Olles seal käinud üsna tihti (küll äriasjus), siis pealinna Seouli kohta on kogemus järgmine:sularaha on väheses koguses vajalik -- väiksemad putkad ei pruugi meie kaarte tunnistada ja mõni väikekaupleja ei taha võib-olla üldse midagi muud peale sularaha.Samas ka sularaha automaadist välja võtmine ei pruugi päris igal pool õnnestuda -- sest osad automaadid samuti ei tunnista Euroopa kaarte. Aga kui üks automaat ei võta, siis teine-kolmas-neljas ikka võtab. Seega ei maksa peale esmast ebaõnnestunud katset nina norgu lasta.Iga ATM-ist raha välja võtmine on aga seotud ka teenustasuga mis võib olla üsna kopsakas.Soovitav on ka alla laadida mõni rakendus, mis pildi pealt Korea kirja ingliskeelseks tõlkida oskab. Ka need samad ATM-id võivad x hetkel ainult koreakeelseks muutuda.Incheoni lennujaamalt on mõistlik soetada endale kohalik SIM-kaart, sest Eesti operaatorite roamingut kasutada on lauslollus.NB! SIM kaart ei saa ilma krediitkaardita vähemalt lennujaamast mitte ühelgi tingimusel.Üldiselt on tegemist üsna korras ja puhta maaga.

Viimatine kogemus eelmise aasta juulikuust. Pangakaartidest saime kasutada ainult verivärsket LHV kaarti, millel viipemakse võimalus (kontrolli ka limiiti!). Vanemate Swedi ja SEBi kaartidega polnud midagi teha, sest ei hotellis ega kauplustes nemad ei kasuta enam selliseid makseterminale, kuhu pistad kaardi sisse ja sisestad oma PIN koodi. Vaadati väga imelikult, kui seletasime, et tahaks koodi sisestada :-) Viipekaga kaardiga makstes annad mingile ekraanile näpuga oma allkirja ja korras. Väiksemates kohtades maksime ikka sularahaga, kuigi nulle on rahatähtedel palju. Aga korealased on väga ausad inimesed, kui vahel läks arvestamine sassi, juhiti sellele viisakalt tähelepanu ja anti liigne raha tagasi :-) Ise nad muidugi piiksutavad makstes oma kaarte nii, et ei võta rahakotti kotist väljagi.Seoulist kaugemal pole käinud, aga Lõuna-Koreasse tagasi läheks iga kell. Inimesed, kliima, toit, kõik meeldib seal väga. Turistide osas on nad väga abivalmid. Jääd tänaval seisma ja vaatad ringi, kohe tullakse ligi ja üritatakse abi pakkuda, kuigi inglise keelt nad väga ei räägi. Linnas liikusime taksoga, enne olin sihtkoha aadressist teinud telefoniga pilti ja näitasin seda taksojuhile või siis kasutasin turistidele mõeldud tasuta telefoninumbrit, kuhu räägid inglise keeles oma jutu ära ja siis tõlgitakse see taksojuhile korea keelde. Seoulis olles soovitaks ära käia ka piiritsoonis (DMZ, meie võtsime päevase tripi sinna Viatori kaudu). Pealinnas tasub külastada teletorni, sõjamuuseumit, kui lapsed kaasas, siis ka Lotte World teemaparki, samuti erinevaid paleesid, Heritage Villaget, kosmosemuuseum oli ka lahe. Loodan, et tuleb tore reis!

Mulle jäi see maksekaartide asi väga segaseks. Et kuidas ikka nii on, et viipad ja annad allkirja on innovaatilisem, kui paned terminali ja sisestad PIN koodi. Või on Lõuna-Korea firmad valmis kogu kahjumi, mis tekib varastatud ja ebaturvalise kaardi kasutamisest, sisse võtma?Aga vältige igal juhul Souli Lotte Worldi. Maksate räigelt kalli sissepääsu tasu, iga atraktsioon on täiendava tasu eest, loomulikult siis kui jaksate seista vähemalt tunni järjekorras enne iga atraktsiooni. Kulunud ja väsinud on kogu see Lotte World ka. Vähemalt 2 aastat tagasi oli.

DMZ tuure vist praegu ei tehta. Endal mais minek, tahaks ka DMZ/JSA teha, aga vähemalt TripAdvisoris ei paista keegi teadvat, millal jälle turiste sinna lubama hakatakse.

Üks asi millega alt läksin, oli lennujaamast ostetud transpordikaart. See oli küll juba viis aastat tagasi, aga metroopileteid eraldi ostes oli märksa odavam liigelda. Sain mööda pükse sellega.Sularahaga väljavõtuga küll probleeme polnud. Ilmselt keegi soovitas milliseid automaate kasutada. Kahjuks ei mäleta. Olin otse Jaapanist tulnud, kus oli sel ajal eriti keeruline leida õigeid automaate. Naljakas asi meenus restoranidega seoses. Lõpetasin lõunasöögi suht turistipiirkonnas, kus eeldasin, et räägitakse pisutki inglise keelt. Küsisin mitu korda arvet kummikutes vanema naise käest, kes edasi-tagasi mööda saali pendeldas ja iga kord minu käemärkidele õhus, mis imiteerisid arve kirjutamist, midagi käratas. Lõpuks selgus, et arve makstakse välisukse kõrval olevasse kassasse. Teistes riikides, kus sama süsteem, näidatakse viisakalt, et mine maksa sinna, aga ma lihtsalt ei pannud sisenedes seda kassaletti tähele. Inglise keelega oli seal üldse palju probleeme. Olin Jaapanis enne seda kaks kuud ja seal ei jäänud kordagi hätta. Koreas aga korduvalt.Üks veider asi ka. Näitasin päeval tehtud fotosid hosteli omanikule, kes väga tahtis näha kus ma käisin. Kommenteeris kõiki pilte ja rääkis lugusid juurde. Olin pildistanud ühe restorani fassaadi, mis mulle disaini poolest meeldis ja selle peale tuli kommentaar "aa, see on koeraliharestoran, käisid seal söömas?"  Vaadake ette, kuhu sööma lähete ;)

Käisin septembris-oktoobris ning peagi lähen ka uuesti :) Imeilus ja äge maa, kohalikud uskumatult sõbralikud (kui vähegi korea keelt purssida, on nad veel sõbralikumad).1) Lennujaama jõudes tasub tõesti kohe ära osta kohalik SIM-kaart. Pakutakse erinevaid firmasid, kasutasime KT oma - pakkumine oli 5 päeva, 10 päeva, 30 päeva, kõik piiramatu internetikasutusega. Kuna olime kaks nädalat, ostsime 10 päeva õiguse (maksis ligi 30 eurot) ja lootsime kuskilt pärast linnast 5 päeva oma juurde saada, aga sellega tekkis natuke komplikatsioone ehk nüüd on meil korea telefoninumber. 2) Lennujaamast tasub kohe ära osta ka automaadist omale transpordikaart  (Tmoney card, maksis vist 4000 woni ja neid on erineva kujundusega, alates Line Friendsi karukestest lõpetades bändide piltidega) ning sellele automaadist ka raha peale panna. Transpordikaarte saab osta ka tavalisest 7 Eleveni poest. Minu suureks üllatuseks kehtib see kaart terves Koreas ehk kui me Jeju saarel sõitsime bussiga ringi, toimis kõik täpselt samamoodi.3) Nelja peale oli meil igasugu pangakaarte ja natuke sularaha. SEB kaardid nõnda hästi ei töötanud kui Swedbanki omad ja tõsi ta on, viipekaardid on väga vajalikud. Näpuga allkirja panemine oli mulle ka esialgu huvitav.Sularaha on väga vajalik siis, kui tahad osta näiteks 2000 woni eest mõnd tänavatoitu, suveniire vms. Muidu poodides (ka väikestes toidupoodides) on kaardiga maksmine väga teretulnud, korealased ise kasutavad mobiiliäppe. 4) Google maps seal nõnda hästi ei tööta, kaardirakendustest tasub alla tõmmata Kakao Maps. 5) Väga äge piirkond Seoulis on Hongdae, kus melu on öötundideni - väga palju on seal tänavamuusikuid ja -tantsijaid, kes kaverdavad Kpop-hitte ja muid lugusid. Ühtlasi on seal ka väga palju kilakolapoode, kust leiab kõike meelepärast.6) DMZ-tsooni tasub kindlasti külastada, meie kasutasime sellist firmat nagu Jin tours. Ostsime veel sellise (90-eurose) paketi, millega oleks pidanud saama Panmunjomi rahukülla, ent kuna Lõuna-Korea ja Põhja-Korea hakkasid siis miine demineerima, jäi see reis ära. Suur oli meie üllatus, kui pärast lubatud alade külastamist öeldi meie neljasele seltskonnale, et nii, teil tuleb nüüd bussist lahkuda, teie tuur jätkub teises kohas. Meid viidi uhke BMW bussiga kuskile Põhja-Korea piiri äärde sööma (siit tuleb mainida, et sealne bibimbap oli imeline!) ning viidi veelgi rohkem piirialadele ligemale, meile tehti privaatne tuur Ganghwa saarel, kust nägime ka Põhja-Korea poolel inimesi riisipõldudel, rattaga sõitmas jne. Väga-väga silmiavav kogemus!7) Lotte World on tõesti veidi kallim, aga õigel päeval minnes - nädala sees ning tuleb kindlaks teha, et ei ole mõnd koolilaste vaba päeva, sest neid juhtub ka tihti olevat - on järjekordi vähe ning terve päev väga-väga mõnusalt veedetud. Kes teatud Kpopi gruppe fännab, omab seal palju äratundmisrõõmu. Ilmselgelt on mul veel palju mälestusi, kui tahad, võid mulle eraldi kirjutada :)

Iga päeva soovitan lõpetada korea saunas jjimjilbang.  Käige erinevates kohtades.TOP 5https://theculturetrip.com/asia/south-korea/articles/the-best-jjimjilbangs-in-seoul/