Oleks vaja TomTom'i navigatsiooniseadmele Kreeta kaarti, et saart veidike lähemalt autoga ringi uurida. Probleem on vaid selles, et see ei sisalda Kreeta kaarti ja ei ole õrna aimugi, kust seda osta saaks või alla laadida. Äkki keegi oskab aidata. Juhtusin lugema, et keegi oli siin abi juba saanud.
Ette tänades, juhantegi
Vaata navist järgi, mis versioon TomTomist Sul seal peal on. Kui on mingi 6.0x versioon, siis sellele pole kaarte olemas. Kreeka (sh. Kreeta) kaarti ametlikult TomTomile üldse pole müügil olnud. Internetis levib Ida-Euroopa mitteametlik kaart versiooniga 6.08, mis on vigadega ja suhteliselt ebatäpne, kuid detailsuselt parim antud regiooni kohta. See töötab TomTom 5-s ja 6.2x versioonis. See viimane on mitteametlik ja autonavides kasutamist ei leia. Saab jooksutada vaid pihuarvutis. Mingi lahendusena oleks TomTomile sisse sööta Kreeta rasterkaart, mida saaks siis kasutada asukoha määramisel sarnaselt OziExploreriga. Navigeerida sellega loomulikult ei saa. Mul pole TomTomi autonavidega kogemust, kas see seal õnnestuks. Pihuarvutis igatahes toimib. Muidu Kreekast rääkides, siis parim kaart detailsuselt on olemas Destinatori jaoks, kus Kreeka praktiliselt 100% sees. Ise Kreeka pärast Destinatorit vaid mälukaardil hoiangi. Ka iGO/MioMapi jaoks on väga hea Kreeka kaart olemas. Üldiselt soovitan soojalt vähemalt esialgu, kui Ida-Euroopa kaardid veel puudulikud, autonavi asemel muretseda miski pihuarvuti. Saab kombineerida erinevat tarkvara ja kaarte.
Aga Kreeta on ju nii tilluke saar, et seal peaks tegelikult ära majandama ka päris tavalise paberkandjal oleva kaardiga. Jagatud neljaks haldusüksuseks. http://www.oasis-hotel.gr/crete/
Märkimisväärne kaardipakk: http://www.west-crete.com/map-maps-crete-greece.htm
Mehed käige sõjaväes ja saate orienteerumises põhiteadmised. Liigeldes veel tagatipuks autoga, on asjad ikka eriti lihtsad. Natuke loogilist mõtlemist ja jõuate igale poole, kuhu vaja. Kreeta ju ikka imepisike, et selle jaoks GPS oleks vaja. Ausaltöeldes naerma ajavad sellised MEHED.
Mida krt te siis teete, kui GPS-d seal orbiidil lolliks lähevad? Sa vist ei teadnudki, et GPS-l on 21+3 satelliiti orbiidil tiirlems? Põhimõttest rääkimata? Vähemasti kolme (3) erineva satelliidi koordinaatide põhjal saab määrata asukohapunkti maakeral. Pealegi,kes te arvate,et GPS on väga täpne jne, siis teadmiseks teile: GPS on välja ehitatud eelkõige USA kaitseväele. Praegune täpsus võib eksida isegi 45 meetriga (ainult USA armee süsteemid suudavad koordinaate tõpselt välja mõõdistada). St linnades sõites paneb mõnikord pambusesse. Kuigi jah, IT arendajad on suutnud hakata vältima neid vigu.
Nii, et mehed, saagem meesteks. Ise sõitsin Eestist Iirimaale paberkaardiga. Kuni pea Poola-Saksa piirini oli selleks EESTI Regio atlas ja siis ostsin Poolas enne Saksa piiri mingi suuremõõtmelise Euroopa kaardi. Loomulikult olin ma ennem netist mingisuguse ülevaate teinud ja suuremad kohanimed kirja pannud, aga kaarti oli ikka vaja vahest vaadata. Nii,et K'reetal sõitja- uuri netiśt ennem järgi, kuhu lähed ja siis osta kas või kohalikust R-Kioskist endale see saarekaart.
Selle viimase kommentaariga tuleb meelde üks lugu: Käisin ühes keemiaettevõttes töödejuhatajaga töökinnastest rääkimas (kinnastest siis mis kaitseks erinevate kemikalide eest). Seal oli üks mees, no ca 35 aastane, kes siis kinda jutu peale naerma hakkas ja ütles, et ta on elu aeg ilma kinnasteta tööd teinud ja, et mehed kindaid ei kasuta:))) Aga oleks keegi selle mehe käsi näinud:P Need olid täiesti kemikalide poolt ära söödud, mädanesid ja olid arme täis. Loo moraal siis selles, et ei ole häbiasi kasutada mugavaid vahendeid.
Nendele "ilam GPS-ita MEESTELE" võiks öelda, et ilmselt pole nad kunagi ühtegi sellist seadet kasutanud. Isegi Tallinnas oma kodukohas on peal sellised metsarajad mille olemasolust polnud aimugi. Just sõitsin Itaalia mägiteedel ja otsisin veinimõisasid kus ilma GPSi juhenduseta oleks see ilmvõimatu olnud. Kreeta kohta niipalju, et kahtlustan kas üldse on detailset GPS kaarti olemas. Minu Garmin näitas ainult põhimaanteed ja linnasid. Seega põhiline kasu oli lennukis ajaviitmine - väga lahe vaadata mis all toimub ja kus parajasti viibid. Kaartidega see häda, et ostsin sealt kõige väiksema mõõtkavaga ehk siis kõige suurma kaardi ainult ühe Kreeta osa kohta, aga ikkagi kõiki teid peal ei ole. Ka siin paar kommentaari tagasi viidatud kaardid samasugused. sellest hoolimata soovitan osta kohapealt kaardi ja ohtralt ringi sõita. Rendifirmast antav kaart kõlbab ainult väga seiklushimulistele ja tagab enda leidmise kaardil mitteolevatest kohtadest ja teedelt.
Ise olen kõik autoreisid ilma GPS-ta teinud. IMHO korralikus mis iganes riigi 1:200 000 mõõtkavas kaardil on ka kõik vajalikud teed peal, kus autoga sõita tohid. Sinu jutust jääb mulje, et kui navit ei ole, siis itaalias veinimõisaid üles ei leia ...?! Kui kodune ettevalmistus piisav on, siis ei tohiks ükski koht leidmata jääda.
Mis Eestit puudutab - kui kõiki singletracke ei ole isegi Maa-ameti kaartidel, mis siis navist rääkida. Rääkimata autoliiklusest - kas on Eestis selliseid kohti, kuhu n.ö oma pead kasutades sõita ei saa, vaid pead pidevalt kaarti jälgima.
olen GPS-si kasutaja aga tõesti kreeta saarel saab väga hästi hakkama tavalise kaardiga. tegemist on pisikese saarega, kus on ainult üks peatee. kohaviidad on kõik olemas ja ei tohiks tekkida ingeid probleeme peale selle, et sõidad ise mingist teeotsast mööda.
Kui Kreetal rendid auto, siis antakse sulle kaart ka kohe kaasa, et tead, kuhu sõita.Jah, see Kreeta on tõesti nii väike, et ei ole mingit ohtu ära eksida.Enne vaata kaardi pealt järele, kuhu soovid minna ja siis oled kindlasti seal, kuhu soovisid, enne veel, kui loodad, sest saar on tõesti väike.
Olen Tallinnast Athenani autoga vuristanud,vahepeal siis igasugused huvitavad Ida Euroopa maad,kus mõned teed hobuvankritele mõeldud ja mõned teed pole ülde mõeldud. Igaljuhul kui ära eskisime siis alles üritasime kaardi kusagilt osta...ja eksides näeb tavaliselt just riigi selliseid osi kus turist ei käi ja Tõeline Elu käib. Kreeka kohta nii palju et mägede vahel linn Karpenisi ja sealt soov minna Kalambakani,mööda otseteid,kus Meteora läheduses(koht mida tasub suht isegi vaadata) Teejuhiks kreekakeelsed ja kreeka tähtedega kohaviidad ja poest ostetud kreekakeelne kaart ja istumise all õhukese kummiga valuvelgedel kurvasilmne mercedes läksime siis teele, teadmata eesootavatest seiklustest. Igaljuhul kaardil olid punasega märgitult kiirteed ja põhi maanteed, kollasega sellised asulavahelised kõvakattega teed ja siis valgega märgitud kruusateed (nu nagu nad tavaliselt on) kaardi järgi oli täiesti talutav tee meie jaoks olemas, kuid pärast sadat kilomeetrit läks asi väga mägiseks ja asfalttee muutus kruusaks. Mägiteed on kitsad ja kivised, aegajalt tuli ülevalt alla veerenud suuremaid kive eest ära veeretada, ja kuristikku vihmavetest uhutud teed ületada pool ratast üle tee ääre, all paarsada meetrit vaba langemist + mägiojad ja pisi jõekesed, millest betoon purre pole mitte üle tehtud vaid vette valatud.Tee peale jäi ka paar küla, aga kohalikud nu räägivad kohalikku keelt ja kaarte näeb enamus esimest korda elus,pole ilmselt tihti rännatud välja sealt mägedevahelt külast. Ja õhtupoolikul olime jõudnud ilmselt päris kõrgele, õhk oli hõre ja kasvas vaid madal taimestik, ei ühtegi puud ja ei ühtegi inimest, nii kaugele kui näed on mäed. Peaaegu tühi kütusepaak, loojunud päike, närviline seltskond ja ligi kaheksa tundi "otseteid" nägime esimest objekti mille järgi edasi orienteeruda - suur järv ja kaugelt paistvad asulatuled. Tavernasse jõudnud saime söögid tellitud ja peremees isegi mõistis paar sõna inglise keelt - küsisime asulat kus me oleme, et edasi siis uuesti tee paikka panna. Öeldi nimi ja kaardilt vaatan et asulast vasakule jäeb järv, meie tulemise poolt vaadatuna aga hetkel ise oleme nii et järv jääb paremat kätt,peremehe käest siis uuesti küsin et mis teema on...tema ja ta sõpruskond uuris ikka tükk aega kaarti ja slgus et linnad nime ja asukoha poolest vahetusse läinud, osasid teid ei ole märgitud ja osad märgitud teed ei eksisteerigi - pika jutuga tahtsin jõuda sinnani,et kreekas käivad asjad teistmoodi (kreeka keeles naistel on munji ja meestel on butso - see ütleb juba kõik) ja ametlikku kaarti ei tasa alati ka jäägitult usaldada,gprs seadmed ka uus teema ja vigu sees, veidi olen kasutanud...usaldada tuleb vaistu ja reisile minnes alati valmis olla seiklusteks, nende pärast me ju tegelikult teele asumegi. Alati ei ole vaja gprs´i et jõuda kohale, et selle asemel et kuulata häälkäsklusi ja vaadata 10 x 15 ekraani vaadake elu nende kõrvalteede ääres, ja kui väss tuleb peale ja tõesti tahad hotelli sööma ja pesema lülita nuppu. Veidi mööda teemast aga samas teemasse, vaadake ringi maailmas, seigelge ja siis tunned et elad.
Olen Tallinnast Athenani autoga vuristanud,vahepeal siis igasugused huvitavad Ida Euroopa maad,kus mõned teed hobuvankritele mõeldud ja mõned teed pole ülde mõeldud. Igaljuhul kui ära eskisime siis alles üritasime kaardi kusagilt osta...ja eksides näeb tavaliselt just riigi selliseid osi kus turist ei käi ja Tõeline Elu käib. Kreeka kohta nii palju et mägede vahel linn Karpenisi ja sealt soov minna Kalambakani,mööda otseteid,kus Meteora läheduses(koht mida tasub suht isegi vaadata) Teejuhiks kreekakeelsed ja kreeka tähtedega kohaviidad ja poest ostetud kreekakeelne kaart ja istumise all õhukese rehviga valuvelgedel kurvasilmne mercedes läksime siis teele, teadmata eesootavatest seiklustest. Igaljuhul kaardil olid punasega märgitult kiirteed ja põhi maanteed, kollasega sellised asulavahelised kõvakattega teed ja siis valgega märgitud kruusateed (nu nagu nad tavaliselt on) kaardi järgi oli täiesti talutav tee meie jaoks olemas, kuid pärast sadat kilomeetrit läks asi väga mägiseks ja asfalttee muutus kruusaks. Mägiteed on kitsad ja kivised, aegajalt tuli ülevalt alla veerenud suuremaid kive eest ära veeretada, ja kuristikku vihmavetest uhutud teed ületada pool ratast üle tee ääre, all paarsada meetrit vaba langemist + mägiojad ja pisi jõekesed, millest betoon purre pole mitte üle tehtud vaid vette valatud.Tee peale jäi ka paar küla, aga kohalikud nu räägivad kohalikku keelt ja kaarte näeb enamus esimest korda elus,pole ilmselt tihti rännatud välja sealt mägedevahelt külast. Ja õhtupoolikul olime jõudnud ilmselt päris kõrgele, õhk oli hõre ja kasvas vaid madal taimestik, ei ühtegi puud ja ei ühtegi inimest, nii kaugele kui näed on mäed. Peaaegu tühi kütusepaak, loojunud päike, närviline seltskond ja ligi kaheksa tundi "otseteid" nägime esimest objekti mille järgi edasi orienteeruda - suur järv ja kaugelt paistvad asulatuled. Tavernasse jõudnud saime söögid tellitud ja peremees isegi mõistis paar sõna inglise keelt - küsisime asulat kus me oleme, et edasi siis uuesti tee paikka panna. Öeldi nimi ja kaardilt vaatan et asulast vasakule jäeb järv, meie tulemise poolt vaadatuna aga hetkel ise oleme nii et järv jääb paremat kätt,peremehe käest siis uuesti küsin et mis teema on...tema ja ta sõpruskond uuris ikka tükk aega kaarti ja slgus et linnad nime ja asukoha poolest vahetusse läinud, osasid teid ei ole märgitud ja osad märgitud teed ei eksisteerigi - pika jutuga tahtsin jõuda sinnani,et kreekas käivad asjad teistmoodi (kreeka keeles naistel on munji ja meestel on butso - see ütleb juba kõik) ja ametlikku kaarti ei tasa alati ka jäägitult usaldada,gprs seadmed ka uus teema ja vigu sees, veidi olen kasutanud...usaldada tuleb vaistu ja reisile minnes alati valmis olla seiklusteks, nende pärast me ju tegelikult teele asumegi. Alati ei ole vaja gprs´i et jõuda kohale, et selle asemel et kuulata häälkäsklusi ja vaadata 10 x 15 ekraani vaadake elu nende kõrvalteede ääres, ja kui väss tuleb peale ja tõesti tahad hotelli sööma ja pesema lülita nuppu. Veidi mööda teemast aga samas teemasse, vaadake ringi maailmas, seigelge ja siis tunned et elad.