Kuna Vietnami kohta on uuemat infot vähe, siis kirjutan natuke värskeid muljeid. Antud kirjatükk ei pretendeeri absoluutsele tõele.

Saigon Nii nagu kogu aeg on olnud paras hullumaja, siis on seda ka praegu. Liiklus ei vaibu selles linnas kunagi. Kui varasemalt on autosid vähem, siis nüüd on näha ikka rohkem ja rohkem uuemaid autosid. Suht vähe on ka jalgratta rikšasid, kuid õhtul nad ikkagi välja ilmuvad. Bui Vien jalakäijate tänav on täis rohkeid tümakakohtasid ning puudu ei ole kohalik karaoke. Õhtul käib trall ja tagaajamine, nii et astu aga igalepoole sisse, kuhu aga mahub. Kuna tegemist peaks olema jalakäijate tänavaga, siis tasub ikkagi ette ja taha vaadata, et rolleri või auto alla mitte sattuda. Väike oht on ka “kärumeestega” kokku põrgata, kuna ka nemad tahavad äri ajada ning õiges kohas olla.  Saigoni sõjamuuseum on külastamist väärt, kuid midagi erilist sealt ei leia, eks propaganda on ka seal näha. Kellel aega ja tahtmist võib külastada Cu Chi tunneleid. Parem oleks natuke enne külastamist internetist tunnelite kohta lugeda ning videosid vaadata, siis on eksursioonist rohkem kasu. Ise arvasin, et rohkemaid tunneleid on vaatajatele nähtavaks tehtud, kuid võta näpust, suht vähe, rohkem kohalike elu ja üks tunnel läbimiseks(kükkkõnd võttis päris läbi). Militaristid võivad suure raha eest tolleaegsetest relvadest tulistada. Üldiselt väga soojal ajal on seal päris piinarikas tuuritada. 

Saigon - Da Nangi sõitmiseks kasutasime rongi. Tegemist on kitsarööpmelise rauteega, nii et erilisi kiiruseid rong arendada ei saa. Kui minna kõige varasema rongiga, siis Vietnami rongiaknast näeb üks jagu. Kupeed on nagu veneajal Tšaika vagunis, madrats kõige pehmem pole, nii et lõpupoole hakkad juba ootama, et reis juba lõppeks. Rongis käib mingite vaheaegadega nii soojasöögi, kui ka joogikäru läbi ning igasugu suvalise söögikraami parseldajad. Nagu rongile kohane, on olemas keedetud vesi, millest võib siis endale näiteks kiirnuudleid teha. Kupee aknad lahti ei käi, kuid koridori omasi sai mõningaid ka avada(lõpuks keerati kõik lukku). Suitsetajad saavad tamburis suitsu teha. Loomulikult on vagunis ka peller ja kätepesu kraanikausid. Ühekordsed topsid saavad suht kähku otsa, nii et tasub alguses kohe vajalik kogus endale varuda. Jaamad, mida see rong läbib on üldjuhul meie mõistes teivasjaamad, kuid sekka sattus ka mõni suurem sõlm. Suurtemates jaamades tulevad igatsorti träänimüüad rongi oma asju parseldama.

Da Nang Suht suur ja vilgas linn, turism on rohkem rannapoolses otsas, kuhu praegu meeletult suuri ja kõrgeid hotelle ehitatakse. Ilmselt on lähiaastatel rannad “okupeerinud” hiinast pärit turistid. Ehitamine käib osades kohtades ööpäev läbi, nii et hotellivalikul tasub ka sellist asja uurida. Linn on nagu Aasia linn ikka, suuremad tänavad ja väiksemad tänavad, igalpool kihab kohalik kaubandus ja toitlustamine. Turistile mõeldud ostukohtasid on vähe ja need on kallid ning kui aus olla, siis osta ka suurt midagi pole. Kohalik kaubandus on mõeldud rohkem kohalikule. Da Nangis võib vabalt ka rolleri rentida ja siis tasakesi põristades linna avastada. Kes rollerit võtta ei soovi, saab linnaga tutvumiseks kasutada kahte linnatuuri. Bussid on normaalsed ja tuurid päris pikad, suuremad peatused on tähistatud bussipaviljoniga, väiksemad lihtsalt bussipeatuse märgiga. Soovitan mõlemad tuurid läbi sõita ja linn on kohe selge :P Da Nangis sai külastatud kohalikku Vietnami ajaloomuuseumi, mis on päris hariv ja saab see nende ajalugu hulka selgemaks. Loomulikult ei puudu sõda käsitlev ajajärk. Mitmelpool kirjeldatud kristallkoopa(Marbel cave) käisime ka läbi aga mingit erilist vaimustust sealt ei leidnud. Koopad ise raskesti läbitavad, nii et jalanõud peaksid korralikud matkakad olema, samuti on palju treppe, mis võhmale võtavad. Palvekohad on enamvähem vaadatavad. DaNangi valgeliiva rand on hästi pikk ja lai, ruumi on kõikidele, mere põhi on mõnusalt liivane, ujumiseks peab päris kaugele merre minema. Toolide rent maksab ca 50 000 kohalikku. Rannapromenaad on jube pikka, nii et jalutajatel on liikumist küllaga. Ranna nn vastas on igale maitsele söögikohti, enamuses domineerivad mereandide kohvikud ja restoranid, saad ise oma õhtusöögimaterjali kaussidest või akvaariumitest välja valida. Kui kasutate taksosid, siis tasub teada, et on olemas Uber ja kohalikud taksofirmad, milline antud ajahetkel kõige odavam on, tasub hotellist üle küsida, kuna hinnavahed on pea kaks korda(roheline oli kõige kallim). Kindlasti peate arvestama, et taksojuhid keelt ei jaga, nii kasutage sihtkohta sõitmiseks mobiili, kus oleks kirjas antud koht või siis pilt. Ma näitasin vahel ka google mapsi, kus siis sihtpunkt märgitud oli. DaNangist mitte kaugel asub Hoi An, mis tasub külastamist(vabalt võib taksoga edasi tagasi sõita). Tegemist jõeäärse vanalinnaga, milles käib usin kauplemine(põhiliselt suveniirid). Linn on madal, põhiliselt 1 ja 2 kordsed hooned, vahel sekka mõni kolmekordne. HoiAnis pakutakse jõetuuri (1 tund), olenevalt kauplemise oskusest saab hinnasildi. Pisikene tuur on abiks ikka. Jõepoolne turg on täis igasugu söögikraami.

Nha Trang  Tõeline turistikas, kui Da Nangis oli rohkem hiinlaseid ja jaapanlasi, siis siin domineerivad elu meie idanaabrid. Kuna olime hiinlastest nii väsinud, siis idanaabrid tundusid suisa aristokraadid olema. Kaubandust on selle linnas jalaga segada, kuid kvaliteetseid asju on ikkagi vähe. Võid osta endale “I love Vietnam” särgi ja laigulise viisnurgaga nokatsi ja tuhandete eriliste moodidega plätud. Söögikohtasid turistile on igal sammul, kohalike urkaid peab otsima. Inglise keelega on siin nii ja naa, kuid paljudes kohtades saab vene keelega asjad lihtsamini aetud. Rannapromenaad on ka siin ilus, eriti õhtul, kus ka kohalikud tulevad õhtuid nautima. Rannaääres tossab, siis kohalik keedupott või pann ning suuremad hotellid on randa katnud suisa restorani. Rand on Nha Trangis suht pikk, rannariba aga juba oluliselt väiksem kui Da Nangis. Rannatoolide hinnad võivad siin kõikuda 50 000 - 100 000 kohalikku, olenevalt päikesest ja ranna täituvusest. Merepõhi on liivane, kuid võib esineda ka üksikuid kive. Liiv on rannas tumedam(meie Pirita) ja natuke jämedama teraga vs Da Nang. Mingil põhjusel läks meie rannas alati 16-17 ajal pilve ja siis ei viitsinud enam tuule käes passida. Peale randa on siin väga popp kiire pannkoogi amps osta, neid küpsetatakse siin iga nurga peal. Kuna ka siin linnas käib usin ehitustegevus, siis hotellivalikul peab arvestama ehitusmüra võimalusega. 

Phu Quoc Natukene uimasem Vietnam. Kaubandus suht kesine, isegi turistile mõeldud ööturg suht lahja. Hinnad hakkavad juba natukene näpistama ja pead natuke usinamalt asjadesse suhtuma. Massaži pead kõik enne kokku leppima, samuti taksod, mõningates söögikohtades on enne hea tutvuda, mida eelolijad söövad(kui suured on portsud ja kvaliteet). Erinevates saare regioonides käib megasuur ehitustegevus, nii et hotellivalikul jälle kindlasti uurida. Söök jook on natuke teiste suunitlustega, maitsed võivad olla erinevad mandril pakutavatest söökidest. Rannad on siin kitsukesed ja toolid kallid(mingis rannas küsis 200 000 kohalikku per nägu). Minu arust ilma mopita pole mõtet selle saarel üldse olla. Vesi oli meie reisi kõige soojem.

Natuke ka üldist. Vietnami internetikaart telefoni üllatas. Maksis 9USD, kehtis meil 3 nädalat(ei tea võibolla kehtib siiani). Levi oli parem, kui meil eestis, neti kvaliteet parem kui hotellides. Kiiruse ja mahupiiranguid mina ei täheldanud. Rongis oli mul terve tee nett olemas. Telia Halloo(internetikõned) töötasid pisikese vimkaga PhuQuoci saarel, said rääkida 1-2 minutit ja siis pidid Appile restardi tegema. 

Vietnami liiklus on alguses harjumatu, eriti teeületuse mõistes. Tavaliselt tuleb lihtsalt minema hakata ja ei tohi vahepeal seisma jääda, siis sõidavad kõik sinust ilusti mööda. Mopeediga liigeldes, peab arvestama alati eesliikujaga, ja ettekeerajatega. Kuna kiirused on siuke 30-40km/h siis väga ekstriimi tekkida ei saagi. Kui näed, et keegi hakkab ettekeerama ja see tundub sulle ohtlik siis lase aga usinalt pikka signaali. Rohelise tulega peab ka ettevaatlik olema, et kuskilt X suunast mingit tegelast sulle ette või taha ei lenda. ristmikul otse sõitmisel peab arvestama vasakule pöörajatega, need sõidavad nii nagu jumal juhatab. Mopeedi rent on odav, üldjuhul 5-6 EUR päev, kindlasti peab olema  Akat ja rahvusvaheline luba, pähe kiiver.

Takso on Vietnamis odav, võib vabalt ka Uberit kasutada aga siis peab olema sul juhile konkreetne sihtkoht ettenäidata, kuna keelega võid hätta jääda. Osa taksosid on kaubeldavad(osa marsruute) osad aga näitavad kohe oma mittari peale. Vinasun oli siuke keskmise odavusega taksofirma, millesse võid julgelt sisse istuda. Taksot tasub ka läbi hotelli võtta, öeldes, et soovid odavat taksot.

Lennujaamad Kohalikud lennujaamad on odavad, nii söögi kui joogi poolest, suveniirid on ka normaalse hinnaga, kõik aga muutub, kui lähed rahvusvahelisse lennujaama. Söökide jookide hinnad on 3-4 korda kallimad, suveniirid umbes topelt(osa veelgi kallimad). Vetsud olid ka puhtad. Saigoni rahvusvahelises midagi normaalset süüa tegelikult pole, nii et tasub väljapool kasvõi BurgerKingis kõht täis süüa.

Söök, jook             Söögi hind oleneb väga palju kohast, samuti on näha, et Tripadvisori lipikutega kohad on üldjuhul kallimad. Tripadvisorit mina enam ei usalda, seal on nii palju haipi, et reaaselt elu see tegelikkuses ei peegelda, nii et ärge usaldage pimesi Tripadvisorit. Õlle hind on kohalikele mõeldud poodides natukene odavam, kui minimarketid jms. tavaliselt 0,5EUR purk. Kohalike poodides tuleb neilt õlut küsida, kuna need on tavalselt kinnistes külmikutes. Veini hinnad kõiguvad ka päris tugevasti, on poode, kus kohalik Dalati vein maksab 80 000 ja on kohti, kus sama vein on 150 000, sama teema on ka söögikohtades, normaalne võiks olla kohalik vein 150 - 200 000 pudel. Väga heaks söögiks on Vietnami supid(kava või loomaliha), neid võib suvalises söögikas süüa 25 - 30 000 portsu eest(piisab pooleks päevaks). Rannas toite pakkuvaid tegelasi ei ole vaja karta aga kindlasti leppige ennem hinnas kokku, kui midagi tellima hakkate, nad on päris usinad lolli turisti ära kasutama.