Viimased kommentaarid

Käisin Ugandas neli nädalat perioodil nov-dets 2017 ja võin öelda, et kaasavõetud USA dollaritest tõin poole koju tagasi. Dollar on küll jätkuvalt enim levinud välisvaluuta ja mitmete tüüpiliste turistiteenuste eest (rahvusparkide külastused, safarid, teatud ööbimiskohad jms) arveldavad teenusepakkujad rõõmuga ka dollaris (oluline on, et tegu värskete kupüüridega), aga ATM-id on riigis üldiselt levinud ja raha sain "seinast" kätte ka väiksemates linnades, pealinnast rääkimata (suurim summa, mida korraga välja võtsin oli 1 milj UGX, probleeme limiitidega ei tekkinud). Tagantjärele võin öelda, et mina oleks omal reisil kenasti hakkama saanud ka ilma ühegi kaasavõetud dollarita.

Mägigorillade rahvusparkide külastus maksis 600 USD (novembris on madalhooaeg ja siis oli 450 USD), lisaks tuleks küll arvestada sellega, et need kaks rahvusparki, kui gorillad elutsevad, asuvad Kampalast kaugel Ruanda/Kongo RDV piiri lähedal, seega tuleb täiendavaid kulusid teha sinna jõudmiseks, lisaks tuleb pargis võtta kohustuslik giiditeenus (30 USD).

Minu soovitus reisi planeerimisel oleks, et kui vähegi aega on, siis võiks lisaks Lääne- ja Lõuna-Ugandale (kõige tavapärasem suund rahvusparkide tõttu) väisata ka Põhja-Ugandat. Olin üllatunud, et põhjas nägi nii eluolu kui loodus oluliselt erinevam välja lopsakast ja jõukamast lõunast. Sipi Falls oleks üks koht, kus pärast antropoloogiliste uurimistööde lõpuleviimist (nt Liras, Morotos või Sorotis) saaks mõnusalt lõõgastuda ja imelisi mäe- ja joavaateid nautida (Crow's Nest hostelis näiteks).

Rahvusparkidest (safari tegemiseks) on ilmselt parim valik Murchison Falls. Ise käisin Queen Elisabeth rahvuspargis, mis oli mulle, kes ma esimest korda safaril käisin, ka elamus, aga teiste muljete/fotode põhjal paistis, et Murchison Falls on rikkalikuma elusloodusega koht.

Malaaria vastu sõin Malarone tablette ja nii tegid ka paljud teised rändurid, keda seal kohtasin. Malaaria on tavaline, ka kohalikud haigestuvad sellesse aeg-ajalt. Ka kõige lihtsamates majutuskohtades olid voodid sääsevõrguga ümbritsetud, seega seda eraldi pole vaja kaasa võtta kui just omalt käel ei telgi.

Igatahes on Uganda põnev koht, mida uudistada. Igati sobilik ka seljakotirändurile, sest taristu iseseisvaks ringiliikumiseks on täiesti olemas (ja see on odav). Sellist tüütut tähelepanu on ehk veidi liiga palju, aga no eks see käib paratamatult valge inimesena Aafrikas reisimise juurde.

Eelmised kommentaarid kinnitavad kenasti, et ka Antarktika kruiiside hindade mõistes pole aastad vennad. Ma olen ka ise jälginud rahvusvaheliste staarrändurite aastatevanuseid blogipostitusi, kus antakse instruktsioone, kuidas Antarktika kruiisidele parim hind saada. Ühe sellise kohaselt ei tasuks seljakotiränduril kindlasti üle 3,000 USD maksta, kuna sellega saab igatahes viimase hetke pakkumisena kätte. Peab vaid veidi aega ja kannatust olema (ps siia olgu kohe lisatud, et Ushuaia pole kaugelt maailma kõige odavaim linn, kus seljakotiränduril nädalaid veeta ja head pakkumist oodata - see hinnavõit võib nii hoopis kaotuseks pöörduda).

Mu oma kogemus kahjuks seda ei kinnita. 2015 novembri lõpus ja detsembri alguses olid kõik viimase hetke pakkumised, mis Ushuaia hostelites või reisibüroode akendel rippusid, vahemikus 4,000-5000 USD. Samas on hind vaid üks faktor kogu suuremas pildis, sest vaid hinda teades ei saa aimu, millise laevaga on tegu. Kui laev on suur, siis võib see tähendada, et kogu kruiisi jooksul tekib võimalus vaid 3-4 korda maabuda, samas kui väikse laevaga saime meie kokku 11 maaleminekut.

Kui tahta vaid ristikest enda jaoks kirja saada, siis pole muidugi vahet, kas käia maal 1 kord või 11 korda. Aga kui Antarktika vastu on sügavam huvi, siis on maaleminekute arv kindlasti oluline ka seetõttu, et Antarktika ilm on väga ettearvamatu ja ilmselt õnnestub vaid vähestel veeta kogu kruiis kauni päikesepaiste ja ideaalsete ilmaoludega. Näiteks meie 11 maaleminekust olid ilma poolest ideaalsed või selle lähedased vaid 3 maaleminekut. Lisaks kaks sündmuste mõistes väga tähelepanemisväärset maabumist: postkontori külastus ja Antarktika vetes suplus. Kui maaleminekute arv on piiratud, siis võib juhtuda, et satud maale üksnes siis, kui väljas tuiskab lund või sajab vihma ja samuti ei pruugi "loosiõnne" olla ka tegevuste mõistes ägedate maabumiste päevadel.

Meie reisil ei olnud laevas ühtki reisijat, kes oleks pileti saanud viimase hetke pakkumisega: kruiis oli eelnevalt välja müüdud. Arvan, et mida väiksem laev, seda suurem tõenäosus, et see juhtub. Parimad hinnad said meie kruiisil need, kes kõige varem oma pileti ära ostsid (enne novembri lõppu 2014 - ehk siis täpselt aasta ette). Samuti said need reisijad, kes ostsid võimalikult vara kõige madalama hinnaga paketi upgrade järgmise hinnaklassi kajutitesse. Ei oska öelda, kas see oli meie operaatori levinud hinnapoliitika või oli lihtsalt sel kruiisil õnne.

Kui veel odavatest võimalustest Antarktikasse reisida rääkida, siis üks soovitus oleks hankida endale hea sõber või lähisugulane ekspeditsioonile või reisiagentuuridesse tööle:). Kohtasin Ushuaias mitmeid selliseid rändureid, kes läbi sõbra-voucherite Antarktikasse jõudsid. Ja kinnitamata andetel liigub sarnast kraami ka Eestis asuvate suurte reisifirmade Eesti filiaalides, kes Antarktika kruiise vahendavad.

5,000 EUR eest on Antarktikas võimalik ära käia küll. Eks palju sõltub sellest, kas ootad sellelt kruiisilt ennekõike mõnusat olemist laevas, puhtaid aknaid - nagu oli juhtum mõnede meie ekspeditsioonile sattunud reisijatega (et ei peaks ise välja minema ja oleks lihtsalt mõnus laevas istuda ja vaadata jäämägesid möödumas) või soovid ennekõike võimalikult palju maabumisi ja rohkem sellist "ekspeditsioonil" olemise tunnet (oli minu ootus). Esimese eest maksad kindlasti rohkem, viimase puhul saad sellise summaga arvestada.

Nagu blogis ka kirjutasin, on olemas ka viimase hetke pakkumised olles juba Ushuaias, mis jäävad sinna 4000-4500 USD kanti vähemalt hooaja alguses (oktoobri lõpp-detsembri algus), seega on võimalik ka odavam variant. Mõned aastad tagasi olid viimase hetke pakkumised ka 3,000 USD kanti, aga nagu kõik muugi, siis ka Antarktika hinnad tõusevad ja sel hooajal selliste pakkumistega enam arvestada ei saanud.

Lendamine tegelikult on küll üks võimalustest. Ei ole seda ise väga uurinud, aga olen kuulnud, et Tšiilist kruiisi võttes (kas siis algusega Puerto Williamsist või Punta Arenasest) on võimalik kombineerida laeva-lendu, mis tähendab, et laevaga kohale ja lennukiga tagasi (Tšiili baasist Antarktikas). Aga usun, et lendamise korral tuleb arvestada kindlasti suurema kulutusega. Internet/google annab ses osas täpsemat infot.

Aga ma ise arvan, et Drake väina ületamine on osa Antarktika seiklusest ja kuigi see pole mingi "laste sünnipäev", siis hiljem on see just üks neist eredatest kogemustest, mis jääb meelde ja mida on lõbus meenutada.

Minu parim mälestus Boholi saarest oli peatumine väga mõnusas ja idüllilises hostelis Nuts Huts Loboci jõe kaldal. Selle asukoht on küll nö "pärapõrgus", aga vaev sinna jõuda on seda väärt: kaunis loodus, mõnus olemine ja hea seltskond. Ei osanud Su küsimusest ja kirjapandust välja lugeda, mida reisimisest ootad - kas mõnusat luksust või kohaliku elu ehedust. Kui esimest (või kui on suur sukeldamishuvi), siis ilmselt oleksid Sinu jaoks parimad paigad resort'id Panglao saarel (sillaga ühendatud Boholi saarega). Kui aga teist, siis seaksin oma baaslaagri püsti just Nuts Huts'is saare keskel.

Lisainfot nende kohta saad siit: http://www.bohol.ph/facility.php?id=104
Nad on ka LP-s sees, kuid sellest kohast rääkisid mitmed rändurid juba teistel Filipiinide saartel.

Laevaretked Loboci jõel paistsid kõrvalt vaadates äärmiselt turistikad ja mina neid ei julgeks soovitada. Kui seal Huts Nutsis peatud, siis võid igal õhtul kaldalt vaadata neid "Disneyland" stiilis laevukesi ja seal toimuvat programmi - näis haleda karnevalina. Aga ilmselt on erinevatel operaatoritel ka erinev kvaliteet, seega ei taha siin kõiketeadja rolli võtta;).

Ise saabusin Boholisse Negrose saarelt ja ka sinna on hea laevaühendus. Negrose saarel võtaksin aja maha Dumaguete linnakeses (ülikoolilinn) ja Suhkru rannas (Sipalay lähistel). Viimane pakub võimalust heita pilk nii kohalikku külaellu kui lihtsalt aeg maha võtta rannal, kuhu turistidehordid mitte kunagi ei satu (see kehtib tegelikult kogu Negrose saare kohta). Cebu saart kasutasin vaid Cebu City'st edasilennuks Hongkongi. Cebu City (nagu kõik suured linnad Filipiinidel) ei ole koht, mida peaks kindlasti nägema, kui just linna-antropoloogiline huvi välja jätta;).

Käisin Boholis juunis 2009. Kui tunned suuremat huvi, võid heita pilgu blogisse (www.marikatom.blogspot.com), kust läheb viide Filipiinide (sh Boholi ja Negrose) fotodele.
Mõnusat rännakut!

Hei, Elen!

Mõte minna PUG-sse (või PNG - nagu kõik kohalikud räägivad) on enam kui kiiduväärt, kuna tegu on praktiliselt läänlastevaba laiguga maakeral. Aga eks ta ole ka Aasia/Vaikse ookeani piirkonna kontekstis üks kõige ebastabiilsem/kontrollimatum piirkond. Seega ole valmis tõelisteks seiklusteks ja parim viis neist võitjana välja tulla on nii kiiresti kui võimalik tekitada endale kohalikud sõbrad (see reegel kehtib muidugi kõikjal maailmas;). Meie seda tegime ja tulemuseks on ühed eredamad mälestused pikemast reisist Aasias.

Ise käisin seal oma reisikaaslasega märtsis 2009 ja viibisime ca 3 nädalat. Marsruut oli järgmine: Austraalia (Cairns) - Port Moresby (lennuk) - Goroka (lennuk) - Madang (buss) - Wewak (laev). Sepikust (ehk siis Wewakist) lendasime tagasi läbi Madangi Port Moresby'sse ja sealt edasi Brisbane'i. Ime oli see, et tagasilend õnnestus ära teha ühe päevaga, sest PUG-s üldiselt midagi graafikujärgselt ei juhtu;). Arvesta, et kõik siselennud on Kagu-Aasia kontekstis kallid (nt ots Port Moresby - Goroka maksis ca 2,100 EEK).

Aga Sinu küsimuse juurde: parim ööbimispaik Gorokas oleks läbi couchsurfing.com leida üles Prisilla, kes elab Goroka lähedal külas ja kes on suurepärane kohalik tüdruk (ca 27 a vana), räägib suurepärast inglise keelt ja kes kaitseb ja katab Sind oma kodukülas koos oma laiendatud perega (mis tähendab kogu küla;). Enne kui me Gorokas temaga kohtusime ja ta meid oma tiiva alla võttis (ja meie mahitusel sai couchsurfingu liikmeks) peatusime Mendikwae Guesthouses (pane tähele, et Mendikwae algava nimega kohti oli linnas - mis meie mõistes on küll üks suur küla - mitmeid) ja olime seal kogu aja ainsad külalised. Seda külalistemaja pidas samuti väga tore kohalik naine Nikla (keda ennast seal kohapeal küll kunagi ei olnud). 2-ne tuba maksis seal ca 400 EEK (90 PGK) ja kogu olemine oli pigem armetu kui luksuslik. Linna ainus "uhke" majutuskoht on "Linnupesa" või "Linnuparadiis" või midagi sellist. Seal aga peatuvad rikkad jaapanlased ja neid turvatakse seal muuidugi nii, et pärast selliseid turvameetmeid ei julge nad sealt majast nina üldse välja pistagi;). Aga isegi see "linnupesa" ei paistnud meie mõistes midagi liiga luksuslikku. Seega veelkord - parim asi on seal leida endale kohalik pere!

Gorokast Madangi sõitsime väikse bussiga. Prisilla laiendatud perekond oli muidugi valmis meile sinna bussi oma turvamehe kaasa panema, et meid pantvangi ei võetaks ega mingit muud halba meiega ei juhtuks, aga me muidugi keeldusime sellest. Bussi leiad hommikul turuplatsile minnes ja kui see ükskord täis saab, siis asub see ka teele. Bussipileti eest maksime 175 EEK (40 PGK) per nupp ja sõit ise kestis mingi 4-6 tundi. Tõsi on see, et mingid lõigud teest olid täiesti minema pühitud ja tähendasid poris liuglemist, samas oli osa teest ka väga eeskujulikult asfalteeritud. Võimalik, et kahe aastaga on olulisi muutuseid ja soovitan sul kindlasti vaadata ilmakaarti, et täpsemalt aru saada oma sealoleku ilmaolusid.

Madang on PUG mõttes peaaegu et paradiis ja oluliselt turvalisem paik:). Seal soovitaks sul ööbida CWA Guesthouses - asub kenas väikses majas kohe mere ääres ja turu lähistel. Üks öö 2-s toas maksis 450 EEK (220 PGK) ja külalistemaja köögis saab ise turult ostetud kraamist süüa teha (kuna poed müüvad ainult riisi, konserve ja cocat). Samas lähedal on ka jahisadama söögikoht (ilmselt kannab restorani nime), kus kohalik paremal järjel rahvas lõunatamas või õhtustamas käib ja mis läänlasest rändurit ka hinna poolest ei tapa. Igati tip-top koht, kui omatehtud toidust väsid. Madangist leiab muidu veidi enam uhkemaid majutuskohti (nn resorte), kuid seal elamine tähendaks okastraadistatud aedu ja ehk ka automaatidega mehi territooriumi ümber ja see võib luua ületamatu lõhe sinu ja kohaliku elu vahele.

Madangis peatudes võid kaaluda ka väljasõitu Krangketi saarele (paistab külalistemajast kätte), kus kohalikus hütis saare tipus on tõeliselt eksootiline peatuda - omaette, metsik ja väga ehe.

Kui soovid rohkem mõtteid oma reisiks, võid lugeda meie blogi: www.marikatom.blogspot.com ja vaadata seal tehtud pilte.
Otsi blogist pealkirja Paapua Uus-Guinea nii lugude kui fotode osas.

Ägedat PUG elamust Sulle,
Tom

ja kasutasin Sinu poolt viidatud Worldsnomadi kindlustust. Kattis see igasuguseid meditsiinilisi kulusid, kulusid võimaliku ootamatu tagasilennu korral, varguste vastu ja ... kõik ei tulegi enam meelde. Aga nende kodukal on tingimused jah kenasti kirjas. Kohtasin reisil omajagu teisi läänlastest pikaajalisi rändureid, kel oli tehtud poliis sama kindlusfirmaga.

Worldsnomadi kindlutuskaitse kehtis kõikjal maailmas v.a Eestis. Tegin selle septembris 2008 ja maksin 640 eurot ehk veidi üle 10,000 krooni. Tõsi, summa on kopsakas, aga toode on tõepoolest selline, mis katab erinevaid reaalseid riske, millega pikaajaline rändur võib kokku puutuda. Samas võivad potentsiaalsed jamad ja ootamatud olukorrad reisil/kodus oluliselt valusamini rahakoti pihta käia.

Kuna ka ise sattusin väiksemat sorti reisijebisse - nimelt varastati reisi 8. kuul ära mu päevane väike seljakott koos krediitkaardi ja kõige tehnikaga, mis mul reisil kaasas oli - siis võin jagada ka oma kogemust kahjunõude käsitlemise kohta Worldsnomadi tegijate poolt. Worldsnomadi kiituseks tahaks kohe öelda seda, et nad olid äärmiselt mõistvad minu kahju käsitlemisega. Alustuseks selles osas, et nad olid nõus mu ettepanekuga, et esitan kahjukindlustusnõude alles siis, kui olen juba tagasi Eestis. See muutis asja oluliselt vähemtülikaks, kuna osad ostudokumendid olid mul Eestis, osas reisil kaasas ja osad pakiga teel Eestisse. Samuti võisin kogu jama kiirelt unustada ja selle asemel sukelduda järgmistesse seiklustesse ilma, et teisel pool maakera peaksin nädalaid (ja kaugjuhtimise teel) admin.tööd tegema.

Vähemtähtis ei olnud tõsiasi (mille kohta lugesin poliisist muidugi alles siis, kui see väike tõrge juhtunud oli), et tol ajal sõlmitud poliiside kohaselt kuulus hüvitamisele üksnes selline varastatud isiklik vara, mis oli kas luku taga või millest jäid ilma röövimise tulemusel või mille osas oled võimeline tõestama kindlustusfirmale, et sa tegid kõik endast oleneva, et takistada oma isikliku vara võimalikku kadumist (minu teadmist mööda on tänaseks ses osas ka tüüplepingu sõnastust muudetud kindlustusvõtjale soodsamaks, samas kajastub see kindlasti ka poliisi hinnas). Minu koti vargus pandi aga toime avalikus linnaruumis, laua alt, mille taga ma ise parajasti lõunat sõin ja mitte midagi ei märganud. Ehk pealtnäha selge oma rumalus ja lohakus!

Samas ma ei pidanud õigeks mingisugust slikerdamist ja panin ka politseile tehtud avalduses kõik ausalt kirja, kuidas vargus aset leidis (selle asemel, et öelda, et tänaval mööduv mootorrattur või noaga ähvardav pätt minult koti jõuga endale sai). Ehk siis põhimõtteliselt oleks võinud Worldsnomad pugeda lepingu välistuse taha - öelda, et ma polnud ise piisavalt hoolas - ja mind pikalt saata. Selle asemel nad aga rahuldasid minu kahjunõude ja ma sain tagasi ca 70% asjade soetushinnast (arvestada tuleks aga ka asjade loomulikku kulumist). Põhimõtteliselt oli tegu sama summaga, mille ma aastase poliisi eest olin maksnud.

Kogu kahjuhüvitamisprotsess võttis aega 2 nädalat.

Misiganes kindluse kasuks lõpuks otsustad, kindlasti oleks mõistlik reisiks ostetud asjadest ostutšekid alles hoida, samuti reisi käigus ostetud väärtuslikuma kraami ostudokumendid üles pildistada ja need internetti üles laadida. Ostudokumentide olemasolu suurendab oluliselt tõenäosust, et asjade varguse korral kindlustus Sinu nõuet tõsiselt võtab. Samuti tasuks kindlustusfirma kontaktandmed kirja panna/salvestada kohta, kust neid operatiivselt oleks võimalik kätte saada. Kindlustusfirma õigeaegne teavitamine on oluline asi hilisemate pretensioonide osas.

Meditsiiniliste kulude osas tasuks poliisist kindlasti järele vaadata, kas kindlustusfirmaga tuleks ühendust võtta juba enne kulude tegemist (võimaluse korral) või siis tagantjärele. Mingites summades meditsiinilisi kulusid tekkis ka mul endal reisi käigus (kiireloomuline hambaravi Tais ja lühike haiglakülastus Filipiinidel), kuid need summad olid liiga väikesed, et ma ei hakanud kindlustusnõude võimalikkust üldse uurimagi. Peamine risk haiguste ja traumade puhul on ikka see, et reisil juhtunud probleem nõuab pikka haiglaravi, kalleid ravimeid või haige transportimist (nt raskesti ligipääsetavast kohast) ja selliseid kulusid ilma kindlustuseta võib aastateks pärast reisi maksma jäädagi.

Seega igatahes soovitaks pikaajalisele rändurile korraliku kaitsega kindlustust. Uni on sedasi parem.

Pikemast reisist mööda Aasiat, Okeaaniat ja Lõuna-Ameerikat saab lugeda aadressil www.marikatom.blogspot.com

See, kuhu kolme nädalaga piirkonnas minna oleneb sellest, mida Sa oma puhkuselt ootad (ülla-ülla;). Kuna mainisid maoverd ja nahkhiire suppi, siis tundub, et Sulle oleks meelt mööda midagi seikluslikumat. Sellisel juhul pole mõtet küll minna masside vahele hitt-vaatamisväärsuste vahele trügima. Leia parem endale mingi oma koht, mingi oma kohalik, kes Sind erilistesse paikadesse kaasa tassiks ja selgitaks. "Diivanirändlus" (www.couchsurfing.com) oleks siin kindlasti abiks.

Kui Sul on soov seikluslikuks džunglimatkaks (kestaks 7-10 päeva, ööbiksid looduses jne), siis kõige värvikamad jutud, mida mina selles piirkonnas kuulsin, pärinesid Malaisiast. Seal on keset poolsaart palju metsikut loodust ja suuri loodusparke ja ilmselt tuled sealt erutavate elamustega tagasi. Ise sinna ei jõudnud ja vaatasin ringi Borneol. Ka seal on kena ja looduses kõvasti ette võtta, aga asi on samas organiseeritum (mis tähendab vähem seiklust) ja Kagu-Aasia kontekstis kulukam.

Muidu on Malaisia koos Taiga oluliselt arenenumad riigid võrreldes Vietnami või Kambodžaga. Seega, kui otsid kohaliku kultuuri osas ehedust, võta ette parem viimased kaks. Samavõrd võid kaaluda ka Filipiine ja Indoneesiat(samuti head ühendused Hong Kongist). Filipiinidel sea end sisse mõnel väiksemal saarel (kui aega vähe ja Hong Kongis oled niigi siis Manilas või misiganes teises sealses linnas mina aega ei veedaks). Indoneesia on VÄGA suur riik, seega selle ajaga ei maksaks võtta ette rohkem kui üks saar (osa saarest).

Hong Kongist lendavad edasi Kagu-Aasiasse kolm suurepärast odavlennufirmat -
Air Asia (www.airasia.com) Malaisiasse ja Taisse, Tiger Airways (www.tigerairways.com) Singapuri ja Jetstar (www.jetstar.com) Indoneesiasse ja Singapuri. Ja need lennud on reeglina TÕESTI odavad. Filipiinidele saad ilmselt kõige väiksema kuluga Cebu Pacificuga lennates (www.cebupacificair.com). Kõik nimetatud on igati usaldusväärsed lennufirmad. Nii et head nuputamist!

Enne kui otsustad, kuhu edasi, siis soovitaks pilgu heita ka piirkonna kliimakaardile. Igaks juhuks;).

Minu ja mu sõbranna seiklustest piirkonnas võid lugeda blogist www.marikatom.blogspot.com. Paremal serval saad valida ise riigi, mille kohta täpsemalt huvi tunned.

Ise ei reisinud küll perega, aga peatusin atmosfäärikas kohas nimega Ubud Terrace Bungalows. Asub see ühe peamise tänava ääres, ahvide metsa lähistel (Monkey Forest Road, Ubud). Tegu on kahekorruseliste bali stiilis majadega, kus igas majas on neli numbrituba. Majad ise on lopsaka looduse sees ja kogu kompleksi juurde kuulus ka üks mitte liiga suur bassein. Kompleks on pigem väike ja nii ei teki seal mingit "kombinaadi" tunnet.

Kui tegu on nelja inimesega oleks hea toad võtta üksteise kõrvale, sest nii saab kergesti koos hommikust süüa või vastastikku külas käia, sest kõrvuti tubasid ühendab avatud terass/rõdu.

Maksin baldahiinvoodiga ja hommikusöögiga toa eest alla 200 krooni ühe öö eest. Hommikusöök serveeriti igale külalisele otse numbritoa rõdule.

Muidugi leiab Ubudist ka igasugu tärnitatud butiikhotelle, kust oodata tärnidele vastavat teenindust, erinevaid protseduure ja muud sellist. Selliste soovide korral jaab Ubud Terrace Bungalows ilmselt veidi lahjaks lahenduseks. Küll aga sobib see hästi ränduritele, kes on peale pikka teed otsustanud end veidi premeerida.

Kes Ubudist voi Balist rohkem huvitatud, võib lugeda lisaks blogist www.marikatom.blogspot.com (vali teemaks Bali). Samuti leiab sealt ka lingi fotodeseeriatele, mis tehtud Balil.

Ise olime AYE viisaga hadas pyydes labi Iraani AYEsse paaseda. Asi oli juba nonda kriitiline, et vaatasime, et jaabki AYE-sse minemata ja muudame oma marsruuti(tapsemalt kirjutasime oma ootamatust takistusest oma reisiblogis: http://marikatom.blogspot.com/2008/11/takistused-teel-ae-viisa.html). Aga, siis saime vihje Eesti sopradelt, et Wris'is on reisikorraldaja Silvia Pihlamägi, kes on varemgi sarnastel puhkudel aidanud. Votsime temaga e-posti teel yhendust ja oh imet - Silvia organiseeris meile viisad distantsilt nii, et meil isegi mingit majutuskohta ei pidanud olema (oobisime hoopis tuttavate poole Abu Dhabis). Nii et soovitan tema poole poorduda. Tema e-post on silvia@wris.ee, telefon 612 9139. Muuseas, ka mina polnud oma sobrannaga abielus, kuid see polnud mingiks takistuseks viisa saamisel.

Teie reisiplaan paistab toesti vaga intensiivne olevat, aga onneks paistate seda ise teadvat ja kui vaim selleks valmis on, siis miks mitte. Kui Teil aga on voimalik pikemaks jaada, votke kindlasti rohkem aega Omaani jaoks - vaga mitmekesine loodus, palju imelist tyhjust ja imetoredad kohalikud inimesed. Parim viis koike seda lyhikese aja jooksul avastada on rentida koha pealt 4WD (meil olid rahvusvahelised juhiload, Eesti omasid ei oska kommenteerida). Meie Omaani eredatest muljetest saab lugeda: http://marikatom.blogspot.com/search/label/Omaan.