Olen reisides korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus turistid teadlikult ja tahtlikult eiravad oma reisi sihtkohariigi tavasid, moraalinorme, seadusi jm. Isiklikult ei ole kunagi sellest aru saanud ega seda mõistnud. Mind ennast väga häirib, kui Eestis käivad turistid piltlikult (aga ka mitte piltlikult) öeldes sülitavad meie ühiskonnakorraldusele ja normidele. Häirivad välismaised kodanikud, kes reisides teevad võõras riigis asju, mida koduriigis ei teeks. Mulle tundub, et reisides peaksime austama kohalikku kultuuri, traditsioone, moraali ja ühiskonnareegleid.
Mind ennast häiris postitus selle kohta, kui palju maksavad naised Laoses ja Kambodžas (http://trip.ee/content/naised-laoses-kambodzas.html). Mitte selle tõttu, et ma prostitutsiooni ei toetaks - minu poolest tehku igaüks mida soovib - vaid selle tõttu, et konkreetne tegevus on neis riikides ebaseaduslik ja karistatav ning seega soovivad turistid kavatsetult rikkuda kohalikke seadusi. Igal riigil on omad põhjused, miks üks või teine tegu loetakse kuriteoks vm. Minu meelest eirates seadusi eirame kohaliku ühiskonna poolt kokkulepitut. Kas ma eksin? Oskab keegi mulle selgitada, kas ja miks võib või ei või välisriigis käituda teisiti kui koduriigis. Kas reisides on see lubatud? Kas nii on õige teha? Kuidas teised sellistesse asjadesse suhtuvad?
Teemaga haakuv artikkel: http://www.e24.ee/529834/kreeklanna-oppis-eestis-reegleid-jargima/
Aastaid tagasi veetsin Marbellas öö rannas telkides. Siia kirjutan sellest põhjusel, et kui miskit kõrvalteed pidi randa jõudsime, oli teeotsal silt umbes kaheksa piktogrammiga, mis kõik teavitasid, mida kõike seal rannas teha ei tohi (telkimine, koerad, kalapüük, kärakas, lärm, lahtine tuli jne, jne). Asja nali oli selles, et kahesaja meetri raadiuses sellest sildist KÕIKI neid asju tehti. Tegime statistikat kohe.
Sii sobib väga hästi postitus, mille leidsin blogist: http://www.vello42.com/nouandla/kuidas-kaituda-turismireisil/ :) Järgnevalt mõningad unustatud põhitõed, mida kõik inimesed peaksid jälgima, kel avaneb võimalus külastada välisriike. Välismaal viibides tutvume sageli mitmesuguste vaatamisväärsuste ja kultuuripaikadega. Ebaviisakas on kultuuriliste ja ajalooliste mälestusmärkide vaatamisel ning linnaga tutvumisel giidi juttu mitte kuulata. Kui näidatavad objektid meid ei huvita, siis pigem jäägem nendega tutvumisest kõrvale, kui et oma huvipuudust üles näitame hääleka jutuga hoopis millestki muust. Kultuurne inimene ei käitu kunagi üleolevalt, kui talle pakutakse teavet maast, kuhu ta on külla sõitnud. Nii oskame rohkem hinnata ka koduseid väärtusi – loomulikult mitte võõra maa väärtusi halvustades. Kui viibime välismaal plaažil, pargis, puhkealadel, lokaalides, ei tohi me olla liiga silmatorkavad, lärmakad, ekstsentrilised. See ei tähenda aga, et me peaksime kogu aeg surmtõsiselt ringi liikuma. Olgem lõbusad, käitugem loomulikult – puhkusel oleme ju nimelt selleks, et mõneks ajaks kõrvale jätta igapäevased mured. Välismaal esineme patriootidena. Pole aga taktitundeline ega mõistlik kiita ainult meie koduseid olusid ja halvustada võõrustajate elamistingimusi. Teiselt poolt on aga inetu kiruda kõike seda, mis meil kodus toimub. Ehkki me mõnele asjale vaatame kriitiliselt ning tahame, et kõik oleks ilusam ja täiuslikum, pole ometi põhjust sellest välismaal laialt kuulutada. Veel ühest halvast harjumusest tuleb rääkida. Kultuursed inimesed sõidavad välismaale tutvuma looduse ilu, inimeste ja sealsete tavadega, vastava riigi ajaloo- ja kunstiväärtustega. On aga selliseid turiste, kes tahavad ainult odavat ja meil defitsiitset kaupa osta, et seda siis kodus maha ärida. Sageli võib niisuguse “turismireisi” tipphetkeks kujuneda summade kokkulöömine (palju selline sõit sisse tõi) või hoopis häbistav aruandlus tolliorganite ees. Seega tuleb hästi läbi mõelda, miks tahame välismaale sõita, ja hästi reisiks ette valmistuda. Olgu meiega isiklik ja rahvuslik uhkus, kultuursus, viisakus ja taktitunne. Lugejat harisid… František Chorvat ja Juraj Orlik oma raamatuga “Meie igapäevane viisakus”, Bratsilava 1977.
