Kohalikest tavadest ja reeglitest kinnipidamine reisides

Olen reisides korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus turistid teadlikult ja tahtlikult eiravad oma reisi sihtkohariigi tavasid, moraalinorme, seadusi jm. Isiklikult ei ole kunagi sellest aru saanud ega seda mõistnud.
Mind ennast väga häirib, kui Eestis käivad turistid piltlikult (aga ka mitte piltlikult) öeldes sülitavad meie ühiskonnakorraldusele ja normidele. Häirivad välismaised kodanikud, kes reisides teevad võõras riigis asju, mida koduriigis ei teeks. Mulle tundub, et reisides peaksime austama kohalikku kultuuri, traditsioone, moraali ja ühiskonnareegleid.

Mind ennast häiris postitus selle kohta, kui palju maksavad naised Laoses ja Kambodžas (http://trip.ee/content/naised-laoses-kambodzas.html). Mitte selle tõttu, et ma prostitutsiooni ei toetaks - minu poolest tehku igaüks mida soovib - vaid selle tõttu, et konkreetne tegevus on neis riikides ebaseaduslik ja karistatav ning seega soovivad turistid kavatsetult rikkuda kohalikke seadusi. Igal riigil on omad põhjused, miks üks või teine tegu loetakse kuriteoks vm. Minu meelest eirates seadusi eirame kohaliku ühiskonna poolt kokkulepitut. Kas ma eksin? Oskab keegi mulle selgitada, kas ja miks võib või ei või välisriigis käituda teisiti kui koduriigis. Kas reisides on see lubatud? Kas nii on õige teha? Kuidas teised sellistesse asjadesse suhtuvad?

Naabrimees, nõus sellega, et osad inimesed ei mõtle ise, vaid teevad (suhteliselt pimesi) seda, mida teised ees teevad.

Mündi teist külge vaadates, on iga rikkumise korral ka palju korralikke kohalikke, kes ei pargi näiteks keelulalale ja õigem oleks nende eeskuju järgida.
Iseasi, kuhu see turist ennast liigitada tahab - rullnokkade/pättide või korralike/viisakate inimeste hulka.

Igas riigis ollakse siiski külalised ja nagu ka tonlist märkis - oma riigi saadikud. Seega oleks lihtsalt väga tore, kui enamus ennast ikka korralike inimeste hulka liigitada sooviksid.

Naabrimehele,

ka mina olen seal 180k inimese seas, kuid ma ei saa väita, et ma rikuks seadust selle otses mõistes, ehk siis seadus on tehtud selleks, et isikut oleks võimalik tuvastada mingi dokumendi põhjal. Kuna ID kaart tuli aastaid hiljem kui pass, siis minul oli selleks ajaks isikut ja kodakondsust tõendav dokument olemas passi näol, miks ma peaks siis endale uue dokumendi soetama, mis mulle, kui kodnikule, eelist ei anna? Selliseid idiootlike seadusi on eesti karjade kaupa, kahjuks aga ei taha ükski ametnik põhjendada, miks selline idiootlik seadus loodi ja miks keegi selle kuritegeliku loommise eest karistada ei ole saanud ja miks seadust ei ole ringi tehtud. Inimesed ei ole määgiv seltskond kuskil tallelaudas, vaid paljud oskavad ka oma peaga mõelda, tänu millele ka osa lollusi ringi tehakse ja nn kurjategija staatusest puhtaks pestakse. Inimene rikub pidevalt seadusi ja kui neid rikkumisi läheb massiliseks, siis üldjuhul vaadatakse seadused ringi. Naabrimees, mdks, kas sinu laelambi paigaldas elektriku kvalifikatsiooni omav tegelane?

->Maxxx

Mingi tava, reegli, seaduse rikkumine tuleneb konkreetsest olukorrast. Mitte sellest, kas rikkuja isiksus liigitub rullnokkade/pättide või korralike/viisakate inimeste alla.

Näiteks täheldasin, et Londonis on üsna tavaline, et teed ületatakse punase tulega kui autosid ei tule. Teadmata kohalike liikusreegleid toimisin mina teiste eeskujul samamoodi. Eeldasin, et see võib olla vale, kuid ei pidanud mõistlikuks passima jääda, kui inimesed mu kõrval samal ajal teed ületasid. Kindlasti ma ei läinud Londonisse eesmärgiga, et rikkuda reegleid või käituda ebaviisakalt või teha Eestile marki täis.

Tee ületamisest Indias ma rääkima ei hakka. Millised on India liiklusreeglid? Kust need leida? Kus on üldse tee ületuskoht? Oi, mul oleks India nägemata jäänud, kui ma oleks end kõigi erinevate tavade, reeglite, seadustega kurssi viima hakanud, et kõikvõimalikes olukordades õigesti käituda.

  • Isiksuse ebaviisakusest ma oma vastustes ei räägi. See on juba nii lai teema.

-> punkel

Oma laelambid paigaldasin mina. Vastav kvalifikatsioon puudub.

Ma lihtsalt ei suuda kõik tavasid, reegleid, seadusi järgida. Sageli olen selleks ka liiga vaene. Elu tahab elamist. Ja nagunii ma ei suuda end kõikide tavade, reeglite, seadustega kurssi viia. Elu on liiga lühike, et selle peale aega kulutada. Mida vanemaks saad, seda väärtuslikumaks muutub aega.

Kõikide rahvuste hulgas on pätte, rullnokki ja vargaid, ei ole eestlased hullemad kui teised ega paremad.
Kõik inimesed kes seadusi rikuvad, ei ole sellepärast veel pätid ja rullnokad. Selliseid inimesi, kes kunagi ühtegi seadust ei rikuks, ei ole olemas.
Ja mulle meeldib see ütlus, mis jummala õige, et ma pole nii rikas, et kõiki seadusi ja tavasid järgida. Nii mõnigi seadus on tehtud ka teatud huvigruppide huve silmas pidades.

Tavadest rääkides peaksid nii võõrustajad kui reisijad jätma üksteisele ruumi. Ma ei kavatse Hiinas olles igale poole rögastada, süües luristada ja matsutada ning ühika voodis suitsu teha, lihtsalt sellepärast, et kohalikel on nii kombeks.

Samamoodi ei pahanda ma moslemist sõbra peale, kes Eestis saunas riideid tahab kanda. Nii nagu tema ei pahanda, et teised on paljad.

Samuti ei tunne end halvasti, et Makedoonia, Serbia, Poola, Bosnia ja Läti politseid olen ära ostnud. Keskmise hinnaga 10 euri paar. Eestis vastuvõetamatu, neis riikides sel ajahetkel argine praktika.

See teema on liiga lai, et üheselt vastata. Sôltub, milline kohalik tava omaks võtta ja milline mitte. See olukord, kus sa turistina ilmselge ämbri teed on ju kõige lihtsam ja mustvalgem.

Eestis on vägagi vastuvõetav, et miilits võtab raha ja lööb kulpi ka veel . Ei ole me midagi nii erilised . Lihtsalt konks on selles , et raha võetakse võõra numbrimärgiga autodelt .

Nädal tagasi lugesin Ekspressist ja jäi meelde kui ühele küllalt arvukale osale eesti ränduritest iseloomulik "mina tean kuidas asjad peavad olema" suhtumise näide:
"Cairnsis laevalt maha astudes ei pidanud me end läbi murdma kohalike pisiärikate ringist, mis turisti väiksemates kohtades tavaliselt sadamas ootab. Ennekõike määritakse turistile pähe taksosid, massaaži, kõikvõimalikke meeneid ja vaeste vangistatud loomakestega pildi tegemist. Just see viimane läks mulle eriti hinge. Enamasti seisis tee ääres mõni vanamees või laps kas nööri otsa pandud kookosekrabiga või veekausist abitult välja vaatava veekilpkonnaga. Tundes küll kaasa nende piirkondade majanduslikule olukorrale, ei saanud ma teisiti, kui sõimasin neid loomapiinajateks, karjudes kõva häälega kõigile, et kes nende juures pilti teeb, aitab otseselt sellisele kohtlemisele kaasa ja peaks samuti häbi tundma." Valgust kiirgav olend Eestist jõudis saarele. :)

Eks ta nii ongi, kui tegelikult ise järeleaitamistunde vajav inimene hakkab maailma parandama, muutes kellegilt kuuldud arvamuse iseenda kinnisideeks.

Mind näiteks häirivad väga kommentaarid teemal ' pfui kuuekümnene kahekümnese tailannaga' , 'näe, valge mees käevangus kohalikuga' , 'oi boy oi Pattaya'. Sirvides Trippi siis kohtab selliseid palju . Huvitav asjaolu , et valge mees, näinud oma rassitunnustega naispoolt kusagil Aafrika rannas ruberoid kaenlas ringi marssimas ei kuku halvustama. Kas tegu sellega , et mehed on tolerantsemad või naised kitsarinnalisemad ?

Aastaid tagasi veetsin Marbellas öö rannas telkides. Siia kirjutan sellest põhjusel, et kui miskit kõrvalteed pidi randa jõudsime, oli teeotsal silt umbes kaheksa piktogrammiga, mis kõik teavitasid, mida kõike seal rannas teha ei tohi (telkimine, koerad, kalapüük, kärakas, lärm, lahtine tuli jne, jne). Asja nali oli selles, et kahesaja meetri raadiuses sellest sildist KÕIKI neid asju tehti. Tegime statistikat kohe.

Sii sobib väga hästi postitus, mille leidsin blogist: http://www.vello42.com/nouandla/kuidas-kaituda-turismireisil/
:)
Järgnevalt mõningad unustatud põhitõed, mida kõik inimesed peaksid jälgima, kel avaneb võimalus külastada välisriike.
Välismaal viibides tutvume sageli mitmesuguste vaatamisväärsuste ja kultuuripaikadega. Ebaviisakas on kultuuriliste ja ajalooliste mälestusmärkide vaatamisel ning linnaga tutvumisel giidi juttu mitte kuulata. Kui näidatavad objektid meid ei huvita, siis pigem jäägem nendega tutvumisest kõrvale, kui et oma huvipuudust üles näitame hääleka jutuga hoopis millestki muust. Kultuurne inimene ei käitu kunagi üleolevalt, kui talle pakutakse teavet maast, kuhu ta on külla sõitnud. Nii oskame rohkem hinnata ka koduseid väärtusi – loomulikult mitte võõra maa väärtusi halvustades.
Kui viibime välismaal plaažil, pargis, puhkealadel, lokaalides, ei tohi me olla liiga silmatorkavad, lärmakad, ekstsentrilised. See ei tähenda aga, et me peaksime kogu aeg surmtõsiselt ringi liikuma. Olgem lõbusad, käitugem loomulikult – puhkusel oleme ju nimelt selleks, et mõneks ajaks kõrvale jätta igapäevased mured.
Välismaal esineme patriootidena. Pole aga taktitundeline ega mõistlik kiita ainult meie koduseid olusid ja halvustada võõrustajate elamistingimusi. Teiselt poolt on aga inetu kiruda kõike seda, mis meil kodus toimub. Ehkki me mõnele asjale vaatame kriitiliselt ning tahame, et kõik oleks ilusam ja täiuslikum, pole ometi põhjust sellest välismaal laialt kuulutada.
Veel ühest halvast harjumusest tuleb rääkida. Kultuursed inimesed sõidavad välismaale tutvuma looduse ilu, inimeste ja sealsete tavadega, vastava riigi ajaloo- ja kunstiväärtustega. On aga selliseid turiste, kes tahavad ainult odavat ja meil defitsiitset kaupa osta, et seda siis kodus maha ärida. Sageli võib niisuguse “turismireisi” tipphetkeks kujuneda summade kokkulöömine (palju selline sõit sisse tõi) või hoopis häbistav aruandlus tolliorganite ees.
Seega tuleb hästi läbi mõelda, miks tahame välismaale sõita, ja hästi reisiks ette valmistuda. Olgu meiega isiklik ja rahvuslik uhkus, kultuursus, viisakus ja taktitunne.
Lugejat harisid…
František Chorvat ja Juraj Orlik oma raamatuga “Meie igapäevane viisakus”, Bratsilava 1977.

See aasta 1977 peegeldab nii mõndagi :)