Marsruut

Laev Tallinn - Helsingi

Lennuk Helsingi - Istanbul (SAW) - Karachi (www.flypgs.com)

Lennuk Karachi - Islamabad (www.piac.com.pk)

Buss giidiga Islamabad - Peshawar - Islamabad - Lahore - Multan

Rong Multan-Karachi (www.pakrailways.gov.pk) - piletid ostsime küll Lahore raudteejaama piletikassast

Kestvus 11 päeva

Reisijad: 9 liikmeline sõpruskond

Viisa. Viisa saab 35 USD eest internetist https://visa.nadra.gov.pk/ . Taotlemisel küsitakse muuhulgas ka reisikorraldaja kinnitatud reisimarsruuti. Seda meil kohe ei olnud ning ühel meist õnnestus viisa saada ka ainult esimese ööbimise hotellist saadud kinnituskirjaga, et nende juures ööbib. Ülejäänute jaoks võtsime giidilt kinnituskirja. Peale taotlemist võttis protsess paar päeva aega. Ankeedis tuleb taotlust läbi vaatavaks saatkonnaks valida Varssavi oma.

Raha. Kohapeal vahetavad ka €, seega $ vahetada ei ole vaja. Meil oli ka $ vahetatud, kuna giidiga oli arveldamine dollarites. Rahavahetusel küsivad passi ja viisat. Rahatähed peavad olema terved ja puhtad, ka üks väike kriips tähendas seda, et raha vastu ei võetud. Kurss oli € = 305 PKR ja $ = 280 PKR. Raha kulus oodatust vähem ja ATM kasutama ei pidanud.

Internet. Parima 4G levialaga operaator on Jazz. Tuleb leida ametlik esindus, sest ainult nendes teenindatakse ka turiste. Jällegi vaja passi ja viisat, lisaks tehti näpuots tindiseks ja võeti ka sõrmejälg. Väikseim pakett (väidetavalt) oli ca’ 7€ eest 100GB, lisaks ka kohalikud kõned ja SMS-id. Kõik saidid mida olen harjunud külastama (sh X, Reddit, FB) olid ligipääsetavad seega eraldi VPN kasutada vaja ei olnud. Linnades ja suurtel teedel oli 4g enamus aega olemas. Eemal mägedes ja rongiga maapiirkonnas sõites esines ka leviauke.

Giid ja transport. Algselt soovisime küll ainult väikebussi koos juhiga, kuid seda ei õnnestunud kaugelt organiseerida. Pigem tehti pakkumised stiilis 1000$ - 2000$ inimene ja 10 päeva mägedes, kuigi küsisime hoopis Islambad-Karachi marsruuti. Saime omale mõistliku pakkumise teinud ja igati tasemel giidi kontakti läbi FB reisihullude grupi, kus üks grupi liige oli eelmisel aastal tema juhitud matkal olnud. Giidi nimeks Abul, pärit on Hunzast ja peamiselt teeb ta retkesid mägedesse Gilgit-Baltistanis. Viib ka K2 baaslaagritesse ning temaga saab teha fotojahti lumeleopardidele. Väikese ülevaate saab tema Instagramist: https://www.instagram.com/abul.khan_/

Toit. Pettuma ei pidanud mitte kusagil. Meie laual oli enamasti mõni liharoog, salatit ja loomulikult naani, mida ahjusoojana lauda toodi. Ka proovitud taimetoidud olid väga maitsvad. Sõime tänavakohvikutes, teeäärsetes söögikohtades, hommikusöögid olid hotellides ja ühe korra sõime ka buffet restoranis (mis oli ka kõige kallim söögikord ca' 8€).

Kokkuvõtteks. Pakistan on halva kuulsusega ja peetakse ohtlikuks, kindlasti on piirkondasid kuhu niisama ronida ei tasu (nt meie reisi ajal tulistasid Iraan ja Pakistan üksteise pihta rakette mässulises Balochistani piirkonnas), aga meie tavapärasel turismimarsruudil oli elu nagu ikka. Ka öisel ajal Karachis ei olnud olukorda kus oleks ennast ohustatuna tundnud (päris pimedasse getosse ei läinud ka). Kogemus ütleb, et kõrge korruptsioonitasemega riigis võib ka ametnik olla see, kes turistilt raha välja pressib, aga seekord ei olnud meil ka sellist olukorda. Inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid. Tunnevad huvi kust me tuleme, kas meile Pakistanis meeldib ja kus me veel käinud oleme. Oleme päris paljude fotode peal, sest tuldi ka tänaval juurde ja küsiti kas koos meiega võib pitlti teha. Paar korda maksti juhututtavate poolt meie chai arve kinni, sest me olime justkui nende külalised. Kaupmehed tunduvad naaberriigi India pealtükkivate ametikaaslastega võrreldes lausa põhjamaised. Hinda oskavad küsida küll ja tingimine käib asja juurde, aga see kõik on oluliselt vaoshoitum. Miinuspoolele saab kanda üldise räpasuse ja õhureostuse.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kuna massturism ei ole Pakistani jõudnud, siis on huvi välismaalaste vastu siiras ja suur, hinnatase on hea ning leidub ka piisavalt inglise keelt rääkivaid inimesi, et üksi olles päris hätta ei jää (google aitab nagunii). Suurele riigile kohaselt on see eripalgeline ja koos elavad mitmed rahvad, meie nägime neist ainult osasid. Kui järgmine kord lähen, siis Põhja-Pakistani koos giid Abuliga mägedesse,

1. Päev. Tallinn-Helsingi-Istanbul-Karachi

Hommikune 7:30 laev, et kindlasti 14:45 lennule jõuaks. Flightradar24 lennustatistika ütles küll, et see lend jääb tavaliselt hiljaks. Ja täpselt nii läks ka meie lennuga. Istanbulis oli ümberistumiseks aega 1h:10m ning tundus, et olime juba Helsingist startides ajast nii palju maas, et jätkulennule ei jõua. Kuid meeskond kinnitas, et küll jõuate. Ja nii oligi, ka järgmine lend hilines tugevalt. Istanbulis oldi meil vastas ning juhatati õigesse väravasse, kus pidi veel 20 minutit ootama enne kui boarding algas. Hommikul 4 ajal olime Karachis, passikontroll läks kiirelt ja lennujaamast kauplesime takso Saddari linnaosas asuvasse hotell Pearl Inn (15$ auto, loomulikult maksime üle, Careem apiga oli hiljem sama ots ca’ 1500 PKR ~ 5€ ).

2. Päev. Karachi.

Ärkasime hommikusöögiks ning seejärel läksime uuesti magama, alles lõuna ajal saime silma lahti ja liikusime linnaga tutvuma. Kõigepealt rahavahetus, selleks oli vaja näidata passi ja viisat, ilma nendeta ametlikus kohas vahetada ei saa. Võtavad vastu ka eurosid, aga rahatähed peavad olema ilma vigastusteta ja puhtad. Kui servas on lõhe või on pastakaga kriips peale tõmmatud, siis see ei kõlba. Meil oli kõik arveldamine kohalikus rahas, ainult giid sai varasemalt kokkulepitud summa dollarites.

Seejärel oli vaja telefoni internett saada, kõige parem leviala on operaatoril Jazz ja välismaalane saab SIM-i ametlikust esindusest. Jällegi vaja passi ja viisat. Lubati, et tund peale SIM-i kättesaamist hakkab nett tööle. Tegelikult saime alles õhtul toimima, sest whatsapp kaudu suheldes selgus, et üks passikoopia oli puudu ja seetõttu ei käivitunud teenus kellelgi.

Mobiilipoest jalutasime edasi, harjusime liiklusega ja õppisime sujuvat teeületust liikuvate sõidukite vahelt. Sest muudmoodi seal väga ei saagi. Seejärel võtsime tänavalt riksad ja läksime sööma Burns Road toidutänavale, istusime sobivasse kohta maha ja tellisime riisi, erinevat liha ning salatit. Meid oli kokku üheksa, aga kogused olid nagu oleks meid olnud vähemalt kaks korda sama palju. Ka hind oli vastav, ca 4€ sööja kohta, mis oli vist kogu reisi üks kallimaid. Sealt algas Pakistani toiduelamuste jada. kogu reisi jooksul ei sattunud me kohta, kus oleks halba toitu saanud. Jalutasime edasi, teepeal lasime pressida värsket greibimahla (ca’ 0,3€) ja sattusime lõpuks kohalikule turule. Sealt sai riideid, mitmed ostsid omale kohalike peamise riietuse shalwar kameezi. Osad tellisid omale ülikonnad, sest senine kogemus Tais rätsepülikondade tellimisega on hea olnud. Õhtul olime hotelli lähedal tänaval olevate söögikohtades, sõime ja jõime chaid (tee vürtside ja piimaga) ning nautisime melu. Tänaval käisid ringis massöörid, kes samal ajal kui klient söögikoha plastiktoolis istus, massaaži tegid. Ilmselt maksime jälle üle, aga ca’ 20 minutit oli 300pkr (1€).

3. päev Karachi - Islamabad - Peshawar

Lend pidi väljuma 13:00, kuid hommikul tuli teade, et see on edasi lükatud 15:00 peale. Saime siis natukene veel niisama ringi uidata ja seejärel tellisime Careem äpist hotelli ette takso. Sealt oligi näha, et vähemalt päevasel ajal sai linnast lennujaama 1500 PKR (5€) eest, see on 17km ja 30 minutit sõitu. Osa seltskonda tuli riksaga, aga seal hakkas vahepeal paagist (loe: 2l sprite pudelist) kütus otsa saama ning ka politsei pidas kiirteel sõitmise eest kinni, nii et viimase otsa läbimiseks tuli ikka teine sõiduk võtta. Lennujaama saab sisse kui on uksel pilet ette näidata, sobis ka telefonis olev. Siselendude terminal oli väga rahulik, rahvast oli vähe, olid mitmed söögikohad ning hinnad üldse mitte nagu lennujaamades harjunud oleme. Nt. 0,3 coca-cola 0,4€ või burger 2€. Lend oli väga mõnus, sest võrreldes Pegasuse lennukitega oli seal jalgadel lausa ruumi. 2h hiljem maandusime Islamabadi lennujaamas, kuhu oli meile vastu tulnud giid Abul oma sõbra Mamediga. Parklas ootas meid juht Fareedi 20 kohaline Hino buss, mis meie üheksasele grupile väga hästi sobis. Ees ootas kolm tundi sõitu Peshawari poole, enamus teed oli küll kiirtee mägedes, kuid udu tõttu suunati meid sealt maha. Tegime teel ka ühe söögipeatuse ning jõudsimegi Khyber Pakhtunkhwa provintsi pealinna Peshawari, asub peamisel Pakistani ja Afganistani ühendaval teel, Afganistani piirist 50km kaugusel.

Seadsime end hotellis (https://peshawar.destinationheritage.com.pk/) sisse ja hoolimata sellest, et kesköö oli juba lähenemas, läksime linna avastama, 500m kaugusel oli üks toidutänav. Väljas tundsin õhus midagi mida olen varem kogenud talvisel ajal Mongoolias ja Hiinas. Temperatuur oli ca’ 5 kraadi, maju köetakse kivisöega ning linnaõhk oli nii must, et lisaks spetsiifilisele lõhnale võis lausa selle maitset tunda. Tõesti ebameeldiv tunne, telefoni ilmaäpp näitas õhu kvaliteeti 500 palli skaalal 414 - Hazardous. Tegime väikese tiiru, ostsime tänavakohvikutest natuken grillsnäkke ja läksime magama ära.

4. päev. Peshawar - Islamabad

Äratus, hommikusöök ja bussi. Esiteks sõitsime Peshawari muuseumi (https://peshawarmuseum.gkp.pk/), kus on palju budistlikku pärandit, münte ning muidu kohalikku ajalugu. Seejärel käisime Sethi majamuuseumis https://en.wikipedia.org/wiki/Sethi_Mohallah , mis andis ülevaate kuidas rikkad kaupmehed 19 sajandil elasid.

Järgmiseks tuli ebatraditsioonilisem turimismiatraktsioon - relvatehas. See on koht, kus on palju treipinke, puurpinke ja muid metallitööks vajalikke masinaid. Minule meenutas see pilt pisut nõukaaegset metallitöökoda, kus külmas tellishoones vedelevad maas metallijäägid, suured masinad mürisevad ja peab vaatama, et kusagile rihma vahele ei jää või metallikiudu silma ei lenda. Aga nõukaaegsest töökojast erines see toodangu poolest, laudadel olid relvade toorikud, kelgud, kaitseriivid ja kõik muu mida ühe relva koostamiseks vaja läheb. Ärimudel on kopeerimine, kui klient tahab 9mm Glocki, siis tuleb maksta 80€ ning nädala pärast on relv valmis. Tootevalik on lai, Glockist Kalashnikovini. Ja paistab, et see kõik on avalik ja ametlik, google mapsis oli koht märgitud kui “arms trader”.

Järgmiseks tutvusime ühes töökojas kuidas valmib Pakistani “truck art”. Pakistani veoauto ei ole õige auto, kui ta ei näe välja nagu jõulupuu steroididel. Selles töökohas tehti vanadest merekonteineritest haagiseid, konteinerid tugevdati, keevitati tilu-lilu kujundid peale ning seejärel värviti ja kleebiti erinevaid mustreid täis. Autod on peamiselt vanad Bedfordid, mis on samuti täis joonistatud ja kleebitud kõiksugu erinevaid mustreid, kirjasid, pilte, lehvikuid ja linte. Ja mida iganes veel, mida välja mõelda oskad. Sama lugu on bussidega. Selle huvitava nähtuse kohta saab rohkem lugeda siit: https://www.artshelp.com/truck-art/

Edasi läksime jälle turistiradadele, sõitsime Islamabadi poole tagasi ning teele jäi üks 2000 aastat vana budistlik klooster Takht-i-Bahi: https://whc.unesco.org/en/list/140/ . Seal tuli paarsada meetrit mäkke ronida, seekord relvastatud saatjaga. Kui küsisime miks seda vaja on, siis vastuseks oli “protocol”. Ega meil selle vastu midagi ei olnud, lihtsalt oli veider, et relvaga tüüp koguaeg järel käib. Mäe otsast oli täitsa kena vaade, kui ei oleks ka seal kerget sudu olnud. Hoolimata sellest, et olime maapiirkonnas, oli õhus ikkagi mingi vine üleval ja päris selget vaadet ei olnud. Ilmselt kulupõletamisest, ma ei tea kas see oli kõik sihilik tegevus, aga põlenud põlde seal jätkus.

Nüüd oli jäänud viimane ots Islamabadi hotelli. Kõik bronnid tegime läbi Bookingu kohapeal maksmisega, kuid just Islamabadi hotell tahtis ettemaksu saada. See jättis lõpuks scammi tunde ja loobusime sellest hotellist üldse, valisime seal läheduses oleva külalistemaja Grand Peace House I (https://grandpeacehouse.com/) ja jäime sellega väga rahule. Toad olid puhtad, õhk-soojuspump puhus sooja ning sooja vett jagus. Külastasime ka Marriotti, seal on spordibaar kus lisaks suurtele spordiülekannetega telekatele saab ka õlut ja muid jooke. Mujal sellist luksust ei ole, ikkagi islamiriik. Viisakamatesse hotellidesse sisenemiseks tuleb läbida turvaväravad, hotelli territooriumile sisenevad autod kontrollitakse üle ning nägime ka pommikoerasid. Sedasama Islamabadi Marriotti rünnati 2008 aastal autopommiga, ohvriteks 54 surnut ja 266 vigastatut.

5. päev. Islamabad-Lahore

Hommikul äratus ja hommikusöök, seekord oli hommikusöök relvaga. Söögiruumi nurgas oli vastu seina püsti seisma pandud kellega automaatrelv. Nüüd ei tundunud see enam isegi imelik mitte.

Esimene peatus oli Islamabadi Faisal mošee, väga uhke kaasaegne ehitis ja maailmas suuruselt viies mošee, mis mahutab 300 000 palvetajat. Paraku oli meie ajastus selline, et sisse ei pääsenud, kuid ka väljast jättis see väga suurusugse mulje.

Edasi liikusime Lahore poole ja kusagil poolel maal pöörasime kiirteelt maha ning kogesime tõelist Pakistani kõrvalteed, sellist mis on sõidetav keskmise kiirusega 20-25 km/h. Aukude vahel manööverdamist oli palju ja vahet ei olnud kummal teepoolel olid, vasakpoolne liiklus vaheldus parempoolsega vastavalt sellele kuidas aukudest mööda sai. Senine hea kogemus suurte teedega oligi liiga ilus, et seda lõpuni välja loota. Peale tunnikest rappumist Jõudsime Hindude jaoks pühaduselt teisel kohal olevasse Katas Raj templise: https://www.worldhistory.org/Katas_Raj/ . Nõnda püha templi kohta tundus küll pisut räämas ja räpane, aga kunagi oli see kindlasti väga uhke. Liikusime edasi mööda auklikku teed, seekord ka väiksemates mägedes.

Viimane peatus enne Lahoret oli Khewra soolakaevandus https://www.atlasobscura.com/places/khewra-salt-mines , mis legendi järgi avastati Aleksander Suure hobuste abil, kes soolakivi lakkusid. Khewra on kuulus oma roosa soola poolest. mida kutsutakse ka Himaalaja soojaks. Just nendest mägedest Himaalaja alguse saabki. Meid viidi rongiga mäe all olevasse turistide jaoks ehitatud osasse, kus tutvustatakse kaevanduse ajalugu, Seal nägi soolast tehtud tellistest ehitisi, mille sisse on omakorda LED lambid pandud, nii et kokku jääb päris uhke mulje. Sama tehnikaga on maa alla väike palvetamisala ehitatud. Suveniirideks sai kaasa osta kõiksugu soolast tehtud kraami, näiteks soolast alfabeedi, ca, 0,16€ täht. Kui nimes on kuus tähte saad oma soolase nime 1€ eest kätte. Kaevandusest välja jalutasime mööda raudteed jala, sest viimane rong oli selleks ajaks läinud. Kaevandus nähtud sõitsime Lahore poole edasi. Kuni kiirteeni oli taas tee mis oli sellises seisukorras, et vahepeal sõitsime tee kõrval põllul, kuna seal oli lihtsalt siledam. Lahoresse jõudes selgus, et oleme endale broneerinud hotelli mida võib kirjeldada sõnadega “Aasias odavamalt kui vaja”. Seda oleks võinud muidugi ka hinnast aru saada, koos tuppa toodava hommikusöögiga maksis kahene tuba 16€, aga ka kvaliteet oli vastav. Ühesõnaga see oli elatav ja uut kohta otsima ei hakanud, aga siiski seda hotelli ei soovita ja linki ka ei pane. Lahore õhk oli väga halb.

6. päev. Lahore.

Olime juba varem giidiga rääkinud, et meie plaanidesse võivad tulla muudatused ja me nendega ikkagi Karachisse välja ei sõida. Hoolimata avarast bussist ja heast seltskonnast ei tahtnud me ikkagi nii palju aega sõitmisele panna. Seega oli uus plaan Multanist öörongiga Karachisse sõita. Läksime Lahore raudteejaama pileteid ostma, sest meil välismaalasena ei õnnestunud netist piletite ostmiseks kontot teha. Olime ise enne netist välja otsinud, et tahame sõita Bahauddin Zakaria Expressiga mis väljub 16:00 ja on hommikul kell 9 Karachis ning Abul korraldas ülejäänud raudteejaamas ära. Kuna kupeed on kuuesed ja meid oli üheksa, siis ostsime ülejäänud kolm kohta giidede ja autojuhi nimele ära, et kupeed ainult meie päralt oleks. Üks koht maksis 6500 PKR ehk ca’ 21€ ja see oli kõige kallim Business AC klass. Businessist oli asi loomulikult kaugel, aga sellest hiljem.

Edasi ootas meid Lahore Fort (https://en.wikipedia.org/wiki/Lahore_Fort). See oli nüüd tõesti uhke ehitis mida jõudumööda ka renoveeritakse. Sealne giid ütles, et tal on varasemalt kaks Eesti turisti käinud. Sealsamas kõrval oli ka suur Mošee, kus registreeriti abielusid. Pulmariided olid neil väga uhked.

Tegime väikese lõunasöögi ning seejärel sõitsime Pakistani-India piirile kuulsat showd vaatama, kus kummagi poole sõdurid näitavad kui kõrgele jalg käib. Mitte sõjaosvause või võitluskunsti, vaid rohkem koreograafilises mõttes. Puhutakse pasunaid ja lüüakse trummi, Pakistani poolel keerles ühe jalaga mees ja ergutas rahvast. Publik hüüdis vaheldumisis Pakistan ja allahu akbar. Kokku oli 45 minutit korralikku esinemist, Youtubes on videosid palju, üks kompaktsem on siin: https://www.youtube.com/watch?v=RXoWNe_HAak

Tagasi linnas palusime end viia turule, kas Abul ei saanud kohe aru mida me tahame või ei julgenud ta meid päris bazaarile viia, alles siis kui ütlesime Anarkali Bazaar jõudsime õigele tänavaturule. Sealt sai kõike, kes kohvri tagasiteel äraantava pagasi jaoks, kes pähkleid ja muud toidukraami, kes 4€ maksvaid pintsakuid. Päev oli lõpuks päris väsitav, läksime hotelli ära. Ja õhtul hilja veel välja kõrvaltänavale sööma kus söök kuuele maksis 3€ .

7. päev. Lahore-Multan

Hommikusöök toas ja seejärel asjad bussi ning nina Multani poole. Startisime hilja, olime kokku leppinud stardiajaks 10:00, aga ikka läksime pool tundi üle. Ees ootas 4,5h sõit, koos peatustega läks 5h kanti.

Multanis viidi meid kohalikku buffet restorani, hind oli umbes 8€ ja see oli kõige kallim söögikord üldse. Kuid selle eest hea nagu alati ja valikut oli ka ohtralt.

Hotell - seekord Ramada keti 4*, korraliku turvakontrolliga. Turva oli nii korralik, et ei lasknud meid enam õhtul välja ka. Üks auto oli just territooriumile sisenemas ning me jalutasime lahtisest väravast välja, väga kaugele ei jõudnud, sest turvaülem jooksis järgi ja hüüdis “please come back”. Selgus, et ilma relvastatud eskordita meid välja ei lasta, hotelli administratsioon pidavat selle ära korraldama. Peale kordvuaid kinnitusi, et kohe-kohe saabub meie turva, saime tunnetuse, et tegelikult ei taha nad meid sealt sel õhtul üldse välja lasta ning läksime sisse tagasi.

Hotellis peeti ka pidusid, meie korrusel käis ühes toas selline trall, et hotelli turva käis neid korrale kutsumas. Tundus, et seal oli ka alkohol mängus. Giid ütles, et tema hinnangul rohkem kui pooled joovad alkoholi, olenevalt piirkonnast. Tehakse ka ise kodus ja on tulnud ette ka ette seda, et isetehtud kraamist jääb osa külast pimedaks. Riigis on üks alkoholitootja Murree Brewery, kus lisaks õllele toodetakse ka kangemat kraami. Pakistanis saab alkoholi osta spetsiaalsetest poodidest, Karachis oli neid ka lihtsalt tänaval, astu sisse nagu igasse teise poodi. Mujal linnades ainult osade 4-5* hotellide juures. Muuhulgas ka sellesamas Multani Ramada hotellis kus olime.

8. päev. Multan ja Multan-Karachi öörong

Peale hommikusööki selgus, et meid ei lasta ka päeval ilma relvastatud saatjateta linnaga tutvama. Seega sõitis meie bussi ees politseiauto, kus lisaks juhile oli automaatrelvaga politseinik, kes meiega kõik mošeed ja muuseumid kaasas käis. Külastasime pühakute Shah Rukn-e-Alam ja Bahauddin Zakariya mausoleume ning käisime Multani muuseumis. Käisime ka turul, kus jagunesime isetegevuslikult gruppidesse, mitme grupiga ei saanud küll politsei korraga kaasas olla, kuid sellest probleemi õnneks ei tehtud. Ka lõunasöögi ajal olime hästi turvatud, politsei, giidid ja autojuht sõid meie kõrvallauas. Muidu tundus 2 miljoni elanikuga Multan selline mõnus väike linnake, vähemalt 11 miljoni elanikuga Lahore ja 15 miljoni elanikuga Karachi kõrval. Ei olnud kõrghooneid ning kõik tundus natukene rahulikum, ka hallim. Samas nägime enamus ajast linna läbi bussiakna, seega on see kallutatud arvamus.

Lahorest rongipileteid ostes loeti meile sõnad peale, et tund enne väljasõitu raudteejaamas oleksime. Seega pealel lõunasööki tuligi raudteejaama sõita ning giidide ja autojuhiga hüvasti jätta. Politseiga ka. Giidid aitasid veel selgitada milliselt perroonilt rong väljub ja kui ametnikud kuulsid, et siin välismaalased on, pakuti kohe ka ootesaali, mis oleks ainult meie päralt olnud. Leppisime siiski perroonil pingil istumisega, sest nii oli kogu raudteejaama melu paremini näha. Ja saime mängida arvamismängu milline meie rong on. Kui lõpuks rong ees näitasime piletid ette ja meid juhatati kupeedesse. Ikkagi Business AC, kuid ei olnud seal ei businessit ega AC-d. Kuna oleme vähenõudlikud, siis kummagi puudumine meile probleemi ei valmistanud. Oli ka kaks USB pesa seadmete laadimiseks ning need olid täiesti töökorras. Kupee ise oli väga kulunud ja ei tea millal seda viimati pestud oli, kuid uksed käisid kinni ja need sai seestpoolt ka eraldi riiviga sulgeda. Rongi välisuksed sai sõidu ajal lahti teha ja mööduvad elu-olu vahetult jälgida. Peatustes sai välja hüpata ja jaamades olevatest müügilettidest soovi korral süüa-juua osta.

Meist kaks vagunit edasi oli restoranvagun, seal oli rongi restorani kohta üsna laia valikuga menüü, muuhulgas sai ka aju tellida. Restoranvagunis veetsime päris palju aega ja tutvusime ühe Karachist pärit päikesepaneele müüva firma turundusjuht Tahiriga kes oli Multanis toimunud messilt tagasiteel koju.

9. päev. Karachi

Ärkasin hommikul 9 ajal kui oleksime graafiku järgi pidanud juba Karachis olema. Rong seisis kuskil keset lagedat ning google maps näitas, et linnulennult oleme veel 130km kaugusel. Aga see andiski võimaluse restoranvagunis korralik pikk hommikusöök teha ja sihtpunkti jõudsime lõpuks ca’ 12:30. See oli 3,5 h hiljem kui ette nähtud ja 17h asemel sõitsime üle 20h, aga seal vist nii käibki. Turundusjuht oli eelmisel õhtul soovitanud telefoni tõmmata äpi Pak Rail Live ja selle abil nägin mis kellaks saabumit prognoositakse.

Raudteejaamast sõitsime Careemi taksoga samasse Pearl Inn hotelli kus reisi alguses olime. Asjad hotelli ja seejärel mere äärde Clifton Beachile. Osad käisid ka ujumas. Tegemata oli veel sõit kohaliku linnaliini bussiga. Püüdsime saada bussile, mis oleks meie hotelli poole tagasi viinud, aga kõik läksid vastassuunas. Lõpuks läksimegi vastassuunda, et kogemus ikka kätte saada. Buss oli mõõdulalt tillu-lilu täis riputatud, sisensesin esiuksest ja sain aru, et esiosa on mõeldud naistele ja lastele. Astusin tahapoole, istuma enam ei mahtunud ja kuigi mulle pakuti istet seisin hea meelega edasi. Bussil uksi ei olnud, olid lihtsalt ukseaugud. Piletimüüja suutis küll bussis sees liikudes ja väljas kõõludes ka piletiraha kokku koguda, see oli 50 PKR reisija kohta. Ühel hetkel tundus, et nüüd on kogemust küll saadud ja läksime järgmises peatuses maha. Seal selgus, et vahepeal oli ka bussi katusele kümmekond reisijat paigutatud ja järgmised ronisid bussi küljel oleval redelil lisaks juurde.

Õhtul käisime vesipiibubaaris, see oli teises linnaosas ja esialgu jättis pisut kahtlase mulje. Tegelikult ei olnud kokkuvõttes viga midagi, tellisime kaks piipu, snäkke ja karastusjooke. Saime ise baari telekasse youtubest muusikat panna ja nii nägid teised külastajad seal eesti, soome- ja venekeelseid videosid, mida nad tõenäoliselt kunagi rohkem ei näe.

10 päev. Karachi ja Gaddani laevalammutus

Tellisime hotellist omale bussi, mis meid Gaddanisse viiks. See on koht kuhu vanad laevad tulevad surema, üks maailma suuremaid laevade lammutamise keskuseid. Ca’ 10 km rannajoont kuhu sõidetakse suured laevad liiva kinni ja seejärel algab tükkideks lõikamine. Me ei olnud üldse kindlad kas meil seal midagi näha õnnestub, aga läksime teele siiski. Meiega tuli kaasa üks noor šveitslane, keda hommikul hotelli lobbys kohtasime. Ta tuli Pakistani oma sõbraga kohtuma, kes sõidab mootorrattal Šveitsist Indoneesiasse ja oli äsja Iraani-Pakistani piiri ületanud.

Gaddanis õnnestuski meil kuidagi ühe lammutuse väravas ära rääkida, et oleme turistid ja tahame lihtsalt näha kuidas see töö käib ja nii meid territooriumile sisse lastigi. Väravast kus oli silt “child labour not allowed”. Metalli oli värava taga kõvasti, suured kraanad, veautod mis lõigatud tükke vedasid ja palju metallilõikamise spetsiifilist kärsahaisu ja sädemeid. Samas rannajooneni meid sealt ei lastud ning pidime uue koha otsima. Mõne km pärast paistiski sobiv koht kust meri paistis, peatasime bussi ja jalutasime üle tühermaa mere äärde. Nüüd oli kauguses näha laevavrakke, mis ninapidi kaldas kinni olid. Paistis, et lammutama hakatigi ninaosast, lähim tanker oli ⅓ ulatuses juba seest õõnsaks tehtud. Ainult toetavad talad olid alles, mis dekki hoidsid.

Ilm oli pilvitu ja palav, osad meist läksid ujuma ja tundus, et nüüd ongi kõik hästi. Aga siis tuli üks valgesse hõlsti riietatud natukene ähmi täis mees ja ütles, et siin te küll olla ei tohi. Selgus, et peame kohe lahkuma, see on eravaldus. Oleme bussis tagasi ja liigume ühe kaardi pealt leitud lähedal asuva söögikoha poole ja järsku on sama mees rolleriga bussi kõrval ja seletab midagi. Siis märkame, et rolleril on kiri “Police”. Poltiseinikul oli bussijuhiga väga pikk vestlus, vahepeal tehti mitu telefonikõnet ja lõpuks selgus, et me ei oleks tohtinud seal üldse olla ja nüüd on otsetee Karachisse tagasi. Kuid miinimumprogrammi saime ikka täidetud.

Õhtul oli esimesel päeval tellitud ülikondade proovimine. Ühega oli kõik hästi, teisega oli kõik halvasti. Püksid laiad, pintsak ja särk jällegi kitsad. Järgmiseks õhtuks suutsid nad särgi ja püksid uued teha, aga pintsakuga panid ikka mööda ja seda ei võtnudki. Püüdsid küll suure allahindlusega maha müüa, aga lõpuks said ikkagi aru, et mittesobiva pintsakuga ei ole ka odavalt saades mitte midagi teha.

Õhtul nautisime hotell esisel tänaval tavapärast melu, sõime maitsvaid roogasid ja jõime chaid.

11. päev. Karachi ja tagasilend

Otsustasime, et lõpetuseks on natukene kultuuri ka vaja. Esiteks käisime Paksitan Airforce Museumis (https://www.pafmuseum.com.pk/), pilet maksis 120 PKR (siin ei olnud välismaalastele eraldi hinnakirja) ning see oli kokkuvõttes üks meeldiv koht. Esiteks oli seal puhas, kui muidu võis ka pühakute mausoleumide kõrval prahti vedelemas näha, siis muuseumiala oli küll korras hoitud. Teiseks oli seal ka piisavalt istumiskohti, niisama pinke ja ka paviljone, kus päikese eest varjul olla.

Lennukeid ja helikoptereid oli väljas paarkümmend, lisaks mõned veel muuseumihoones sees. Läbisegi oli USA, UK ja Nõukogude Liidu Toodang, AN, MIG jne. Muuseumis oli kirjeldatud õhulahinguid, kus vaenlase lennuk oli alla lastud. Peamiselt olid need juhtumid Indiaga, mõned ka Afganistaniga. Üks trofeelennuk oli ka muuseumis.

Lennukid nähtud läksime Mazar-e-Quaid mausoleumi (https://en.wikipedia.org/wiki/Mazar-e-Quaid) , mis on Pakistani asutaja Muhammad Ali Jinnahi viimane puhkepaik. Mausoleumi ümber on uhke park ja ehitis ise on suursugune, palju on kasutatud valget marmorit. Rahvast oli ka palju, niisama pargis istumas ja lapsed mängimas-jooksmas.

Nüüd oli jäänud veel shopping. Kašmiir ja pashmina, maitseained ja keraamika.Tasus käia poest-poodi ja tingida, sest mõned küsisid silma pilgutamata 5-6 kordset hinda võrreldes paar boksi edasi olevate hindadega. Lõpuks olid hinnad sellised, et isegi kui üle maksime olid need ikka taskukohased. Üks mid-size kohver tuli ka 8€ eest äraantavaks pagasiks kaasa.

Öösel kahe ajal tellisime Careemist taksod ja sõitsime lennujaama. Huvitav oli, et turvakontrollist lasti läbi kõik vedelikud. Lennujaama sisenedes valgustatakse pagas läbi, seejärel tuleb check-in, siis passikontroll, peale passikontrolli on veel eraldi järjekord kus kontrollitakse kas lahkumise tempel ikka on passi löödud ning lõpuks enne värvate juurde minekut veelkord pagasi valgustamine. Seekord väljus Pegasuse lend üsna täpselt, kuid Istanbulis tiirlesime õhus pea tund aega enne kui maanduda saime. Mis ühtlasi tähendas seda, et meie jõudsime napilt Helsingi lennule kui väravat poolvägisi viimaste saabujate jaoks lahti hoidsime, aga meie pagas ei jõudnud. Sellel tuli paar päeva hiljem Soomes järel käia.