Itaalia rahvuslik lennufirma Alitalia on parasjagu müstiline nähtus. Loogiliselt võttes ei tohiks seda lennufirmat enam ammu olemas olla, sest oma 71 aastase ajaloo vältel on suudetud kasumit teenida vaid mõnel üksikul aastal. Paar aastat tagasi tõi iga päev Alitaliale 0,5 – 1 miljoni euro suuruse kahjumi. Tänaseks on see number mõnevõrra väiksem, kuid kasumi teenimisest ollakse veel väga kaugel. Aga vaatamata pidevale rahapõletamisele käitub Alitalia alati, nagu vee alla surutud pingpongi pall. Veidi aega vee all ja siis uue jõuga sealt välja.

2017. aasta aprillis lükkasid Alitalia ametiühingud tagasi lennufirma poolt väljapakutud ettepanekud kulude kokkuhoiuks ja mais kuulutati välja lennufirma pankrot. Tänu Itaalia valitsuse ajutistele rahasüstidele tegutsetakse siiski edasi. Ja mitte ainult ei tegutseta edasi, vaid tehakse seda eht itaallasliku elegantsiga, nagu poleks mingit pankroti kunagi olemas olnudki.

Näiteks leiti Alitalias, et just nüüd vajab pardapersonal uut ja moekat vormiriietust. Ning miks mitte avada paar uut kaugliini - Roomast Mauritiusele ja Milanost Maldiividele.

Alitalia saatus on alati olnud poliitikute kätes. Itaalia eelmine valitsus otsustas lennufirma müügi kasuks, kuid siis tulid peale valimised. Valitsuse moodustamine on Itaalias vaevaline protsess ja erandiks polnud ka 2018. a. märtsis toimunud valimised. Samas, aeg muudkui tiksub ja detsembris jõuab kätte see hetk, kui Itaalia valitsuselt saadud raha tuleb tagasi maksta. Paratamatult tekkis küsimus, kaua selline umbmäärane olukord kesta saab?

Nüüd on Itaalia väljaande Corriere andmetel Viie Tähe Liikumise ja Põhjaliiga eestvedamisel moodustatud valitsus jõudnud seisukoha kujundamiseni rahvusliku lennufirma edasisse saatuse küsimuses. Ja seisukoht on selline, et Alitalia enamusosalus peab jääma kas otseselt või kaudselt Itaalia riigi kätte.

Loogika on siin jalustrabavalt lihtne – kuna viimase 10 aasta jooksul on lennufirmat Itaalia maksumaksja rahadega toetatud pea 10 miljardi euro ulatuses, pole lennufirma kadumine lihtsalt vastuvõetav. Alitalia vastu tunnevad senini huvi Lufthansa ja easyJet, kuid seda kas teatud liinide osas (easyJet) või radikaalsete muudatuste elluviimiseks (Lufthansa). Lufthansa on ainsana väljendanud valmisolekut olla ka vähemusomanik. Varem on huvi üles näidanud ka KLM-AF ja Wizzair (põgusalt ka Ryanair), kuid nemad on võtnud passiivse positsiooni.

Igal juhul on Itaalias otsustatud Alitalia küsimus lahendada ringiga ja viisil, kus valitsusel on võimalikult vabad käed. Üks võimalus oleks konventeerida Alitaliale antud laen aktsiateks, kuid valitsus on otsustanud appi võtta kaks riikliku firmat – Itaalia riigiraudtee Ferrovie dello Stato ja postifirma Poste Italiane (valitsusel ~65% osalust), mis koos asutavad Alitalia haldamiseks uue äriühingu. Järgmises etapis soovitakse kaasata lennundusektorist pärit investor, kelle päralt jääks vähemusosalus. Juttu on olnud Air Chinast, mille peamine pluss suure rahakoti kõrval näib olema see, et see pole Lufthansa.

Sisuliselt seati kaks riigifirmat fakti ette, et nüüd tuleb hakata lennufirma omanikuks. Kui raudtee ja lennufirma vahel leiaks sünergiat küll (Ferrovia tütarfirma Trenitalia teeb näiteks koostööd Emirates’iga), siis postifirma ja lennufirma ühisosa on veidi segasem. Samas, Itaalia Posti kaudu on sealsed poliitikud varemgi Alitaliasse raha süstinud, nii et ei midagi uut.

Niisiis on Itaalia valitsuse plaan jätkata Alitaliaga vanas vaimus, kuid "täiesti teistmoodi". Ei mingit likvideerimist, ei mingit tükeldamist, vaid integreerida Alitaliat rohkem turismisektoriga (mida iganes see siis tähendab), investeeriga uutesse lennukitesse ja avada uusi kaugliine, mis on lennundusektori magusaim osa. Praeguste plaanide kohaselt peaks Alitalial oktoobri lõpuks olema uued omanikud.

Formaalne paberiliigutamine võib Alitalia ajutiselt küll päästa (eeldusel, et Euroopa Komisjonil ei teki vastuväiteid), kuid see ei tee olematuks asjaolu, et Alitalia majandab sügavas miinuses. Näitena Alitalia 2018. a I kvartali EBIT-i (tegevuskasum enne intresse ja tulumaksu) võrdlus teiste Euroopa lennufirmadega. Nagu näha, on vahe isegi AF/KLM-i suht niru tulemusega sisuliselt 20%.

Corriere uurivad ajakirjanikud pakuvad sellele vähemalt osalise seletuse: Alitalia maksab iga kuu suure summa lennukite liisingmakseid üle turuväärtuse.

Juuli seisuga oli Alitalial ja tema regionaalharul CityLiner kokku 117 lennukit. Neist 26 on kauglendudeks (11 Boeing 777-200ER, 1 Boeing 777-300ER, 14 Airbus A330-200), 72 lühi- ja keskpikakdeks lendudeks (12 Airbus A321, 38 A320, 22 A319), 20 CityLineril (5 Embraer 190, 15 Embraer 175). 2/3 neist lennukitest on liisitud 17 erineva firma käest.

Igakuised liisingmaksed ulatuvad 28 miljoni dollarini ja makstakse nii, nagu oleks tegemist tuttuute, mitte 25 aastat vanade lennukitega. Näiteks ühe väiksema Airbusi liisingmakse on umbes 286 000 dollarit kuus. Rahvusvaheline turuhind vana A319 liisingu eest on suurusjärgus 80 000 USD, uuel lennukil 260 000 USD. Kahe vahekäiguga kauglennuki (A330 või B777) liisimisel küsitakse sõltuvalt lennuki vanusest 165 – 620 000 USD kuus. Alitalia maksab oma päevinäinud lennukite eest aga 630 000 USD kuus. Polegi nagu suurt midagi lisada.

Alitalia viimase aasta püüdlused teeninduskvaliteedi parandamiseks on kahtlemata kiiduväärt. Võib öelda, et sedavõrd segases olukorras on üllatavalt hästi toime tuldud. Kuid kõik see ei muuda olematuks seda hullumeelset raiskamist, mis Alitalias toimub. Ilmselt teenivad Itaalia poliitikud Alitaliat taaskord päästes korralikult plusspunkte, kuid kui kaugele hõredavõitu majandamine lennufirma seekord kannab, näitab aeg. Igatahes Qatar Airwaysi toel Alitalia asemel Itaalia uueks rahvuslikuks lennufirmaks pürgiv Air Italy (endine Meridiana) on väga ambitsioonikalt startinud ja pakub Qatar Airwaysiga võrreldavat kvaliteeti.