Kuidas reisivad vanemad mitte keelt(tavaliselt siis inglise) valdavad inimesed?

Kas kellegil on moni hea ettepanek voi kogemusi selles osas.Elan ise Inglismaal ja mu ema sooviks mind kylastada hirmsasti.Kahjuks ei valda ta inglise keelt ja kardab, et jaab lennujaamas hatta.Inglismaa poole soites pole ju hull, sest kogu rahvas tuleb ju lennukilt maha koos aga probleem tagasiminekuga.Stanstedi lennujaamas ju veel need rongid vahepeal mis viivad teatud varavani.On kyll kainud siin 2 korda aga siis alati kellegiga koos.Koik motted ja ettepanekud on vaga teretulnud.

Kui lastel ja invaliididel (ratastoolis) on lennujaamas spetsiaalselt saatjad, miks siis mitte ka vanuritel ei peaks see olema. Küsi lennufirmast, millega lendad, järgi.

Tere, täitsa mõistan su muret..ka mina elan Ingl ja mul on sama olukord olnud ette tulnud.. üldiselt olen külastajad ise Stanstedi toimetanud ja sealt edasi siis täpsed juhised andnud..

Vaata lennujaama kodulehte, sealt võib infot saada kas ja kuidas toimida.. nt http://shrt.st/c9s

Teiseks saad alati ise kirjutada inglise keeles paar lauset a la palun juhatage mind õigesse väravasse, mida sinu ema saaks nt infotöötajatele näidata, et nad teda suunaks.

Mina inglise keelt ei valda, kuid hätta pole kunagi jäänud. Numbrid on kõikides keeltes ühesugused. Lisaks kirjasõnale, on osa infotahvleid piltkujutisena. Näiteks veduri või rongi pilt tähendab raudteejaama või pääsu rongile. Bussi pilt tähendab bussipeatust. Takso on enam-vähem kõikides keeltes takso. Kui infotahvlil on lennuk ninaga maa poole, tähendab see maanduvat lennikut. Kui lennuki sina on ülespoole, on tegu lahkuvate lendudega. Kui eelmise teabe omandamine oli liiga keeruline, võtke kaasa spikrid. Näiteks nii, et joonistate rongi pildi ja taha tähenduse - (pilt)- train-rong. Mehe või naise kujutise juurde kirjutage kemmerg. Pisike, kuid hädavajalik ruumike pole alati ttähistatud meiel harjumuspärase inimfiguuriga, mõnikord on kaabuga mehe või kübaraga naise pea. Tualette tähistatakse lisaks piltidedele sõnadega lady, woman, man, damen, herren.
Juhul kui on tegu on äärmiselt raske juhtumiga ja tegemist on seniilse vanainimese või vaimupuudega, tuleb palgata saatja marsruudile kodu-lennujaam-turvatsooni värav. Näiteks mina oma ema üksinda lennule ei laseks. Kui vaja saadan ta lennujaama ja annan ta turvavaäravate juures üle mõnele lennujaama töötajale. Õigemini paluks neil jälgida, et isuk ikka lennukile saaks. saabumise korral ootaksin teda saabuvate lendude väravas.

Emotsioneerivalt arvan, et ema on siiski üks ja ainuke. Ma küll ei tea kui sageli ta Londonis lapsel külas käib,ent kindlasti väärib ta lennujaama eskortimist.

Kui minu isiliku kogemuse kirjeldus aitab, siis panen selle siia siiski kirja. Umbes 5 aastat tagasi pidin ma üksinda lendama Kairosse läbi Praha. Inglise keelega olid tol korral lood olematud. Tallinnast minnes tutvusin juba rahulikult üldse lennujaama "seadustega". Esmalt, et kuhu pilet esitada, kuidas see pileti vormistamine kulgeb, kuidas tollist läbitakse ja õppisin leidma üles õiget kohta, kuidas lennukile pääseb. Läksin väga varakult lennujaama, et rahuliku närviga seda kõike teha, sest eks igas lennujaamas on kõik sama analoogne. Prahas siis olin ikka väga närvis, aga mul oli kaasas väga täpne juhend paberil, koguni lennujaama plaaniga. Kuna edasilendu tuleb oodata seal 5 tundi, siis rahunemiseks oli piisavalt aega. Mul oli paberil isegi kirjas mismoodi näeb välja ekraan millel näeb infot. Väga lihtne oli mul selle järgi kogu aeg jälgida ka lennujaama tablood, ja piletilt leida värava number, seejärel tabloole ilmudes veelkord üle kontrollida,et värava numbrit pole muudetud. No ja kuna mul oli aega ikka palju, siis otsisin lennujaamas üles kaks tähtast punkti, wc ja värava, kuskohast ma uuesti tolli läbin ja lennukile minemist ootama jään. Kõik toimis suurepäraselt ja ma ei kasutanud kordagi kõrvalist abi. Kairosse jõudes oli mul täpselt samuti teada kuskohast ma viisa ostan ja kuhu edasi siirdun, kõik oli joonistatud paberile. Londonisse minekul veel lihtsam, polegi vaja viisat. Aga joonistage oma emale kõik ette lennujaama kohta, kuhu ta peab minema ja kuskohast ta oma pagasi kätte saab. Uskuge mind, see toimib. Praegu ajab see asi mind lihtsalt naerma, kui arg ja saamatu võib olla inimene ja kui mõtetu on karta midagi nii lihtsat. Kui ta lennujaamas ikka väga hätta jääb, siis ooteruumis, ma eeldan ,et olete tal juba vastas, las ta helistab teile siis ning annab kasvõi telefoni mõnele lennujaama töötajale edasi, kes teda siis juba lahkelt Teie juurde juhatab. Head reisi emale ja öelge, et mina reisisin hoopis kaugemale, aga "jäin ellu" vaatamata suurele hirmule.

Saab hakkama küll. 2007.a üritasin Stokholmist Oslo kaudu rongiga Otasse sõita, see on umbes 200km Lillehammerist põhja pool.Rootsi ja norra keelt ei oska, üksinda.Ja mis kõige hullem, jalgratas 12 päeva moonaga kaasas.Rootsis on jalgratta vedu rongis keelatud.Mina muidugi trügisin rongi, isegi pileti ostsin.Muidugi, oleks võidud välja tõsta, aga ei tõstetud.Norras aitas üks kohalik automaadist sularaha eest pileti osta.Kogu selle asja mõte oli selles, et sõita Otast 3 päeva, teha Galdhopingeni tipp ja tulla siis jalgattaga Stokholmi.Kõik sai tehtud ja 65 sünnipäev sügisel kah peetud.