trip-krainetrip-ukraine-dark
Hüpersigadus: peaministri kink Alar Sikule

Alar Sikk sai peaministrilt ATLASE!!! Mehe mõnitamine...

Kas tõesti rahalist preemiat ei antagi?

Jube narr on olnud jälgida Eesti rahvuskangelaste ülinappi rahalist äramärkimist juba sellest ajast alates kui Erki Nool oma esimesed tipptulemused maailmas saavutas. Tänase päeva Eesti riigi tegelike võimaluste kohaselt ei tohiks 2-3 miljoni kroonise summa tippsaavutuse eest välja maksmine olla Eesti Vabariigile mingi number.

Kuidagi imelik on.

Kaerahelves


You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!

See on klassikaline näide sellest, kuidas valitsusjuht jätab kasutamata suurepärase võimaluse võimulolevat valitsust turustada. Aga veelgi enam - peaminister ja tema nõunikud usuvad, et sümbolitel pole enam väärtust. Ma usun, et enamik eestlasi tunneb, et Everesti tippu jõudmine kõditas meeldivalt rahvuslikku eneseuhkust ja andis uut eneseusku mistahes saavutusteks.

Läheks nüüd küüniliseks. Tundub, et mehed valisid Everesti-ronimiseks erakordselt lolli hetke. Esiteks pole käesolev peaminister vist eriti matkainimene ja oleks pigem eelistanud, et rollingud kihutavad nii 134 km/h mersuga otse tippu. Teiseks pole parasjagu valimisi tulekul, et nahast välja pugeda. Kolmandaks näib olevat tegu valitsusega, kelle esmane eelistus on oma poliitilise krediidi võimalikult kiirem kulutamine.

Tegelikult oleks hea atlas täitsa normaalne kink, kui Eesti riik oleks nii olulist ekspeditsiooni finantseerinud. Ja minu meelest on teised mehed, kes mitmetel põhjustel tippu ei jõudnud, tähelepanu alt välja jäänud.

Ja minu meelest on teised mehed, kes mitmetel põhjustel tippu ei jõudnud, tähelepanu alt välja jäänud.

Kui meedias leiduvaid pealkirju sirvida, siis tiimile on tõepoolest suht vähe tähelepanu osutatud, kõikjal kõlab vaid tippujõudnu nimi. Samas on ju teada, et sarnastel ekspeditsioonidel planeerita kunagi kõikide tiimiliikmete tippujõudmist ja tihti valitakse tipurühm välja viimasel hetkel, olenevalt hetkesituatsioonist. Tervikliku meeskonnata poleks tippuminejal mingit võimalust. Austada tulnuks kõiki võrdselt. Mitte et ma nüüd Alar Siku ees mütsi maha ei võtaks, võtan küll ja käin terve aasta palja peaga :)

Ja veel üks asi mõtlemiseks - kuidas oleks meeskonda vastu võetud siis, kui tipust oleks puudu jäänud ütleme 300 m? (mis arvestades selle kevade hooaega oleks suht tõenäoline, mitmete tiimidega ka nii läks). Kujutan juba ette ajalehepealkirju: "Everesti ekspeditsioon kukkus läbi", "Tragöödia Dzhomolungmal", "Luuserid maailma katusel".

Mis Parts siis oleks kinkinud? Vana veneaegse kontuurkaardi igale mehele, 3 kopikat tükk? :)

Ahjaa, kuuldavasti oli valitsus ka Sikule medali andmise vastu.

kogu eesti rahvas on ootel et riik vaprate tegu ära märgiks.ja ikka suure rahapatakaga. huvitav kyll,kas meestel mõlkus mõttes see rahaline tunnustus,kui nad retke alustasid.et roniks aga mäkke,riskiks veidi eluga,kylmetaks ära paar varvast -kõrva-näppu, ja kyll siis kallis kodumaa seda piina vääriliselt hindab. arvan et ei mõlkunud .nad läksid sinna hoopis muudel kaalutlustel.

Minuarust pole küll asi "papis" ja et palju keegi sai ja palju kingitused maksid. Pigem respektis.

Ma arvan samuti, et pole mõtet kahtlustada, et Everesti-mehed rahaliste eesmärkidega mäkke ronima hakkasid. Antud preemiaga riivati ju pigem mitteronijate õiglus- või misiganes tunnet, sest ekspeditsioon siiski tõstis rahvuslikku enesetunnet. Järelikult pole rahvusliku enesetunde tõus konverteeritav.

Ja tõesti, kahtlustan, kas rahaline preemia olekski olnud parim. Aga näiteks kõrgklassi mägironimiseks vajalik väga hea varustus? Et järgmine kord natukenegi lihtsam oleks? Aga vähemalt on nüüd atlasest hea vaadata, kus mägedel natuke kesisema varustusega kõik ära käidud on.

Pean nõustuma Minejaga. Kuigi see tänane uudis atlastest ajas mind veits naerma kaldun minagi arvama, et tegelt oli see ju tüüpide enda hobi sinna ronida ja ei saa nõuda, et riik peaks neile rahalise preemia andma. Miks peakski? Eestis on palju kriitilisemaid kohti, kuhu raha panna... Samas näiteks medali oleks võind neile siiski anda...

Mõtleks siinkohal Minejaga veidi kaasa:

Teatud nurga alt vaadatuna jääb jah mulje, et kas äkki just selle (auhinna)raha lootuses kangelastegusid siis tehaksegi. Ja, et kuhu jäävad siis puhtad aated?

Teisest küljest aga nagu Veigo juba eespool mainis, et kui riik oleks ekspeditsiooni omalt poolt täies mahus toetanud, siis oleks ehk piisanud hiljem tipus käimise eest vaid sümboolsest tunnustamisest - ordeni andmine or smth.

Arvan, kui nüüd Alar Sikk või veel parem, kogu tiim oleks saanud tehtu eest suure rahasumma, ei kuluks see neil ilmselt tühja-tähja ostuks, vaid suure tõenäosusega tõusudeks uutele mäetippudele.

Seega ei saa olla suursaavutuste eest makstav raha sugugi paljas glamuurne kehklemine ja rahvale zhesti tegemine. Pigem on see avanss finantseerimaks tulevasi saavutusi. Ning võib koguni nii öelda, et seda auhinnaraha andmist võib vaadata vaatevinklist - 'olete tõestanud, et suudate midagi ja see on teile raha oma uute saavutuste elluviimiseks.'

Lõpuks. Selge on see, et raha pole veel kedagi õnnelikuks teinud. Aga paraku on tema olemasolu heaks abivahendiks paljude tipptulemuste saavutamisel:)

Tervitades,

Kaerahelves


You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!

Kui Markko Märtini saavutust tõtati kohe rahaliselt hindama (ja tema ei pingutanud veeranditki nii palju kui Alar), siis miks mitte ka Alarile vääriline RAHALINE summa??? Või Nool ja Shmigunid? Kelle saavutused on maailma ja naabermaade mastaabis täiesti tavalised - kui palju on aga naaberriikides neid kes Dzhomo...krt, keel läks sõlme...ühesõnaga Everestil käinud?

er-draug ehk MARKO

Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll

Ei tohi niimoodi võrrelda, et kes rohkem on pingutanud! Markko Märtin on ka väga palju tööd teinud. Ei istu ta vaid seal autos ega keera rooli.

You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!

Medalikandidaadiks ju Sikk esitatigi.

Kaido

muidugi on tegu suure saavutusega ,loomulikult.tsiteerides klassikuid:"see pole teile siin luxusdziibi ralli mööda maailma oma vabamyyrlastest sõprade kylastamiseks". aga see poleemika ja surve rahalise premeerimise osas on minu jaoks arusaamatu.

Kas olulisem on materiaalsed väärtused või see , et sind ikkagi meeles peetakse ? Kas keegi muidu teab palju inimesi iga aasta tippu jõuab ? minu teada saja ringi see aasta pidi eriti palju neid olema , sest juubel. mõningad faktid: Youngest person: Temba Tsheri (NP) 15 on May,22,2001 Oldest Person: Sherman Bull May,25,2001 -64 yrs First Legally Blind Person: Erik Weihenmeyer May,25,2001 First Oxygenless Ascent: May 8, 1978- Reinhold Messner, IT, and Peter Habeler, AUT, via the South-East Ridge

Järeldused saab ise teha ;) ple vaja kohe teiste spordiala tegelasi halvustama hakata ja võrdlema , et kes pingutab rohkem ja kumb on raskem...

Loomulikult oleks tiim preemiat väärt. Ja loomulikult nad raha pärast ei roninud. Aga kui palju igaüks sinna alla raha pani? Alar Siku puhul oli minu mälu järgi juttu 200 000 -st! Eraisikuna. Kogu asi maksis üle 2 mlj. Preemia aitaks näiteks selles osas, et mehed ka edaspidi üritaksid ja entusiasmi üleval hoiaksid. Muidu saab ühel päeval lihtsalt ka rahaline võhm otsa. Niigi pingutavad tõsised amatööralpinistid (st. meil ongi ainult amatöörid, kuna raha keegi ronimise eest ei saa ja finantseerimiseks tuleb vahepeal muul alal vahendeid välja teenida) mitu aastat selle nimel püksirihma, et saaks vahepeal ühe korraliku tipu ära teha. Ega see preemia ei lähe meestele õllerahaks ja laristamiseks. See raha on juba mitmekordselt enne eraisikuna sisse pandud.

Minu lugupidamine firmadele, kes toetasid. Huvitav, lisaks valitsuse seisukohale, on see, et Eesti ekspeditsiooni peamine toetaja oli Soome firma.

Jyrka

Omal on Eesti riigi pärast piinlik. Tahaks öelda paar krõbedat sõna, aga omal on juba piisavalt kogu sellest poliitikast kõrini, et veel kord ennast vihale ajada. Vanaduspäevad plaanin raudselt veeta väljaspool Eestit.

Ma arvan, et küsimus ei ole selles, miks riik raha ei andnud kui mehed mäelt tagasi tulid, pigem on küsimus selles, miks riik rahaliselt ei toetanud kui mehed sinna minema hakkasid. Aga vaprad ratturid, kes läbi Mongoolia, Hiina ja Nepaali väntasid ei saanud peaministrilt isegi atlast. Seega kus jookseb piir, keda autasustada ja keda mitte?

Kas asi taandub ikkagi au, raha ja kuulsuse peale(meenutab tänavust kirjandi teemat "tänapäeva inimeste ebajumalad") või tahtsid mehed everestile jõuda sellepärast , et see everest on ja mitte munamägi. Vastuküsimus sulle , et miks peaks Eesti riik (kõrgem punkt 318m) toetama sellist huvi (spordi) ala nagu alpinism. Edasised saavutused ? kas siis saame alles rahul olla kui kõigi maailma mägede tippus lehvib sini must valge.

Jälle oleme selles vaestemajas ja konnatiigis. Minu meelest on Atlas täpselt õige asi tunnustamaks seda saavutust. Kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata ja hea on seegi, et valitsus üldse mingit tähelepanu näitas. Varsti käiakse iga aasta tagant Everestil ja nõutakse pappi. Näe, ronisin Munamäe otsa, jagage preemiasumma 30-ga ja käige välja. Meeter mäkketõusu võiks võrduda siis tuleviku Eesti riigieelarves näiteks 10 krooniga. Kulu arvutatakse juba ette sisse, kui kari alpiniste peaks "raha teenima" minema.

Üks põhjus võib olla ka pretsedendis: näiteks valitsus kardab, et hiljem tuleb hakata kilode viisi ordeneid ja preemiaid jagama. Motiveerituse tarvis oleks see muidugi hea. Inimesed tunneksid rohkem huvi alpinismi vastu. Matkamehed tõuseksid au sisse. Eesti saaks uue rahvaspordiala jalgpalli, kümnevõistluse ja autoralli kõrvale...

Minu subjektiivne arvamus oleks, et mujal maailmas vist ei koti eriti riiki kellegi hobi doteerimine ja premeerimine riiklikul tasandil. Ideaalne oleks, kui eesti alpinistide klubi oleks sigarikas asutus ja annaks oma alamatele suuremate saavutuset eest midagi...

Andestage mu prantsuse keelt, olen väga alpinismikauge inime. Samas olen kuskilt kuulnud, et lätlane ja leedukas on seal enne meid juba käinud.

Me jõuame vägisi selleni välja, et arutame, mis asi see Eesti riik üldse on. (Väga tänuväärt teema iseenesest, sest minuga juhtub aina tihedamini see tore asi, et minu ettekujutus omariiklusest ja selle teostamisest ei lange teps mitte kokku tegeliku praktiga.)

Mina näen riigi ja selle täitevvõimu kandja, ehk siis valitsuse, üht ülesannet ka selles, et ta toetaks kõikvõimalikke projekte, mis mõjuvad positiivselt nii tema riigi kodanikke enesetundele ja eneseuhkusele kui on ka maailmamastaabis arvestatavad näitajad, sest seeläbi on kõige otsesemalt tegemist omariikluse tugevdamisega. Ja loomulikult riivab mind, kui meie valitsus ei suuda hinnata oma kodanike märkimisväärseid tegusid.

Kui lugeda ajalehtede pealkirju, siis saame mõnuga lugeda, et tippu jõudis esimene eestlane, aga nii kui jõutakse selle teo äramärkimiseni mõne meid kõiki esindava riikliku institutsiooni poolt, siis pole enam mingit juttu esimesest eestlasest, jäänud on vaid keegi eraisik Alar Sikk, kes käis seal mingeid isiklikke asju ajamas. Umbes nii, et parem, kui poleks üldse läinudki, nüüd igasugu autasustamisprobleemid kaelas, mida muidu poleks olnudki.

Kas Eesti riik peaks alpinismi toetama, kui meie kõrgeim küngas on 318 m? Samamoodi võiks küsida, et mida paganat toetab riik näiteks tshehhi keele õppimist Tartu Ülikoolis?

Nagu mina olen aru saanud, ei saa inimesed kunagi rahu. Ka siis, kui iga viimase kui mätta otsas s-m-v lehvib. Ikka otsitakse midagi uut, mille läbi ennast teostada. Asi on aga selles, et mõned teod kannavad endas suuremat sümboolset sõnumit kui teised. Ja selliseid tegusid oleks minu meelest ülimalt arukas vääriliselt ära märkida.

Enn kirjutas: Minu subjektiivne arvamus oleks, et mujal maailmas vist ei koti eriti riiki kellegi hobi doteerimine ja premeerimine riiklikul tasandil.


Ei tea, mille poolest tippalpinism rohkem kellegi erahobi on kui kümnevõistlus või autoralli? Kas selle poolest, et ei korraldata maailmameistrivõistluste nimelist üritust? Või selle poolest, et seda ei toeta ükski riiklik asutus ja entusiastid ise püksirihma pingutavad? Tippalpinism on samaväärne (kui mitte prestiiþsemgi) teiste spordialadega.

Jyrka P.S. Kunagi oli sport üleüldse üks veidrike meelelahutus. Triibulistes trikoodes mehed tegid pärast päevatööd oma lõbuks tükke küla taga, samal ajal kui mõistlik perepoeg kere täis puukis ja ahju peale siruli viskas.