Mõned soovitused Indiasse omapäi reisimisel

Soovitusi neile, kes lähevad Indiasse omal käel.

Meie ostsime ainult lennupiletid ja LP ning saime hästi hakkama. Käisime augusti lõpus ja olime 10 päeva koha peal. Reisi kulg: Lennukiga Tallinn-Helsingi-Delhi, rongiga Delhi-Varanasi, autorikshaga Varanasi-Sarnath; rongiga Varanasi-Agra, taksoga Agra-Delhi ja lennukiga Eesti tagasi.

  1. Mitte uskuda ja kasutada „heatahtlike giidide“ teenuseid ega ka mitte teejuhatamisel abi. Nad juhatavad teid risti vastupidises suunas, sinna kuhu neil on kasulik Teid kohale viia (näiteks kallid turistidele mõeldud poed, kus võite maksta kauba eest kuni 10 kordse hinna). Kui keegi tuleb teid ise kõnetama, siis on tal juba teist midagi tarvis. Nad küll väidavad, et soovivad lihtsalt praktiseerida oma inglise keelt ja et see, kuhu te tahate minna jääb nende koduteele.

    Siinkohal üks tore tüssamise lugu meie reisi eelviimasel päeval.
    Jalutasime New-Delhis Connaugh Place keskel pargis. Oli näha, et puud on veel väikesed ja park värskelt rajatud. Selja tagant astus ligi sümpaatne noormees ja avala naeratusega küsis, et kas naudime parki. Rääkis, et on uus park ja päris kust me pärit oleme. Küsisime talt, et kas Delhis on olemas ka korralik suur supermarketi taoline koht. Ta ütles, et jah siit umbes 30 jalutukäigu kaugusel tema kodu lähedal on üks suur 6 korruseline kaubamaja, kus on kõik kaubad olemas, odavad hinnad ja see on valitsusele kuuluv äri. Kell oli juba palju ja me arvasime, et täna enam ei jõua poodi minna. Sellepeale ütles noormees, et laupäeval ja pühapäeval on kõik poed kinni (tagasilend oli ka pühapäeval ja meil enamus suveniire ostmata). Meil tuli meelde, et eelmisel laupäeval olid vanas Delhis kõik poed avatud. Siis noormees ütles, et homme on suur püha ja imestunult küsis, et kas me ei teadnudki seda. Siis me arvasime et lähme seal samas lähedal asuvasse suurde Palika Bazari. Selle peale küsis noormees, et kas tahame osta elektroonikat, meie muidugi, et ei, seda soovi nüüd küll pole. Ta ütles, et Palika Bazaril müüakse ainult elektroonika kaupu. Siis me tegime ise ettepaneku sõita sinna suurde kaubamajja autorikshaga. See „kaubamaja“ osutus räämas 3 korrusega majaks ja sees oli muidugi jälle see hirmkallite hindadega turistide pood, milliseid olime juba korduvalt näinud. Hiljem selgus muidugi, et kõik poed on lap. ja pühap. avatud ja pole mingeid pühasid ning et Palika Bazaril müüakse enamvähem kõike, mida sa võiksid tahta Indiast kaasa osta.

Kõige tõhusamat abi teeküsimisel saad siis, kui valid ise kelle poole sa pöördud. Inimesed on väga abivalmid ja sõbralikud. Hindade kohta (näiteks riksasõidu maksumust) tasub nõu küsida hotelli administraatorilt.

  1. Ka tänavapoisid, kes on väga abivalmid sind juhatama ja tahavad kaasas käia, et inglise keelt õppida, küsivad lõpuks sinu käest oma teenete eest raha.
  2. Ka mussooni ajal, kui tahad minna kindlasse hotelli ja saada rõduga vaadet ja/või konditsioneeriga tuba, siis on targem ja võimaluse korral ette broneerida.
  3. Rongipiletid tuleb osta ette ära nii vara kui võimalik, sest 1 ja 2 klassi piletid saavad ruttu otsa. Rongis, kui tellida õhtusöök, siis tuuakse see umbes 2-3 tunni pärast.
  4. Kohalikud on väga edevad ja lausa ise ronivad sulle fotoaparaadi ette. Nad on väga õnnelikud, kui sa neid pildistad ja pärast näitad fotot aparaadist. Raha nad ei küsi.
  5. Kerjustega pole nii, et kui ühele annad, siis on kohe suur kari ümber. Neile piisab ka 1-2 ruupia andmisest. Kerjuslastel on ka tegelikult kõhud tühjad, sest nad on õnnelikud ka sinu poolikult ärasöödud piruka üle.
  6. Ajalehed, mida lennukis loed, tasub kaasa võtta. Need kuluvad ära:
    Istumise alla panekuks, märgade toolide kuivatamiseks, rongi wc-s prill-lauale panekuks.
  7. Tasub kaasa võtta wc-paber, sest seda pole rongis ja hotellides üldse või on ebapiisavalt.
  8. Kui vahetate Delhi lennujaamas või ka mujal raha, siis tuleb kõik rahakupüürid tähelepanelikult üle vaadata. Meile pandi 500-ste pakki näiteks 1 sajane. Kuna raha on võõras ja nägime seda esimest korda, siis ka kahekesi raha üle lugedes ei saanud sellest pettusest aru. 500 ja 100 kupüürid on üsna sarnased ja tuleb siis numbreid tähelepanelikult vaadata.
  9. Mussooniperioodil pole Indias T-särgiga midagi peale hakata, see on liiga paksust materjalist. Soovitus osta kohapealt õhukesest puuvillasest peaaegu läbipaistvast materjalist särgid.
  10. Kellel plaan Varanasis Manikarnika Ghatil minna surnute põletamist vaatama, siis üks hoiatus. Seal Ghatil on rõdu pealt võimalik vaadata surnute põletamist ja üks kohalik „giid“ jagab meeleldi infot, kuidas ja mis toimub. Et surnu põletamiseks kulub 300 kg puid ja selle kg hind on väga kallis. Ning rõdul istub üks muldvana „maama“, kes korjab raha, et põletada ka vaeseid inimesi (kõrval hoonetes on siis väidetavalt ootamas 8 surnut, kuniks maama neile annetusi korjab). Raha peab andma igaüks eraldi (et mõistagi nii rohkem antakse), ütlema oma nime ja siis maama annab sulle oma õnnistuse. Tegelikult on see puude kg hind 10 korda odavam "giidi" öeldust ja raha läheb loomulikult kohalike „ärimeeste“ kätte.
    Soovitus siis nende inimestega mitte rääkida ja muidugi isehakanud giid küsib veel raha ka oma giiditeenuste eest.

Plaanis endalgi talveperioodil minna kuuks ajaks sinna ja rännata omal käel ülevalt Delhist alla Keralasse. Kuna praegu tundub, et lähen suisa üksi siis tekitab natuke kõhedust sealses elukeskkonnas ellujäämine. Tekkis küsimus, et kui neid varruka mehi seal suht palju on ja igaüks kõnetamise eest raha tahab, siis kas nad teevad väga kurja häält, kui neid siis peale mõningast vestlust lihtsalt kuu peale saata :-) Või parem on olla lihtsalt n.ö. ebaviisakas ja kõnetamisele mitte vastata :-)

Lisaks tänan kõiki, kes on viitsinud oma seiklustest reisikirju kirjutada.. kasvõi selliseid lühikesi. Ettevalmistus reisiks saab palju mõnusam..

Miks üksinda.Järsku ühinen, mul on paar kuud vaba aega.

Vasta iga "tüütava" kõnetamise peale naeratades eesti keeles. Toimib ka hästi.

Õnneks mõistetakse eesti keelt kõigil mandritel hästi, samuti korduvalt järele proovitud.

Kerjustele raha ei tohiks anda. Pigem süüa osta või muud. Kerjamist ei tohiks toetada. Ka lastele ei tohiks anda kommi, pliiatseid jne.

WC- paberit saab indias igast putkast osta. Odavaim miski 20 rupsi ja olen näinud ka 60 rupsiseid rulle.

Nautige olemist ja ärge kartke!

Varrukameeste suhtes tuleb olla enesekindel ja konkreetne.Võtta asja rahulikult ja öelda ei ning järgnevat ignoreerida. Teine variant on naeratada ja öelda midagi eesti keeles. Mõlemad toimivad. Kui ise agressiivne ei ole, siis vaevalt ka keegi sinu suhtes agressiivseks muutub. Vaatavad, et ei näkka, siis ei näkka ja lähevad uut "kala" otsima.
Ärimeestel on ju aeg raha :)

Saatsin sulle oma kontaktid ära.

Paar soovitust Indias ellu jäämiseks. Esiteks hoia eemale igasugustest kohalikest travel agencitest ja agentidest. Kui ka veab, et petta ei saa, siis maksad kõvasti üle. Tüütama tuleb sind palju inimesi, naerata, ütle no thank you ja kõnni edasi. Kui tahad midagi saada(hotelli, rongi pileteid jne) ja keegi ütleb sulle et homme on suured pühad või turg on kolmapäeval kinni, ise sealjuures käsi südamel vandudes, siis ära usu. Alati on see teema, et tahavad sind kallisse turistikasse viia, kust nad commissioni saavad. Rongi piletid saab väga edukalt Delhi rongijaamas välismaalaste putkast. Küsi kindlasti mis need erinevad klassid tähendavad, sest sleeper on täiesti kohutav. Õnneks oskasin seda ette karta ja ostsin tänavalt magamiskoti, et mustuse sees ellu jääda( haisuga on muidugi teine teema). Rongis tiirutab pumppüssiga mees, ära ehmu, see on turvalisuse pärast:) ALATI lepi igasugused hinnad enne kokku, isegi kui ta ütleb et maksad pärast ja annad nii palju kui ise heaks arvad. EI TÖÖTA! Pakud mingit mõistlikku summat ja siis ta raputab pead, pakud natuke juurde ja solvub. Lõpuks maksad ikka eriti palju. See on nii igasuguste riksasõitudega, kinga puhastamisega, igasugu teenustega. Nii et vaata ette ja jää endale kindlaks. Hullem mis juhtuda võib on see et solvub h i n g e p õ h j a n i:) ära muretse, ta saab järgmist turisti nähes sellest üle. Ära osta kunagi esimesest kohast A) saad alati tagasi tulla kui paremat ei leia B) kõrval poes on poole odavam. Riksa hinnaga kauple nagu saad, alguses ta keeldub, mine ütle järgmisele sama hind, see kõhkleb ja kui kolmandale lähed seda hinda pakkuma, siis esimene tuleb ütleb et jah sobib või nad lähevad sinu pärast võitlema, sest igasugune raha on neile ikka tähtis. Söök on reisi kõige parem osa, söö hästi läbi küpsetatud asju ja joo pudeli vett.
Naudi igat uut emotsiooni ja kogemust.

Läheme siis perega kolmeks nädalaks Indiale ringi peale tegema. Väljalend 28.10 ja tagasi 19.11. Marsruudiks planeeritud Helsinki- Delhi- Jaipur- Agra- Kanpur- Varanasi- Kolkata- Chennai- Bangalore- Coimbadore- Mangalore- Goa- Mumbai- Helsinki. Kõik rongi ja lennupiletid sai netist ära ostetud. Sees on kaks siselendu, Kolkata-Chennai ja Goa-Mumbai. Esialgne planeerimiskogemus ütleb, et omalkäel on kõvasti odavam, kolm nädalat on ikka väga lühike aeg, et seda riiki näha. Meili teel hotelli broneerimine on nagu on, mõni vastab kohe, mõni ei vasta üldse. Eelarve kujuneb kusagile max 13 tonni nägu.

Juulis olid küll kõik Delhi poed totaalselt kinni.

see tähendab pühapäeviti, sorri

Kuna meil maršuudid suures osas kattuvad ( http://matkama.blogspot.com/), siis oled sa kohustatud :-) oma seiklustest hiljem teada andma.. Kontakteerusin ka eelpool endast märku andnud "kodutuga" ja kuna telefoni teel tundus ta üsna muhe sell olema, siis me moodustame oma tiimi :-) Vaatasin, et praegu ka lennukipiletid taas taskukohaseks minemas..

Aga tegelikult mul küsimus ka Varanasit näinutele, et seal tehakse paadireise jõepeal. Et tasub neid võtta? Kaugele nad sõidavad, mida näitavad ja kas nad räägivad ka ise midagi põnevat juurde?

Jesver! Kolme nädalaga tuleb ikka siis küll tõeline jooksutuur! Vähemalt kõik turistitänavad ja poed jõuab ära näha.

Ranno, tasub ikka võtta! Meie tegime selle reisi päikesetõusu ajal. Jõe pealt avaneb kaunis vaade ghattidele ja lausa maaliline panoraam Varanasi vanalinnale. Sõit kestis umbes tunni, kuid omaalgatuslikku juttu paadimehe käest ei tulnud, ole ise vaid mees ja küsi-päri :)
Lase käsi pühasse Gangesesse ja naudi kohalike inimeste hommikusi rituaale!

Käisime siis kahel korral. Õhtupoolikul kella 17.00 hakkasime paadiga minema allavoolu viimase Ghati juurde (seal kus sild on). Saime näha eemalt surnute põletamise Manikarnika Ghati, kus kõik suitses ja majad olid sellest mustaks värvunud. Ka inimeste õhtuseid toimetusi jõe ääres (pesupesemist, mis seisneb pesu tagumises vastu trepiastmeid) sai lähedalt jälgida. Sõites tagasi vastuvoolu jõudsime umbes 19.00-ks Dasaswamedh Ghati juurde, kus kohalike sõnul toimub iga päev suur usutseremoonia jumal Shiva auks (algas see 19.30). Tseremooniat viis läbi 7 munka, kes tegid kõiki rituaale sünkroonselt. Jättis väga võimsa mulje, eriti see, mida nad tuld kasutatedes tegid. Tseremooniast osavõtjad istuvad siis Ghati treppidel ja osad ning enamus turiste jälgivad kogu üritust jõe pealt paatidest. Sel ajal on ka juba kottpime ja kõik väga efektne.
Hommikul läksime umbes 5.30, et siis näha päiekesetõusu. Siis oli selle sama tseremooniaghati juures ja ka mujal palju hommikusi palvetajaid ja pesijaid. Päike jäi kahjuks pilvede taha.
Hindadest: küsivad nad seal tunnihinda ja tavaline taks 250 rp. Räägivad seejuures, et sa näed selle ajaga kõik Ghatid ära, mis on lausvale. Meie olime hommikul targemad ja kauplesime hinnaks 150 rp/tund. Hotelli admin ütles, et maksimum hind võiks olla 100 rp. inimese kohta tunnist. Kõige kasulikum on muidugi leida teisi seltsilisi ja võtta suurem paat.
Kui tahate juttu juurde saada, siis tuleb lihtsalt leida inglise keelt rääkiv paadimees ja ise kõike küsida.

WC-paberist ülemisele kommenteerijale. Kui sul on häda käes, siis pole enam võimalik putkasse seda ostma minna. Nii, et meie kogemus näitas, et on hea seda kohe kaasas omada.

Minult võeti Varanasis Gangese paadireise eest 600 RS/tund + tip paadimehele.

hüppasin kah hommikul jõe peale kohalike toimetusi vaatama...vaevalt jõudsin kaldale kui väike plika mulle nina alla hüppas ja käskis üks jumalatele mõeldud papist ohverdamisalus küünla ja lillekesega enese käest 100 kohalikuga omastada...mõtlesin, et olen hirmus lahe kaupleja ja tingisin hinna 50 peale, mis loomulikult hiljem kuuldes tegelikku hinda oli ulmeline ülepakkumine, kuid mis see väike raha ikka...umbes 50 meetrit kaldast patseerib üks tegelane, kes hommikused turistid kenasti paatide peale suunab...sain tuusiku 150-ga kätte ja leidsin end üllatusena üksi koos paadimehega juba mõnedsajad meetrid kogumissadamast...vahva paadimees oli, tönkas nats inglist ja näris mingit tubakat (vist). See roheline leht on nii maitsev, nende arvates loomulikult, et nad ei raatsi närimisest tekkivat sülge kohe välja sülitada, vaid hoiavad seda hammaste taga nii kaua kui võimalik. Seetõttu muutus tema kõne järjest arusaamatumaks...aga jah, väike tripp jõel oli vahva...hommikused palvetajad ja mediteerijad ja pesejad ja muud friigid...
jõudu! tagasi ei taha sinna!

See lastakse Gangese vette ujuma ning pidi inimesele õnnistust tooma. Meie ostsime 3 tükki 50 rp-ga. Kuskilt lugesin, et norm hind oleks 5 rp tükist :) See nn. tubakas, mida nad seal kõik usinasti närivad on beetel. On ergutava toimega (paadimees ütles, et teeb pea selgeks) ja sellest on enamusel kohalikel kõik hambavahed punased. Ka hotellides ja tänavatel olevad punased tatilärakad on selle tagajärg.

Sääsed hoiab ka eemal, kuna veri pidi imeliku maitse võtma, mis sääskedele ebameeliv.