Värske olukorra kohta on infot vähe aga tõenäoliselt on suurem negatiivne mõju 2025 rängast maavärinast tulenevalt. Mandalay ja Inle said ikka väga rängalt kannatada. Riigipöörde mõju tõenäoliselt turist ei tunneta sest sealsed inimesed on lihtsalt liiga head. Mina ei jätaks minemata kui plaan on. Pigem vastupidi, tõenäoliselt on seal iga turist väga oodatud ja hoolitsetakse parimal võimalikul viisil...

Kas idee oleks lennata Myanmari või mõnest naaberriigist üle maismaapiiri?
Minu tagasihoidlikul arvamusel vajaks see turvalisuse teema üldiselt pikemat lahti mõtestamist; eriti, kui näen teinekord, kuidas näiteks naisterahvad panevad lihtsalt tuimalt Mehhiko poole minema. See nimi Mehhiko vist mõjub neile alateadlikult niimoodi... Tihti tahaks küsida, et kas inimene on kõik ägedad vähemturvalised sihtkohad juba ära külastanud? Ma saan aru, et antud teemapüstituses see küll ei kehti, sest Mihailio on juba kõvasti reisinud. Lihtsalt soovin näidata, kui mitmekihiline see sihtkoha turvalisuse teema on.

Internetis kolades jääb nagu mulje, et Myanmaris sellist suvalist või traditsioonilist kuritegevust on vähe, pigem on oht sattuda n.-ö. valel ajal valesse kohta, mis puudutab poliitilist ning sõjalist ebastabiilsust.

Aasta tagasi sai käidud. Enne sai põhjalikumalt uuritud ka, et mis seis riigis on. Soovitatakse vältida riigipiiri äärseid alasid ja püsida nn turismi linnades. Meie lendasime Yangoni, sealt lennukiga Inlesse, edasi Bagan ja Mandalay. Riik üldiselt nukras seisus, turiste pole, vaesust palju, Aga muidu oli väga huvitav, kaunis, nauditav, kas selle poolest, et turiste polnud. Turvaline.

Aga jah, jaanuaris toimunud maavärin oli palju kahju teinud ja see võib midagi muuta. Samas vaatasin, et Eesti reisibürood viivad sinna gruppe, ju siis kõik sujub endiselt.

Mul tuleb siit veidi emotsionaalne ja otse hingest netti kommentaar, aga teinekord võib seda endale vast lubada.

Käisin Birmas siis, kui Aung San Suu Kyi ei olnud veel päris võimul, aga kohe-kohe oli see aeg käes. Kuna kuu aja jooksul kolasin palju mööda ääremaid ja päevad olidki täis kohalikega suhtlemist, siis sain väga erilise sissevaate sellesse, mida päris tavalised inimesed mõtlevad. Hästi palju lootusrikkust oli tollal. Turistid olid hakanud just enam saabuma, loodeti nii paljut. Yangonis sattusin kokku 20 aasta tuuris noortega, kes kõik õppisid turismindust ja keeli, üks plaanis spetsialiseeruda Hispaania turistidele. Ühe tänaval kohatud inglise keele õpetaja kutsel sattusin väikese grupi keeletundi kui elav inglise keele rääkija. Ühes ööbimiskohas oli põnev vestlus ameeriklasega, kes vastukaaluks õppis birma keelt, sest lootis palju piiride avanemisest ja fokusseerus hoogustuvale kaubavahetusele. Need on mõned näited sellest ... tohutust lootusest, mis salamisi (sest Aung San Suu Kyile viidati ka keset metsa sosistamisi kui "she" - hirm oli ikka veel suur) jõudu kogus.

Olen mõelnud, et kõikide nende kohatud kohalike inimeste elu, eriti neil, kes tollal turismisektorile orienteerusid, on praeguseks tundmatuseni muutunud. Mul on keeruline leida sõnu selle olukorra kirjeldamiseks, mis seal 2021. aastal juhtus. Ma soovitan veidike selle riigi keerulise ajaloo kohta juurde uurida ja vaadata nii palju, kui vaim kannatab, ka visuaale. Jah, turiste seal tõenäoliselt hoitakse, aga ... mulle päriselt ei mahu ajju ära teadmine, kuidas on võimalik reisida riigis, kus samal ajal võim inimesi varjamatult tapab. Lisaks nagu keegi mainis, et vale hetk ja vale koht - tulistamised toimuvad ka Mandalays ja Yangonis. Ning muidugi, turismi toetades kukub midagi ka elanikele, kuid teisalt turismi kasv justkui annab õiguse huntale jätkata senisel moel. Ma ei saa aru ka Eesti reisibüroodest, kes sinna reisima on hakanud, ausõna ei saa. Minu jaoks on see sügavalt ebaeetiline.

Ma ise olen enda jaoks selle sügavuti südamesse pugenud riigi asjus selgeks mõelnud, et ma lähen kord sinna tagasi. Aga siis, kui see hullus on lõppenud. Praegu pole ma selle suhtes mingil moel optimistlik.

Ei soovita praegu, kannata paar aastat. Valgeid/turiste pole üldse ja olukord on ikka väga kehva. Lihtsad kohalikud on superhead ja abivalmis aga riigis on SÕDA! Baganis oli varem imeline motikaga ringi sõita, nüüd on tühjus, üksik koer ulub varemete vahel... Kohalikelt saad üldjuhul imehea suhtumise aga veelkord: riigis on sõda. Ohtlik.

Metsikult küll igatseme seda riiki taga. Külastasime korralikult 2011, 2013 ja 2015 ja siis veel väike külastus üle Tai piiri 2019. Kunagi sai isegi mõeldud sinna mingi väike jupike maad osta, aga õnneks polnud sel hetkel raha. Kõik need praegused aastad oleksid mahavisatud raha ja sa ka kunagi ei tea mida sõjaväeline hunta korraldab järgmiseks.