Sul oli viimase peal seiklusreis. Päikesetõus Himaalajas, elevandi seljas Tai džunglis, hommikune Taj Mahal, ööbimine Toskaana veinimõisas, retk Machu Pitchule või safari mõnes Aafrika rahvuspargis. Loomulikult tahad sa nüüd muljeid sellest igal võimalusel kõigile jagada. Aga kui uskuda psühholooge, ei soovi sinu sõbrad sinu vingetest reisielamustest tegelikult suurt midagi kuulda.
Playa Blanca, Livingston, Guatemala
Hiljuti avaldati ajakirjas Psychological Science kokkuvõte uuringust, kust selgub, et kuigi me kogume reisidel nii mõnigi kord ebatavalisi kogemusi, ei oska enamus meist arvatagi, et sellel on kõige meeldiva kõrval ka oma potentsiaalne hind – meie sõbrad ja tuttavad parema meelega tõesti ei kuulaks sinu jutte sellest või teisest reisijuhtumisest ning võivad seetõttu sinu koos oma imeliste elamustega seltskondlikust vestlusest hoopiski välja puksida.
Harvardi ülikooli teadlased leidsid, et kui inimesed kogemusi vahetavad, siis naudivad seda eelkõige need, kellel on jagada sama kogemus – ükskõik, kui tavapärane see siis ka poleks. Ja need samad inimesed võivad seltskonnast kõrvale tõrjuda kellegi, kes arvas, et teised ei suuda ära oodata jutte tema uskumatutest reisiseiklustest.
Hameri hõimu tants, Omo org, Etioopia
Uuringu metodoloogia oli järgmine. Enne uuringu alustamist palusid uurijad 76 inimesel hinnata erinevate lühifilmide kvaliteeti. Vastuste põhjal valiti kõige kõrgemalt (antud kontekstis mõisteti selle all filmi, mis tekitas vaatajates kõige meeldivamaid tundeid) hinnatud film näidiseks, mille järgi hinnata "ebatavalisi" (s.t. nii nauditav kui unikaalne) kogemusi. Vastuste põhjal kõige madalamad hinded saanud film (mille vaatamise järgselt ei tundnud vaatajad ennast väga hästi) võeti "tavalise" kogemuse näidiseks.
Selleks, et mõõta ebatavalise kogemuse põhjustatud sotsiaalseid tagajärgi, palusid uurijad järgmisel 68 inimesel igaühel vaadata ühte filmi. Kokku viidi läbi 17 seanssi, igal seansil osales 4 inimest. Ühele neljast inimesest näidati eelnevalt välja valitud parimat ehk hittfilmi, mis hinnangute järgi oleks pidanud pakkuma "ebatavalise" kogemuse. Ülejäänud kolmele näidati "tavalise" kogemuse tekitamiseks eelneva grupi poolt viletsaimaks hinnatud filmi. Peale filmide vaatamist (seda tegi iga inimene eraldi) kogunesid neljased grupid taas, et arutada äsja saadud filmielamust. Selgus, et need, kes olid näinud parimat filmi, nautisid filmijärgset keskustelu kõige vähem.
Harvardi ülikooli õnneuurimisega tegelev sotsiaalpsühholoogia professor Daniel Gilbert nentis, et parimat filmi näinud inimesed, kes eeldasid, et just neist saavad vestluse staarid, olid üllatunud, kui neid vestlusest hoopiski kõrvale jäeti. Parimat filmi näinud inimesed ei mõistnud, miks teised kolm soovisid pigem rääkida halvast filmist, kui kuulda tema käest muljeid tõeliselt hea filmi kohta.
Hiljem täidetud küsimustiku põhjal hindasid need katses osalenud inimesed, kes vaatasid parimat filmi, enda filmijärgset tunnet tunduvalt halvemaks, kui need, kes olid vaadanud tavalist filmi. Ja nagu järgnevate uuringute põhjal selgus, ei pea enamike inimeste automaatne eeldus, et parema filmi vaatamine aitab neil sotsiaalseid suhteid parandada, mitte halvendada, kaugeltki paika.
Uuringu autorid leidsid, et kokkuvõtes läheb rahulolu sünniks vaja nii mittesotsiaalseid ehk isiklikke kogemusi ja ja sotsiaalseid ehk jagatud kogemusi. Seejuures tuleb arvestada, et kogemuse jagamisest tekib mõnu suuresti tänu ühise kogemusbaasi olemasolule. See seletab, miks on inimesed pigem valmis arutama mõne täiesti tavalise asja üle, millega seondub kõigil mõni kogemus, kui kuulama juttu millestki ebatavalisest, mida nad pole ise läbi elanud. Seetõttu võibki sinu uskumatute reisielamuste jagamine kõikjal ja kõigile anda sotsiaalses plaanis tagasilöögi, tekitades tunde, et sind lükatakse vestlusest kõrvale. Ehk nagu uuringu autorid märkisid: "Me oleme nii hõivatud oma isiklike läbielamiste detailide jagamisega, et ei pane tähelegi, et nendel on oma hind – nad teevad sind kõikidest teistest erinevaks."
Loo allikas: <a href=http://well.blogs.nytimes.com/2014/11/06/great-vacation-dont-brag-to-your-friends/?_r=0>blogs.nytimes.com
Kommentaariks:
Arvestades, kui palju inimesed jagavad ja ka hooplevad oma vingete reisikogemustega sotsiaalmeedias, on küsimus reisimuljete jagamise kaudsetest mõjudest vist üpriski aktuaalne. Kuid ilmselt loeb suurel määral ka jagamise kontekst. Näiteks kui mõni su sõber hakkab rääkima, et ta lendas lennuki esimeses klassis puhkama Bora Borale, siis ilmselt on ta kas 1) majanduslikult palju paremal järjel, kui mina või 2) oskab leida soodsaid reise palju paremini, kui mina. Loomulikult võib see natuke viletsa tunde tekitada – inimene on ju ikkagi võrdlev olend. Samas, kui Hendrik Relve räägib raadios mõnest maakera ebatavalisest paigast, ei oska justkui kuidagi kade olla. Pigem vastupidi.Mida arvate?
Mida rohkem ise ringi liigun, seda rohkem huvitavad mind ka teiste reisidel kogetud seiklused ja juhtumised. Küll aga, kui oled harjunud ise rohkem vaeva nägema ja reise organiseerima, on kummaline kuulata inimeste kommentaare, kes pakkettreisiga käinud. No tõesti mind ei huvita, kas see hotell oli 4 tärni või 5 (sisemine kadedus???) ja kas hommikusöök oli suurepärane või vähem suurepärane. Küll aga kuulan meelsasti seiku kohalikust elu-olust jms. Eks sama kehtib ka siinse foorumi kohta. Hoian end iga kord kõvasti tagasi, kui näen inimesi küsimas sihtkohas ühe või teise konkreetse hotelli kohta. Küll aga loen väga hea meelega kõikvõimalikke eksootilisemaid teemasid. Seega jah, võib nõus olla, et peab olema ühine kogemusbaas või vähemalt ühised huvid/eelistused. See on ju elementaarne...
Mul on olnud eriliselt hea aasta - neli reisi. Võrreldes kolleegidega, päris keskpärane saavutus. Ja võin kinnitada, tõesti kedagi ei huvita su reisimuljed. Ja tundub, et kui miski läks nihu või üldse ei meeldinud, sellest ollakse rohkem huvitunud kui kiidulaulust mõne uue elamuse kohta.
No väga palju oleneb ka sellest, kuidas neid reisimuljeid esitada. Hooplev "oh kus mina ikka tegin ja nägin" on üpris häiriv. Ma enamasti ei viitsi siis kuulata. Kui aga kuhugi jutu sisse lisatakse fakte/võrdlusi elust-elust mujal, siis see tekitab diskussiooni. Aga olen sellega nõus, et parema klapi saavad need vestluskaaslased, kes on ise midagi sarnast kogenud või huvitab just see sihtkoht, millest juttu tehakse.
Üldiselt reisimine tekitab kindlasti kadedust kaaskodanikes. Võiks öelda, et ma natuke ikka olen siin ja seal käinud, aga ikka tekib väike kadeduseuss (heas mõttes), kui keegi jälle mõnest uuest kohast pajatab. Vahel piisab sellestki, kui külmal talvepäeval kellelgi tüüpiline kena ranna "vaata, mina olen siin" pilt Facebookis üles on laetud.
Aga viimasel ajal olen avastanud enda jaoks vahetusõpilaste blogid. Väga mõnus viis natukene teisi riigi argipäeva sukelduda ilma klantsi ja kiidukoorita.
See on tõesti nii, et lennuki äriklassist, hotellidest, basseinidest jne ei viitsi kohe kuidagi lugusid kuulata ega sotsiaalmeedias pilte vaadata. Samas otseselt ei häiri ka kui need basseinipildid uudisvoost läbi vilksavad aga pikemalt sellest kuulda ei taha. Üritan alati kuulajana end panna rääkija olukorda ja ette kujutada seda tunnet, mis tavaliselt paar päeva pärast pikemat reisi veel kestab. Silme ees on endiselt vihmamets, rikšajuhi punased kilavad silmad ning kõrvus ookeanikohin aga tegelikult kõnnivad sinu ümber üleni mustas-hallis riietuses morni näoga kaasmaalased. Siis on isegi tore näha neid äsja reisilt saabujaid, kes pakatavad energiast ja tahavad kõike ühe hingetõmbega ära rääkida. Aga see võib olla tõesti nii, et kui endal poleks võimalust reisida, siis teeks kadedaks küll. Ise reisidest rääkides olen täheldanud, et kui liiga pikalt seletada, kipub kuulajaskond tasapisi kodustele teemadele kalduma. Eks sõltub ka kuulajatest aga üldiselt olen õppust võtnud ja üritan inimesi mitte häirida oma lugudega. Kindel on muidugi see nagu ka eespool mainiti, et igasugu äpardused pakuvad kõigile huvi. Ja kindlasti ka ühised hobid või kultuurilised eripärad teatud sihtkohtades. Aga need paketireisid randa ja basseini äärde. Need võiks tõesti jääda osalistele omavahel arutamiseks
Enamusi inimesi huvitavad vast nad ise kõige rohkem. Seepärast räägin oma reisidest vaid neile vähestele, kelle puhul on selgelt aru saada, et neid asi tõesti huvitab. Ülejäänudtele vastan, et oh, tore oli, ja reeglina sellest piisab. Nõme on ka vadrata, kui on arusaadav, et kuulajat ei huvita - tal igav ja mul ebameeldiv. Teiste reisimuljed kuulan ja küsin juurde, isegi kui tegu on olnud paketireisi või muu säärasega, sest tean, kuidas mulle endale tegelikult meeldib, kui keegi rohkem küsib :) Aga muidugi on Hendrik Relvet tavaliselt huvitavam kuulata.
