Ekspressis ilmus lõbus lugu:
https://ekspress.delfi.ee/kohver/soltuvusttekitav-luksus-esimene-eestlane-paases-ulieksklusiivse-lennuklubi-liikmeks?id=88264303
Kahjuks loost midagi uut või huvitavat peale selle, et ta väidetavalt esimene eestlane on, ei leidnud. Mingi estimate, et palju reaalselt raha kuluks HONi saavutamisele, olnuks hea teada, kuskil 35000-40000 EUR aastas Luftile ma pakuks.
Viimasel ajal LH teeb päris tihti 2500-3000 EUR eest pakkumisi Firstis igale poole, aga ma pole viitsind kasutada, QR äriklass Stockist on poole odavam ja sama hea. LH puhul peab taluma 2.5h intra-Europe nn. äriklassi, kuni Frankfurtini ja ega LH pikamaa äriklass kah suurem asi pole.
Olles ise paar korda Lufti First Class Terminalis käinud, noh, kena suur oli ja head rummid, aga "sõltuvusttekitav luksus", gimme a break... Finnairi Platinum Wing on peaaegu sama tore, Cathay oma Hong Kongis, Singapore Airlinesi Private Room, Thai First Bangkokis.
Võib-olla see natuke häiriski loo juures, et püüti jätta muljet, nagu oleks see LH midagi nii erilist või eksklusiivset, mida kuskil mujal ei ole. Ehk siis kerge BS ja hype. Mulle endale väga meeldib mugavalt lennata, aga selline meeletu ümmardamine, nagu kirjeldatud, väga ei istu. Ükskord ammu sai korra Thai Firstiga lennatud, siis oli jube ebamugav tunne, kui lounges teenindaja 5 meetri eemal põlvili laskus ja siis põlvili meie poole rühkis. Palusime, et püsti tõuseks, aga noh...
Objektiivsem ja asjalikum lugu HON teemadel on siin, kui kedagi huvitab: [https://onemileatatime.com/what-is-lufthansa-hon-circle/](https://onemileatatime.com/what-is-lufthansa-hon-circle/)
In other words, to earn HON Circle status you’d have to fly an average of: * 100,000 miles per year in paid first class * 150,000 miles per year in full fare business class * 200,000 miles per year in discounted business class That’s a good amount of expensive flying! At the same time, for a business traveler who can book full fare business class, it’s not necessarily actually that much flying. For example, a single monthly longhaul full fare business class trip would just about get you to HON Circle. Still, that takes a lot of consistency.
Viimasel kahel aastal on jah, see HON-iks saamine ka jupikese lihtsam olnud (mina rekvalifitseerusin kuni 02/2026 sel korral kahe aasta asemel 10 kuuga). Eks ma ka seda propageerinud ning rõõm tõdeda, et lendamisel mugavust eelistavaid ja endale seda võimaldavaid reisijaid tuleb ikka tasapisi juurde.
Kes selle musta kaardi korra taskusse saanud on, naljalt sellest enam loobuda ei taha :)
Hüved klienditeeninduses, FRA,MUC,ZRH,VIE,WAW lennujaamades ja paljudes oustationites on lihtsalt niivõrd sõltuvust tekitavad. Probleemide-tõrgete tekkimisel nende lahendamine on aga nii aja kui paindlikkuse osas suisa fenomenaalne. Vahepeal oli teenuse tase küll palju madalam (koroonast tingitud piirangute ja ka vabanduste tõttu), kuid nüüd on suuremalt jaolt kõik enam-vähem tavapärasel tasemel tagasi.
Asi selge. Vôimalik, et Raul teab ka tänaseks muid Eesti HON-e? Nimesid mainimata on minu tuttav samuti elektroonikaga seotud. Siinkohal kiidan ka Rauli (me ei tunne teineteist "face to face)") ettevôtet, jaanipäeva kampaanias ostetud 199-eurine alkomeeter toimib endiselt hästi, kuigi ekraan näitab vahel mulle pettumustvalmistavaid numbreid ;-)
Aga muidugi kahju, et minu sel kuul lôppevat "musta kaarti" keegi mul HON-iks ei matchi ;-)) See oli nüüd kui mitte must huumor, siis lihtsalt halb nali. Minu puhul tegemist vaid AY taseme kaudu AB "status matchiga" saadud musta värvi VIP kaardiga, mille turuväärtus pole maailma môistes kuigi suur (Raul vist viitas ka oma paari aasta taguses postituses sellesamale mustale?)
Milelion.com
(9) Ballers gonna ball
Someone once told me that the mark of a true baller is someone who shows up at the Lufthansa First Class Terminal and says “just water, please”.
Now I’ve witnessed it in real life. On my flight, there was a gentleman who repeatedly declined the sleeper suit— despite the crew’s best efforts— saying that he was connecting to London and would take one on that flight instead. At mealtime, he skipped the caviar and just had a salad. Aside from the welcome drink, the only beverages he had were beer: one can of Tiger and one of Heineken (and there I was trying to psyche myself to try all three champagnes).
Never before have I seen such a flagrant and off-putting display of affluence!
Beluga kaaviarist võibki ju isu täis saada.
Ma mäletan veel suht eredalt Thai Airwaysi esimese klassi lendu BKK-HKG (suht lühike),
kus väsinuna süüa juua ei viitsinud ja stjuuardess pidi äärepealt nutma hakkama, et nende toit jook ei sobi.
Spoiler alert: lendasime (vahetult enne) ka Euroopast, oli vist FRAst BKKi esimeses ja olime loomulikult nautinud seda kõike pluss Thai esimese klassi maapealset lounge jm teenindust (spa näiteks) päris ulatuslikult.
Juhtus see kuskil 90ndatel, mil vastavad teenused erinesid mõneti tänapäevastest.
No ja tervisega võib ju ka probleeme olla.
Näiteks kord oli Lufti lennul selline olukord, et kuniks rahvas kohtadele valgus pakuti jooke. Mina shampus, naine vesi. Lennu alguses näkside juurde: mina shampus, naine vesi. Külmlaua juurde küsiti naiselt: "Kas te IKKA VEEL ei soovi shampust", Kui vastuseks oli vee soov, siis pearoa juurde andis stjuaardess alla ja ei küsinud neljandat korda enam. Tegelikult oli naisel see probleem, et oli lounges huvi pärast proovinud mingit magustoitu, mis laktoositalumatusega väga ei sobinud. Ehk siis lihtsalt kõht tegi natuke haiget, mitte shampus ei olnud kehva või usk ei lubanud tarvitada.
Samas, lennukis pakutud magustoit - vaniljekreem oliiviõli, tsillipipra ja basiilikuga, oli selline kombo, mida pidi ka haige kõhuga proovima. Maitses hästi.