Egiptus sigines mu reisiplaani üsna juhuslikult. Mul tegelikult polnud otsest plaani sinna reisida, aga Pegasuse soodsad edasi-tagasi piletihinnad Helsingist kõikjale Egiptuses leidsid mu nõrga koha halastamatult ülesse. Nii saigi Helsingi-Luxor//Hurghada-Helsingi 115€ eest ilma pikemalt mõtlemata ära ostetud (hind sisaldab ka suuremat käsipagasit).
Peagi selgus, et veidi oleks siiski võinud mõelda, sest nagu selgus, langes kogu reis ramadaani ajale, mis sel aastal oli üllatavalt vara – veebruaris-märtsis. Ega ramadaani ajal reisides sellest otsest probleemi polegi, aga paljud söögikohad ja poed on sel ajal lihtsalt kinni.
Marsruut oli Luxor – Aswan (sealt Abu Simbelisse ja tagasi) – Kairo (lennukiga) – Siwa – Kairo – Hurghada.
Enne muljete juurde minemist ütlen, et minu jaoks on reisimise juures vast kõige olulisem moment kohalikega suhtlemine ja kohalike igapäevaelu kogemine. Seetõttu eelistan kulgeda rahulikult, ööbida kohalikes guesthouse’ides, süüa kohalikes söögikohtades ja suhelda igasuguste inimestega. Ilmselt sai seda kõike ka Egiptuses tehtud kõvasti rohkem, kui valmisreisi puhul. Nii et mingi taust arvamusele vast on.
Hinnad
Kolm nädalat Egiptuses läks maksma umbes 750 eurot. See number sisaldab kõike – lennupileteid, minekut-tulekut Helsingist, majutust, sööki, kohapealset transporti, taksosid ja vaatamisväärsuste pileteid.
Egiptus on kohati absurdselt odav – väga hea tänavatoit alates 20 naelast (0,33€), 0,5 l vesi 5 EGP (0,08€), apelsinikilo turul 10 EGP (0,16€), maasikakilo 30 EGP (0,5€). Korralik majutus koos hommikusöögiga 10-12€ (Bookingust).
Kuna kütuseliiter maksis 17-18 naela (0,30€), on taksosõit väga odav. Lühem ots on tavaliselt 50 naela (0,82€).
Mõned asjad on absurdselt kallid, näiteks rongipiletid välismaalastele. 3,5 tunnise rongisõidu eest Luxor-Aswan küsiti 44€, Aswan-Kairo ~150€. Kohalikele on samad piletid sadu kordi odavamad. Seetõttu jäigi rongiga sõitmata. Niiluse kruiisi ka ei võtnud, sest eelistasin kulgeda omas tempos.
Inimestel puudub au ja väärikus
Vast kõige ootamatum moment reisi jooksul oli tõdemus, et egiptlastel puudub igasugune eneseväärikus. Inimesed on valmis sellest loobuma naeruväärsete summade eest.
Loomulikult olin ma kursis Egiptuse baksheesh (tip) küsimise tavaga ja see otseselt ei üllatanudki. Üllatas pigem see, kui naglalt seda välismaalastele pähe määriti. Mingi suva tegelane ujub ligi: Do you need any help? – No – Good, give me a tip. No anna kannatust!
Kaugliini bussi ei lasta väikse seljakotiga, mis mahub vabalt riiulisse. Ei, see tuleb bussi alla panna ja siis tegelasele 5 naela (8,5 eurosenti) anda. Ok, saan aru, see ongi nende elatusviis.
Kõige sellega harjub ja hoiad väikest tippimisraha pidevalt tagataskus varuks. Sellest tipinorimisest kaugelt ebameeldivam on välismaalaste lihtlabane petmine. Egiptlase ainus mõte välismaalasega ükskõik mis kujul suheldes on, et kuidas ma saaks talt võimalikult palju raha välja petta. See on täiesti masendav.
Lähed väikesesse poekesse vett ostma ja tütarlaps küsib kohe 20 naela. Kui küsid vastu, et kas siin maksab 5 naelane vesi 20, öeldakse tuimalt, et hea küll, anna siis 10. Analoogseid olukordi oli veel ja veel.
Enamik taksojuhte leiutab midagi, et kokkulepitud hinnale midagi lisaks keevitada. Vahet pole, kas võtad tänavalt või taksoäpiga (kasutasin InDrive äppi). Kui äpis on hind näiteks 50 naela, siis taksojuht näitab, et ei, hoopis 70. Meie rahas olematud summad mõlemad, aga see pidev skeemitamine.
Kui jääb mulje, et majutuse omanik on abivalmis ja aitab sind näiteks odavama transpordiga – siis väikse kogemuse pealt näed ära, et ei midagi muud, kui järjekordne katse müts pähe tõmmata, pakkudes 2-4x kallimalt.
Egiptuses pole tegemist teistele Lähis-Ida riikidele omase kauplemisega. Kauplemine mulle tegelikult meeldib. Lähed poodi, pakutakse teed, suhtled omanikuga, vahepeal räägid hinna üle läbi jne. Mis iganes hinnaga sa siis midagi ära ostsid, pärast on mõlemal poolel positiivne emotsioon, sest tegemist oli tutvumis- ja kultuurivahetusprotsessiga, mis rikastas mõlemat poolt.
Egiptuses midagi taolist ei toimu. See on tuim elamus, kus turistikohtades küsitakse täiesti absurdseid hindu. Jah, loomulikult saab hinda alla, aga see on nagu šaakalitega läbirääkimine, kui suure lihatüki nad su jalast hammustada võivad, sest lõpuks on sul valus ikkagi.
Nüüd tuleb loomulikult keegi, kes ütleb, et ma ei saa sealsest kultuurist midagi aru. Jään siin eriarvamusele. Kultuur on, kui midagi, mida on võimalik teha, jäetakse tegemata, sest sisemine väärikus lihtsalt ei luba. Kultuur rikastab, mitte ei jäta ühele poolele sitamaitset suhu. Labane naha üle kõrvade tõmbamine pole minu jaoks kultuur, vaid selle selge olemuslik vastand.
Mustus
Egiptus on erakordselt räpane riik. Prügi on igal kõikjal. See lihtsalt häirib ja seda on võimatu mitte märgata. Eesel 100 meetrit püramiidide sissepääsust eemal linnaväljakul asuvast prügihunnikust söömas pole päris see pilt, mida naudiks. Ainus riik, mis võiks olla võrreldav, on India. Pole Indias mõnda aega käinud, võimalik, et sealgi on juba puhtam.
Kokkuvõtteks
Mul on hea meel, et Egiptuses sai ära käidud. Kõik need templid ja püramiidid on vaatamist väärt. Siwa oaas oli täiesti omaette elamus. Kairo mulle millegipärast omal moel täitsa meeldis, kuigi on üsna samakole, kui kõik teised Egiptuse linnad. Aga kokkuvõttes on Egiptus minu jaoks senikogetud riikidest ainus, kus kohalikega inimlikul tasandil tekkivad kontaktid sisuliselt puudusid, sest inimeseks olemise asemel mõeldakse üheselt ainult petmisest. Ükskõik, mis kujul siis. Aga järelikult on võimalik ka nii elada. Ilmselt oleme meie nende jaoks samuti imelikud, sest usaldame ja ei mõtle ainult raha väljapetmisele.
Meenus, et mõni aasta tagasi Tripis läbiviidud küsitlusel, kuhu riiki enam tagasi ei reisiks, mainiti konkurentsitult kõige rohkem Egiptust. Huvitav, miks?
Samas, mõelge, kui palju raha jääb meil teenimata, kuna puudub ülimat sorti nahaalsus.
4 meetrit püramiidide sissepääsust eemal on kari tegelasi, kes trügivad su teele ja küsivad, kas sul pilet on ostetud? Positiivse vastuse korral tahavad nad sind juhatada sissepääsuni. Viis sammu, sest sa ise ju ei oska! Ja loomulikult ei tee keegi seda turisti heast südamest aitamiseks, nii vajaliku teenuse eest tuleb ikka väike raha anda.
Ma ise ei vaevunud šaakalikarjale vastama, aga mindi õnge küll. Keegi lihtsalt ei tule selle peale, et sellise asja eest võiks nii ajuvabalt raha küsida.
Püramiidide sees suuremat ei tülitatud. Mõni tahtis hirmsasti sinust pilti teha, kaamelivennad kutsusid, aga peale ei käinud. Loomulikult oli kõigil kõige odavam hind, mis sest, et see oli fikseeritud (300 EGP).
Meie käisime ka perega nüüd Egiptuses omal käel ära. Mul olid tohutud eelarvamused, kuid kohapeaplne elu üllatas isegi pigem positiivselt. Kui sa oled ise piisavalt naiivne, et ei haista igas kontaktis järjekordset pettust, oled vaba, järgid oma eelarvet ja kõigegaga päris kaasa ei lähe, siis võib see reis olla piisavalt nauditav. Keegi meid ei röövinud, ostsime asju ja teenuseid hinnaga, mis oli meile vastuvõetav, tingisime. Kokkulepped kohalikega pidasid, mille eest me maksime, seda me ka saime, ja meie jaoks oli see suur väärtus. Muidugi meid lüpsti, aga me ise lubasime ja neist said väärtuslikud õppetunnid edaspidiseks, ja halba maiku ei jäänud. Keegi ei saa sind ju sundida ostma ülehinnatud asja või teenust, kui sa seda kohe üldse osta ei taha.
Tippi andsime, kuid mitte igaühele, kes aga küsis. Seda andsime siis, kui pidasime õigustatuks. Ja iga abi ja juhatuse eest ei maksnud. Samas nii mõneksi kohas on ilmselt kasulik anda täpne raha, sest oli juhtumeid (mahlakiosk, takso), kus ei tahetud tagasi anda, aga õnneks ei juhtunud seda sageli.
Kohalikud on tõesti jube tüütud, seda eriti Luxoris. Luxori idakaldal ei saa jalutada ka, ilma et sulle keegi iga sekund midagi ei pakuks. Läänekalda külas oli nii, et kui nina hotelllist välja pistsid, siis kohe kõik tahtsid suhelda, midagi pakkuda, külla kutsuda ja pilte näidata. Tere tuli muidugi alati öelda, sest mittesuhtlemist peeti seal solvavaks ebaviisakuseks. Päris tüütu oli, aga üleelatav ja mis seal muud, kui proovisime inimesi võtta sellistena, nagu nad on, sest üldiselt olid nad sõbralikud. Kohati oli see muidugi raske, sest seda suhtlust oli meie jaoks liiga palju.
Kairo oli äge, inimesed rahulikumad, aga liiklusmüra oli vali. Kopti kirikud ja prügilinn olid põnevad. Khan el-Khalili turg võiks meil Eestiski olla, meeldis sealne kauplemine.
Egiptlastest kohalikega ongi ilmselt pea võimatu inimlikku kontati saada. Massturismi ala. Nad elatuvad turismist ja ilmselgelt vasardab neil peas mõte, kuidas teenida, aga see on nende viis elada.
Tagasi hetkel ei kipu, sest maailmas on veel palju kohti, mida tasub avastada. Aga plaan tekkis küll minna kunagi Siwa oaasi ja kaamelitega matkale Siinai kõrbes.
@Tigu2 ja neilegi, kellele Egiptus on seni olnud vaid Punase mere ja Niiluse kallastel. Jah, ka Siwa oaasi tasub minna.
Aga vaid päevateekonna kaugusel on White Desert NP ja Vaalade org (Vadi al Hitan).
Valgesse orgu tasub minna ööbimisega, kohalikud turismifirmad Kairos orgunnivad kõik ära- transa, söök- jook, lõke, magamismatid ja -kotid, vajadusel ka telgid.
Vaalade org on lähemal, jõuab vabalt õhtuks tagasi Kairosse.
Siwa oaasis ringi seiklemiseks mööda maanteed ja väiksemaid teid, rentisin ma hotelliomanikult motika ja kõrbetripile jeebi leidmine polnud ka keeruline. Luiteid on seal ägedaid ja kõrgematest allasõit võtab naised kiljuma.
Käisin Egiptuses 14 aasta tagasi ja sama kogemus, esimene ja viimane kord, tagasi küll ei soovi sinna minna. Mul seal lisaks muudele pettusele tõmmati raha käekotist, õnneks poeg märkas ja jooksis vargale järgi ja sai tal natist kinni. Täiskasvanud mehike kartis 15 aastast last ja andis raha tagasi. Minu arvates AI hotelli ranna puhkus oleks ka väga igav.
Olen töötanud Egiptis meesgiidina. Tunnen maad päris hästi. Kultuuripärand on imeline.
Ent pika aja vältel ei ole ma kohanud MITTE ÜHTEGI ausat egiptlast. Tuhandete hulgast. Kaasaarvatud kõrgharidusega kohalikud giidid, arstid jne, rääkimata juba varastavast ja petvast rahvarämpsust tänavatel. Ausaid egiptlasi pole lihtsalt olemas. Seda pidagem meeles. Valge turist on nende jaoks lihtsalt kloaak, kust oma käsi või muu elund surudes paar naela varastada. Eriti hoiataks neiukesi: libeda möla taga on ainult soov raha välja petta. Hea, kui pääsed ilma suguhaigusteta ja lapseta. Kümneid kordi nähtud, hoiatatud ja ikkagi leidub lolle, kes sõstrasilmade ja valede küüsi langevad.
Maa ise on haruldane aga veelkord - ei maksa igat araablast usaldada!