Käisin Norras erinevates kohtades mägedes tatsamas.Sai käidud turistidele mõeldud radadel. Elamus oli võimas ja kisub tagasi.Süda ihkab nendelt radadelt edasi minna, kus turiste ei kohta.Mõtlesin tuuritada mägede sügavusse ja ise trassi paika panna, ööbida telgis ja mägionnidest kaugemal. Plaan minna järgmisel aastal ja praegu valin piirkonda.Hardangervidda oli liiga lauge, samas oli see kõige suurem piirkond ja annaks seal tuuritada mõne nädala küll. Jotunheimen oli võimas ja praegu mõtlengi, et kas Jotunheimen või Sognefjell. Äkki keegi on nende rahvusparkide sügavuses käinud ja aitaks mul valida? Oleksin tänulik.
Norrakad on nii mägimatkaja rahvas, et päris inimtühja mägimaastikku on seal raske leida. Põhjapoolsed maakonnad - Finnmark, Troms - ehk... Või siis pead minema väljaspool hooaega. Kui tahad pikaks ajaks inimestest eemale, siis pead Euroopast väljapoole vaatama.
Ma ise olen käinud Jotunheimis. See oli ka talvel rahvast pungil. Me käisime küll ainult laugeid nõlvu pidi (laviinioht ja üldse) - tehnilised rajad on kindlasti vähem rahvastatud. Aga ma kardan, et suvel on seal kogu aeg paras laulupidu - Jotunheimis käib ligi 50000 (poolsada tuhat!) inimest aastas, need jõuavad iga nurga taha ja iga nõlva peale.
Parandagu mind asjatundjad, aga Skandinaavia ja vist ka Euroopa kõige "metsikumaks" mägismaaks peetakse Sarekit Põhja-Rootsis. Seal ei ole mägimaju ega märgitud radu. Aga rahvast olevat suvel ka seal.
Vaatasin Jotunheimenis kaardi pealt, et need gruppidele mõeldud rajad hütist hütini niiväga tihedalt ka pole.Nende vahel annaks laveerida küll ja ega ma nii inimpelglik ka pole, et mõne selliga kuskil mägedesügavuses ei võiks kokku põrgata.Selle peale ma aga küll ei mõelnud, et norrakatel võib see elustiil olla.Noh, aga norrakad on muhedad vennad elab ehk üle.Pääasi, et nad mind üle elavad, ma ju ikkagi nende riigis. Peaks äkki seda Sarekit tõsiselt kaaluma, vaatasi kaardilt, et seal tõesti kõik vajalik olemas.Mäed üle 2000. meetri ja miks ka mitte.Ega nad liiga lauged ei ole?
Mägedes käimine on tõesti norrakate elustiil. Mis teistel rahvastel üksikute hullude veidrus, on neil masside ajaviide. Kesk-Euroopas on mägedes suusatamine vist samasugune popp harrastus, aga erinevalt suusatamisest (mis vajab tõstukeid ja varustust ja on seega üsna moodne värk) on norra mägimatkamisel pikk ja väärikas ajalugu.
Kindlasti annab Jotunheimis ilusa marsruudi teha.
Kui valid Sareki, siis otsi enne keegi, kes seal päriselt ka käinud on. Nagis on kellegi hr Oanurme pildid suvisest Sarekist - http://nagi.ee/photos/Zakk/sets/75767/. Rain Lond ja Marko Kalve tegid seal oma Gröönimaa proovimatka. Hiiemäe käis seal talvel ja üksi. Plumer-Mere-jateised käisid seal talvel ja kambaga.
Oanurme piltidelt peaks Sareki ja Jotunheimi erinevus välja tulema. Sarek tundub lauge ja rahulik. Jotunheimis on aga liustike uhutud järsud maastikuvormid - mäed on kohati nagu noaga pooleks lõigatud, või on siis keegi hiiglasliku jäätisekulbiga maastikust tükke välja uuristanud. Ilusad on kindlasti mõlemad :)
Jotunheimi mäed teevad huvitavaks sügavad-teravad liustike uhutud orud, Sarek on laugem kui Jotunheim. Õigemini: mõlemas on lauge
Kardan, et sain tõsise pisiku külge.Olen kuulnud, et mäed võivad kergesti nakatada ja tõmbavad tagasi.Sarek tundus Oanurme piltidel huvitav, ise ihkaks mäe harjasid mööda liigelda, aga orgusid läbides jõuab jälle kaugemale. Tuleb natuke varustust soetada ja sellega seoses kerkib päevakorda küsimus , kas Sareki mägede kaarti on võimalik kuskilt hankida ka? Jotunheimeni kohta oli koha peal ilusti olemas. Kui rootslastel see asi seal suhteliselt metsik on võib kaardi soetamine probleemiks osutuda.
hehh, egas' nad ses suhtes metsikud paigad ole :) Pead lihtsalt omal jõul üle (st läbi) jõgede saama, varjualust ei ole võtta ja söök vaja kaasas tassida või õngitseda.
Kui rootslastel see asi seal suhteliselt metsik on võib kaardi soetamine probleemiks osutuda.
Lantmäteriet on minu meelest üsna heade kaartidega hakkama saanud, diginäidist saab sirvida siin - http://butiken.metria.se/dkny/product_info.php?cPath=3_4742&products_id=27 Sareki kohta on BD10 ja näeb välja selline - http://www.resebokhandeln.com/product_info.php/cPath/140_143/products_id/1097
Värkselt Abisko-Kebnekaise-Nikkaluokta pealt tulnuna ajab see kant mind ka kihevile, aga ma ilmselt trambin enne Sareki minekut veel mõned korrad Kungsledenit ja Kebne ümbrust.
Mis puudutab Kebne ümbrust siis.... "ma tean mida sa tunned" :-D Jotunheimen on muidugi ka tore aga Kebne kant on see mis ei lase enam lahti :-) See aasta (augusti 2 viimast nädalat) tahaks Kebnekaiset ka põja poolt näha, muidu kogu aeg lõuna poolt käidud.
Margusl, muhulane - järgmine retk sinnakanti (või kuhuiganes) võtke ette talvel ja suuskadel! Ma olen Skandinaavia mägedes käinud nii suvel kui talvel. Kui suvel on nad lihtsalt ilusad, siis talvel on elamus suisa müstiline - ainult lumi ja kaljud ja taevas, ei ühtegi värvi peale valge ja sinise ja musta. Ja kui tuiskab, siis on ainult valge :)
Panen viidad oma piltidele, siis näeb, millest ma räägin :) Abisko-Nallo-Kebnekaise, 2007: http://album.rumba.ee/kati/Lapimaa2006 Jotuneim, 2008: http://album.rumba.ee/kaur/jotunheimen
Matkapäevikud on ka veebis, vastavalt http://no.spam.ee/~kaur/m/lapimaa_2006.html ja http://no.spam.ee/~kaur/m/norra_2008.html.
Skandinaavia on suusamatkamiseks mugav paik, tänu radadele ja majadele saab ka kõrgetes mägedes käia kerge kotiga ja ilma külmalt ööbimata.
Lisaks Lantmäteriet'ile (mille kaardid on tõesti suurepärased) on veel teisigi kaarditegijaid, näiteks cappelen.no (http://www.cappelendamm.no/main/katalog.aspx?f=23). Head kaardid on teine põhjus, miks Skandinaavias mugav matkata on.
olen nõrk inimene ja triivin pealkirjast järjest kaugemale, aga.. tripp, loetud-nähtud. Pealegi ajasid Lapimaa pildid ja jutt sel kevadel hirmsasti sügelema, kahjuks pidi retke edasi lükkama. Kamraadidega oli ka kitsas.
Sõit käis matkasaapa ja trossidega? Paari pildi peal jäi silma kellegi edev touring või telemark kama, aga nood pole vist sellest seltskonnast?
Igatahes, kui keegi tulevaks kevadeks külmale maale üht jäljeajajat lisaks tahab, karjugu kõva häälega [email protected] poole [:
Kaartidest veel nii palju, et 1:100000 näib seal selline vaikimisi mõõt olevat. Võib küll vahemaid ja aegu rehkendada, aga kes kodumaiste 1:50000 tsiviillehtedega või 1:10 - 15000 o-kaartidega liiga ära harjunud, on paaril esimesel päeval enda täpne paika saamine ikka paras kunsttükk.
Olen matkanud mõlemais üsna mitmeid kordi, kuid selle vahega, et Jotunheimenis suvel ja Sarekis talvel suuskadega. Jotunheimenis rahvast palju ja pärast esimeselt retkelt sealtkandist tagasitulles hakkas automaatselt "hei" tulema ka kodulinnas vastujalutajatele. Jotunheimeni mäed meeldivad rohkem, v.a. see jabur kohvik Galdhoppigeni tipus- mis peaks olema Norra kõrgeim tipp oma 2469 meetriga (kuigi vaieldakse, ja ka osadel kaartidel on näidatud, et üle oru vastas asuv Glittertind on 2472 m).
Glittertindi / Galdhoppigeni ja ka Kebnekaise kõrguste muutlikkus tuleb jääst - et kas võtta seda arvesse või mitte.
Jotunheimis on hästi järsud liustike lõigatud kuristikud. Seal on hästi näha, kuidas on olnud laugete mägedega maasik ja siis on liustik tulnud ja mäe nagu "pooleks" lõiganud. Või nagu oleks suure jäätisekulbiga mäe seest tükk välja võetud :)
Kas Kebne tipus ka käisid? Pakub huvi, millised on sel aastal seal lume/jääolud - plaanis varsti sinna minna. Rühkijale veel üks ilus kant - Lyngen. Karm, kuid ilus ja ülerahvastatust pole küll vaja karta.
Tripp kurat, sa kohe pidid need pildid siia riputama :-( Võid arvata kuidas, mina kes ma pole aastaajast "suvi" kunagi erilises vaimustuses olnud, nüüd piinlen. Eelmine aasta augustis sai Kebne liustikul lausa lund kallistatud ja liugugi lastud - polnd ju "sõpra" kaua näind:-)
reinr, ei, jätsin järgmiseks korraks. Aga hommikul mäe poole liikuvat rahvast vaadates jäi vähemalt mulje, et keegi eriti kasse ei viitsi üles tassida. Kui nad ikka tipumõtetega varahommikul ringi trampisid, siis ilmselt oli suunaks Västra leden?