitas, et tourist fee. Läksin bussi juurde. Suur seljakott läks alla ja anti siis hoiu numbrileht. Kätega tsekkasin, et kas pass ja kaart katsudes on veel taskus (vahepalaks siis iga kord DR-is bussiga reisides panin jalga need püksid, millel olid lukustatavad taskud, et pass, pangakaart ja sull oleks keha ligi, juhul kui kotid minema jalutavad saan ikkagi koju ja uued trussikud osta). Bussi astudes eeldasin veel mõnda turisti kohata aga oi üllatust, olin ainukene gringo, ülejäänud reisijad olid täitsa tõmmud ehk võib siis eeldada, et Haitikad. Caribe toursi bussid on mugavad  ja pole ka  kartust, et toiduained või mina ise seal halvaks lähen, sest kliima on seal korralikult põhja keeratud. Kodulehelt vaadates pidi bussireis aega võtma 6,5h aga ma juba eeldasin, et manana mentaliteediga maal see paika ei pea. Reaalsus oli 10+ h. Buss tegi vahepeatuse  ka Santiagos, kus siis anti  karpides süüa bussifirma poolt. Riis ja kana. Ca 6h sõitnud hakkasime jõudma DR - Haiti piirilinna Dajabon, ennem seda nägin mitmeid kontrollpunkte, kus vastu  tulevad masinad ja bussid seisid. Dajaboni sisse jõudes märkasin ka, et latiinod on kadunud (va bussijuht) ja hakkas silma kohutav räpasus ja vaesus. Ringi sebisid must miljon musta (haitikad), kes äritsesid seal nii söödavaga, mis oli veel elus kui ka söödavaga, mis polnud enam elus ning  toores ja muu põneva kila-kolaga. Mingi hetk hakkasid silma kiivrite ja kuulivestidega DR sõdurid ja piirikad, kelle relvaks olid peamiselt automaadid või pumppüssid ja käepäraseks abivahendiks veel puust nui. Enne silda, mis eraldas meid Haitist keerasime piirivalve majakese ette, kus oli ka ilge sagimine ja tädike asjaajaja, kes firma poolt kaasas oli peksis meid bussist välja, et läheksime majja ja regaks end DR-ist välja. Junn läks nõks jahedaks ja käsi hoidis kindlalt tasku lähedale, kus oli pass. Rahvas  kogunes bussi ukse ette ja need ei olnud värskelt pestud ja riidesse pandud inimesed, kes kreooli keeles seal midagi seletasid. Läksin terminali ja võtsin rahvamurrus järjekorda. Parema enesetunde tekitasid kaigaste ja pumppüssidega latiinodest piirikad, kes saalis korda hoidsid. Ja mida taas märkasin selles rahvamurrus ja piirilinnas? Mina olin ainukene gringo taas. Okei. Jõudsin siis piirivalve ametniku luugi ette ja esitasin oma passi, see tekitas millegi pärast temas elevust ja  minu pass anti edasi mingile teisele ametnikule, kes kadus sellega kuhugi  tagumisse tuppa. Siis see asjaajaja tädike ütles, et mine bussi. Küsisin aga mu pass? Later i give you, eemm nonono i want my passport. All ok, later i give you. Märkasin, et kõrval luugist andis mu kõrval reas istunud naine ka oma passi ära ja suundus bussi poole. Kahtlus hinges, läksin bussi tagasi. Kui kõik olid tagasi bussis ja see silla poole liikuma hakkas, hakkas  asjajaja tädike passe välja jagama, Dzaans, Dzaans (Jaanis) nähes oma teistest väheke erinevat passi läks meel rõõmsamaks. Siis liikusime inimsumma, motikate, ülekoormatud kastikate, tuk tuk (jah Haitis on tuk tukid, DR ei ole) ja mis iganes liikuda sai oma hiiglasliku bussiga läbi ja üle jõe. Jõgi oma ilusa särava ja läbipaistva veega ---NOOT . Ütleme prügi täis solgioja, kus inimesed pesid ennast ja pesu, sai ületatud,  jõudsime siis Haiti piiripunkti, välja pidid minema  bussist kõik, kellel ei olnud Haiti passi, ehk siis mõni üksik. Ja need, kes sinna terminali läksid olid ka mustad aga DR passiga. Piirikatega suhtlesid nad ikka kreooli keeles. Võrreldes DR piirputkaga oli Haiti omas vägagi rahulik. Kuna Haitikatel polnud siia vaja ennast sisse regada. Teiseks ma pole kindel, kui reaalne kontroll piirikatel üldse oli, kes sealt üle tulid ja mis dokud neil on, kuna see tundus ikka ilge bardakk ja kaos seal olevat. Taas pass läks luugi taha ja asjaajaja tädike , kes oli ka asjatama läinud piirika juurde, et turisti makse maksta andis mõista, et läheksin tagasi bussi. Olin juba leppinud sellega, et seal asjad nii käivadki  ja läksin bussi ootama. Tädike saabus viimasena tagasi ja  buss hakkas edasi sõitma. Saades oma passi tagasi oli seal vahel mingi prantsusekeelne  lipik templiga, et olen tasunud turismi maksu ära. Buss enam ei saanud normaalselt kihutada, nagu ennist DR-is, kus oli mu eelneva  Aasia kogenusega väga normaalne liiklus. Siin tee oli korras küll aga oli teel igast liiki, ütleme siis liiklusvahendeid, mis takistasid sujuvat liiklemist. Vaatepilt aknast polnud just ka väga kaunis. Plekist kuudid (ei soovi halvustavalt öelda), mis siis täidab inimeste kodu  rolli ja meeletu meeletu prügi. Prügiga on selles riigis nii, et sellega ei tegeleta üldse ja pole justkui kuidagi reguleeritud. Ainuke viis prügi lahti saamiseks on siis kas põletada või viia see kusagile „ära“, näiteks maja kõrval asuv võpsik või lähedal asuv jõgi, no kuhugi ikka saab selle ära panna. Etteruttavalt, kui küsisin oma  öömaja peremehelt, et mingeid prügikaste ma nägin nt. linna peaväljakul, et kuhu need siis tühjendatakse? Ütles, et mere äärde või siis ka suvalisse võpsikusse. Olin ka eelnevalt lugenud, et Haiitis väga palju metsa pole ja nii see ka oli. Oli jah võpsik aga selliseid jämedate puudega metsa väga silma ei hakanud. Eks seda mõjutab ka see, et Haiitis elab ca 11 mln inimest ja pindala on 27 km2  ja Eestis 1,3 mln inimest ja pindala on ca 45 km2. Ehk räme ülerahvastatus. Silma jäi ka see, kuidas kitsed ja põrsad prügihunnikutest endale süüa otsisid, konkreetselt turnisidki mägede otsas ja suu kogu aeg käis.. Vahepeal tuli mingi check point, kus ametnike riietuses onud tahtsid pagasi hoidlast sisse näha ja paar tegelast astus ka bussi, et kontrollida kahtlaseid isikuid. Ainukeseks kahtlaseks isikuks, kelle passi kontrolliti olin mina . Vaatas kaant, ilmselgelt aru saamata, mis riigiga tegu on aga vahet pole mingi gringo riik on ja siis kontrollis seda   turismi tasu tembeldatud lipikut. Kahtlased isikud kontrollitud võis reis jätkuda. Väljas hakkas pimenema, kui jõudisme Cap-Haitieni äärelinnadesse (elanikke 280 000) ja korraga nägin bussi aknast väga imelikku asja. Kahte valget, kes profi kaameraga statiivil filmisid midagi tee ääres. Siinkohal võib öelda, et need olid ainukesed valged, keda ma 3 Haiitis veedetud päeva jooksul nägin, olgugi, et külastasin Cap Haitieni 2 turismi magnetit ka (seal väga polegi rohkem).  Buss hakkas mööda mere äärt sõitma, kuhu oli eriti hullult prügi kokku veetud ja väga romantilisena tundusid need põlevad  prügihunnikud, justkui oleks  Muinastulede öö. Lõpuks keerasime  kuskile hoovi sisse, mis oligi lõpp peatuseks. Eelnevalt vaimusilmas kartsin kõige rohkem seda kohalike tunglemist, mis bussist väljudes pihta hakkab, eriti just ainukese gringo osas, et ta oma masinale saada aga suht rahulik oli. Üritati inglise kreooli segus mulle igasuguseid transporte pähe määrida aga, kui nägine Dieufeli (Airbnb Host) saadetud my trusted guy seismas papitükiga oma nime ja Airbnb kirjaga lõppesid ka pakkumised. Dieufel hoiatas, et tüüp inglise keelt ei räägi, tervitasime kättpidi ja läksime ta auto poole, mis võiks öelda ei tulnud just eile tehase konveierilt maha. Tagumistel ustel puudusid lingid, seega saades juhipoolse ukse lahti sai ta avada ka tagumised uksed ning sinna mu kotid lendasid. Mida nüüd tänavate vahel seigeldes nägin oli täielik pimedus v-a  juhul kui kellegil oli mingi äri püsti, siis seal oli valgus toimimas generaatorite toel. Majas, kus ma ööbisin oli ka päikesepaneelid ja õhtul mingi aja mürises ka generaator, et laadida siis 6-te akut, mis tal trepi all seisid. Tänava valgustus kui selline puudus pea täielikult. Olles harjunud Aasias ja DR-is nägema elektriliine, kus on mustmiljon kaablit omavahel põimitud, siis seal seda probleemi polnud. Järgmine päev valges nägin ainult üksikuid elektriliine aga sellist rägastikku seal jah näha ei olnud. Elekter elektriks, mu host oli juhile ka maininud, et härra õllekõht  tahab vb teepeal poodi minna, et oma õllevarusid täiendada. Näitasin siis juhile rüüpamis liigutust ja ütlesin BIRRA BIRRA. Tundub, et mu soov jõudis talle kohale ja selle kinnituseks tuli  noogutus. Juht viis minigi poe ette ja sisse astudes, tundus, et ta viis mind mingisse üdipeenesse poodi. OK suundusin siis külmade jookide leti äärde aga seal paistsid olevat ainult Heinekenid jne muud  tuntud margid. Küsisin birra locale ja juhendati siis teise külmiku juurde, kust siis paistis eelneva kodutööna netist  tuttav Prestiege . Asetasin mõned korvi ja võtsin ka pudelivett ja siirdusin kassasse. Kreooli keelsest summast ma aru ei saanud ja siis läksin üle leti kiikama palju siis on. Summat ei mäleta andsin 20 taalase ja tädi hakkas taalasid vastu andma, küsisin gourdesid siis tädi raputas pead ja ütles only dollars. Kassas oli ka ütleme siis koti pakkija ja hakkas hunnikus kilekotte välja tõmbama. Ütlesin nonono thank you ja hakkasin ise asju oma seljakotti pistma, see vist tundus nende jaoks natukene imelik olevat. Mu seisukoht on kui pole seda kilekott äärmiselt vaja, siis ma ei võta seda, eriti kui ma niigi oma seljakotiga olen. Nii DR kui Haiti problem on see meeletu  prügi, millega DR vähemal ja Haiti rohkemal määral hakkama ei saa. Mind ajas närvi, see kui ma ostan pudeli vett ja see on ka kohe vaja eraldi kilekotti panna. DR on tunduvalt kergitanud alkoaktsiisi ja ausõna see ei ole rahva tervise nimel vaid, et riigile rohkem raha laekuks. Võiksid ju plastile ka mingi karvasema maksu peale sundida, kuna elanikkond väga rikas pole siis oleks selle mõju ka tänavapildis rohkem tunda. Poes käidud, jätkus autoga sõit mööda pimedaid tänavaid, kus sibas ringi palju inimesi aga neid oli seal lihtsalt kehv märgata, eriti lahedad olid vastu tulevad  sõidukid, millel valgustus ei töötanud aga ega see sõitmist ei sega ju. Kui ma eelnevalt ütlesin, et teed olid OK, siis peatrassidelt ära keerates on pilt teistsugune. Mitmes kohas ma mõtlesin, et sellest august või teele kuhjunud kõrgendikust see pann hmm vabandust auto üle ei saa. Aga tahtejõud ja kogemus on see, mis aitasid seda juhti edasi ja minu arust kordagi põhi vastu  maad ei läinud. Jõudsin lõpuks majutuse juurde, mis oli ümbritsetud kõrge müüriga ja metallist väravaga, peale ägedat signaalitamist mingi püssimees avas selle ja sõitsime sisse. Väljudes tuli peremees vastu, tervitasime avaldasime viisakusavaldusi jne, juhatas mind tuppa, näitas asju jne . Ja siis saime maja ees kokku, kus tal laud oli ja autojuht ootas. Läbi peremehe küsisin, kas 8 $ on ok ja oli ok. Sõit oli ca 30 min. Siis hakkasin homse kohta plaani pidama, ütlesin, et mul mõned asjad , mida kindlalt tahan näha aga täielikku  plaani veel  pole. Aga kas autojuhil on terve homes päeva eest 25$ ok? See ok tuli nii kiirelt, et mõtlesin, et oleks saanud ehk 20$ hakkama aga vahet pole. Kokkulepe jäi, et kell 10 hommikul on juht kohal ja ekskursioon hakkab pihta. Käisin pesus ja peremees valmistas senikaua õhtusööki. Õhtusöögiks oli riis, toorsalat ja oa kala mingi segu, täitsa ok oli. Peale õhtusööki jõime õlut hostiga ja rääkisime elust-olust. Host pidas seal ka tantsustuudiot. Pimedas polnud näha kui suur see hoov ja maja oli, aga tundus suur. Maja oli kivist ja tundus, et kuskil 1920 ehitatud äkki aga väga korralik, kuna maavärina elas üle. Sellest traagilisest 2010 a. maavärinast rääkisime ka, kus hinnanguliselt hukkus 200 000 – 300 000 inimest. Host oli siis pealinnas olnud, mis sai kõige rohkem kannatada  ja ta ütles, et temal vedas, kuna ta oli parajasti väljas tööle minemas, kui see mats tuli. Tal elas selles BNB majas 3 last ja ta ütles, et tal on üks uks alati lukust lahti ja ta on lapsi instrueerinud, et kuhu nad jooksma peavad ja mida tegema kui maavärin pihta hakkab. Mina elasin katusetoas, millel oli suur terrass ja ma oleks siis pidanud sealt alla hüppama. Saime kokku pandud ka minu järgmise päeva turisti teekonna ja soovisime head ööd. Kaasa sain wifi seadeldise, et mul ikka ilusti nett ka olemas oleks, kuna leidsin, et mul pole mõtet 3-ks päevaks seal kohalikku SIM kaarti taga ajama hakata. Hommikusöök söödud, jõudis ka sohver oma masinaga kohale. Dieufel kirjutas ka kreooli keeles paberile, et autojuhil oleks need 5 kohta meeles, kuhu mind oleks vaja sõidutada. 1. Sans-Souci palace   ehk Haiti ainukese kunni palee 2. Cathredale Note Dame de Cap Haitien 3. Postkaartide ostmine 4. Bussipileti ostmine 5. Jalutuskäik promenaadil Kuhu ma ise ei läinud on siis Labadee beach, mis peaks ilus rand olema, väljamaa kruiisikad maabuvad ka seal. Host ütles, et ta käib ka seal rannas. Info siis neile, kes plaanivad ka rannamõnusid Haiitis nautida. Hakkasime sõitma ja oli võimalus ka päevavalguses seda linna näha. Meenutas selle sagimise ja rüsinaga natukene Kambodžat (Aafrikas veel pole käinud, seega ei oska võrdlus momenti tuua). Liiklus kulges nagu ikka signaalitades ja jõnksutades edasi kulgemisega. Motikamehed kui vaba auku nägid, trügisid sinna kohe vahele. Veel märkasin, et pea kõik autod olid vähemal või pigem rohkemal määral mõlkis, isegi politsei autod. Mind pani imestama see, kui nägin tutikat Range Roverit vastu tulemas. Lausa kahju hakkas, et miks sinna selline masin, kui varsti saab nagunii see rihitud aga ju siis prestiiži värk. Hakkasime linnast välja jõudma ja liiklus ka teel hõrenema, kuni jõudsime palee lähistele. Väravate ja speedpumpide  juures hakkasid mingid viisakamate riietega ja siltidega tüübid inglise keele tour guide teenust pakkuma. Ütlesin, et ei ei pole vaja aga tüüp ikka hüppas motika selga ja kihutas pileti kassa poole. Auto parkis otse kassa ette ja autost väljudes läksin kassa ette, kus istus 3 asjapulka. Eks neid kõiki läks seal vaja ka kuna turiste oli meeletult palju (terve tunni jooksul, mis seal viibisin olin mina muidugi ainukene turist). Hakkasime siis piletitest rääkima kui märkasin, et lamineeritud mingi A4 leheke läks laua alla. Küsisin palju pilet maksab ? 20$ What?? Ok 15$ No 5$ Ja siis ilmus lamineeritud leht tagasi lauale ja tädike näitas näpuga adult 10$. Ütlesin You just wanted to ripped me off with 10$ ?? Lihtsalt vahtis näkku ja ei kostnud midagi. Pileti eest tasutud sain käepaela ja hakkasin sellele giidile seletama, et ma ei vaja ta teenust. Vahepealseks põhjenduseks, miks mul arengumaades reisides on tekkinud see, et kui hinda pole väljas siis esimese hinnaga üritatakse sind kõvasti lüpsta, seega tingi. Tingi kuni saad hinna enda jaoks aksepteeritavaks, kui ei saa kõnni  minema. Vähemalt see on minu seisukoht. Teiseks kõik need giidid ja muude teenuste pakkujad ja abimehed, mul on justkui allergia nende vastu tekkinud  ja mu esimene vastus on kohe ei ei vaja jne. Jah, mõnel juhul on kindlasti neid vaja aga 90% on nad lihtsalt mu aega kulutanud ja ma ei viitsi isegi nende pakkumistesse  süveneda. Oleks esimene kaugem reis olnud oleks vb võtnud. Sorry olen selline rott ja kui on võmalus odavamalt läbi ajada, siis eelistan ka seda teha. Samas kui olen ekskursiooniga väga rahule jäänud, annan ka tippi loomulikult. Aga siis ma olen ise ekskursiooni valinud, mitte kasutanud mingit külje alla ujujat. Aga selles suhtes mõistan ka seda piletimüüjat, sest kui oleks jopanud, oleksid nad kolme peale 10$ võrra rikkamad olnud ja selles riigis on see suur raha. Siis giid seletab, et seal on ohtlik, augud jne. Ütlen, et olen ettevaatlik ja ei vaja ikkagi tema teenust. Hakkan siis lossi poole minema ja tüüp ikka küljes seletan uuesti juba ärritunult, et ei vaja teda ja ma ei maksa talle mitte midagi. Ütles ok ok aga ikka tuli kaasa. Olin eelneval päeval selle lossi kohta lugenud ja see mis ta kunagi oli ja nüüdseks saanud, oli kahju vaadata. Riigil, millel raha niigi ei ole, on seda veel vähem muinsuskaitse objektide renoveerimiseks. Ühte  seina nägin, mida mingil määral taastati aga ülejäänud oli nii nagu ta oli. Sealt edasi mäkke minnes on paremas seisus kindlus nimega Citadele. Vaatasin pilte aga ma tõesti ei viitsinud tol päeval sinna ülesse ronida, kuna sinna oleks edasi-tagasi 3h kindalsti ära läinud ja ma üritasin oma kultuuriprogrammi ühte päeva ära mahutada. Ja google piltide järgi on sealt väga ilus vaade. See on järjekordselt see koht, mis hiljem nagu kihelema ajab, et oleks ikka võinud ära käia. Lossis tiir tehtud läksin parkla poole ja mu truu giid, kes vastu tahtmist mulle tuuri tegi oli nüüd siis tasu ootel. Andsin dollari, ütles, et nii vähe, et selle eest saab pudeli vett (valetas pudel vet maksab 0.2$), küsisin temalt, et mitu korda ma sulle ütlesin, et ma sinu  teenust ei vaja. Ütles Okok ja läks oma teed. Sellest ka see tõrksus tekibki, kui ütled miljon korda ei ja ikka surub peale ja kui midagi annad siis et niiii vähe. Järgmiseks võtsime suuna kesklinna poole ja  sihiks katedraal. Vot see oli küll väga ilus väljaspoolt. Tundub, et suht hiljuti renoveeritud. Kahjuks oli ta suletud ja sisse ei pääsenud. Seal ees oli ka ilus park, kus jalutada või siis pingil istuda ja nautida vaadet. Edasi kõmpisime ka nn vanalinna tänavatel natukene, kus oli koloniaalstiilis majad, mis meenutasid mõneti Zona Coloniali Santo Domingos. Mõned  majad olid kehvemas seisus, mõned paremas aga arvestades majanduslikku olukorda on see mõistetav. Eeldasin, et nendel tänavatel on palju rahvast aga suht vaikne oli. Osade majade all olid poekesed või sellised õllekalaadsed asjad. Mida ma lootsin näha, on turistilõksud, kust saab magneteid, lippe (kogun teatud mõõdus riikide lippe, kus ma käinud olen) jne osta aga kui pole turiste pole ka turistilõkse. Järgmiseks sihtkohaks oli koht, kust ma peaksin postkaarte saama (mul on vanakooli komme ikka reisides postkaarte saada). Host  hommikul ütles selle koha prantsuse keelse nime aga ega see mulle ei ütelnud, millega tegu on. Tegemist oli uhkema hotelli/resordiga, mille receptionis olid siis mõned postkaardid müüa. Valik oli väga kesine ja seal 3 kaarti oli, millel oli Haiti peale kirjutatud ja see oligi kõige tähtsam minu  jaoks. Hommikul autojuht läbi Hosti siis ütles, et on laupäev ja postkontor suletud. Mul jäi kokkulepe, et ma annan hostile mingi eeldatava postmarkidele kuluva summa  ja ta saadab need teele. Selle teksti kirjutamise hetkel nii Haiti kui ka DR (postkontorist otse saadetud) kaardid pole Maarjamaale veel jõudnud ehk 4 nädalat tagasi. Lootust on, et ehk mañana (homme) :D jõuavad kohale. Järgnevaks sõitsime bussijaama, et osta homseks tagasisõiduks pilet ära aga selgus tõsiasi, et ilma passita piletit osta ei saa, kuigi piletile mingit passinumbrit ega muud asja ei kanta. ID kaardi peale piletikassa tädid vaatasid mind sellise näoga, et sellega võid oma p…. pühkida. Müstika oli see, et küsisin, palju pilet maksab Santiagosse siis vastuseks tuli dollaritest peesodesse konventeerides sama, mis SD siia, kuigi ma lähen ca 150 km varem maha. Kahtlustasin järjekordset lüpsmist (järgmine päev selgus, et kõik on õige 25 taala oli ilusti tseki peal ka kirjas). Siis suundusime viimasesse tolle päeva planeeritud kohta ehk sealt samast bussijaamast jalutama promenaadile. Noh jah, õnneks seal nii palju prügi ei olnud aga wow efekti samuti ei tekkinud. Põikasime linna sisse ja ühe pargi ääres nägin baari, kus sarnaselt DR muusika võimsalt lärtsus. Baaris sees oli õnneks vaiksem. Töouää Prestiege vous plait. Üks mulle ja üks autojuhile, eks  tal ka janutas (kindlasti ei poolda ega propageeri joobes juhtimist aga teisel pool maakera on asjad natukene teisiti ja see üks 0,33 õlle tundus tol hetkel savi). Juba baaridaam hakkas pudeleid avama, kui mulle välgatas, et mul ainult 20$ kupüür. Käega raputasin, et nonono jumala eest lahti ärgu tehku. Võtsin raha välja ja näitasin, et 20 $. Baaridaamil läks suu kõrvuni aaaga siis ma hakkasin kätega ja muid emotsioone väljendades neilt küsima, et kas neil tagasi on anda. Lõpuks saades minust aru naeratus kadus, sobrasid kassas ja selgus, et ei ole. Liiga suur summa. Siis autjuht välgatas, võttis mult rahatähe ja kadus kusagile. Mõni minut hiljem oli ta väiksemate kupüüridega tagasi. Lisaks õllele ostsin sealt lapiku Haiti rummi (ainukene meene sellest riigist). Kaubad tehtud läksime parki, kuna baari ees väljas istumist minu kõrvad poleks välja kannatanud. Jõime õlut vaikselt, kuna mul netti ka polnud siis ei saanud google translate ka kasutada, et sohvriga suhelda. Inimesed kõndisid mööda, mõned lehvitasid sõbralikult ja kõik oli chill. Õlle joodud läksime tagasi ööbimispaika  ja teel mul välgatas, et võiks ikka üle kontrollida, et mis kell  buss väljub. Caribe Toursi kodulehel oli küll 09.00 Hora Haitiana ehk DR aeg 10.00. Hostil lasin ikkagi helistada bussijaama ja tuli välja, et siiski 08.00 Haiti aeg (09.00 DR aeg). Vot joppas. Autojuhiga sai aeg kokku lepitud, mis kell peale võtab ja ta läks oma teed. Käisin pesus ära ja host hakkas õhtusööki valmistama ja mul oli vaja ju wifisse kohe minna, kuna ma olin TERVELT üle 6h ilma INTERNETITA, mis on ilmselgelt seadusevastane ja Genfi konventsiooniga keelatud. Õhtusööki süües, taas muljetasime, mida ma nägin ja niisama chit chat. Küsisin ka temalt natukene Voodoo kohta, kuna enamus inimesi seostab seda tumedate jõududega aga ennast natukene harinuna, tean et see pole päris nii. Dieufel ütles selle kohta, et voodoo on igal pool, temal on head küljed kui ka tumedam pool, nii nagu kristlikus maailmas on taevas ja põrgu.Mingilt maalt leidsin, et oleks aeg siis Eesti maitseid neile pakkuda. Olen hakanud reisidel nüüd kaasa vedama Vana Tallinna mini pudeleid, Kalevi martsipani batoone, muid Kalevi tooteid, küüslauguleibu jne. Eesmärgiga tutvustada mingil määral meie väikest riiki, millest nad enamus pole kunagi kuulnudki mitte. Lisaks võtsin ka karbitäie kalli vanatädi Helle maitsvaid piparkooke. Terve pere tuli kohale ja hakkas degusteerimine pihta. Nad ütlesid, et need asjad väga maitsevad neile ja nägude järgi tundusid nad olevat siirad. Siis tõi host omalt poolt enda aetud rummi välja. Tal oli pudelis ka maitseaine oksakesed sees ja see oli väga ok jook. Õhtu jõudis lõpule ja aeg oli tuttu minna, et järgmine päev teha aidaa ja tagasi DR I suunduda Puerto Plata lähedale kuurortlinna Sosuasse , kus mu sõbrad juba ees olid. Hommikul oli sohver ilusti vastas, sai hostiga pildid tehtud ja südamlikult hüvasti jäetud. Niipalju kui veel siis mulle meeldis mu Airbnb hosti suhtumine, ta oskas inglise keelt, on ringi rännanud ja saab sellest maailmast ka rohkem aru, kui inimesed, kes ei reisi. Cap Haitienis oli bookingus ja Airbnbs väga vähe valikuid ja enamus tundusid ekstreemselt kallid. Kes on säästu reisija ja sobib  magada ka odavamas kohas kui 100$ öö siis soovitan seda kohta. Dieufeli Airbnb leiab ülesse The Little Haitian Castle. Bussijaamas võtsin pileti järjekorda 35$ dollarit valmis pileti ja siis DR sisenemise turisti maksu  jaoks. Piletitädid kontrollisid väga hoolikalt iga rahatähte ja ühel ostjal oli 20$ natukene närakam ja see ei sobinud. Teadsin ka, et minu 20$ oli keskelt väga vähe rebitud ja natukene päevi näinud aga jäin parimat lootma, kuna alternatiivi väga polnud, kui siis DR peesod. Ja leti äärde jõudes selguski, et minu rahatäht ei sobi, pakkusin peesosid, ka ei sobi. Mõtlesin, et mida preset. Autojuht oli veel olemas aga kas jõuaks ATM I ja tagasi. Õnneks üks vanem härra järjekorras vahetas mu raha ära ja sain piletid soetatud. Eeldasin, et 6h peaks Sosuas olema aaaga… NOOT. Piirile jõudes oli vaja Haitist välja regada ja tempel passi saada. Passid olid asjaajaja tädikese käes jällegi ja kappasin ka mina bussist välja, enamus rahvast jäi siiski bussi ja piirika majja jõudes tädike suunas tagasi bussi. Tuli välja, et lõustakontrolli ei olnud ja tädike sai kõigile mitte Haiti passi omanikele ise templid sisse orgunnitud. Ületasime selle kaootilise silla ja jõudsime DR poolele, tädike jagas ka teel meie passid kätte. Seal pidid kõik bussist väljuma ja kõik võtsid ka oma bussis olevad kotid kaasa, seda ma alguses ei märganud ja mu seljakott jäi bussi.  Sai pikas järtsus käia, kuni luugini, kust võeti sõrmejäljed, löödi passi uus DR I sisenemise tempel ja passi visati putkas sees oleva mingi laua peale. Asjajaja tädike, kes juhendas seal leti ääres andis märku, et mine bussi juurde. Buss oli keeranud maja nurga peale aga sisse ei lasted. Passisime reisiseltskonnaga väljas,  vaatasime kuidas kohalikud noorukid kraaklesid omavahel ja mingi hetk kupatati meid angaari ja lasti pagassi luugist oma kotid võtta. Ok sain aru, et pagasi kontroll. Mingi hetk saabus ka piirikas mu  kotiga ja küsis bablabla (tõlkes: kelle kott on ? ) . Sain oma seljakoti ka kätte. Siis hakkas kontroll. Ja päris korralik, kuna kotid sobrati korralikult läbi, nägin mis värvi pesu see proua kasutab, kes mu kõrval seisis jne. Kui kätte tuli minu kord, tegin oma pack-packeri seljakoti alt ka lahti, piirikas vaatas DR ist pärit sigarillo karpi, ütlesin, et regalos con Republica Dominicana, siis vaatas Kalevi Komeedi kommi pakki  ja ütlesin regalos con Europa, naeratas ja andis märku, et paki kokku ja võid minna. Seega võrreldes teiste mustade Haiti reisijatega mu asju praktiliselt ei puudutatudki. Bussis tagasi ,anti süüa. Söögiks olid keedetud need mitte magusad banaanid (mulle ei maitse) ja grillitud kana (väga maitses) ja sõitisme edasi Santiago suunas. Teel oli ca 5 kontrollpunkti, kus mõnes kontrolliti passe (v.a minul), mõnes tegi bussijuht lihtsalt ukse lahti ja seletas ametnikega ja sõit jätkus. Santiagos hüppasin bussist maha, et minna Sosuasse suunduvale bussile, kui kena 50+  haitikatest paarike küsis, et kust ma pärit olen? Ütlesin Estonia. Ja need ooh jajajaaa. Mõtlesin oh väga vinge, esimesed inimesed  terve reisi jooksul, kes teavad  Eestit ja siis tuli Texas yes yes .Ahh nono Europe, very very small country… Vot aa ja arvasin, et sellel korral saan 6h sihtkohta ja pääsen 10h seiklemisest, siis eksisin. Taas läks ca 10h Cap Haitienist startides, kuni Sosuas bussist väljumiseni. Piiril läks ka seekord kauem aega, kui Haitisse mines. Üldmulje: Jah äärmine vaesus, räpane, peaaegu igasuguse infra puudumine, töötus jne. Põhjusena vast on see, et peale iseseisvust 1804 on ainult üks meie mõsites normaalne võimu üleandmine peale valmisi toimunud. Ülejäänud on võimu kukutamine, juhtkonna tapmine  siis rääkimata 1970 ndatel hull president Papa Doc ja peale teda tema poeg  Baby Doc. 2010 maavärin. Riigi juhtkonna prioriteet jääda võimule pole just aspektid, mis välisinvestoreid kohale meelitaks. Aga inimesed olid rõõmsameelsed, ennast ohustatuna ei tundnud ma kordagi. Muidugi üksi ma kuskil ei käinud vaid saatjaga. Ja mis eriti meeldis oli see, et nad pole vist turistidega harjunud või ongi loomult sellised ja ei tule ligi, et mulle pähe määrida transporti, ekskursiooni, kokaiini, massaaži, pediküüri, prostitute, õhupalle jne nagu nende naaberriigis seda pidevalt tehti. Need 3 päeva jäävad mulle pikaks ajaks kindlasti eredalt meelde.

Tõesti üle pika aja jälle väga mõnus lugemine. Aitäh.

Tubli tulin just Dominikaanist. Tahtsin ka Haitilt läbi hüppata, nii palju seal kohalikud ei sinna küll ei tasu, liiga ohtlik. Oleks pidanud rohkem tegelema, kuigi keeleoskus ei ole ka kõige parem. Väga huvitav, endal jäi tegemata, kade meel kohe aga vahva lugemine,edu.

Tore lugemine jah, "film" hakkas kohe silme ees jooksma, kuidas seal seikled.

Seeneka reisijutule täienduseks. See 10$ pilet on tegelikult pilet Citadeli. Sans Souci palee jääb lihtsalt tee peale ette. Jala on üles Citadeli minna on arvatavasti mõtetu selles võtmes,et kui hakkad koonerdama,siis kohalikud panevad üleval kindluse värava lihtsalt kinni(üleval ei ole enam mingit piletikontrolli) ja sisemus jääb nägemata. Võib minna hobusega(kallim variant) või motikameestega(10-20$). Mingi jupi  peab ikkagi jala ka viskama lõpus-hobusemehed veavad sind ukseni.

Kui on ikka soov midagi rohkem näha ja mitte kohalikest niiväga sõltuda,rentige auto. Lennujaam (kõige lihtsam variant autorendiks. Linnas ka mingi rendikontor,aga seal võib prantsuse keele nõrga valdamise tõttu asi keeruliseks minna) kesklinnast 3km kaugusel. Kerge jalutuskäik linnast. Kui oled kodus pidev autokasutaja ,siis midagi hirmsat liikluses ei ole.

Gringodega on see vahva lugu,et linnas on neid tõesti ääretult vähe märgata. Kuid American Airlinesi lend Miami oli üllatus-üllatus , valget rahvast täis.

Olen isegi korra üle selle jõe käinud, aga mitte eriti kaugemale, See piiriületuskoht oli päris hektiline. Sain mõned Haiti mündid ja tagasi.

Sinu lugu oli muidugi lahe lugemine.

To Ott Karu. Kui nö soolo reisijana võtaks seal pigem rollu. Autoga ma ei tea, kuidas seal kindlustustingimustega on ja kohalike mölkis autosid vaadates tundus kriibi saamise võimalus siiski tunduvalt suurem kui Eestis :D. Äkki need valged Miami lennult viidi otse nendesse 100$+ öö resortidesse, mida ma bookingus ja airbnbs nägin. Mõtlesingi algul, et nii vaene riik ja majutuse hinnad nii, et kuku pikali, et kes seal küll ööbivad. Nüüd mystery lahendatud.