Kokkuvõte ümbermaailmareisi planeerimisest ja marsruudist

Pikalt sai planeeritud ning lõpuks ette võetud ligi 8 kuu pikkune seljakotireis. Reis toimus eelmise aasta oktoobri algusest kuni selle aasta mai lõpuni. Kuna väga palju pole siin sellise suure ja pikema reisi planeerimisprotsessist juttu ja eeldades, et on ka teisi selliseid reisihuvilisi, kes mõtlevad või plaanivad mõneks ajaks aja maha võtta ning minna maailma avastama, mõtlesin et toon oma kogemuse ka teiste tripikateni. Mainin ära ka, et varasem suurem planeerimiskogemus piirdus kahel aastal järjest tehtud 3-4 kuu pikkuse backpackimistripiga Aasias. Kogu see ligi kaheksakuune reis läks maksma kokku kuskil 13 000€ per nägu.

Vabandan ette sellise robustse ja pika teksti eest ning kui näed kirjavigu, siis anna märku. Illustreerisin selle pika jutu mõningate isetehtud sihtkohtade piltidega. Hoiatan ka ette, et kogu mu teksti läbilugemiseks võib kuluda rohkem kui paar minutit.

Mainin selguse jaoks ära, et tegelikult ümbermaailmareisi kui sellist ei toimunud, sest ringi me maakerale peale ei teinud. Aga samas sai külastatud kõiki maailmajagusi välja arvatud Antarktika. Reisisime kahekesi ning külastasime reisi vältel nii Lõuna- , Kesk-, kui Põhja-Ameerikat, Aasiat, Aafrikat (kui Mauritiust saab Aafrikaks nimetada) ning Okeaaniat.

Kuna ma eraldi blogi ei pidanud, siis kirjutan siia mõned read marsruudist ning kogemustest iga riigi kohta. Kui peaks tekkima küsimusi planeerimise kohta, siis kirjuta küsimus siia samasse teemasse, vastan hea meelega. Kui aga peaks tekkima küsimusi eraldi mingite sihtkohtade vastu, siis pigem soovitaksin trippi uue teema teha, vastan ka sinna hea meelega kui oskan :)

Infot erinevate sihtkohtade kohta küsisin päris palju ka siitsamast tripist ning tänud kõigile tripikatele, kes aitasid sellele planeerimisprotsessile kaasa. Surfasin ka läbi välismaiseid foorumeid ning muidugi Tripadvisor jms.

Jagasime teadlikult reisi kaheks, esimeses osas tahtsime võimalikult palju näha Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning siis pärast mägedes olemist tuua suurem reisivarustus Euroopasse tagasi ning vahetada suur 65 liitrine seljakott väiksema 50 liitrise vastu. Kui olime selgeks saanud aja millal umbes võiksime teele asuda, siis jäime ootama miskeid soodukaid.

Leidsime 2016 a. jaanuaris siitsamast Tripi soodukatest piletid Amsterdamist Peruusse hinnaga 290€ ning ostsime need ära. Kasutasime neid pileteid üheotsa piletitena, sest tagasilennu Euroopasse plaanisime teha juba kuskilt Mehhikost mõned kuud hiljem. Ehk siis esimene konkreetne otsus ning piletiost sai tehtud ligi 9 kuud enne reisi.

Peale seda hakkasime otsima ning soetama järgnevaid pileteid. Lõpuks oktoobris reisile minnes olid meil olemas kuskil 80% lennupiletitest, ülejäänud ostsime jooksvalt veel juurde reisil olles. Öömaja vaatasime ette vaid nendele päevadele, kus seljataga oli pikem lennu või bussisõit. Samuti ka majutusele aastavahetuseks. Kuna luksust taga ei ajanud, siis majutusasutusteks valisime reisil olles enamjaolt külalistemajad või hostelid, mis kohapealt leidsime.

Reisivarustusest Kuna esimene reisiosa oli planeeritud Lõuna-Ameerikasse, siis tuli varustada ennast soojemate riiete ning ka matkavarustusega. Seljakott oli minul 65l ning neiul 50l. Lisaks olid meil mõlemal veel väiksemad 20l daypackid, kus olid sees siis dokumendid ja foto-video varustus. Samuti oli mul kaasas terve reisi vältel arvuti ning neiu võttis arvuti kaasa Aasiasse reisimisel.

Eelarve Raha kogumine algas juba mitu aastat varem. Enne reisi sai maha müüdud ka auto.

Planeerimise käigus tegime enne reisi ohtralt reasearchi ning panime paika iga sihtkohariigi umbkaudsed eelarved. Päevarahade arvestamisel on hinna sees siis kõik maapealne transport (bussid, rollerid, autorent, jalgrattad), ööbimine, söögid ning kõik muu pudipadi. Sellest planeerimisest oli abi ning nagu ikka osades riikides läks kallimalt, osades odavamalt. Toon siia pildina eelarve per riik ning palju päevarahadeks arvestasime. Hinnad on per inimene ja ligikaudselt õiged. Raha võtsime välja ATM-idest ning mingil määral oli ka kaasas sularahana dollareid ja eurosi. Meie kahjuks oli euro just eelmisel talvel nõrk, seega praegu minnes võiks eelarve isegi 5-10% soodsam olla.

Lennupiletitest

Tänu pikalt etteplaneerimisele, haarasime me erinevate lennufirmade kampaaniate käigus palju väga hea hinnaga lennupileteid, millest ainult ühe jätsime ka kasutamata seoses plaanide muutumise tõttu. Lennufirmadeks oli väga palju erinevaid lennufirmasi ning päris mitmed millest me varem kuulnudki polnud. Aasias tegime enamus lennud AirAsiaga, ning ostsime kõikidele lendudele kahepeale ka ühe äraantava pagasi. Lennuaegade puhul ei valinud kõige odavamaid lende, aga tihti juhtus, et ka normaalsetel lennuaegadel olid soodsaimad hinnad.

Statistiliselt: Kokku 49 lendu Kogumaksumus kõikide lendude peale 3700€ Kalleim lend oli üheotsalend marsruudil Cancun-Madrid Wamos Airiga veidi üle 300€. Odavaim lend oli 16€ marsruudil Kuala Lumpur-Langkawi AirAsiaga Ajaliselt kõige pikem lend oli London-Lima, üle 12h.

Peruu

Kohapeal oldud aeg 3 nädalat

Marsruut: Lima-Ica-Arrequipa-Colca Canyon-Cuzco-Machu Picchu Me kumbki ei ole hispaania keelt õppinud, ning esialgu oli see veidi hirmutav. Aga kuskil 2-3 nädala möödudes me enam sõnaraamatusse/vestmikusse ei vaadanud. Transpordivahendina kasutasime Peruus pikemate sõitude puhul võimalusel ööbusse ning linnades liiklemiseks kohalikke marsruuttaksosi . Meeldejäävaimateks kogemusteks olid Colca Canyonis matkamine ning muidugi Machu Picchu. Tuuridest võtsime Peruus Icas olles sandbuggy tuuri. Päevane eelarve oli arvestatud 50€/päev per inimene, aga tegelik tuli kuskil 35-40€.

Boliivia

Kohapeal oldud aeg 2 nädalat

Boliiviasse sisenemiseks sõitsime bussiga Cuscost Punosse ning sealt edasi Titicaca järveäärsesse Copacabana linna. Piiriületus oli kümmekond kilomeetrit enne Copacabanat. See oli ka esimene kord, kus kõrgus andis tunda. Nimelt asub linn ligi 4km kõrgusel ning teades, et Boliivias ning ka hiljem Tšiilis tuleb kõrgustega tegemist, otsustasime jääda neljaks päevaks paikseks ja aklimatiseeruda.

Edasi liikusime La Pazi ,kus viibisime samuti 3-4 päeva ning võtsime ette ka “Death Road'i” jalgrattasõidu. La Pazi linnas liiklemiseks on nad välja arendanud hetkel mitu liini köisraudteed ning tulevikus peaks saama isegi lennujaama köisraudteega. Liiklus selles mägises linnas on pehmelt öeldes kaootiline. La Pazist edasi tegime siselennu La Paz-Sucre ning paar päeva ette ostes oli piletihinnaks kuskil 50€.

Boliivia pealinnas Sucres olime mõned päevad ja siis liikusime edasi ööbussiga Uyunisse. Uyuni linnas pole otseselt teha midagi, see on puhtalt mõeldud soolaväljade tuuri algus- või lõpp-punktiks. Ehkki me hispaania keelt ei mõistnud, valisime endale hispaaniakeelse 3 päeva/ 2 ööd tuuri. Salar de Uyuni soolaväljad on kindlasti Boliivia must-do! Tuuri lõpus viidi meid Boliivia ning Tšiili piirile kust liikusime San Pedro de Atacama nimelisse linna.

Planeeritud budget Boliivias oli 30€ aga tegelik oli kuskil 35€.

Dakari rallist oli Uyuni soolaväljadele maha jäätud ka Eesti trikoloor

Tšiili

Kohapeal olime kuu aega.

Torres del Paine rahvuspark

Marsruut: Rentisime Calamast auto ning sõitsime sellega mööda Atacama kõrbe ringi. Edasi lendasime Santiagosse kust sõitsime samal päeval bussiga edasi Valparaisosse. Valparaisos veetsime kuskil 4-5 päeva ning siis liikusime tagasi Santiagosse kust toimus lend Punta Arenasesse. Punta Arenasest liikusime edasi Puerto Natalesesse, mis on siis kõikide Torres del Paine rahvuspargi külastajate alguspunktiks. Organiseerisime kõik kohapeal olles ise, kaasa arvatud matkavarustuse rendi ning erinevad ööbimised Torres del Paine rahvuspargis. Matkasime kokku nädal aega ning võin julgelt öelda, et matkahuvilistele(nagu ka mina ) on tegemist ühe Lõuna-Ameerika highlightiga. Sealne puutumata loodus ning metsik ilm lihtsalt tekitab emotsioone, mis püsivad siiamaani eredalt meeles.

Peale matka liikusime tagasi Punta Arenasesse kust tegime veel väljasõidu Isla Magdalena saarele. Tegemist on kuskil 5-6h tripiga ning saarel näeb tohutult palju pisikesi pingviine. Peale seda olime veel mõned päevad Santiagos kust toimus edasilend Limasse.

Tšiili siselendude jaoks kasutasime lennufirmat Sky Airline ning saime varakult ette broneerides piletid kätte 20-50€ eest. Eelarveks planeerisime 50€/päev aga see poleks kahekesi olles võimalik olnud. Õnneks reisisime Tšiilis enamus ajast koos venna ja tema naisega, seega saime kulutusi jagada ning reaalsem eelarve jäi meil kuskil 55€ /päev juurde. Hinnad toidupoodides ja üleüldse on sarnased Eesti omadele.

Guatemaala

Kohapeal oldud aeg 2 nädalat.

Vaade de Fuego vulkaanile

Planeerimisel oli tükk tegemist soodsalt Tšiilist Guatemaalasse saamiseks. Lõpuks oli soodsaim variant lennata Sky Airlinega Limasse, Limast saime Interjeti avamishinnad Mexico Citysse ning sealt lendasime Volarisega kõigepealt Guadalajarasse, kust toimus lend Guatemala Citysse. Kokku 2 ööpäeva lennukites ja lennujaamades ning hinnaks 350€.

Marsruudikirjeldus: Guatemala City lennujaamast võtsime kohe minivani Antiguasse. Antiguas olime kuskil 4-5 päeva. Esimene päev oli tänu pikkadele lennupäevadele zombie-päev kus lihtsalt vegeteerisime. Järgnevatel päevadel kolasime linnas ringi ning ronisime ka Acatenango vulkaani tippu. Seda matka soovitan kindlasti kõigile, kes Antiguasse lähevad. Matk iseenesest pole füüsiliselt kõige raskem ning on ühe ööbimisega. Ööbimine toimub vulkaani lõunaküljel kust avaneb eepiline vaade kõrvalolevale aktiivsele de Fuego vulkaanile. Terve õhtu ning öö purskas de Fuego vulkaanist välja hõõguvat laavat.

Edasi liikusime Antiguast kohaliku bussiga Atitlani järve äärde. Tegemist oli jõuluaegse nädalaga ning otsustasime lõpuks peale kõiki matku ning lennu/bussireise aja veidi maha võtta ning jäime San Pedro La Laguna nimelisse asumisse kuskil nädalaks ajaks paikseks. Järve kaldalt avaneb vaade mitmele vulkaanile ning järves saab ka ujuda. Samuti on enamus järveäärsete linnade vahel olemas odav paaditransport.

Edasi liikusime bussiga Guatemala Citysse kust võtsime järgmise bussi Peten Itza järve äärsesse linna Floresesse. Guatemaala põhjaosa on kaetud džungliga ning seal on tunduvalt palavam ning niiskem. Meie plaan nägi ette seal mõne maiade varemete külastamist ning siis edasiliikumist Belizesse aastavahetust veetma. Tikalit me ei külastanud, aga käisime Yaxha nimelistes varemetes, mis olid küll mastaabilt väiksemad kui Tikal aga siiski üpriski massiivsed.

Belize

Kohapeal oldud aeg 5 päeva.

Belize polnud meil üldse plaanis, aga kuna see jäi Guatemaala ning Mehhiko vahele ning niiehknaa oleksime pidanud sealt läbi sõitma, siis otsustasime aastavahetuse just seal veeta. Valisime saareks Caye Caulkeri kuhu sai Belize Cityst kiirpaadiga. Iseenesest tore ja kirju kariibimere palmisaar, mida ümbritseb helesinine vesi. Randa kui sellist saarel väga nagu polnud ning aastavahetuseks oli saare hõivanud ameeriklaste massid. Eelarveks oli meil planeeritud 40€/päev mis pidas paika koos transpordiga.

Mehhiko

Kohapeal oldud aeg 2 nädalat.

Tulumi rand

Olime Mehhikos high-seasonil ja kartsime, et hinnad on väga krõbedad, kuna tegemist on ka ameeriklaste seas populaarse turismipiirkonnaga. Õnneks aga oli peeso kõvasti nõrgenenud seoses Trumpi valituks saamisega. Belizest liikusime Bacalari nimelisse linna, kus viibisime 3-4 päeva. Rentisime kahepeale öömajaks ühe 10 ruutmeetrise campervani, mis paiknes otse ilusa laguuni ääres.

Sealt edasi liikusime Tulumisse, kus veetsime samuti mõned päevad. Tulumis oli juba märgata suuremat turistide hulka. Transpordivahendina soovitan Tulumis kohapeal ringiliikumiseks jalgratast. Tulumist jäi meelde nende ilusad valge liivaga rannad. Tulumist liikusime edasi läbi Playa del Carmeni Cozumeli saarele. Cozumeli saarele tegime koos ühe kruiisilaeval töötava eestlasega koos tiiru peale. Randa jagub aga pigem on see saar tuntud oma sukeldumiskohtade poolest. Kuna oli aga high-season siis tundusid sukeldumishinnad ebamõistlikult kallid ning seda me ette ei võtnud.

Sealt edasi liikusime Holboxi saarele, kus veetsime kõige rohkem aega Mehhikos olles. Tegemist on väikse saarega Cancunist loodes. Seal oli vähem turiste ning saar oli igati mõnus koht lihtsalt jalgrattaga ringi sõitmiseks ning puhkamiseks. Saarel on olemas ilusad valge liiva ning helesinise merega rannad. Kuna tegelen lohesurfiga ning seal avanes võimalus ka proovida, siis ühe päeva veetsin ka surfates. Lend tagasi Euroopasse toimus Cancunist ning see andis meile võimaluse ka seal ühe päeva ringi hulkumiseks. Emotsioone see linn ühe päeva jooksul ei tekitanud. Üldiselt on Mehhiko üks väga tore riik ning soovitaks just neile, kes otsivad rannapuhkust. Planeeritud eelarve oli 30€/päev aga saime hakkama kuskil 20-25€/päev.

Laos

Kohapeal oldud aeg 2 nädalat

4000 islands

Esimene riik Aasia reisi jaoks oli meil välja valitud Laos. Lennu Euroopast tegime Bangkokki, kus vahetasime lennujaama ja lendasime AirAsiaga Luang Prabangi. Olin varem Laoses juba käinud ning teadsin üsna ette, mis meid ees ootab ning kuidas selle riigi külastust võiks planeerida. Kava oli Luang Prabang, Vientiane ning viimane nädal 4000 Islandil.

Tegemist oli high-seasoniga sest meie kohapeal oleku aeg langes kokku Hiina uusaastaga ning paljud hiinlased olid autodega Laosesse tulnud. Ööbimiste hinnad olid samuti laes. Luang Prabangis olles kasutasime lähipiirkonna vaatamisväärsuste avastamiseks rollerit.

Pealinn Vientianes polnud ma varem käinud ja just seetõttu sai ka sinna paar päeva planeeritud. Tagantjärele oli see viga ning meie seal midagi põnevat ei leidnud. 4000 Islandil olles viibisime nädala Don Deti saarel. Ega nendel saartel olles midagi väga teha ei ole, aga vahelduseks linnakärast eemalesaamine, lihtsalt kulgemine ning aja maha võtmine enne eesolevaid pikemaid lende tundus õige asi. Edasine plaan nägi ette lendu Ubon Ratchatanist läbi Bangkoki Kuala Lumpurisse. Kuala Lumpuris olime 2 päeva enne lendu Cooki saartele.

Cooki saared

Kohapeal oldud aeg 1.5 nädalat, koos lendudega ning ühe päevaga Uus Meremaal ligi 2 nädalat.

Aitutaki

Olime seal veebruari keskpaigas, mis on “vihmahooaeg”. Sinna saamiseks ootasin pikalt Jetstari soodukaid Aucklandist Rarotongasse ning kui lõpuks see tuli, saime edasi-tagasi lennupiletid koos pagasiga kätte 180€ eest. Siis ootasime AirAsia soodukat Uus-Meremaale ning saimegi plaani kokku. Lend Cooki saartele toimus marsruudil Kuala Lumpur-Gold Coast-Auckland-Rarotonga.

Huvitav kogemus oli ka “ajas rändamine” kuna Cooki saartel on aeg peaegu, et päeva võrra maas võrreldes Uus-Meremaaga. Ööbimine Cooki saartel on üsnagi kirves, olime ette broneerinud ühe odavama ööbimiskoha. Lisaks olime planeerinud reisi Rarotongalt Aitutaki saarele. Lennupiletid Aitutakile olid ulmeliselt kallid sellise lühikese otsa eest, aga Aitutaki saar on iseenesest tunduvalt ilusam ning rahulikum kui Rarotonga.

Rarotonga saarel saab kasutada transpordivahendina ümber saare liikuvaid busse või siis rendiautot. Me saime ööbimist broneerides pakkumisega kaasa tasuta autorendi. Autoga teeb saarele tiiru peale kuskil 45 minutiga. Rarotonga saarel me väljas söömas ei käinud, sest saarel on olemas mitmed suuremad poed kust saab toidumaterjali mõistliku hinna eest soetada.

Tahtsime ka üle saare matkata (matkarada läbi mägede olemas) aga planeeritud ajal sadas vihma ning pidime selle ära jätma. Vihma sadas episoodiliselt, aga õhuniiskus oli nii tugev, et koguaeg oli tunne nagu oleks saunas. Aitutaki saarel veetsime kokku 3 ööd ning rentisime seal olles rolleri millega tegime saarele tiiru peale. Kui on plaanis minna Cooki saartele, siis soovitus on kindlasti olla pikemalt just Aitutaki saarel. Enne tagasilendu Aucklandi ööbisime Rarotonga Backpackersis, mis oli väga mõistliku hinnaga majutusasutus.

Kohalik rahvas on Cooki saarel sügavalt usklik ning seda on märgata ka kirikute rohkuse järgi. Samas on nad ka väga sõbralikud ning abivalmid. Stressiga seal saartel probleeme ei ole. Internetiga oli saartel kehvasti, wifi on ööbimisasutustes enamjaolt tasuline ning SIM kaarti mina ei raatsinud teha, seega oli väike detox netis olemisest. Tagasiminek Kuala Lumpurisse algas öösel Rarotongalt ning kuna lend jõudis varahommikul Aucklandi ning AirAsia väljus alles hilisõhtul Gold Coasti suunas, siis oli meil võimalus terve päev ka Aucklandis veeta. Eelarveks planeerisime 70€/päev aga reaalne eelarve tuli kuskil 75€/päev.

Langkawi

Meie järgmine sihtkoht oli Mauritius ning lendude vahepeal oli täpselt aega nädala aja veetmiseks kuskil Malaisias. Valisime Langkawi saare seetõttu, et lennupiletid Kuala Lumpurist sinna olid soodsad ning ka korraliku ööbimise leidsime 8€/öö kahepeale. Läksime saarele eelarvamustevabalt ning teadsime, et tegemist on tax free piirkonnaga.

Langkawi on odav, eriti meeldiv oli üle pika aja külma õlut mekkida, sest Cooki saartel oli õlle hind nii karm, et lubasin endale vist terve seal veedetud aja jooksul kuskil 2 õllet. Iseenesest Langkawi mingit emotsiooni ei tekitanud. Rannad on pigem keskpärased ning turiste oli palju. Hinnad on odavad, seega toidugurmaanidele ning õllesõpradele see paik iseenesest võiks meeldida. Ringi liikudes kuulsin ka tihti eestikeelset juttu.

Mauritius

Veetsime prantsuskeelsel Mauritiusel kokku ligi 3 nädalat märtsis .

Piletid broneerisin varakult, siis kui AirAsia selle marsruudi välja kuulutas ning saime edasi-tagasi piletid Kuala Lumpurist Mauritiusele koos pagasiga kätte 275€ eest. Alguses plaanisime minna ka Reunioni saarele, aga kuna mingeid lennupiletite soodukaid Mauritiuselt Reunionile ei tekkinud, siis jätsime plaani katki. Mauritiusel olemise aega planeerisime nii, et oleme pool ajast saare põhjaosas ning pool ajast saare edelaosas. Enne tagasilendu otsisime öömaja lennujaama lähedale.

Transpordivahendina kasutasime kohalikke busse. Kohalikud bussid on odavad aga nendega sõitmine võtab kõvasti aega. Ka lennujaamast saab bussiga pealinna Port Louisisse. Paariks päevaks sai ka rendiauto võetud, et külastada saare keskosa ning Ile aux Cherfsi.

Esimese poole Mauritiusel olles ööbisime Grand Baie kandis ning külastasime sealkandis olevaid randasi ning külasi. Tõsiselt ilus rand asus Troux aux Biches'is. Grand Baie kandis oli märgata väga palju peredega puhkajaid. Teise poole veetsime Le Morne lähedal La Gaulette's. Kahjuks on saarel näiteks jalgrattaga või jala liikumine väga raskendatud, sest teed on kitsad ning autod ning bussid kihutavad, seetõttu on soovitatav hankida pigem rendiauto. Bussigraafikuid kui selliseid ei eksisteeri või kui isegi peaksid eksisteerima, siis aegadest need kinni ei pea. Le Morne randa näiteks bussiga ei saanud ning meie kasutasime pöidlaküüti. Kuna kohalik rahvas ning turistid kes auto rentisid olid sõbralikud, siis hääletamisel ootamisega probleeme ei tekkinud.

Le Morne küla kõrval asub üks 500m kõrgusega mägi, mille otsast avaneb väga hea vaade riifile ning randadele, kindlasti soovitan see pooleteisetunnine matk tippu ette võtta! Le Morne rannad on samuti superilusad oma valge liiva ning helesinise veega. Veel üks koht kuhu tasub kindlasti saarel minna on Ile aux Cherfs. Sinna saamiseks tuleb võtta paat ja enamasti tehakse sinna just päevatrippe. Saarel asub ka golfiväljak, mis pidi olema “üks maailma ilusamatest”. Kuna Mauritiusel on suuremates linnades olemas mitmed shopingukeskused ning supermarketid, siis meie kuskil restoranides söömas ei käinud vaid kokkasime ise. Toiduhinnad on võrreldavad Eesti hindadega, väljas söömisel ehk isegi veidi kallimad. Olime planeerinud budgetiks 45€/päev ning see pidas üsna paika.

Myanmar

Kokku olime Myanmaris 2.5 nädalat.

Järgmine sihtkoht oli Myanmar, ning selle reisiga liitusid ka sõbrad. Kokku oli meid üheksane punt. Lend oli Bangkokist Mandalaysse ning tagasilennu võtsime Yangonist Bangkokki. Ööbimised Myanmaris on kogemuse põhjal soodsamad kui need internetist ette osta. Meie marsruut oli Myanmaris: Mandalay-Bagan-Kalaw-Lake Inle-Thandwe-Yangon.

Transpordiks kasutasime enamasti minivane, mille organiseerisime kohapealt. Mandalayst Baganisse sõitsime paadiga ning Inle järve äärest Thandwesse lendasime lennukiga. Baganis rentisime elektrirollerid ning sõitsime pagodade vahel ringi. Eredaimalt jäi meelde Bagan oma templitega, Kalaw - mis asub kõrgemal ja on seetõttu veidi jahedama kliimaga ning kahepäevane matk Kalawist Inle järve äärde. Kahjuks oli aprillis Myanmaris väga kuiv ning rohelisus puudus.

Siselennu Inle järve äärest (Heho) Thandwesse ostsime kohapealt. Netist ostes oleks see tunduvalt kallim olnud. Thandwe oli valitud rannapuhkuse veetmiseks. Ööbimine on Thandwes võrreldes muu Myanmariga tunduvalt kallim. Uute majutusasutuste ehitused käivad seega tulevikus võivad hinnad ehk alla minna. Eelarveks planeerisime 35€/päev, aga kuna väga ei jälginud siis saab tagantjärele öelda et läks veidi kallimaks.

Põhja-Tai

Põhja-Tais olime kuskil poolteist nädalat. Seal olime ka koos sõpradega ning valisime Chiang Mai ning Pa,i kuna sel hetkel toimus seal Songkrani festival. Olles ise suur Põhja-Tai ning Pai fänn otsustasime veeta Songkrani just Pais. Chiang Mais olles külastasime nädalavahetusel nende kuulsaid ja ülerahvastatud nightmarketeid ning osad käisid ka kokkamist õppimas. Edasi liikusime Chiang Maist Paisse. Transpordivahenditeks valisid osad rendiauto ning mina ja veel kolm kaaslast sõitsime Paisse rolleritega. Kuna Tais on rolleritega sõitmisel tarvis rahvusvahelist A kategooria luba, siis said neljast sõitjast kolm ka endale kohe Chiang Maist välja sõites politsei käest trahvid. Songkran on Tai uusaasta festiva ning pidustuste raames kastetakse ennast veega üle, et kõik eelmise aasta “halvad asjad” maha pesta. Vähemalt sellise jutu rääkis meile kohalik. Tegelikkuses tähendab see suurematsorti veesõda, mis kestab mitu päeva jutti. Ostsime Paist endale ka suuremad veepüstolid ning pidasime kohalike ning turistidega maha päris palju “lahinguid”. Kuivaks jäämine oli välistatud ning kohalikud kasutasid veepüstolite asemel veevoolikuid ning ämbreid. Ettevaatlik tasub olla Songkrani ajal rolleriga sõites, nägime mitmeid rolleriõnnetuste ohvreid kes olid kas märjal teel libisenud või selle veesõja keskel lihtsalt juhitavuse kaotanud. 99% rolleriõnnetuste ohvritest olid just turistid, kes ei osanud olukorda hästi hinnata. Iseenesest oli tegemist toreda festivaliga ning meiega grupis olnud kaks last jäid samuti selle suure veesõjaga rahule. Peale Pais oldud aega liikusime tagasi Chiang Maisse kust toimus lend Bangkokki ja sealt edasi juba Balile. Sõbrad liikusid tagasi Eestisse.

Indoneesia

Kokku olime Indoneesias täpselt kuu aega aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani.

Belitungi saare lähedal

Olles Indoneesias ja ka Balil mitmeid kordi varasemalt käinud, polnud see minu mõte Balile minna. Aga kuna neiul tulid sõbrad samuti puhkust Balile veetma, siis planeerisime esimesed 2.5 nädalat Balile ja Gili saartele. Kõige odavam transpordivahend Balil lisaks rollerile on transpordiäpp Grab. Gili Trawanganile minnes avastasin meeldiva üllatusena, et kohalikud võimud olid teinud maatasa kõik rannaäärsed hooned, ning see tähendab seda, et nüüd on ümber Trawangani kõndides koguaeg vaade merele olemas. Kohalik võim plaanib rohkem pushida rannaosa ning ehitada vist isegi jalgratastele eraldi tee, sest praegune tee eriti saare idaosas on rattaga ringiliikumiseks väga kitsas. Edasine reisikava Indoneesias jooksis paika reisi vältel ning tekkis plaan külastada esmakordselt Sumatra saart. Natuke ringi guugeldades leidsin Sumatra saare kõrvalt pisikese Belitungi saare ning leidsime ka sinna hea hinnaga lennupiletid. Belitungi saarel olime kuskil 4-5 päeva ning ööbisime saare põhjaosas. Valget turisti seal saarel ei kohanud, kõik kes seal puhkasid olid kohalikud indoneeslased või hiinlased. Saare peal ringi sõitmiseks rentisime rolleri ning tegime ka paaditripi Lenguasi saarele, kus asus hollandlaste poolt ehitatud majakas. Saare põhjaosa meenutas Seišelle (ehkki pole seal käinud) kuna merest upitasid välja samasugused graniitkivid nagu Seišellide piltidel. Edasi lendasime Palembangi, kust võtsime lennu Medani. Medani lennujaamast liikusime edasi minibussiga Samosiri saare poole. Toba järve keskel asuv Samosiri saar oli ka meie viimane sihtkoht Indoneesias, kus veetsime 5-6 ööd. Kuna see järv ja saar asuvad kunagise vulkaani otsas, siis on see ligi kilomeetri kõrgusel ning kliima on tunduvalt mõnusam (loe: jahedam). Kohapeal olles sai renditud roller ning saarele tiir peale tehtud. Kohalikud elanikud on kristlased ning väga sõbralikud. Hinnad on indoneesiapäraselt odavad ning see on täpselt paras koht, kus aeg maha võtta ja niisama nautida vastaskaldal asuvaid mägesi ning järvevaadet. Saart kaunistavad sarnased hooned nagu leiab ka Sulawesil asuvast Torajast. Eelarve oli Indoneesias planeeritud 30€/päev ning jäi üsna piiridesse, võibolla isegi vähem sest peale snorgeldamistripi Gilidel ning paaditripi Belitungil me mingeid tuure ei teinud. Edasi jätkus reis Taivani suunas. Samosirist sõitsime tagasi Medani, veetsime seal ühe öö viietärnihotellis (ainus kord reisil). Viietärnihotelliks võis seda ehk nimetada 10 aastat tagasi, hetkel oli see juba väsinud välimusega pigem 2-3 tärnikas. Medanist lendasime Kuala Lumpurisse ja siis edasi Taipei suunas. Kõik need lennud tegime AirAsiaga.

Taivan

Kokku sai Taivanis oldud poolteist nädalat ning plaani pani kokku vend, kes elab Taivanis.

Tegime selle lühikese aja jooksul autoga tervele saarele tiiru peale. Olles varem käinud Hiinas, siis saan öelda, et kohalikud taivanlased on viisakas versioon hiinlastest. Reeglid kehtivad, trügimist ei ole ning prügi maha ei visata. Nad ise on väga uhked ütlemaks, et nad on demokraatlik Hiina erinevalt mainland Hiinast siis. Taivani saarel on igas linnas oma ööturg, ning just nendes tasub kindlasti õhtuti söömas käia. Samuti on Taivan paradiisiks matkajatele, kõrgeimad tipud on ligi 4km kõrgused. Meie tegime ainult päevamatku ja meeldejäävaimaks on Taroko rahvuspargis tehtud matk, kus sai sõna otseses mõttes mitmesaja meetrise kuristiku serval matkatud. Sattusime Taivani veidi halval ajal sest ilm oli pilvine ning tihti sadas. Kohalikud kutsuvad seda ploomivihma ajaks. Taivanist edasi oli tagasilend Euroopasse marsruudil Taipei-Kuala Lumpur-Bangkok-Bahrain-Frankfurt ning päev oli ka Bangkokis aega suveniiride ostmiseks.

Mõtlesin, et peale nii pikka reisi on reisipisik mõneks ajaks kontrolli alla saadud, aga nähes siin Tripis neid soodsaid pileteid tekib tihti soov jälle igalepoole minna. Aga esmalt tahaks järgmisel suvel esimest korda Hiiumaal ära käia!

12
3

Kehakeel, alati abiks!

0
0

Kui Hiina välja arvata, siis saab enamasti hakkama, kui on mingi idee inglise, hispaania ja vene keelest. Prantsuskeelses Aafrikas on see keel ka abiks. Aga no ei tea riiki, kus keele taha midagi jäänud oleks. Lihtsalt keeleoskus avab uksed, mis muidu ei pruugi avaneda. Keeleoskusest tähtsam on, et sa oled inimene ja käitud inimesena. Inimesed mõistavad üksteist ka keeleoskuseta.

1
0

Huvitav, kas esperantot keegi paljureisinud inimestest kusagil  maailmanurgas veel kuulnud on? Minu noorusajal oli see küllatki populaarne, käisin isegi kursuse läbi, aga loodetud praktiline kasu ülemaailmse suhtlemise keelena jäi tulemata.

0
0

Esperanto keelt lihtsalt kõrvad laiali ringi kõndides kuuleb ainult selles linnas, kus parajasti toimub ülemaailmne esperantokongress, igal suvel eri maailmanurgas. Aga reisimiseks saab esperantot kasutada väga hästi - tuleb kontakteeruda valitud maa esperantistidega ja selle järgi teha reisiplaan. Mõned ööd esperantistide juures, mõned ööd hotellis ( sest vahelduseks tahaks oma kommete järgi olla), vahel reisib keegi kohalik kaasa, vahel, sõidutatakse, tutvustatakse linnu, loodust ja põnevaid kohti , vahel korraldatakse kohalike esperantistide kogunemine kauge külalise auks jne. Teadmisi kohaliku elu ja kultuuri kohta saab võrreldamatult rohkem kui Lonely Planetist.  Olen nõnda teinud unustamatud ringreisid Jaapanis, Rootsis, Indoneesias, Austraalias. 

Veel üks pluss esperanto kasuks on see, et sarnaste sõnatüvede põhjal võib pisut aimata ka, mida räägitakse itaalia või hispaania keeles.

3
0

Viktor54, huvi pärast küsin, ärge pahaks pange- mis aastakümnetesse noorusaeg jääb? Arvasin siiani, et esperanto oli Eestis trendikas 1930. aastatel. Siis korraldati kursuseid vahel isegi üksikutes metsakülades.

2
0

30-ndail mind veel polnud, eks see kusagil 60-ndate lõpul pidi olema, olin siis veel koolipoiss ja mingil ajal käis nagu moelainena kiirelt läbi. Nagu moed ikka, tulevad ja lähevad, et siis mõne aja pärast jälle korduda. Kuna asi siinmail laiemat kõlapinda ei leidnud, eks ta siis vajuski peatselt varjusurma, jäädes vaid üksikute friikide pärusmaaks. Mina nende hulka ei kuulunud, praegu ei suuda enam sõnagi meenutada.

2
0
12
3
Lennupakkumised
Reisikaaslased