Väga äge reis ja hästi kirjutatud ülevaade!

Satun peagi Ziguinchori Guinea-Bissau piiri lähistel. Tekkis mõte astuda läbi ka Guinea-Bissaust.

Loen veebist, et viisa saab Ziguinchoris kohapealt. Seal on saatkond, natuke raha, üks foto, passikoopia ja 5 minutit aega. Arvestan, et võib kuluda ka päev või kaks.
Samuti loen, et on marsaka-laadsed tooted, mis Bissausse viivad.
Samuti loen, et Bissaus on suht hundiseadus. Tugevam võtab nõrgemalt ja kelleltki abi oodata ei ole. Kas panustada viisakale hotellile või oleks kohe mõsitlik lasta enda külastus kellegi poolt otsast lõpuni organiseerida? Olen valmis end maskeerima tõeliseks backpackeriks, vähe silma torkama ja väärtuslikke esemeid mitte kaasa võtma. Samuti üritan hankida abiorganisatsioonide sümboolikat, mis pidi samuti kui palderjan kohalikele mõjuma.
Kõige rohkem põen dokumentide pärast. Kaalusin ühe variandina teise passi taotlemist ja kuskile Senegali hoiule jätmist, et vajadusel sealt asju harutama hakata (Bissaus praktiliselt puuduvad EU saatkonnad ja abi saamise võimalused on nullilähedased). Samas on ka sinna usaldusväärse "teenuse" leidmine väga keeruline. Keegi, kes hoiaks ja ei kasutaks kurjasti ja saadaks vajadusel.
Kui keegi omab kogemust seal ellu jäämise osas, siis kuulan hea meelega heietusi.

Ma igal juhul ootan pärast sinult tagasisidet siia foorumisse. Ja tagasijõudmise protsent on olemas, sest keegi on jäänud ellu ja postitusi teinud valitsevate ohtude kohta.

Keegi kes teid vastu võtab, organiseerib ja turvab, ei pruugi üldse olla halb mõte. Ka võin kogemusest kinnitada, et selline asi võib olla oluliselt odavam kardetust, samas iga riik ja olukord on erinev.

Ja ma arvan, et sul on ennast ikkagi väga raske varjata. Varem või hiljem hakkavad nad kahtlustama, et sa ei ole üks nende seast :)

Hbert, liigun üksi, päikesevannid on regulaarsed, nahatooniga saab tegeleda. Aga seda kirurgi leida, kes oleks nõus nii 30cm lühemaks tegema, on raske leida.

2 aastat tagasi sain Guinea-Bissau viisa 5 minutiga Ziguinchorist. 25k XOF ja ankeedi täitmine. Shared taxi piirile ja sealt teine Bissausse. Piirilt Bissausse üldjuhul 3-6h. Vihmase ilmaga kulus tagasi tulles terve päev.

See olukord seal meeltult hull vast ikka ei ole. Portugali kultuuri mõju pidi tuntav olema ja selle tulemus on see, et asjad ei käi päris nii nagu Nigeerias vms. Kogusin ka aastaid tagasi infot ja siis jäi elust selline mulje. Abiks tuleb muidugi minimaalne portugali keele oskus.

Aga jutt muidugi teoreetiline. Seni pole kahjuks veel kohale jõudnud.

Jaanusm, Guinea-Bissau on vahva kogemus, seal ei tundunud midagi ülemäära ohtlikku. Soovitan hoida avatud meelt ja olla valmis põnevateks kogemusteks :) Tavapäraseid reegleid jälgides on riskid maandatud (ole viisakas, ära kola öösel seal, kus ei ole vaja, ära ole purjus jms basic teema). Bookingust vali välja majutusasutus, taksosid on piisavalt ja saab ilma portugali keeleta ka ilusti hakkama.

Ziguinchoris asub saatkond täpselt seal kus google maps seda näitab (Guinea-Bissau Embassy). Raha näpude vahele ja max 10 min ning viisa käes.

Bissaus ööbisime "Casa Cacheu low cost family house" nimelises kohas, omanik oli väga lahke ja rääkis väga head englishit ja vahetas ka eurosid suht hea kursiga. Koht ise väga heas asukohas, oli lihtne sadamasse kõmpida ja ka bussijaamast oli sinna mingi 20min sõitu max taksoga.

Kui Veigo allolevat artiklit lugeda, siis selgub et Guinea-Bissau kuulub 10 maailmas kõige vähem külastatud riigi hulka (oli vist 52 tuh. külastajat aastas). Nii, et reis sinna igas mõttes eksootiline. Aga teisalt vaadates kui suhteliselt palju eestlasi seal tundub olevat (või plaanivat) käinud - kogu sealset turistide arvu ning Eesti rahvaarvu vaadates - siis tundub ta selline Eesti reiside Nokia olevat ehk suhtarvult oleme võib olla isegi maailmas 5 enima Guinea-Bissaud külastanud rahva seas :-)

Sorry tekkinud võrdluse pärast, lihtsalt endalgi selle riigi külastusisu aina kasvab:-)

Ülesanne number üks – leida endale viisa. Ülimalt lihtne, kohe kesklinnas, ühel väikesel kõrvaltänaval on märkamatu majake, mille google mapsi abil probleemideta üles leiab. Sisse astudes oli seal vaid üks üllatunud koristaja, eemalt kostus laste nuttu. Koristaja/naine küsis keerutamata, mis vaja, minu ühesõnaline vastus visa sobis. Kadus kuhugi taharuumi ja natukese aja pärast tuli pahasena tagasi – no kuhu ma ometi jään. Läksin temaga kaasa, jõudsin konsulini, sellel oli käsi välja sirutatud. Ütlesin bonndzuur ja ulatasin passi. Lapati esimese vaba leheni, löödi kleeps sisse, kirjutati sinna nimi, passinumber ja kuupäev ning ulatati tagasi. Mina ütlesin mersii ja ulatasin 25 000CFA. Vastust saamata poetasin ühe oouu revoaa ja astusin minema. Kõik kokku ca 5 min.
Sammud Ziguinchori bussijaama, mis ei jää alla suurlinnade kaosele. Kuidagi lasid varrukamehed mind silmist ja pääsesin omal jõul ilma vahendajateta sisse. Seal küsisin lihtsalt Bissau. Suunati kuhugi tahapoole nurka. Teel sinna küsisin veel mitu korda Bissau ja ikka juhatati ühes suunas, kuni ühel hetkel märkasin ootepaviljoni, millel olid kirjad peal Bissau. Tahtsin kohe luugist küsima minna, aga siis lõpuks üks varrukamees märkas mind. Kohe tehti selgeks, kuhu mul minek ja üritati ühe tühja bussi juurde ära vedada. Ma protesteerisin ja küsisin, kas mõnda rohkem täitunud bussi ei ole ja hakkasin hinna kohta küsima, teades, et see peaks olema 4000 inimese eest+ pagas, mida üritatakse võimalikult palju küsida. Selle hädakisa peale märkas mind teine tegelane, kes tuli võttis kohe käest kinni ja viis oma bussi juurde – tal just ainult 1 puudu ja kohe sõidame. Viis mu varem märgatud leti juurde ja ütles midagi stiilis maksa ära. Andsin luugist 5000 sisse ja midagi tagasi ei saanud. Pilet anti, seda ei leia praegu üles ja pole vaadanud, mis seal kirjas oli. Siis taheti kohe pagasit katusele panna ja selle eest raha 5000 franki. Üritasin kaubelda, näidates näpuga endale “Un person, quatro mille” ja siis oma pagasile “bagaaz un mille, zee peieee”. See tekitas pagasimehes segadust, läks küsis luugist, palju ma maksin, kuulsin igatahes cinq mille ja siis oli kauplemine läbi. Üritas kora veel selgeks teha, et inimene on viiekas ja pagas ka viiekas, aga raputasin pead ja olin resoluutne ning sinna ta jäi. Koti võtsin sisse, koht esiistmel keskel Caravelle bussis. Teed on kohutavad, läbimatud. Aga sõidetakse. Ja jäädakse tee äärde.
Üsna kiirelt, ca 30 min jõutakse Senegali piirile. Buss jääb seisma, kõik välja, piiriputkast läbi ja edasi bussi, mis juba ootab. Tark mõte on end esimeseks suruda, sest sinuga läheb aega ja kui taga on nurisev järjekord, siis on piirikal kiirem. Lisaks ei jõua ta vaikselt häälestuda raha lainele. Tagasi bussi, kõik oodatakse ära ja jätkub lühike sõit Guinea Bissau piirile. Seal kordub sama protsess. Vahe on selles, et suvaline piirikas ei või nii eksootilisele passile templit lüüa ja kutsutakse chef tagaruumist, kes vaatab sind pealaest jalatallani ja siis passi ja lööb templi. Andmed pannakse kaustikusse uhkelt kirja, ma olin sel päeval viietestkümnes väljasmaalane, enne mind olid kaks hispaanlast, rohkem ei jõudnud vaadata ja sain passi tagasi ilma komplikatsioonideta.
Mõlemal piiril on müügikohad ja müüginimesed, kes pakuvad veest coca-colani ja pähkleid, saiakesi, banaani jms. Kellad, telefonid, akupangad ikka ka. Suur 1.5l vesi külmikust ilmub sõnapaari agua grande peale ja maksab 500CFA. Peale piiri hakkas kontrollpostide kadalipp. Sao Domingos käsutati kõik bussist välja ja ka kogu pagas laeti maha, mille peale bussijuht omajagu protesteeris – tükk tööd oli ju juba ära tehtud, et iga kuupsentimeeter ära kasutada. Minu isik ja pagas kedagi ei huvitanud, aga teised aeti sisse. Kohe seal kõrval olin varasemast märkinud hippo spotting koha ja uurisin bussikalt, kas mul oleks 5 min, et seal ära käia. Lubas minna, teed oli ca 100m, aga midagi peale lageda vee seal vaadata polnud. Sao Domingo ise näis väga ehe ja äge. Kui võimalust, siis soovitan ühe öö sinna planeerida. Sealt saab ka Varelasse, mis näis huvitav, aga jäi minust puutumata. https://www.facebook.com/p/HOTEL-RURAL-AVO-ANISA-100057400722069/ näis veidi eksklusiivne, et lasta end üksi sinna vedada ja seal chillida. Aga käige ära ja jagage kogemusi.

Nüüd algab kannatuste rada. 4h kohutavaid teid, kaks suurepärast silda koos tolliputkadega, riisipõllud, termiidipesad, maod teel, raisakotkad, ilus loodus, kohalik elu-olu ja võimalus aegajalt putkadest midagi juurde osta. Tualett on tee kõrval puu najal, mitte ülearu sagedasti.

Bissausse jõudes sõideti lennujaamast pisut mööda, ringteest veel kesklinna poole ja siis oli finish. Kaardil ei taibanud kohta tuvastada. Bussijuht tuli kohe uurima, kuhu ma tahan. Seal on jagatud taksode süsteem, sinised mersud. Ots linna piires maksab 500CFA, aga see on ühistransport. Esimene määrab suuna, hiljem taksot peatatakse, kui suund klapib, hüpatakse peale. Sain koha tagaistmel ja plaanisin laiutada, aga veel kaks neiut pressiti minu kõrvale ja pidin koti sülle võtma.
Kuna aafrikas ei saa millegi peale kindle olla, ei olnud ma hotellibronni ette teinud. Eelmisel õhtul, kui asi enamvähem kindle näis, tahtsin bookingust bronni teha, aga sinna oli jäänud vaid kolm luksushotelli, alates ca 150€ öö. Varem oli seal veel kaks hostelit, ca 50€ öö, aga need olid välja müüdud. Jäi mulje, et seal ongi vaid 5 majutust. Tegelikkuses on hotelle ja hosteleid jalaga segada. SPA-ga ja ilma. Ja ka väga kõrge klass on olemas. Olin eelmisel päeval lugenud kellegi kohtumissoovi Gorila Hostelis ja seadsin sammud sinna. Linnas oli avarust, rohkem liiklusmärke kui Senegalis, isegi ülekäigurajad ja foorid, mida ka kasutati ja austati. Linn oli puhtam, läänelikum, avaram. Söögikohad jäid kohe silma. Sõin ühe mõnusa topeltjuustuburgeri Bissau Fried Chickenis, oli äkki 5000CFA koos joogi ja friikatega. Gorila hostelit soovitan – selline läänelik hipsteriurgas, õlu odav, suur ühisala, nv ilmselt bändid välialal jne. Öö ühikatoas, kus kohtasin kahte ägedat Maroko reisiselli, maksis 8000CFA. Sääsevõrk, tualett ja dušš toas, ainult asju ei saanud kappi lukustada. Õlu baarikapist tuleb ise vihikusse kirja panna ja maksis 600CFA. Wifi ok, õhtul vaatasime kuttidega Maroko-Tansaania mängu ja rõõmustasime 2-0 võidu üle. Sakslased olid uhked, omaette ja rääkisid meid saksa keeles taga. Ma ei läinud neile guten Abend soovima.
Üldiselt, saartele saab vaid nv ja maismaa huvipunkte laidetakse foorumites väga maha.

# TURVALISUS. Ei tea mida ja kust varem lugesin, aga viimased põhjalikumad uurimused näitasid, et seal on igati ok. Päeval näis see vägagi turvaline. Erinevus Senegaliga oli õhtune aktiivsus. Kui päike loojus, jäi hosteli ümber vaikseks. Kesklinn polnud kaugel, mõtlesin õhtul veel jalutada, aga kella 19:30 liikusid tänaval üksikud inimesed. Ei riskinud ja jäime jalkat vaatama. Samas, võime on tänaval näha, sissesõidul oli soomusmasin raskekuulipildujaga, millel terav peal, ringristmiku keskel.

Expresso kaardil jäi vaid kõneside Bissaus roamingus tööle. Oleks Orange olnud, oleks andmeside ka toiminud. Telia saatis teate, et andmesidet nad seal ei paku, aga paar kõne sain ka metsades ilusti vastu võetud.

Kohalik operaator MTN, sim kaarte ei müüdud kuskil, laadimispunkte oli hulgim.

Liigud edasi ka nö päris Gineasse? Või jääb järgmiseks korraks?

Ei, tagasi Banjuli poole, kahjuks tuleb veel Gambiaga pistmist teha. Guinea viisa näib olevat peavalu, mitmed ootavad siin juba nädalaid, et seda saada. Põhjustesse ei süvenenud.

Loen praegu Gambia viisa kohta ja tekib tunne, et isegi hästi pääsesin oma esimesel külastusel. Seal pandi vaid transit tempel ja nüüd tuleb piiril hakata navigeerima kuskil hallil alal - justkui on viisa ja justkui ei ole, vahel saab, vahel ei saa läbi.

Bissau-Cap Skirring.

Kui Bissaust isu täis sai, võtsin tänavalt takso. Bussid Ziguinchori väljuvad Paregem Centralist, mis on pigem lennujama juures, kui kesklinnas. Taksojuht oli nõus sõitma, võttis pakutud 500 CFA vastu ja kinnitas rõõmsalt “yes, bus Ziguinchor”. Tee peal üritas ta rahvast juurde sebida, kuid sellel otsal ei õnnestunud. Paregemis sõitis ta kohe õige bussi juurde, rääkis meestele loo ära ja mul jäi vaid kinnitada, et tahan Ziguinchori. Näidati bussi, öeldi, et buss on täis, kohe minek ja küsiti 3500CFA. Buss oli tõeline romu, aga pidas paika väide “very fast bus”. Ma ei oska mudelit isegi arvata, eestis võiks sellises olla ehk kuni 10 istekohta, meid oli 22. Kott pandi ilma tasuta katusele, lahtiselt. Olen hakanud neid veidi usaldama, eks see ühel hetkel kätte maksab, aga siiani on jäänud mulje, et kui juba konkreetse bussiga seotud oled, siis oled oma ja sulle ei keerata enam. Teel peatuseid tehes astusin veokonksule ja piilusin katusele. Juht märkas ja irvitas, laiutas käsi ja küsis midagi potugali keeles, seletasin talle käte ja jalgadega, et kardan, et see maha kukub auklikul teel. Käis korra katusel, kohendas ja lasi mul uuesti vaadata. Piiriületus muljeteta, Sao Domingos jälle pikem peatus. Teel oli mitu sept place otsad andnud. Nendega tuleb ettevaatlik olla. Ka üks suur Irizari buss oli tee äärde jäänud ja esisild paistis väga ebaloomulikus asendis. Meie buss oli igasugusest polstrist lagedaks roogitud, taladega keevitustega tugevdatud ja see võimaldas aukudest suurema hooga läbi sõita ja aafrika massaazi sajaga nautida. Kaasreisijad olid hoolivad ja kui ma pead liiga sirgu kippusin ajama, siis hoiatasid ja näitasid teravat tala otse pea kohal. Pakuti pähkleid, üritati vestlust arendada, aga keeleoskuse taha see jäi. Igatahes, kaasreisijad on igati kokku hoidvad bussides ja aitavad sõidu hulga talutavamaks teha. Ringi vuras ka väiksemaid solarise tüüpi väga heas korras busse kirjaga STGB, mis olid vist kohalikud riiklikud bussid, kuid aru ma ei saanud, kas need ka üle piiri käivad või kust kuhu ja millal sõidavad.
Ziguinchoris võeti mind kohe käe kõrvale ja viidi Cap Skirringu letti. Seal üritati mind tühja bussi sokutada, 3500CFA + teadmata summa pagasi eest. Buss oli pea tutikas ja esiistme koht oli garanteeritud, aga keeldusin ja vaatasin ringi. Leidus veel teine buss, kus olid juba pooled reisijad olemas. Prantsuse keel tuleb juba mühinal, kauplesin hinna 2000 peale, kuna teadsin selle õiglase hinna olevat ja pidin lõpuks ikkagi 1000 pagasi eest juurde maksma. Tee Cap Skirringusse on kui paradiis võrreldes Bissau teega. Buss sõidab lennujaamani, kus on “bussijaam”. Peatus tehti ka Kabrousse ristmikul, aga ma ei taibanud seal maha minna. Majutus oli võetud Kabrousse ja selgus, et taksosõit sealkandis on 1500 CFA ots. Majutuseks Fromager Lodges, väga autentne ja äge koht, mida peab üks kohalik prantsuse vanamees. Söök ja jook pigem kallis, aga väga hea. Mereni pea 2 km jalutada mööda külateid, aga neid jalutusi nautisin väga. Inimesed on rahulikumad, chillimad, keegi ei tülita, kõik teretavad viisakalt. Mulle sealne rand meeldis. Arvestama peab tõusude ja mõõnadega. Minu olemise ajal olid tõusud kell 6 hommikul ja õhtul. Tõusude ajal on rand palju ägedam, ujuda parem. Lõunast on mõõn ja siis kedagi rannas ei liigu, õhtul on jalutajaid palju. Õhtuti tegid kohalikud rannas trenni, oli ka palju nende rahvuslikku käsivõitlust, mille suuri võitlusi ühel õhtul telekast kohalikega huviga jälgisin.
Bissau piir oli ehk ca 1,5km kaugusel. Tegin ühel hommikul jooksuringi sinnapoole. Telefoni kaasas ei olnud, aga maastiku järgi otsustades jõudsin vähemalt piirini. Ei kedagi, ei midagi, lihtsalt metsik rand, ei ühtki silti, viita ega hoiatust. Kui keegi linnukest tahab, siis nii on see ehk juriidiliselt teostatav, mina teravusi Saatse ninale sarnaselt otsima ei hakanud, pöörasin tagasi.

Tänavatel on mitmeid baare, kus oli õlu odavam, söök samuti ja istus ka hulganisti valgeid. Või noh, mustvalgeid kombinatsioone. Vanem valge mees või naine, kaaslaseks noorem tumedanahaline vastassoost. Inglist keegi ei räägi ja kohati ollakse isegi pahased, kui sa oma purssimisega end lõpuni selgeks teha ei oska ja parlevuu angle küsid.
Golfiväljak tundus äge, purjetada saab, surfida, ohtralt massaazisalonge ja taristu ehitus alles käib. Hetkel on see veel üsna äge metsik rand. Cap Skirringu pool kaob liiv ära ja hotellid on end vastu randa ehitanud. Kaks pangaautomaati olid, aga hetkel olid mõlemad katki, poode on igal sammul, kõik vajaliku saab kätte. Mida ma ikka veel taga igatsen, on korralikud puuviljad. On mõned nirud banaanid, mingid rohelised laimi kujuga asjad, mida mandariinideks nimetatakse ja hunnikutes heledaid arbuuse.
Minu peremehel oli tehtud äge punch – suur 10 liitrine klaaspurk, täis passioniseemneid ja puhas rumm peale kallatud. Seda sai temaga õhtuti trimbatud ja juttu aetud. Paari jääkuubikuga väga muhe jook, kaks-kolm klaasi garanteeris hea une. Aga tänaval passionit ei leia kuskilt. Ca va bien!

Väga äge ja ehe! Pilte ka jõudsid teha? Oleks väga põnev näha!

Midagi on, aga üldiselt on nad siin väga pildistamise vastu. Ma pole suurem asi fotograaf ja ei hooli neile väikese jotsi viskamisest või ära rääkimisest. Teen pildid pigem kaugemalt ja suurematest panoraamidest. Uurin, kuhu neid üles riputada saab.