Allakäinud Egiptusest, Egyptairist ja Tuneesiast

 

Olen ka varem Egiptuses käidud, aga kuna lapsed olid  väikesed, siis ei tasunud püramiide ja muid kultuuriväärtuseid teekonna keerukuse pärast, ette võtta. Tuneesias ei olnud enne käinud ning mõtlesin, et viskan kiirpilgu sinna ka.

Seega eesmärk Tuneesias Kartaago ja Bardo muuseum, oleks tahtnud ka Saharasse jõuda, aga piiratud ajalimiit ei võimaldanud. Lihtsalt sisse ja tagasi ka ei tahtnud.

Eesmärk Egiptuses püramiidid, Memphis, Sakkara, Egiptuse muuseum ja Alaksandria.

Tuneesiat ja Egiptust ühendab Egyptair. Ka Tunisair, kuid sellele mingil põhjusel piletite müüki veel mõned kuud enne Kairosse ei olnud. Piletite ostmisel olulist vahet, kas äriklassis või turistiklassis polnud, seega otsustasin ära proovida Tunise ja Kairo lounged ning Egypairi äriklassi.

Ja nüüd nõuanded ja tähelepanekud:

-       Tunise lennujaam on suurepärane, väljaarvatud lounged. See kuhu võimaldas Egyptairi pilet lounge oli  olematu teenindusega, internetita, ülerahvastatud ühe peldikuga olematu valikuga ning kohutava kohviga. Teine oli Star Alliance lounge , mis oli puhas, samas puudus ka söök ega jook,  puudus internet, teenindus ja wc. Kõik see, mis lounges puudus, oli väga viisakas vormis ülejäänud lennujaamas olemas.

-       Egyptairi äriklass on masendav paksude stjuarditega ja väga mornide stjuardessidega. Teenindus pardal oli kohutav, samuti nagu ka pakutav. Mingil määral kompenseeris seda täitsa viisakas istmeruum ja videosüsteem (sinna lennul), tagasi lennul oli videosüsteem olemas aga kohutav)

-       Kairo lennujaama lounge oli naljakas, kehva kohviga ning ilma alkoholita. Süüa sai kuivi võileibu. Internet oli kirjade järgi olemas aga tegelikult puudus.  Personal oli kohutav.

-       Kairo lennujaama turvamees, kes valgustas läbi minu pagasi, küsis peale seda minult tippi! Uskumatu!

-       Arusaamatuks jääb lennujaamade dokumendikontroll ja paberite täitmine interneti ajastul. Milleks täita mingeid blankette, kui on olemas copy/foto seadmed. NB! Kirjutusvahend peab endal kaasas olema, kui ei ole, siis võidki jääda sinna. Egiptuse viisa on lihtsalt kleeps pangakontorist ning Kairo lennujaamas on viide, kust seda osta saab olematu.

-       Taksomajandus on nagu ikka käest ära, kohe kui saabud hakkavad lennujaama hoone sees sind rafineeritumad vennad moosima ning lennujaamast väljudes ümbritseb sind räuskav seltskond, kes kõik arvavad et oled nende sponsor. Tegelikult tasub esmakordsel saabumisel alati transfeer tellida, kallim aga muretu. Mitmendat korda saabudes tekib juba kogemus ning raske on jalust rabada. Sama käib ka Tunise kohta.

-       Kairo on kohutavalt räpane, majad on mingitel maksupõhjustel lõpetamata (tegelikult nad ilmselt ei viitsinud), liivakarva pruun. Sellist prügiuputust kohtasin ma viimati Indias. Masendav


-       Kairo liiklus on pidev tuututamine, kõik trügivad ja ühelgi autol ei ole alla 100 mõlgi/kriimu ja nii et mõni pamper ei ripu. Jalakäijad ei ole mitte keegi, foore on vähe. Jalakäijad peavad laveerima tänavatel suurtel kiirustel sõitvate auto vahel (pimedal ajal pooltel autodel tuled ei põle), peale edukat teeületust suruvad jalakäijad üksteisel kätt.


-       Suurte, kuulsate ja kallite hotellide ning saatkondade piirkonnas tegelik elu puudub. Tänavad on suletud, tõkestatud ja sõduritega mehitatud. Garden City on absoluutne kesklinn, mis tänaseks on pimedate tänavate ja tühjade majadega geto, kus ei liigu ei inimesed ning kus ei ole isegi poekesi.

-       Võiks arvata, et restorane kohtab Kairos igal sammul, tegelik elu on aga selline, et restoranid puuduvad. Omal käel otsides ei pruugi üldse midagi leida, Google kaardirakenduselt midagi leiad, aga need võivad olla suletud/piiratud territooriumil, kuhu saab ainult kohalik töötaja/teenistuja. Söök on ikka nii ja naa. Aga hind on üsna mõistlik .

-       Tunises on söögiga sama lugu, inimesed söövad kiirtoitu ning restorane kus õhtul turist saaks süüa, on vähe.

-       Ilm veebruaris on kohutavalt külm. Tegelikult ma tahtsingi, et ei oleks palav ning saaks keskenduda ajalooväärtustele. Tegelikkuses on nii, et Kairos oli üks päev soe veebruari lõpus, teistel päevadel oli 16-18 kraadi, kui tuul oli nii tugev, et käisin kampsuni ja jopega. Tuneesias oli 13-17 kraadi, samasugune tugev tuul. Mul ei ole Eestiski talvel nii külm.

-       Hotellid Tunises võivad olla ilma kütteta (ilmselt ongi), kohutavalt külm. WC-sse minekuks panin alati sandaalid jalga, sest nii külm oli põrand. Esimene hotell oli küll põrandaküttega osaliselt, seal puhusid aknad läbi.

-       Egiptuse majandus tundub olevat ülesse ehitatud tipile, pistisele ja korruptsioonile. Kõik on ostetav. Sa ei tohi seal hauakambris pilti teha, kuid 2 euro eest tee mida tahad. Meie autojuht pidi hotelli turvamehele pistist maksma selle eest, et ta hotell kõrval peatus ja meid peale võttis.

-       Turisti püüab igaüks pügada, see ei olekski kohtutav, kui nad sind niivõrd lolliks ei peaks. Ilmselt keskmine turist on oma tipi jagamisega ja olekuga ikka täitsa loll, aga minu jaoks oli nende käitumine solvav. Seega palju õnne kõikidele tipijagajatele ja ülemaksjatele, te olete suutnud ühe riigi inimeste suhtumise turistidesse põhjalikult tuksikeerata. Loomulikult on nad harjunud juba aastasadu turiste pügama, terved suguvõsad on ilmselt sellele keskendunud. Kui keegi tuleb teile ligi ja ütleb, et te näete välja nagu egiptlane, siis tegelikult tahab ta teie raha. Nagu ka kõik muud küsimused ja hüüatused: „Sul on ilusad jalanõud“, „Kust sa pärit oled“, „mul oli kunagi eestlannast tüdruksõber (alati jääb mulje, et eestlasi on hästi palju, sest kõigile jagub) “ jne.

-       Püramiidid on võimsad ja uhked, kahju et rahvas, kes need ehitas on kuhugi Egiptusest ära läinud. Sama kehtib ka Tunise ja Kartaago kohta, Kartaago hiilgusest võiks vähemalt midagigi järgi olla.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sain seda, mida otsisin. Ajalooväärtuseid, elu/olu ja pisut seiklust. Mulle isiklikult selline räämas ja räpane, korraldamata ja korruptiivne kogemus meeldis. Ja tagasi läheks ikka.

Tuneesias ei ole turistil sõpru. Kui ka keegi veiniriiuli juurde teed juhatab, siis lõppkokkuvõttes soovib pudelit veini ka enda lastele :D
Kahju, et Sa Sahaarasse ei jõudnud, sest see oli üks mu Tuneesia reisi highlighte. Head sööki on Tuneesias jah raske leida. Samas on minu üldmulje Tuneesiast positiivne.

Huvitav kirjeldus. Palju enne tööd taustatööd tegid? Mitmed kirjas olevad asjad nagu liikluskultuur, taksomajandus, tipid ja olukord väljaspool mereäärseid turismipiirkondi Egiptuses on ju hästi dokumenteeritud. 


Egiptiga pole lennanud, aga paljude lennufirmade intra-EU B on ju ka täiesti mõttetu(carb-heavy toit, odav alkohol, istmevahed jm). Samas paks teenindaja ei saa küll teeninduse kvaliteedi puhul määrav argument olla. :)

Udoka, kui sõnumit ei ole, siis ei pea targutama. 

Ma ikka ja jälle kirjutan oma tekste neile kes aru saavad ja tahavad saada. 
Paks teenindaja lennukis tähendab seda, et ta peab külg ees liikuma, tema tahe liikuda ja teenindada on piiratud. 
Ja Udoka, kui litsud minu nimele, siis satud kasutaja hbert profiilile, kust võid minu kogemusest aimu saada. 

Ühesõnaga potentsiaaliga riigid mõlemad! :)
Ma käisin üle viie aasta Hong Kongis, seal ka suht pekkis asjalood, Ritz-Carltoni toateenindus jätab tellitud mahla toomata, saabumiskingi kõrvale tuleb kellelegi Ms. Weile mõeldud kaart ja 118. korruse Ozone baari diivanikate on salakavalalt märg.

Potentsiaali on vägevalt, aga oskused on viimaste aastatuhandete vältel kadunud. Ma huvi pärast vaatasin, et GDP per capita poolest on nad üsna sarnased üksteisega, umbes 1/3 Eesti omast. Samas on Tunise üldmulje ikka märksa parem ja korda tundub ka rohkem olevat.

Ööbisin Kairos Kempinskis, võiks arvata et kvaliteet on ühtlane. Aga isegi suured ketid ei suuda tagada taset Egiptuses viisakal tasemel. Seda, et Egiptuse 5 tärni on Euroopa 2 tärni, seda teab enamus. Aga et ka suured ketid on pisut kõikuvad, see üllatas.

Egiptuse passikontrolliga oli mul lausa nii, et ööbisin Renaissance Cairo Mirage City hotellis ja seal siis transfeer ööbimise hinnas. Enne passikontrolli oli mul transfeeritüüp vastas, suurelt mu nimekaart käes. Andsin talle 25 USDi "viisa eest" ja kõndisime rahulikult passikontrolli kõrvalt mööda (kus oli ca 20 meetrine järts), mingi tollitüübi juurde, kes lasi ilma igasuguse kontrollita meid alalt välja. Transfeeritüübile 50 kohalikku tippi ( ca 2,5 euri) ja juba olingi pagasialas.  0 kontroll.

DrRock, ma juhtusin olema Tunises kahel reede õhtul, siis kui ka neil lõpeb töönädal. Ning mõlemal korral käis action, ilmselt mingi mõnuaine või alkoholi kasutamise tagajärjel muututi üksteise vastu vaenulikuks ning kiputi räuskama (seda nagu rohkem) ja lõuga andma (rohkem rüsin mida terve punt lahutab). Õhtul peale kaheksat ongi noori mehi tänavail, kes on pisut või rohkem alkoholi tarbinud. Neis söögikohtades kuhu mina sattusin, pakuti igal pool siseruumides alkoholi ja loomikult tehti suitsu. Isegi naised jõid siseruumides õlut ja veini (mõni).

Hbert, ma arvan, et avalikus ruumis seisukohtade jagamine on puht põhimõttelise eeldusega, et vastuseks laekub teistsuguseid. Mu esitatud küsimus oli päris siiralt neutraalne, sest neid negatiivseid külgi on korduvalt käsitletud.

Teema juurde tagasi tulles - inimlikult äriklassi kohapealt täiesti arusaadav statement. Maksid premium hinda, kuid ootused olid kõrgemad. Nagu ma juba ennist viitasin, inimeste ootused ongi äriklassi suhtes liiga kõrgele pidama jäänud. Lennunduses on paari viimase aasta jooksul väga suured muutused toimunud. BA, SK, LH lühikeste otsade B on täpselt samasuguste probleemidega nagu kirjeldatud Egiptuse Õhk.

Udoka, ma ka ei saanud eriti aru, mis su jutu point oli, Hberti tekst sisaldas hulgaliselt kasulikku ja huvitavat infot, mis sest, et kuskil mujal "hästi dokumenteeritud". 


Sama lugu Egyptairi äriklassiga, hea kuulda isiklikust kogemusest ja see, et intra-Europe äriklass kehv on või veel kehvemaks läinud , ei puutu üldse asjasse. Eri maailmajagudes eri reeglid. Ma sõitsin just Singapore Airiga SIN-HKG 4-tunnise otsa ja vanast lennukist hoolimata oli koguelamus peajagu üle Qatari, rääkimata Finnairist.

Hbert, mis otsad sa lendasid Egyptairiga muidu ja mis lennukitüübiga?

Udoka, mulle tundub, et sa väga hästi ei saa aru, millest kirjutad. 

Aga lendasin Tunis-Kairo ja Kairo-Tunis. Lennuk oli Boeing 737-800. Ja ehkki lend oli ainult kolm tundi, siis oli ikkagi viisakas iste. Minnes sai oma ekraani käetoest ja see oli väga okey, tagasi tulles oli eesistuja istmes ja see oli pisike ning kehvalt vaadatav. Kõrvaklapid olid muidugi kesised. Äriklassis oli 24 kohta, mis lühimaa kohta on üsna palju. Ja kõik kohad oli hõivatud. Nii minnes kui tulles.
Menuud ei antud, aga valida sai kala või kana vahel.

Eelmine aasta külastasin kahte moslemimaad.

Iraani ja Jordaaniat.
Esimese ronisin Damavandi ja Alam Kuh tippu ning allesjäänud aja lõin sirgeks Pärsia kultuuri nautides.Kuid kõige eredamalt jäi meelde kohalik rahvas uhke sõbralik ja abivalmis.Ma ei olnud nende jaoks turist vaid kallis külaline.Sama läbisaamine oli neil ka omavahel.
Teine moslemimaa oli araablaste Jordaania.
Sõitsin rattaga läbi selle ilusa maa:Wadi Rum,Petra,Kerak,Surnumeri jne.
Kuid sealsed elanikud on halvimad keda kohanud olen.Sain nii kivide kui suitsukonidega pihta.Kes lubas pea mahavõtta,kes läbi tõmmata.
Olin õnnelik kui trip sai tehtud ja Israeli piir ületatud.
Minu arusaam on nüüd selline et araabia maal võid ka peast ilma jääda.

Iraanis on shiidid, Jordaanias sunniidid ja lisaks paras ports Palestiina põgenikke.

Mida siin imestada. Pigem paneb imestama kogenud reisija märkus, et tema käest tippi luniti. Egiptuses nagu ka paljudes teistes vaesemates islamimaades on täiesti tavaline, et taolised turvatöö ametikohad jms. on ostetavad, töökoha hinnad on üsna soolased ja arvestavad, et selle töö käigus saab tippi kas vabatahtlikult või sunniga. Teisipidi on araabia kultuuriruumis üldiselt omane, et kellel on (ja paljudel ju on), jagab veidi meelehead ka teistele, kellel on vähem või ei ole. Seda ei kutsuta isegi mitte tipiks kui selliseks. 

Mind tegelikult teeb ettevaatlikuks praktika, kus turvatöötaja tippi lunib. Siis teoreetiliselt saaks masinast läbi ka näiteks "vanaema"?

Mind on õpetatud tippima teenuse eest, mis oli hea. Ametnikule tippimine on mulle vastuvõetamatu olnud alati, ehkki olen sunnitud olnud seda tegema. Siit edasi saaks juba mind võõral maal kohe kongi saata ja aastaid vältvat kohtuprotsessi läbi elama panna.
Iseenesest on Egiptuses olukorra tekitanud helded turistid, kes aastasadade vältel on olnud seal pügamise objektiks.  Teistes ja kolmandates araabia kultuuriruumi maades ei ole ma seda nii teravalt märganud, seda et tippi nõutakse. Ma tegelikult loeks huviga inimeste kogemust konkreetse tipi nõudmiste kohta eri maades. 

Dubais ma pole küll aastakümnete jooksul märganud mingit aktiivset tipi nurumist.

Ega Egiptuses alati ja igal pool ka ei lunita seda. Lennujaamas on mul olnud kogemusi, et keegi töötaja võtab vägisi minu kotist kinni ja "aitab" turvakontrollis lindile tõsta, et saaks siis aitamise eest raha küsida. Ja samas mõni teine täpselt samasugune töötaja kõnnib vabatahtlikult kaasa, juhendab, aitab kiiremini järjekordadest läbi, ning ei küsi sentigi. Hotellides samuti- mõnes hotellis võtab pakikandja peale check-in`i tegemist sinu pagasi ka siis, kui sa sellisest abist konkreetselt keeldud. Administraator ütleb ka veel; "Jaja, sa PEAD laskma tal pagasi tuppa viia, see on tema töö." Ning tuppa jõudes on vempsil käsi pikal: "Anna raha nüüd!" ning eeldab, et sa annad kohe mitu dollarit. Mõnes teises hotellis ei anta aga üldse kuidagi märku, et midagi lisaks tahetakse, ning alles hiljuti öeldi mulle ühes Kairo hotellis (kus töötaja mulle päriselt kasulik oli) :"Ei-ei, sa ei pea mingit tippi andma, ma tegin ainult oma tööd ja saan palka selle eest."


Asi on ka selles, et osades maades tõlgitakse tipi alla terve hulk asju, mis eesti keeles ei ole jootraha. See on kõik, mida võib kutsuda baksheeshiks, Jootraha, almus, altkäemaks jne on kõik sama nimega. Seega taksojuht ja koti tõstja saavad jootraha baksheeshi, aga piirvalvur või turvamees saab altkäemaksu baksheeshi jne. Meie teeme vahet, aga vastavas kultuuris on kõigel sellel sama nimi ja erinevatele baksheeshi külgedele eraldi tähelepanu ei pöörata. See on kokkuvõttes midagi sellist, mis aitab võimaluste korral lihtsamini ja paremini baksheeshi andjatel erinevate asjadega elus hakkama saada, aga samas aitab ka baksheeshi saajaid majandulsikult, vähendab otsest kerjamist jne. Ühesõnaga oluline asi ühiskonna toimimiseks :)

Selle levik ja tähtsus on ka Lähis-Idas väga erinev. Tundub, et rohkem on see levinud vanemates linnalikes riikides. Ise puutusin sellega palju kokku kodusõja eelses Süürias. Kui said süsteemile pihta, et kellele ja palju on sobiv anda, siis hakkas kõik palju kiiremini toimima. Summad ise olid väga väikesed. Enamike pisiteenuste eest jne kuni 10 euro senti vms. Kui kohalikud nägid, et pistsid vastava teenuse eest just sobiva väikse summa (mitte mingi turistika alates eurost) pihku, siis hakati kiirelt poolkohalikuks pidama. Vältisin enamasti meie mõistes altkäemaksu baksheeshi. Kui lolli mängisid, siis ametnikud enamasti loousid ootamisest. Juhul kui kohalikud ei näinud, et sinul jäi andmata ;) Vahel harva tuli koos kohaliku tuttavaga liikudes ikka anda, sest muidu oleks kohalikul hiljem sama mehega raskem suhelda olnud.
Seal polnud see kindlasti seotud turistidega, vaid oli tõsine osa elust. Tundub, et Egiptuses on see umbes sama levikuga. Seal lisanduvad muidugi veel lolli turisti baksheeshi küsijad, kes on vahel tõesti juba mitmeid põlvkondi sama sissetuleku peal.
Mida rikkam ja/või läänelikum riik, seda vähem on igapäevast väikest baksheeshi. Näiteks Jordaaniat ei saa Süüria ja Egiptusega võrrelda. Tuneesiast ei mäleta üldse sellist kommet. Võis arvestada vaid tavalise jootrahaga. Liibanon on midagi vahepealset, aga pigem Jordaania sarnane jne. Suure tõenäosusega on baksheesh väga oluline ka Iraagis. Tundub Süüria ja Egiptusega sarnane olevat.

Üliäge ja autentne kirjeldus!

Hea kirjeldus tõesti. Kohtasin ka ise mõned päevad tagasi neid "tüdruk eestist" kutte. Lisaks on nad Nublu "mina ka" selgeks saanud :)

Nendega suhtlemisel aitas mõõdukas kauplemine. Mulle jäi tunne, et nemad olid rahul, arvates, et tõmbasid minul naha üle kõrvade, kuid samas olin mina ka rahul, saades soovitud hinna eest teenuse, millega jäin rahule.
Tipi lunimise peale viskasime veidi nalja ja kui mehed tõsiseks jäid ja seda juba nõudma hakkasid, jäin ka mina tõsiseks ja pidasime mõned teravused maha. Seejärel vaatas mulla mind pisut altkulmu , naeris ja ütles, no problem.
Altkäemaksu tuli hiljem anda check-pointis, kes oli kellegi teise altkäemaksu tulemusel otsustanud meid ootele mitmeks tunniks panna ja teistele turistidele eskordiks. Juht lahendas selle väikese summaga ja asi laabus.

Sõitsime Kairos omajagu ringi, liikluskultuur on seal fantastiline. Kui esmapilgul võib jääda mulje, et see on kaos, siis tegelikult on see äärmiselt orgaaniline ja keerukas süsteem. Tallinnas oleks ammu liiklus seiskunud, aga seal kõik liigub ja sujub. Meenutas pisut suusatamist mäenõlval, kus sujuva liikumise korral jälgib tagumine esimesi ja valib selle järgi teekonna. Signaaliga antakse märku oma kavatsustest ja olemasolust, sinna juurde tuled ja käemärgid. Uskumatu, kuidas neljarealisel teel tekib 6 rida, mis sõidab 120-140 km/h ja kõik liigub.
Ületasime ka teed äärelinnades. Juht õpetas, et hakka lihtsalt minema, ära tee ettearvamatuid liigutusi ja kõik laabub.