Minu Egiptus jääb küll kaugesse aega, tagasi pole kippunud, aga ühe esimese välisreisina häälestas mind kõikjal selleks, kuidas ka 25% küsitust makstes oled lõpuks kümnekordselt petta saanud, ja üldse väga ebasõbralikult igasugusesse müüki suhtuma. Nagu hiljem selgus, eriti Kagu-Aasia suunal, on sellised käärid kauplemisel mujal siiski tarbetud.

Kairos sain näiteks petta ka metroos piletit ostes, mingi must päris aafriklane sekkus, sõimas piletimüüjal näo täis ja no ilmselt maksin siis pileti eest 80 sendi asemel 4 senti (või mida iganes). Igatahes kui algul sain pisikese paberraha peale ainult pileti, siis aafriklase abiga ulatati ka peotäis münte tagantjärele.

Endiselt on alles mingi mõttetu vidin, mille suutsin 20 dollari pealt 2 dollarile kaubelda, ja mida uhkelt giidile demonstreerides tuli kommentaar, et selliseid võiks 50 sendiga saada terve peotäie.

Aga juba tookord avastasin igasuguste lakkamatute külje alla ujuvate friendide peale siiamaani ka leebemates ühiskondades toimiva lahenduse, et olen võimeline sõbralikult suhtlema ainult puhtas eesti keeles ega mõista isegi sõna "hello" tähendust.

Ja ometigi on see kõik üsna sama nii Indias, Marokos kui ka näiteks Tuneesias.

Isegi Jeruusalemmas küsiti tee juhatamise eest raha ja kauplemisel oli 1:50 faktor üsna tavapärane

Marokost ei mäleta väga pealetükkivust ja kindlasti piisas seal konkreetsest eist ning jäeti rahule. Kauplemine oli meeldiv mäng ja, kas see lõppes ikka petta saamisega ei oska kinnitada. Minu siiani kõige ebameeldivam kogemus on Balilt (aga Egiptus ja Tuneesia on mul käimata kohad). Balil olin sunnitud mini banaani ära sööma enne, kui müüja mõistis, et mu algselt deklareeritud otsus mitte osta ei muutu.

Siin lugedes jääb mulje, et Maroko on palju muutunud. 2014 sain sealt elu intensiivseima kogemuse, kus Fez'i vanalinnas üritati lausa jõuga mind poodi sisse tõsta umbes 7-8 liikmelise noorukite kamba poolt. "Ei" ei olnud ei üheski keeles, ühelgi viisil, varastati (ka näiteks marmorpõrandaga raudtejaamas kassiiri poolt) ja rööviti otse tänaval (kell üritati käe pealt maha libistada, koti tasku lõigati otse silme all lahti).
Peale seda oli Kairos 2019 jalutamine justkui jalutuskäik pargis. Sain Egiptuses väga edukalt just ainult seda, mida vajasin. Nuweiba oli sel hetkel välja surnud ja meiega käidi väga heatahtlikult ümber.
Näib, et see kehvem kogemus ongi kuskil seal Sharmi ja Hurghada kandis, kus turistid selle ise tekitanud on.
Kui Egiptuses autojuhiga Nuweibast Kairosse sõitsime, oli selgelt aru saada, et iga eesti koristaja ja laudatalitaja räägib seal lugusid, kuidas ta on miljonär, tal on piiramatult raha, kodus on tal autojuht ja ise ta sõita ei oskagi jne. Mõni ime siis, et sellest kõigest tahetakse osa saada.
Minu autojuht üritas ühel hetkel selgeks teha, et ta on väsinud ja on ohtlik jätkata, soovides majutuma jääda. Kui välja pakkusin, et võin tunni paar ise sõita, jäi tal suu ikka väga lahti ja korraldas mulle proovisõidu. Olles paari kilomeetri järel veendunud, et ma tõesti sõita oskan, vahetas ta mu tagasi ja väsimus oli kadunud.
Igatahes, võtan Maroko plaani - seal näib midagi olevat kapitaalselt muutunud, ilmselt on budism religioonis nüüd peamine.

Nõus @ago7 soovitusega. Kõige kindlam vahend on meelerahu, tülpinud ja tühi pilk, mõõdukas käeviibe kui tahta viisakas olla, siis võib ka 'laa,shukran' (ei, aitäh) öelda.

Ükskord siiski Hurghadas läksin leili. Pere oli riidepoes shoppamas, mina passisin niisama väljas. Tuleb müüja juurde, räägib et näed, mul siin poes seda ja toda. Mina et ei aitäh, passin niisama, tegin vingus nägu kah. Siis poemüüja keeras kraadi juurde ja ütles et ta kuuleb aktsendist et ma eestlane, need kõik eestlased on sellised, tegelikult tahavad palju, aga ei tea mida tahavad ja siis tema on meister välja selgitama mida ma tahan ja selle mulle ära müüma. Siis mul kihvatas ja kukkusin tänitama et kus nüüd tuli teadja välja, mul isegi naine ei tea mida ma tahan ja mina ise tean seda veelgi vähem, kuidas siis mingi suvaline Egiptuse jorss peaks seda teadma, ahh? Mees põgenes poodi :))

Marokos võeti mingi hetk kord tõsiselt kätte. Äkki peale 2018. a. Toubkali matkajate tapmist. Mingist hetkest kehtestati päris karmid seadused ja tõenäoliselt saadi paari aastaga aru, et elu on muutunud. Need, kes ei saanud likvideeriti politsei jt poolt.

Kauplemisel vale hinna saamine jms on loomulikult jätkuvalt olemas, aga turistide katsumine on vist ka praeguseks juba nii taunitud, et keegi su varrukat tõmbama ei tule. Kui tuleks, siis võib kuskilt kiirelt vormis ja vormita julgeolekut kohale lendama hakata. Pikemalt pole kahjuks seal ammu viibinud. Eelmine aasta sai mõned päevad Marrakechis oldud ja see tundus turistide tüütajate poolest nüüd omajagu muretum kui mõni Lõuna-Euroopa suurlinn. Isegi Jemaa el-Fnal võis muretult öösel ringi tuiata ja peale kiirete sõbralike pakkumiste jäeti kohe rahule.

Lugedes seda juttu siis mul vist vedas, et Hurghadat ei valinud. Käisin omal käel see aasta Sharmis ja olin positiivselt üllatunud. Ei märganud naha üle kõrvade tõmbamist. Liikusime enamus ajast Naama Bay ja Old Market vahelisel alal. Palju sai käidud jala, paar korda kasutatud taksot ja ka ette tellimise kellaaegadest peeti kinni. Linn ise oli puhas võrreldes Indiaga. Oli küll paar kõrvaltänavat mida ei olnud korrastatud, aga üldjoontes väga viisakas ja pigem läheks uuesti järgmine talv kui kuhugi hea hinnaga Aasia pileteid ei saa.

Minu kogemuse järgi oli et mida pruunimaks sa said seda vähem peale tükkiti .

Kohalikku jutu järgi oli et on näha et oled juba liiga kaua olnud rahad hakkavad läbi saama .

Teine tähelepanek oli et sattusin palvuse ajal poodi sain suht kiirelt oma kauba kätte mingit surumist ei olnud .Tundus et olin segav faktor see hetk.

Aga üldiselt seal oleneb rohkem juukse värvusest ja vanusest vist kellega rohkem kaubeldakse .

See tähelepanek siis puhtalt turisti piirkonnast .

Kogu Põhja-Aafrikat ei saa vist ikkagi sama mõõdupuuga võtta.

Väga ammu käidud Egiptuse ja mõned aastad tagasi väisatud Maroko kõrval oli eelmise kevade Tuneesia vägagi meeldiv üllatus. Vähemalt Tunise ja Hammameti kandis olid kõik kohatud inimesed megaviisakad, praktiliselt mitte ühtegi agressiivset ja petmisesooviga müüjat ei õnnestunud näha.

Marokos nii 1997 kui nüüd paar aastat tagasi, ja kummalgi korral ei olnud ühtegi ebameeldivust. Tavapärane ostja meelitamine, ei mingit erilist pealetükkivust. Nii Fesis kui Marrakeshis keskööl jalutades täiesti turvaline olemine. Petta ei saanud ei toidukohtades ega transpordis. Vaibapoes muidugi kaotad pea ja ostad poole kallimalt kui peaks, aga noh etendus ka midagi väärt.

Marokos ma ise 4-5 korda käinud. Tõepoolest, pealetükkivust seal vähem, samas muidugi turisti üritatakse eri meetoditega koorida, näiteks Agadiri lennujaamas olid üksvahe ametlike pagasikullerite tunkedega tüübid, kes su kohvri haarasid, taksoni viisid ja selle teenuse eest 20€ nõudsid. Tõsi, aasta hiljem olid nad kadunud. Kauplemine on OK, aga kui näiteks vaatamisväärsuste piletikassades pidevalt "unustatakse" raha tagasi anda, siis joonistub siin mingi muster ikka välja ;-)

Endal ka Tuneesia reis ees ja eks see nn kauplejate "rünnakud" on nende kandi reiside ebameeldivam osa. Tomi-i postitus sisendas positiivsust. Suveniire me ei kogu, seega võimalikult vähe raha vahendusel suhtlust - piirdub jook, söök, transport, sissepääsu piletid. Kahjuks vist ei päde ka see, et nad peale prantsuse keele rahvusvahelisi keeli ei oska.

Huvitaval kombel minu mälestused Kairost nii drastilised pole. Jah, ettebroneeritud hotellitoaga oli probleeme, sest seda mida tellisime väidetavalt polnud ja meie vastuväiteid lihtsalt pikka aega ignoreeriti, nii et öösel lennukilt tulnuna käis duell veel mitu tundi, aga lõpuks sai kõik ikka kuidagi korda. Paaris kohas teejoomine osutus ka kohalikus mõistes veidi liialt kalliks, aga ega midagi väga hullu ka polnud, lihtsalt kuna taheti sularaha (rohkem kui eeldasime) siis läks pisut keeruliseks. Uber (ja ka Bolt) olid väga odavad ning enamjaolt töötasid hästi. 3 päevane ringisõitmine nendega (sh. lennujaama ja tagasi) läks kõik kokku maksma näiteks 2x vähem kui ühe lääne-eurooplasest tuttava hotelli kaudu tellitud takso...Ehk kui ise parajalt nutikas oled ja mitte liialt naiivne, siis on võimalik hästi hakkama saada.

Kõige suuremad tüütused olid muidugi püramiidide juures, aga eks see ole taas see koht kus kas oskad nende haardesse mitte sattuda või mitte. Ja mitmes kohas kus bakšisist küsiti lihtsalt naeratasin vastu ja ütlesin, et sorry aga sularaha pole...Enamikel juhtudel ei tehtud suurt numbrit, väheke kurdeti ning mõnikord naeratati isegi vastu .

Aga loomulikult - mõned paljasjalgsed ja silmnähtavalt haige olekuga kerjused olid loomulikult üsna masendavad, eriti kui näiteks tee ääres ja kindlas kohas taksot pidid ootama ning nende eest pääsu polnud.

Aga jah - Hurghadas,Sharmis jm. käinud pole.

Ebameeldivate kogemuste osas meenub võib olla enam hoopis Jeruusalemma vanalinn kus palju jõulisemalt ligi astuti ja hoopis raskem selles mõttes oli (sain lõpuks ka ebatsensuurse sõimurahe kui lahtisaamiseks antud peenraha liiga väheseks hinnati...). Aga eks see ilmselt õnne asi ole kuhu satud jne. Ja ka Jeruusalemm kindlasti koht kuhu kindlasti tagasi minna ehk väga väärt külastust.

Kairost endast aga meeles, et linn suur ja väga eripalgeline. Eri linnaosad vägagi erinevad, aga isegi kõige kallimas linnaosas võisid sattuda täiesti viisakasse söögikohta kus said vägagi mõistliku raha eest hästi süüa. Ja ehkki linn on äärmusi täis, siis käia tasub ikka. Eriti kopti linnaosas, aga ka mujal (huvitaval kombel püramiidid ei jäänudki eriti meelde). Ja, kes ekstreemseid (ja unustamatuid) elamusi soovib, siis minge Garbage City'sse, meie sattusime sinna pimedas ja tipptunnil, nii et jäime taksoga sinna mitmeks tunniks kinni,keset kogu seda keskkonda ja improviseeritud pürgiautosid. Kuna läksime Kaljukirikut vaatama, siis pidime hiljem veelkord selle ka tagasisõidul läbima.

Mäletan, et üks sõber saatis pärast sell läbimist kunagi hiljem videod liiklusest Bangladeshist, st. seal veel kordades hullem. Kuna ma ise seal käinud pole, siis ei oska võrrelda, aga videot vaadates tundus küll, et Kairo suht ok selle kõrval.

Ei meenugi, et seda oleks hiljem kuskil juhtunud, aga Egiptus oli tõesti igal sammul täis inimesi, kes tahtsid luba küsimata su kohvri haarata, seda mõne meetri kuskile tõsta või veeretada, ja siis selle eest raha hakkasid nõudma. Mingi alateadlik vimm on sellest saadik jäänud igasuguste pagasinäppijate vastu igas ühiskonnas, nii et isegi Jaapani viietärnihotellis on esimene automaatreaktsioon "issand, ma saan ise selle kohvri takso pagasiruumist kätte ja sisse veeretatud, ära näpi", enne kui reaalsus kohale jõuab.

Kui püramiidid ka erilist muljet ei avalda, nagu siin kirjutati, siis mis veel üldse? Enda jaoks oli Giza kõige suurema püramiidi sees tippu minek see kõige suurem elamus.

Muide, meil oli sõpradega Giza püramiidide kandis kohalikku peenraha vaja, kas piletite ostmiseks vms ja üritasime kohalike käest inglise keeles seda kerjata, et saaks kasvõi lahti vahetada oma suuremad kupüürid. Saime me jee nende käest midagi.

Aga positiivne elamus oli Kairo lennujaamas, kui üks kohalik mulle niisama lounge'i sissepääsu välja tegi (ta sai oma kuldkaardiga ühe külalise kaasa võtta). Ütles: "This is Egyptian way!"