Tervist!

Sai see aasta aprillis käidud Horvaatia (Dubrovnikus ööbimine) - Montenegro (ööbimised Kotoris ja Budvas) - Albaania (ööbimised Shkoder; Tirana; Berat; Kruje). Horvaatias peale Dubrovniku rohkem ei jõudnud ringi käia. Hinnad olid kallid (eriti söömine, elamine aprillis oli ok), linn ise muidugi ilus ja turnimist jagub. Paariks päevaks OK. Montenegros sai Kotorist ja Budvast veidi väljasõite ka tehtud (Tivat; Cetinje; Sveti Stefan). Kuna aastaaeg mägede poole vaatamist (nt. Lovcen) liialt ei soosinud, siis jäid need ka planeerimisel kõrvale. Enim meeldis Kotor, kus paariks päevaks tegevust jagub, vb kauemakski, kui matkata meeldib. Muus osas pigem meh.. Hinnad juba kõvasti taskukohasemad ja liha oskavad nad tõesti hästi teha (parim elamus Kotoris).

Edasi liikusime Albaaniasse (ise kasutasime sel reisil ainult ühistransporti, mis toimus igalpool hästi, Albaanias veidi rohkem umbmäärasem). Shkoder linnana erilist muljet ei jätnud. Sealt käisime Komani järvel praamiga sõitmas. Olid ilusad vaated ja julgeks soovitada (meie elamuse pani väikse pitseri kogu reisi külmim ja vihmasem ilm). Tirana mulle isegi meeldis, eriti peaväljaku ümbrus, aga maitse asi. Vahele ei jätaks. Berati soovitan soojalt, paariks päevaks mõnus aeg maha võtta, toitu ja kohvikukultuuri nautida. Kruje - spetsiaalselt minna pigem ei ole mõtet, paarist tunnist vast piisaks. Üldine hinnatase oli imeodav, inimesed mõnusad, toidud head. Kuskilt muidugi jäi silma, et suvel hakkasid hinnad ka seal kõvasti tõusma, seega hetke olukorda ei oska kommenteerida.

Aug lõpp - sep algul oli plaan Kosovo + Põhja-Makedoonia ca 5+7p (olude sunnil pidime P-Makedoonias piirduma 2.5 päevaga). Kosovos võtsime auto, mis tundus seal liiklemiseks ja rohkema nägemiseks mõistlikum.

Liikusime marsruudil Pristina (1 öö pärast maandumist) - Peje (2ööd) - Gjakove (1öö) - Prizren (1öö).
Pealinna jätaks vahele, seal polnud nagu tõesti midagi teha. Peje oli ka lõpuks pigem lahja (väljasõit Rugova kanjoni Boge suunas oli OK). Gjakove meeldis ja Prizren meeldis veidi rohkemgi. Neid kahte linna soovitaks isegi külastada. Hinnad väljas imeodavad, ööbimised kohati nii ja naa, aga pigem odavapoolsed. Inimesed olid head ja toredad.

Põhja-Makedoonias kahjuks sai ainult Ohridit paar päeva nautida ja mõned tunnid Skopjes uitada.
Ohrid ikka täielik kuurort, aga samas ilm oli mõnus, vanalinn väga ilus ja mõneks päevaks seal aeg maha võtta ja nautida täitsa kaif. Hinnad seinast seina, saad väga odavalt ja saad ka väga kallilt järve vaatega.

Endale jättis kõige sügavama ja parema mulje Albaania. P-Makedooniat oleks rohkem näha tahtnud.

Käisin ise septembri lõpus Makedoonias.

Marsruut oli Skopje - Bitola - Ohrid, ehk siis peamised keskused ja nende ümbrus.

Skopjes üle paari päeva ei veedaks. Kui naudid loodust ja matkamist, siis soovitan Millennium Cross -> Matka Canyon matka. Väga ilus 5-6tunnine jalutuskäik, mitte ühtegi inimest tee peal ei kohanud.

Samuti Bitola lähedal Pelister National Park, kuhu saad taksoga sõita ja siis mõne vastava matkaraja valida, ja teha kas siis päevane matk edasi tagasi, või siis teed paaripäevase ja kõnnid mägijärvekeste juurde välja. Bitola on selline tore linn ise, kus on pikk jalakäijate promenaad ja sumin igal õhtul.

Ohrid oli linnakestest vast kõige lemmikum ja ilusam. Paraku ilmaga mul reisil ei vedanud ja ainult ühel päeval oli sooja üle 20 kraadi. Aga ega ma sellevõrra vähem ringi ei kõmpinud ja lõpuks ikkagi igati meeldejääv reis.

Makedoonia on ikka uskumatult odav riik, võrratute inimestega. Eks see käib valdava osa Balkani regiooni kohta, aga kui endal oleks võimalus, siis veedaks Makedoonias tollase võimaliku 8 päeva asemel kusagil paar nädalat kindlasti. Väikese riigi kohta on avastamist küllalt ja ühistranspordiga ringi liikuda on väga vahva. Mingeid online broneeringuid olemas ei ole ega isegi sõiduplaane, niiet bussijaamadest vastavalt uurid, millal kuskilt miskit lähed ja ostad piletid vastavalt.

Kõige olulisem info: Skopsko õlu on ikka uskumatult hea kraam. Makedoonia veinid aga olid ilged jäledused.

Kuna see teema tekkinud, siis kasutan juhust ja küsin teadjamatelt soovitusi Tirana osas. Mida teha, vaadata ja ehk oskab keegi ka mõne hea ja autentse söögikoha osas nõu anda?

Aastate jooksul on seal korduvalt käidud.

Montenegro kaks nädalat. Koroona aegne reis ja seega jäid piiriületused tegemata. Algne plaan oli väikeste põigetega naabrite juurde ja veel algsem üldse koos jupiga Serbiast. Tegelikult oli üllatavalt isegi kaheks nädalaks tegevust koos matkadega jne. Enamik öid oli merest eemal.

Kosovo ja Põhja-Makedoonia kokku kaks nädalat.

Albaania oli ka kahe nädalane reis ja sellest väiksem osa oli Põhja-Albaanias. Valbona org, Komani praam ja rohkem ei jõudnud. Montenegro reisiga koos oli plaanis lisada Shkoder ja see teine org, mis läbi Tamare viib.

Kas plaanid auto võtta? Ühistranspordiga läheb vist seal päris tüütuks ja loodusest jääb enamik nägemata, kui just pidevalt taksosid ei kasuta. Kogemuste järgi ongi selliseks reisiks parim Montenegro auto, sest normaalsest rendifirmast võttes pole neil takistusi ühegi naaberriigi külastamiseks. Põhja-Makedoonia on ka OK.

Ma täpselt huvidest ei tea, aga Tivatisse saabudes võtaks Montenegro korralikult ette. Sinna on lennud tavaliselt palju kallimad. Lisaks kindlasti Kosovo. Reaalselt suudab 3-5 päeva ära kulutada sõltuvalt huvidest. Põhja-Albaaniast Valbona ja Komani praami. Kui Põhja-Makedoonia lisada, siis korraks üle piiri ja tagasi Kosovosse tundub selline poolik variant. Kui veidi rohkem ringi sõita, siis lõpetad tõenäoliselt Ohridi või Debari juures ja sealt ringiga Kosovosse tagasi ja Põhja-Albaaniasse läheb jälle tüütuks. Debarist läheb ka Kukesi kaudu korralik mägitee Valbona suunas. Kui suuremaid teid kasutada, siis suunab rannikule ja sealt Valbonasse teeb korraliku ringi.

Võin mõni õhtu teha oma nimekirja iga riigi meeldejäävamatest paikadest. Kui huvidest enne veidi märku annad, siis on lihtsam.

Põhja-Makedoonias on väga hea punane kuiv vein Alexandria - 14,5%. Kindlasti on jälkust ka nagu kasutaja kuningas kirjutab, aga see oli üle prahi. Sama nimega valge on ka hea, aga eelistada tuleks kuiva, mitte poolkuiva varianti. Vein on restoranides ka üsna odav - joodavad asjad ca 12-20 EUR pudel sõltuvalt kohast ja veinist, Kosovos oli veinitootmine endil väike ja seetõttu ka kallimad veini hinnad. Suitsud on väga odavad, pakk Marlborot oli ca 2,10 EUR. Skopje kesklinn on arhitektuurselt huvitav, mujal ei kohta nii tihedalt täis topitud pompööseid monumente. Keskväljakul on Aleksander Suure monument, mida kreeklased ei luba õige nimega kutsuda. Skopje sai 63'da aasta maavärinas kannatada, linna hakkas üles ehitama Jaapani arhitekt, kes oli koostanud ka Hiroshima ülesehitamise plaani. Sain aru, et kesklinna täistoppimine on nende kujudega on osa oma identiteedi otsimisest. Lisaks on Skopjes vaatamist väärt Türgi bazaar, triumfikaar, Milleeniumi rist ja mitmed üle Vardari jõe viivad sillad. Linnas sündis Ema Teresa ja saab ka temanimelist muusemi külastada. Põhja-Makedoonias tasub veel Ohridi järve ääres käia samanimelises linnakeses. Ütleks, et tegu vaese mehe Stresaga (linn Maggiore järve ääres). Aga linn ise on kena, palju kohvikuid, mõistlikud hinnad, ilus kindlus, mida vaadata. Hotelli hinnad odavad. Järvel saab laevasõitu teha ja käia Naumi kloostris. Probleeme on ujumisega. On ka mingi rannalaadne asi, aga vees on kõigepealt 6 m kivist põhja, siis on 10m poolde säärde ulatuvat muda, seejärel oled püksteni vees ja saab kõhuli visata. Veetaimestikust üle solberdada kuidagi ja siis saab juba ujuda. Muidu vesi on küll mõnus ja puhas. Teine variant on vette minna rannapromenaadilt, seal muda ega veetaimestikku ei ole, aga promeneerivate inimeste vahel ei ole vast kõige mugavam olla, kuigi osad käisid.

Nii Põhja-Makedoonia, Albaania kui ka Kosovo rahvuskangelaseks on Skanderbeg, kelle kuju on iga riigi pealinna keskväljakul. Prištinas on maailmas ainulaadne skupltuur kärudest - kuna käru eksisteerib igas maailma kultuuris, siis see pidavat ühendama inimesi. Linnas on ka kena peatänav meie jaoks imehindadega, palju häid restorane. Priština on ka pööraste muutuste keerises - kraanade linn. 4-5 aastat tagasi olevat pilt hoopis teine olnud, suht mahajäetud, vanad autod tänavatel.

@vatse - sa panid ikka väga hea nimekirja kokku. Ma olen aru saanud, et Montnegros on pigem autorent, mujal ühistransport. Minu huvid - suvakohtades suvainimestega suhelda. Pole vist päris tavapärane reisihuvi?

No ma arvan, et kõikjal saab ühistranspordiga hakkama, kui aega on. Samas väikeste kohtadega on ühendusi vähe. Seega isegi mingite minibusside ja ühistaksodega võib ühe küla ja ühe joa külastamisele kuluda terve päev, millest enamiku ootad platsil transpordivahendi väljumist. Samas oma autoga saad kõvasti rohkem nähtud. Suvakohtades suvainimestega suhtlemiseks on muidugi ühistransport parem :)

Mul on seal lapsed alati kaasas ja seega on transpordiks auto. Aga marsruudid on muidugi põhjalikud ja rannale eriti aega ei jäeta ;)

Nii, suvakohtades ja suvainimestega.

Montenegro. Rannik on väga turistikas ja keset suve pole kohalikel tõenäoliselt aega palju lobiseda, sest raha tuleb teenida. Need kohalikud, kes puhkavad ja on sisemaalt pärit, puhkavad ja lobisevad kindlasti, aga see pole nagu see alati. Vaadetest ja vanalinnadest ei hakka siis antud teemas rääkima. Piirkonnas oleks äkki Cetinje see, kus vähemalt üks öö veeta. Turistid on õhtuks läinud ja üksik rändaja oleks põnev vestluskaaslane. Edasi sisemaal läheb asi kiirelt paremaks. Paar turismikeskust välja jätta, siis on juba mõnus balkani elu, kus suvaline inimene võib midagi välja teha lihtsalt puhtast külalislahkusest. Linnast linna ja külast külla rännates käib kohalik elu. Kes keset suve randa pole läinud, see teeb põllutööd jne. Väga üllatav piirkond oli Plavi ülmbrus. Plav on põhiliselt bosnialaste eluala ja kõrval samas orus Gusinje albaanlaste eluala. Tšernogoorlased sinna eriti ei satu. Kui oli jutuks, et sõidame ka Plavi, siis mõni polnud isegi kuulnud, et see Tšernogoorias on, teised tundsid kohati siirast huvi, et miks me lähme ja nad ise pole seal kunagi ise käinud, kas seal ka midagi vaadata on jne. Siseturistide kõrval satub ka välisturiste sinna oluliselt vähem kui näiteks Durmitori piirkonda, Piirkond on ise super oma kauni loodusega. Kuna turiste on vähem, siis tuntakse nende vastu rohkem huvi jne. Samas on mönusalt rahulik ja öösel värske õhk. Ega see ülejäänud sisemaa on ka riigis selline mõnus paik, aga Plavi ümbrus jättis kuidagi eriti hea mulje oma inimestega millegi pärast. Tõenäoliselt suhteline.

Kosovo. Turiste on tõenäoliselt jätkuvalt väga vähe. Kohalikud super. Vanemad inimesed on siiani siiralt tänulikud, et me päästsime neid sõjast. Eesti on NATOs ja seega me oleme päästjad koos kõigi teistega. Noored on lihtsalt sõbralikud ja uudishimulikud, sest välismaa turiste eriti ei liigu. Prizren on väärt ööd. Soovitavalt nädalavahetusel. Keset suve on tõenäoliselt iga öö pidu. Bemmimehed tiirutavad albaania tümakaga ümber kesklinna, intelligentsem seltskond istub kuskil kohvikus või kõrtsis ning balkani ööelu kestab varaste tundideni. Linn ise on ka vaatamisväärsuste poolest parim riigis. Tõenäoliselt leiab suhtlemisvõimalusi piisavalt. Eks nad ole mujal ka mõnusad, aga vahemaad on väiksed ja kõikjal elamiseks kohti ei leia. Serblasi nägin Gracanicas. Olid väga tõsised ja eriti nagu suhtlema ei kippunud. Tõenäoliselt saab paremini jutule Mitrovicas. Enamik jutte kipub tõenäoliselt poliitiliseks, aga noorematega saaks ilma järsult pooli valimata vast ka veidi suhelda. Kahjuks sinna ei jõudnud ja oma kogemusi ei ole. Aga Kosovo albaanlased on kohati veel ägedamad, kui tavalised albaanlased.

Põhja-Makedoonia on keeleliselt ja usuliselt väga mitmekesine maa. Kusjuures keel ei määra usku ega ammugi vastupidi. Seega võib väikse vahemaa läbimisega ka samas orus erinevat elu näha ja keset küla erinevate riikide lippe lehvimas.

Kratovos on külalistemaja Etno House Shancheva. Kohale jõudes paneb omanik sind elutuppa või kööki istuma ja saad esimesena valida, kas võtad koduveini või kodurakijat. Siis saad valida, kas teiseks ringiks jääb vein või rakija. Ja siis saab vaikselt edasi tegutseda. Linnakese keskuses oli terve hulk kõrtse, kus saab pärast valikuid edasi teha. Tegemist oli küll nädalavahetusega. Aga noh, majaperemees on ikka sama aktiivselt külalislahke hoolimata päevast. Korterite omanikud olid ka eranditult väga sõbralikud. Kui Skopje ja Ohrid välja jätta, siis mujal on turiste oluliselt vähem ja elu rahulikum ning suvainimestega kohtumine kindel. Suvalises väikses kloostris rääkis preester oma külaskäikudest Kuremäele ja Petserisse jne. Soovituseks oleks teel peatuda võimalikult paljude erinevate keelte ja uskudega asulates. Nad ise ei saa sellest päris aru, aga see ongi kuidagi makedoonlaslik, et selline mitmekesisus on ka kohati läbisegi. Kui iga küla oma lipuga minema marsiks, siis oleks riigist vaid jupid alles ja külaelanike elu ei oleks sellest kuidagi toredam.

Põhja-Albaania on mägilaste maa. Valbona on looduslik vaatamisväärsus. Suvainimestega suhtlemiseks võtaks ma selle nimekirjast maha. Külakeste elu on suurelt turismile orienteeritud ja seal osatakse selle eest raha küsida. Thethi org pidi umbes sama olema, aga seal saab vist jalgsi veidi kaugemale rännata ja need kohad, kuhu autoga ligi ei pääse, pidid veid rahulikumalt võtma. Thethis pole käinud. Samas on ülejäänud Põhja-Albaania orgudes täiesti teine elu. Osades orgudes moslemitest albaanlased ja teistes katoliiklastest albaanlased. Aga kõik kokku ikka sellised mägialbaanlased, kes erinevad oluliselt rannikul ja lõunas elavatest albaanlastest või ka kosovlastest jne. Bajram Curri on moslemitest albaanlaste üks piirkondlik väike keskus. Ma istun hommikul keskväljakul ja joon teed hõivates naise ja kolme lapsega kaks lauda. Kõrvallauas istuvad kohalikud noored emad oma titekärudega ja teevad mulle varjamatult silma. Ja mitte üks neist, vaid kõik kordamööda ja korraga kuni minekuni. Sellist asja teistes Balkani piirkondades pole nagu eriti kohanud. Ega teistel mägilastel seal ka jugusest puudu ei ole.

See siis kõik lühidalt selline subjektiivne suvakohtade ja suvainimeste kohta. Balkan on äge ja seal tasub pikalt rännata. Mitmekesisust on kõvasti ja samas on inimesed üldiselt ikka balkanlikult külalislahked ja sõbralikud hoolimata riigist, keelest, usust jne. Ja turismipiirkonnast on enamasti imelihtne kõrvale astuda ja siis hakkab päris elu varsti peale. Suveks on piletid kaheks nädalaks Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Siis saab sealt ka esimese maitse suhu.

Väga huvitav! Eriti suvainimestega kohtumised ja kogemused. Eks see ideaalis olegi ju osa nö "ideaalsest reisist", st kohaliku koloriidi vahetu ja isiklik kogemine. See Põhja-Albaania noorte emade lugu näit üsna erinev piirkonna stereotüüpidest.

Aga kuna endal kohe ukse ees Tiranasse minek, siis uurin korraks veelkord et ega sinna pole jõudnud?

Tiranas võtaks päeva või kaks. Kahega jõuab tõstukiga seal mäel ka ära käia. Ise mäele ei jõudnud. Päevaga peaks saama kõik soovitu linnas külastatud ka muuseumihuviga jne. Kruje võiks olla võimalik väljasõit. Kohal piisab tegelikult rahulikult kuni kolmest tunnist. Samas on neil kindluse territooriumil paar väga toredat külalistemaja, millest ühte võin soovitada. Samas ma pole kindel, kas neil küte oli seal. aknad sügisel öist tuult kindlasti kinni ei hoiaks :)

Ma ei oska kaasa rääkida auto rendi koha pealt ja ka ühistransport on suht võõras sealmail, sest sealseid teid olen läbinud oma autoga. Ju annab väikese vabaduse ja sõltumatuse tunde. Alati on mul kaasas miskit eestimaist, paar purki õlut, kommi lastele, küpsised pereemale, ehk isegi meie traditsiooniline"VT", kõige kõvem valuuta on olnud aga põdra vorst. Aga see eraldi teema. Mulle meeldib see, et regulatsioon ei ole sõnasõnaliselt võetav ja tähenärijaid on vähe. Mulle meeldib see, et saan peatada auto külakõrtsi ees "lõhna" peale, sest vardas küpseb lammas. Keegi pole käinud mõõtmas, mitu lux-i on lõikelaua kohal ja mitmes roostevabas kraanikausis tomatit pestakse. Peremees toob pitsid, et oleks võtta kaugete külalistega "isuäratajat", perenaine toob põlles tomatit ja paprikat, peretütar katab laua, perepoeg aga võtab puuall olevast vannist pangega juba leigeks läinud vett, mille asemele toob kaevust külma, valades selle vannis hulpivatele karastusjookidele-õlledele. Peatub kohalik politsei , vormimütsid lendlevad istmetele, emmatakse, tervitatakse valjuhäälselt kõiki, minnakse vanni juurde , avatakse õlled ja lõunapaus võib alata. Nagu ulme!? Meenub mõne aastatagune piiriületus Makedooniast Albaaniasse. Kruusatee, piiripunkt ise tegutsemas suviti, avatud umbes 6st hommikul kuni päikseloojanguni, tõkkepuu on suletud keti ja tabaga, tõsiselt. Peatusime, teisel pool mäge on Albaania piiripunkt, ulatasime passid, 2 piirikat uurisid passe, seletasid midagi, üks lehvitas ja hüppas tsikli selga ja pani küla poole ajama. Jääja sõnas "fünf minut ja fünf minut" ning naeratas kogu aeg. Saabus tolmupilves piirikas, naeratas , võttis taskust templikarbi ja sealsamas auto kapotil said meie 4ja passid tembeltatud. Eks, mida rutem seda kanti külastada, seda arhailisemat Balkanit me kohtame, sest teadupärast "Raha ei maga!" Neile, kes veel mõtlevad ja mökutavad, kriblage lennupileteid, autoga trippijatele, tehke plaan valmis, sest Slooveniast- Serbiast- Rumeeniast ,Kreeka- Türgini välja on vaatamist palju, ainult, kui seda aega jaguks! Edu Balkanil!

Tänud! Olengi Tiranas paar päeva. Nii et üritan võimalusel mäel ära käia ja kesklinnaga lähemalt tutvuda. Saan aru et need ongi siis peamised vaatamisväärsused.