Käisime 2020 juest enne pandeemiat Mulu rahvuspargis, Malaisias. Singapurist lend Miri, sealt lühike lend-30min -Mulusse. Halb see et sinna minnes pidi ühe öö Miris veetma kuna lennuajad ei klappinud. Eelis see et lennujaamast rahvusparki peakorterisse paar kilomeetrit. Koopad, vihmametsad, loojangul meeletu konnakontset-mulle väga meeldis

Mina sõitsin ükskord Singapurist bussiga Malaisiasse Johor Bahrusse ja lendasin sealt Kota Kinabalusse (Sabah, Malaisia). Tagasi siiski otse Singapuri. Mõned korrad olen lennanud Borneole ka Kuala Lumpurist. Olen käinud Borneol kolm korda, Sabahis ja Sarawakis. Ühesõnaga, mulle meeldis ja läheks veel. Aga ei oska öelda, kas ägedam kui näiteks Indoneesia pool.

Selle aasta kevadel valisime Bali puhkuse üheks osaks Komodo rahvuspargi külastuse 3D2N. Kolm päeva merel, snorgeldamine haide, raide, merekilpkonnadega. Komodo varaanid vabas looduses jne. Ülimalt äge tuur oli.

See kord plaanime minna Lõuna Kalimantanile, Pangkalan Buni orangutange vaatama. Reisplaanid hetkel jõelaevaga (klotok) 3D2N mööda jõge dzunglisse. Seal erinevad orangutangide rehabilitatsiooni keskused ja söötmisalad. Touri pakkujatest on silma jäänud come2indonesia.com. Siiani tundub teistest adekvaatsema info ja ka suhtluse poolest.

Sooviksin ka ise teada saada rohkem nendest orangutangi tuuridest. Kes on käinud, millise reisikorraldajaga jne? Kuidas seal lood malaaria ja muude ohtudega?

Bruneis sul üle 2 päeva küll olla pole vaja. Peaks uurima, mis päeval seal turg oli, siis see on küll väga ilus vaadata. Sultani külastamisega oli ka mingi teema. Alkot kohapeal ei ole, ja ma isegi ei tea, kuidas seda sisse tollima peaks, kui ise tuua. Minu arust see Borneo on kuidagi teine Malasia :P Borneol on veel see teema, et kui ikka väga vaja "metsa" minna, siis peaks uurima, kas on saatjat vaja või mitte, päris korralikud elukad liiguvad seal vabalt ringi.

Ma alati olen Euroopast kaugemal metsa minnes endale saatja katsunud leida, vähemalt esimeses etapis.

Jõelaevaga liikuda ei ole üldse paha plaan.

Kas Indoneesia-Malaisia vahel mingit ühistransporti Kalimantanil(Borneol) ka leidub? Või pead ikkagi ringiga lendama?

Mulle üldiselt ahvid, kui sellised suurt vaimustust esile ei kutsu. Samas kui näidatakse, siis vaataks ära. Aga ma heameelega vaataks linde, konni ja ka krokodille. Puid ja taimi ka.

Keegi siin juba tõstis teema vaktsiinidest ja malaariast. Ega peale Malarone praegusel ajal miskit muud malaaria ennetusvahendit ei ole? Vanasti oli Lariam ka, aga sellega nägid osa tarbijaid igasugu õudsaid asju, samas vaatasin vaktsiin.ee lehelt et seal Kalimantanil on erinevad malaaria vormid liikvel.

2 aastat tagasi, kui Pantanalis ja Amazonases käisin, siis arvati, et ei peaks midagi võtma, kuna on kuivperiood.

Samas Kalimantanil on jaanuaris-veebruaris vihmaperiood, ehk peaks muretsema.

Singapurist Sulawesile lühike otselend. Scoot. Makassarist edasi ülespoole teel tegevust jätkub. Tanah Toraja, Palopo, Tentena, Poso, Ampana, sealt Togeani saartele Kesk-Sulawesil, kus siis puhkehetk võtta.

Me käisime küll ammu, 2016.a suvel, aga tegime nii Kalimantani kui Malaisia Borneo osad.

Lendasime Surabayast Pangkalanbuuni (Kalimantanil), lennufirmaks KalStar Aviation. Pangkalanbuunist võtsin paaripäevase Tanjung Puting rahvuspargi paadituuri, paadiks traditsioonilises stiilis klotok. Üks ägedamaid elamusi! Naudid paadist metsavaateid ja loomi, peatused on erinevates orangutanide paikates. Me olime oma klotokil omaette, ilma teiste turistideta. Lisaks meile siis kapten, kokatädi, kapteniabiline poiss ja giid. Üks vingemaid elamusi, just hiljuti arutasime, et läheks uuesti.

Pangkalanbuunist lendasime Garudaga Pontianaki (samuti Kalimantanil) - sealt läks buss Kuchungi (Malaisia Borneo). Bussisõit oli pikk, aga igati OK. Piiriületus jala, olime vist toona seal ainukesed turistid :)

Borneol mulle meeldis Kuching - kuidagi sealne vaib ja õhkkond sobis mulle rohkem kui Kota Kinabalu.

Kuchingist lendasime AirAsiaga Kota Kinabalusse - enam ei mäletagi, mis põhjusel meil Brunei ja Miri NP välja jäid, nüüd plaanis sinna mingi hetk uuesti minna.

Kota Kinabalu ise erilist muljet ei jätnud, aga sealt liikusime Sandakani. Sandakani lähedalt Sepilokilt algavad mitmed ägedad vihmametsa ekskursioonid ja samuti on seal näiteks Borneo sun bear rehabilitation centre - samuti üks mu lemmikuid. Sepilokist võtsime tuuri Uncle Tan nimelise firmaga ja tuuritasime Kinabatangan jõel. Taaskord super elamus.

Samuti käisime Danum Valley's, ööbisime seal research centre'i majutuses. Kaunis loodus, loomi kahjuks ei näinud.

Ja viimaks sõitsime Sipadani piirkonda, kus on imeline sukeldumine. Absoluutselt top-notch. Kavas korrata.

Kokkuvõttes - minu jaoks on Borneo siiani üks ägedamaid reise. Kindlasti lähen sinna tagasi. Loodus on seal lihtsalt ulmeliselt ilus ja kogu elamus minu jaoks uskumatult vinge.

Tanjung Puting NP ja klotoki tripi soovitan väga.

Küll aga on VÄGA oluline, mis ajal Sa Borneod / Kalimantani külastad. Me olime augusti keskel / septembri alguses ja valdavalt oli ilm hea (Sipadanil vahepeal kallas küll metsikult, üksikuid vihmapäevi oli veel - ka Tanjung Putingis saime korraliku sahmaka, mis kuidagi nurgaga ka meie klotoki tekile sadas). Kuuldavasti pole nt Tanjung Puting valel ajal üldse eriti mõnus - vihmaga on väga-väga märg, ja siis neil on miski tugeva "udu" vms hooaeg - kui udu on nii tugev, et midagi ei olevat näha. Ise õnneks seda udu ei kohanud (va hommikuti väga vara). Vihm oli seal tõesti hull - vihmamets ikkagi :) Kinabatangani tuuri ajal jäime samuti öötuuril vihma kätte - hetkega oli maa muutunud pahkluuni või enamgi ulatuvaks mudamülkaks. Saabaste kuivatamine võttis pärast omajagu aega...