Suuremad teed on asfaltkattega ja enamuses ka piirded olemas. Teede kvaliteedi üle ei saa nuriseda küll. Kui väga külateele ei kipu, siis ei tohiks hirmus olla. Väga lahja mootoriga autot ei tasuks võtta, omal parem tuju siis ja autol ka kergem mägedes ronida.

Meie leidsime seal küll igasuguseid teid:) Aga eks me sõitsimegi sinna, mis hetkel pähe tuli. Võib seada oma liiklemised ka ainult nii, et sõidad vaid põhiteedel. Pikki saart olev tee on igati hea. Risti läbi saare on juba keerulisem.

Teed on igati ok. Piki saart on korralikumad, kuid ka ristisaart pole viga. Miskit hullu pole. Sõitsime mingi ca 6-700 km seal 4päevaga ja päris hulludele teedele ei sattundki. Taga nurgas, Elefonisi juures on kruusateed, kuid seal ka need ilusasti sõidetavad. Autorendist niipalju, et võtsime auto kohalikust firmast, mitte rahvusvahelisest ja hinnavahe ca 2 korda. Maksa sulas ja saad veel hinnast alla ;)

Ärge pöörake külateedele (kollast ja valget värvi kaardil) -sealt leiab küll kohti, kus juuksed püsti tõusevad.

Aitäh teile, kes te võtsite vaevaks vastata. Mulle tundub, et kõige hullem siiski pole ja ilmselt läheme siiski ka kusagile kõrgemale seiklema ;)Hea info on, et sularaha eest saab parima pakkumise autorendiks!

Teed on seal korralikud ja külavaheteed on ka paremas korras kui Tallinna tänavad, seega ei tasu karta ja võib julgelt saart avastada. Liikuluskultuur on ka superhea kohalikud on rahulikud ja ei tõmble. vabalt võib juhtuda, et kui vastu tuleb sõber siis jäädakse natukeseks vestlema ja liiklus mägiteel seisab. Siis saad ise ka ringi vaadata :).

kuid kui juhtud teele, mis on natuke hirmutav, siis tasub kindlasti nö ette vaadata nt kurv mis pöördub mäe välisküljelt, siis võimalusel valida vastava sõidukiirus, et saad selle läbida ilma, et keegi vastu tuleks ja vajadusel saaksid kurvi läbida ka vastassuunavööndis. Kui juhtud krusateele, mis läheb järsemast mäest üles ja keegi sõidab taga, siis lase ta aegsasti endast mööda, siis saad rahulikult mäest üles minna. Enne tõusu ei tasu jalga väristada, vaid panna õige käik sisse ja vähe kiirem hoog üles võtta ning kui mootori võim jääb siiski väheseks siis käik allapoole. Kruusateest üles minnes valida trajektoor, kus pole palju suuri munakive need aeglustavad hoogu ja lennates annavad mõnusa paugu vastu põhja, mis võib teisi ehmatada. Tasub minna kuhu tee viib , siis näed kõike mida saarel on pakkuda

Igaks juhuks jooki ja toitu kaasa, kuna olete lastega. Kohalikud on väga vastutulelikud ja kutsuvad abi, kui mägedes levi pole. Meile toodi asendusauto,kuna esimene ütles just mägedes üles. Turvalist nautimist, teed on heas korras!

Läänekalda tee läbi Sfinari on päris jube: piirdeid pole ja ülalt kukkumist paarsada meetrit. Tagasipöördumisvõimalust v.a Sfinaris kah pole. Kui pole mägedes harjunud, siis ei soovita.

Mikupiku, olen Tallinna elanik, sõidan siinses liikluses igapäevaselt ja midagi hullu siin ei näe. Kui teemaalgataja on öelnud, et kardab koos lastega sõita auklikel ja ilma piireteta mägiteedel, siis ära neid soovita. Ilmselt ei ole Sa sõitnud valge märgistusega teedel Kreetas ja ei tea, et nende teede vahel võib esineda ka lõike, mis üldse kaardil puuduvad. Samuti on külavaheteed sellised, et ainult üks auto mahub sõitma, tihti väga suure kaldega ja pimedate kurvidega. Kui satuvad vastamisi 2 autot, siis võin öelda oma kogemustest, et Sina võid olla tagurdaja ja möödasõidukoha otsija, sest kreetalane lihtsalt pressib peale. Sellised kogemused teedelt, kus turistid tavaliselt ei sõida. Mujal on jah, liiklus kultuurne.

Ei tea ju ka, kas teemaalgataja järsku pole pärit mingist Eesti rahulikuma liiklusega paigast. Igatahes, teemaalgataja, ära lastega riski. Adrenaliinihuvilistele soovitaks enne Topoliat pöörata paremale, siis esimesel võimalusel vasakule Vlatose peale (seda teed pole kaardil). Ka Milia külake on kena sihtkoht.

Lisaks omalt poolt ka, et GPSi ei tasu pimesi usaldada. Meie olime üks hetk autoga (Citroen C4) kahe maja vahel niimoodi kinni, et klappisime küll peeglid kokku, aga puhtalt läbi ikka ei mahtunud-majaseinal must jutt ja autopeeglil valge. Pärast seda enam ainult GPSi järgi sõita ei julgenud.

See juhtus siis Argiroupolist Kournasesse sõites.

No peale GPS-i tuleb ikka silmad ka lahti hoida. GPS on abiks mitte kohustuseks:) Kui ikka te läheb väga kitsaks ja kummaliseks, siis tasub uurida, et vis värk on ja võibolla tagasi keerata. Minul on küll temast väga palju abi olnud aga siiski võimalusel vaatan teekonna ka näit. Google Map-ist üle. Siiani pole ta mind sellisesse olukorda pannud.

Samuti Tallinna elanik ja paraku pean sõitma meie teedel, mis vahelduvate ilmastikuolude tõttu ei ole kõige siledamad ja lipp lipi peal lapp lapi peal parandusviisi tõttu pole ka kõige siledamad, kuid mis teha elame sellisel maal, kus on külma ja sooja. Kõrvutades Kreetaga kus külma pole, siis teed on minuarust siledamad ja korralikumad. Ja kruusateid leidub igal pool. Mägiteid olen sõitnud öösel ja päeval ja mitte ainult Kreetal. Kreetal otsisin sh ka kohti, mis pole turistikad ja elamused olid toredad (nii mulle kui lastele). Võibolla on kogemused Kreetast erinevad, kuna mina viibisin Rethymno linnas ja külastasin saare lääneosa.

Kõige lihtsam oleks vist, kui teemaalgataja ütleks, kuhu sõita plaanib ja teadjamad vastavad, kas teed on seal OK või mitte. Sest minu kogemused olid erinevalt Kulgeja omadest positiivsed ja julgeks soovitada.

Paar sihtkohta Kreetal. Balos(beach)-Gramvousa mööda kollast kiirteed saare tippu ja lõpp kruusateel, mis vonkleb mööda mäekülge, kuid täiesti sõidetav. saab pikalt vaadata teed ette ja on ka möödalaskmise kohti.

Elafonisi beach, kui mina eelmine aasta sõitsin, siis oli peamine tee remondis ning ümbersõit viis mööda vonklevat mägiteed, mis oli kaetud asfaltiga. Teel esines kohti, kus piirdeid polnud, samas oli tee enamasti hästi nähtav ja sai vaadata, kus on vastutulevad autod ning valida vastav sõidukiirus, et kohtumine ei jääks kurvile. Teele mahtus enamasti kahekesti lahedasti ära.

Matala Beach- kohale viib chill kiirtee ja lõpus tavaline tee ei midagi hullu.