Autoreis Haapsalu-Bologna septembris 2014

Tere hea foorumikaaslane!

Usun, et taolisi teemasid on siin varmegi olnud, ent hetkel õnnestus viimane sarnane leida aastast 2011 ning vaja oleks uuemat infot. Plaanime perega ( 3 täiskasvanut + 2 last) minna autoga Haapsalust Bolognasse septmebri algul, 3. -10. 09 2014 ning minna Tsehhi ja Austria kaudu, kuna see marsruut on looduse mõttes ilusam ja rahaliselt soodsam. Autojuhte on 2, nii et põhimõtteliselt saab sõita vahetustega. Kuna taoline autoga välismaale minek on meil täiesti esmakordne, oleme ärevil ja tekkinud on palju küsimusi, millele loodame saada kogenumate käijate nõuandeid ja kogemusi. Esimene küsimus oleks- kas peab kindlasti ööbimise ette broneerima? Oleme mõelnud ja arvestanud, et kui hakkaksime 3. septembril nt lõuna paiku v veidi hiljem sõitma, peaksime Bolognas kohal olema hiljemalt 5. sept? Itaalias on meil hotell kinni pandud 5. sept õhtuks. Esimese päevaga loodaks jõuda välja Poolasse. Kas Poolas on raske omal käel mõnd hostelit v teeäärset kämpingut leida ja mis on nende hinnad? Oleme vaadanud booking. ee lehelt, et u 15-20 euri nägu, küsitakse öö eest? Broneerida pole tee peale tahtnud sellepärast, et siis on sund peal, et kindlasti peame jõudma kindlaks kellaks kindlasse kohta. Kui palju aega u Poola läbimiseks Tsehhi suunal aega kulub? Teine oluline küsimus puudutab reisijate dokumente. Meil on selline tänapäeval nii tavalise kärgprere juhtum, kus on kaasas nii minu kui mehe lapsed eelmisest suhtest, st alaealised sõidavad vaid ühe vanemaga. Osad Euroopa riigid nõuavad sel juhul, et lapsel oleks kaasas ka teise vanema kirjalik nõusolek reisiks. Kui reaalselt seda dokkumenti piiridel kontrollitakse ja kuidas see dokument välja peaks nägema? Kas piisab, kui prindin välja Välisministeeriumi kodulehel oleva blanketi ja lasen lapse isal selle käsitsi ära täita või on vaja, et oleks ka andmed sellel arvutiga trükitud ja lisaks ka nt notari kinnitus? Hetkel rohkem ei küsi, saaks neile kõige põletavamatele küsimustee vastused, oleksin tänulik.

See pikk autoreis on nüüdseks tehtud, saadud palju uusi kogemusi ja isegi ehk teadmisi. Reis läks tehnilises mõttes suurepäraselt, meie ligi 20 a vana auto pidas vastu ühegi viperuseta, streikijad olid aga hoopis mujal. Kohe, kui mahti saan, panen üles ka pikema resikirja, kuidas meil läks, kus ja kuidas ära käisime. Ehk on teistelegi katetajatele ja/või huvlistele edaspidi abiks.

4
0

Aga nüüd siis lubatud reisikiri: HAAPSALU- BOLOGNA 3. -9. 09. 2014:

PS: Vabandan juba ette, kui mõne koha nime õigekiri pole päris täpne, võite omalt poolt parandada.

3.09: Ärasõit Haapsalust kell 6.40 hommikul, suund Pärnule. Kell 9 Iklas, kus teeme esimese kohvi- ja hommikusöögipausi.Kell 9.29 ületame Eesti- Läti piiri ning jätame nädalaks kodumaaga hüvasti. Ilm on ilus, päike paistab ja tuju on kõigil hea. Esimene teeremont Bauskas. Kell 12.40 Läti-Leedu piir. Läti poolel küll uhked hooned püsti, kuid need on mahajäetud. Leedu poolel korralik wc ja teeme 15 min kohvipausi. Leedus sõites suunab GPS meid mingi hetk Via Baltica pealt paremale ning satume mingile paralleelteele, kus liiklus praktiliselt puudub ning asfaldist saab ootamatul momendil suisa kruusatee. Õnneks ei kesta see eriti pikalt, ehk nii 6-7 km ja hiljem saame ka tagasi peateele. Leedus on iga natukese aja tagant maanteedel kombaine näha, mis oma eesotsas asuvate laiade lisaseadmetega ületavad kaugelt tee keskjoone piiri, samuti võib kohata tuledeta sõitjaid, kiiruseületajaid ( aga, nagu hiljem selgub, on need vaid pisisulid võrreldes Poolas ja Tsehhis eesootavaga) ning muid kõikvõimalikke põllutöömasinaid, mis liiklust tublisti takistavad ja imestame omaette seeüle, kas ja kuidas neid niimoodi maanteedele üldse lubatakse või on see vaid hooajaline nähtus( sügisesed põllutööd). Kell 16. 30 jõuame Poola ning meie ajanäitajad nihkuvad tunni võrra tagasi, seega kohaliku aja järgi saabume uude riiki siis 15.30. Teeme päeva põhieine esimeses ettejäävas bistroos. Noor neiu leti taga räägib meiega viisakat poola- vene-inglise segakeelt ja teatab esimese pärimise peale, et sularahas saab arveldada ainult zlottides. Õnneks vähemalt kaardimakse sobib. Kogu menüü on ainult poolakeelne, markeriga tahvlikesele maalitud, aga keelt väänates ja roogade sisu aimates saame tellitud, iga lihatoidu puhul küsides näitab neiu rõõmsalt naeratades oma kõhule ja see võib tähendada nii ribisid, fileed kui kõike vahepealset. Põhiline aga on see, et toit on Poolas odav ja maitsev. Tellime kolme peale ühe guljasi, milleks on suur praad lihatükkide, praetud tomati, porgandi ja magusavõitu kartulipudruga, mille kõrvale pakutakse erinevaid slaavilikke salateid nagu peedi-sibula, oa- sibula ja porgandi- kapsa salat; ning 2 portsu võtame kroketeid, mis tegelikkuses osutuvad suurteks krõbedateks lihaga täidetud pannkookideks, millel kõrval suur kausitäis pruunikaspunast poolmagusat kastet. Mahla müüakse vaid pudelikaupa, seega kui küsin 2 mahla, tuleb neiu rõõmsalt tagasi kahe u 0,6 l klaaspudeliga, kuid palun seepeale siiski ühe mahla ning 2 klaasi. Kui eespoolnimetatule lisada veel 1 tavaline kohv, peame kogu söögi-joogi eest välja käima vaid 14 eurot. Sõit jätkub Augustowi- Varssavi suunal. Varssavist õnnestub uhiuusi kiirteid pidi mööda hiilida. Kiirtee on sealkandis nii uus, et meie GPS sellest midagi ei tea ning näitab, et sõidame mööda põldu! Ilmselt on see tee poolakatel peagi plaanis ka tasuliseks muuta, vähemalt taolised putkad on küll tee lõpus juba püstitamisel. Sõidukiirust söandame seal aretada nii 110 km/h, ent siiski on palju neid, kes kimavad meist mööda nagu seisvast postist. Kohaliku aja järgi kell 21. 15 seljatame õhtuse Poola pealinna tuled ning sealtpeale hakkame kohe aktiivselt otsima ka teeäärset majutust, aga nagu kisute ei paista kilomeetrite kaupa muud kui vaid paar bensukat ja Maci. Seega kimame veel ligi 90 km, kuni kiirtee otsa lõpeb ning esimesse sobilikuna tunduvat hotelli silmame alles kell 22.20. Sinna me sisse ei pääsegi, sest uksel on väljas silt, mis teatab, et koht on avatud kella 22-ni, ehkki admini leti taga on veel keegi olemas. Ta näitab meile läbi klaasi ainult kella peale, laiutab käsi ega nõusutu isegi ust suhtlemiseks avama. Suund on nüüd Lodzi poole ja otsime edasi. Järgmine sobilik paik tuleb juba mõne km pärast. Seal ollakse meiega väga sõbralikud ja viisakad, administraator räägib ladusat inglise keelt, kuid ütleb, et neil on kõik toad juba kinni. Uurimise järel helistab ta pikemalt juurdlemata kuhugi läheduses asuvasse hotelli veel ja saame rõõmsa sõnumi, et see asub vaid 10 km tagasi sõites paremat kätt tee ääres ning seal on veel 3 vaba tuba. Annab meile kaasa isegi paberilipiku hotelli nime ja aadressiga. Pimeduses võõrs riigis on teadagi päris keerukas õiget kohta leida, aga veelkordse bensukast juhatuse küsimisega leiame õige teeotsa kätte ning saabumegi hotelli lihtsa nimega Hotel 500, kus saame pikema jututa endi käsutusse 2 kaheinimese tuba, mis lähevad koos hommikusöögiga maksma 70 eurot. Ka siin eurosid sularahana ei tunnistata, aga kaart sobib. Tuba on küll jahe, aga tekk voodis oli soe, dusi otsik ei tööta korralikult, aga asja saab väsinud reisiline ära ajada ka kraanikausis, aga see-eest on hommikusöök rikkalik ja hea. Nii hea on kella 23.30 ajal lõpuks jalad mõnsalt välja sirutada, uni tuleb hetkega, on sügav ja raske. Esimese päevaga oleme maha sõitnud ei rohkem ega vähem kui 1100 km.

4.09: Ärasõit hotellist on kell 8.30 ning algab seiklemine suures laias Poolas. Teeremonte, mida enim kartsime, pole seni eriti näha olnud, hoopis aina uued ja uhiuued teed, mida aga pole miskipärast kuhugi satelliitidesse veel üles laetud, sest GPS on täiesti segaduses ja käsutab meid iga natukese aja tagant peateelt ära peremale, nii et hakkame teise sõidupäeva keskel tõsiselt kahtlustama, kas sel laenatud masinal pole peale pandud mitte näiteks mingi määrang, mis käsib sel kiirteid vältida. Esimene suurem asula ongi Lodzi linn, sejärel jõaume GPS juhatust mööda Laski ja kuigi meie GPS tädi, kelle peagi tema vigase eesti keele, kõrge nõudliku hääle ja rumala järjekindluse tõttu Masaks ristime, juhatab meid taaskord visalt paremale, võtame peale Laski suuna hoopiski vasakule, et pääseda tagasi põhitrassile. Dokumente pole meil seni kordagi kontrollitud, minu ID- kaarti vajati ainult hotelli sisse regamisel. Ligi pool teisest reisipäevast kulubki meil vaid Poola läbimiseks, esimese tanklapeatuse teeme peale Chestohowa linna, kus ostame kaasa pisut näksimist ja peseme auto esiklaasi puhtaks. WC 4-le inimesele maksab siin küll 2 euri, aga elame üle. Edasi sõites hakkab meie GPS päris streikima, muudkui teeb aga ümberarvestusi ning täname õnne, et siiski oma marsruudi ka Google Mapsist igaks juhuks kaasa printisime, sest tehnikat, nagu näha,ei saa siiski kunagi päris lõpuni usaldada. Väljas on soe, + 21, aga tuuline, ja mida enam lõuna poole me jõuame, seda mägisemaks muutub ka muidu suhteliselt ühetaolisena püsinud maastik ning kaunimaks vaated. Peale Katovici linna suudame korra ka natuke valesti sõita, aga õnneks avastame selle üsna kähku ning saame suvalisel kõrvalteel end ümber pöörata. Viimane peatus Poolas on taaskord ühes teeäärses suuremas kohvikuga varustatud tanklas. Anname veel odavalt autole ja endile süüa. Meie söögikohaks osutub grillrestoran, kus toit on küll eilse söögikohaga võrreldes pisut kallim, aga makstud 24 euro eest saame ka imemaitsvad, krõbedad ja suured praed kartuli ja lihaga, mille juures on suur salativalik. Seal toimib päris huvitav pooleldi iseteeninduse, pooleldi küsimise meetod, st menüü nii poola kui inglise keeles on seinal väljas, kõrval on kuumaletid, mille taga seisvalt teenindjalt saab kas poola-vene või ka kehakeeles osutades- noogutades ja pead raputades sobiliku produkti küsida, teisel pool on suur salatite valik, ise saad valida, kas võtad neid väikese, keskmise v suure taldikuga, millest igaühel on oma hind. Kui valikud tehtud, lähed viimaks kassase, kus saad joogi ja maksad kogu kupatuse eest korraga. Sama asi muide on kasutusel ka tagasiteel Leedus, ühes toredas palktares, mille ümber asub väike loomaaed. Kell 15.10 liigume edasi. Sealt vaevalt paar km edasi liikunud, kui avastame end vahepeal taas tööle hakanud GPS-i juhiste järgi liikudes ootamatult Tsehhist, ilma et oleksime läbinud mingigi piiripinkti. Vatted on siingi kaunid ja targad masinad näitavad, et oleme juba ligi 400 m üle merepinna.Peame aga tükk aega sõitma, enne kui õnnestub leida taas vajalik tankla ( mille ümbrus küll lausa jubedalt haiseb miskipärast), et sealt umbkeelselt meesmüüjalt 11 euro eest vajalik kiirteekleebis soetada. Tsehhis õnnestub meil peale Brno linna taas ühest teeotsast valesti minna ja kaotame ligi 45 min väärtuslikku sõiduaega, sest kui vea avastame, oleme juba 25 km edasi sõitnud ja sama palju tuleb nüüd tagasi minna, et õigele pealesõidule saada. Siiski, kella 20. paiku ületame Tsehhi-Austria piiri, esimesest piiriäärsest tanklast saame 8,50 maksva 10-päeva kiirteekleebise, 1 euro per inimene wc-s käia ning sõit jätkub Viini suunal. 21. 15 olemegi Viini eeslinnas kohal ja edasi suundume Grazi poole. GPS jonnib endiselt ning püüab meid iga kord kiirteele jõudes mujale suunata, enamasti paremale ja ringteedest kubisevatele küavaheteedele. Kui Viinist möödas, hakkame taas teeäärset ööbimist otsima. Mõne km pärast leiamegi ühe Oldtimes- i nimelise paiga. Veidi sealses poe- ja restoranirägastikus ekselnud, küsisime müügiletist, kas ja kust me hotelli leiaksime. Selgub, et küsimegi õigest kohast, esiti pakutakse meile ainsa võimalusena kaht 2- in tuba, millest kumbki maksaks ilma hommikusöögita 89 eurot tuba ning koos hommikusöögiga 110 eurot . Väikse uurimise peale lisatakse, et vaba on ka üks kolmene tuba ja kui ütleme, et meil ongi 3 täiskasvanut ja 1 laps, on nõus meile andma tolle toa. Kogu kupatus läheb sedakorda maksma siis 158 eurot, st tuba + hommikusöök 4-le inimesele. Kell 22.30 oleme seega öömajal päral ja see tuba on siiski uhkem ja hubasem ka- soe ja kuiv, puitmööbel, mugav ning avar vannituba, lai voodi.

5.09: Ärasõit Austria motohotellist kell 8.50. Sõidu hommikupoolne osa on ilus- mäed ja vaated, mis on lummavalt munasjutulised, nii et kohati tunne, et ei tea, kummale poole vaadata. Veidi kahju, et nii udune on, suuremad ja uhkemad mäetipud kipuvad pilvedesse ära kaduma, aga omamoodi nõiduslik vaatepilt on seegi, kui kusagilt üle pilvede ootamatult tumendav mäetipp ulatub. Austrias peamiselt kiirtee igal pool, suund on esmalt Grazi, seejärel Klagenfurti peale ja nii ületame kell 13.10 Itaalia piiri. Seal vahetub Alpide eelmäestik sujuvalt Dolomiitide veelgi uhkemate, kaljusemate rüngaste vastu. Üsna pea saame tutvust teha ka Itaalia kiirteedesüsteemiga, enne tee algust niisiis kontrollpunktist läbi, masinast saab pileti, millel on küll mingid lüngad, mida meie ei oska täita, sest kogu info piletil on vaid Itaaliakeelne ja hiljem selgub, et läbi läheb siiski maksepunktis ka täitmata pilet. Enamiku päevast e kuni Bolognani kulgemegi taas kiireteedel ja summa selle eest on samuti muljetavaldav, 6 tundi kahe tee peal olles kokku ligi 32 eurot. Kurb on see, et kusagilt tee äärest me sobivat söögikohta ei leia, esiteks on neid nagunii äärmiselt vähe ja need paar kohta, kuhu sisse piilume, on nii hullumoodi kallid, et võtab söögiisu ära, nt – singi-juustu võileib Autogrilli- nimelises kohas 4,50 ja kõige tavalisemad Marsi, Twixi ja muud sokolaadid, mis Eestis on keskmiselt 65 senti, maksavad ühes tanklas 2 euri tükk, ehkki korralik wc on samas tasuta. Peale Bolognat, kui tundub, et oleme juba sama hästi kui kohal, läheb aga meie GPS taas lolliks ja hakkab meid ühe ja sama koha peal keerutama, sest kusagil teel on ilmselt järekordne uus ehitis või ümberkorraldus, mida tema ei tunnista, seega lõpuks peame ikka vaid telefonikaardi, hägusevõitu Google Mapsi ja omaenese tarkuse järgi minema, võttes aluseks noorpaarilt saadud ööbimiskoha aadressi. Jõuame viimaks peale 3 auringi ka Sasso Marconi nimelisse paika välja ja seal leidub ka via Gamberi nimeline tänav, aga maja nr-ga 50- mitte kusagil. Tiirutame nõutult ja küsime kohalikelt juhatust, aga nemadki saadavad meid tagasi samale via Gamberile, kus on vaid üksikud võssakasvanud hoovidega hooned, millest ükski ei meenuta turismitalu ega kanna ka numbrit 50. Viimaks helistame Vellile ja tema soovitab otsida silte, millel peal veinimõisa omaniku nimi- Centi Floriano. Selle järgi orienteerudes saamegi viimaks õigele teele- täiesti linnaasundusest väljas, suurte mägede keskel asub uhke viinamarjaistandus ja selle keskel ka suur mõis. Peremees koos inglise keelt oskava kelneriga võtavad meid sõbralikult vastu ja juhtavad meile kätte meie kodu järgnevaks kaheks päevaks. No ja see pole mitte niisama lihtsalt tuba, vaid lausa korter, kust ei puudu esik, kööginurk koos elutoaga, duss ja wc ning tohutusuure voodiga magamistuba. Sasso Marconi veinimõisas oleme platsis niisiis u 8 paiku õhtul ja saame samasasuvast restoranist ka kella 9 ajal veel süüa. Tellime 1 lasanje, 1 karbonaadi kartulipüreega ning juustufataasia. Vesi ja sai tuuakse meile samuti lauda ning hiljem lisatakse automeetselt arvele, milleks tuleb ligikaudu 37 eurot. See-eest teenindus on suurepärne, vett tuuakse kogu aeg juurde ja iga toidu juures küsitakse, kas ja kuidas maitseb ja kas meil on kõik hästi või sooviksime midagi veel. Juustusfantaasia, mille endale tellin,tundub mulle toitudest kõige põnevam ja itaaliapärasem- see koosneb kohaliku juustu laastudest, grillitud köögiviljadest ( suvikõrvits, paprika) ning väikesest maitserohelisega pikitud munavormist. Õhtul veel viimased ettevalmistused homseks pulmaks, aga siis juba magamaminek.

7.09: Ärasõit kaunist Itaalia veinimõisast keskpäeval, aga kohe algusest peale tundub, et Itaalia ei taha meid niisama lihtsalt minema lasta. Esmalt ei pääse me kuidagi kiirteele ja tiirutame ligi tunni erinevates Bologna eeslinnades, enne kui viimaks tuttavat Telepassi putkat märkame ja trassile pääseme. Esmalt on suund Padova ja Ferrera peale. See ekslemine ja tiirutamine on tuntavalt hakanud vähendama ka meie kütusevarusid ja nii ei jäägi meil muud üle, kui ühes teeäärses Shelli tanklas ka Itaalias tankida. Kütus on siin tõesti kallis, 1 diisliliiter maksab 1,64 eurot, kusjuures saame siin taas ühe elutarkuse võrra rikkamks – igal pool tuleb hoolega igasugu märke jälgida! Sellessamas kõnesolevas tanklas on ühe tankeri juures peal ka käemärk, millest me esiotsa aru ei saa ja pahaaimamatult sinna, kui vabasse sisse sõidame. Otsekohe ilmub tanklauksest välja tõmmu töömees, kes ilma küsimatagi asub meie auto kallal askeldama, paak lahti, soovitud kogus kütust sisse ning paak kinni. Seega- käemärk tanklasildil tähendab, et sa ise ei pea lillegi liigutama, vaid teenindaja tuleb ja tangib sinu eest sinu auto ära, aga loomulikult võtab oma töö eest ka tasu- saime hinnalisa 9 senti iga tangitud liitri pealt. Kell 15.30 oleme Padovas ja ekslemine jätkub. Võtame uue suuna Veneetsia peale ja vaid pisut sõitnud, laiubki ootamatuolt meie teest mõelmal pool sinine Vahemeri ning kihutame üle tohutu silla raudteega paralleelselt. Kell 16. 50 ületame niisiis ka selle turismimagneti linnapiiri, kuid teeme seal vaid põgusa tiiru, sest inimesi ja liiklust on seal hullupööra palju. Autiir tehtud, pöörame otsa ümber ning Veneetsia teeotsast väljunud, jõuame viimaks taas õnnelikult tagasi kiirteele, mis viib meid edasi Udine poole. Kell 19.30 ületame viimaks Itaalia- Austria piiri ning pool tundi hiljem silmame tee ääres esimest suuremat tanklat, mille tagant paistab ka hotelli silt. Uurime ööbimishindu ja need on taaskord meie jaoks üüratud- üht kaheinimese tuba pakutakse seal 92 euroga. Seega me sinna pidama ei jää. Käime kõrvalasuvas tanklakohvikus söömas, toidud tunduvad peale pikka ja vintsutavat sõidupäeva ahvatlevad, ent austerlasest vanemapoolne naisterahvas osutub teenindajana üpris nipsakaks ja ebaviisakaks. Ei tea, kas ma olen talle lihtsalt isiklikult üdini ebasümpaatne, häirib teda tõsiasi, et ma tema saksa keelt kohe üldse ei pursi, ehkki püüan ikka "bitte" jne öelda või see, et ma püüan oma pangakaarti ise makseautomaati toppida seeasemel, et temale ulatada, igatahes kassastsekk koos mu kaardiga suisa vistakse mulle tagasi ning hiljem ka toite lauda kandes kuulevad viisakaid sõnu ja teenindust küll minu kaaskondsed ja lauanaabrid, ent kiusakalt mitte mina. Igal juhul väheneb mu söögiisu säärase kohtlemise järel peaaegu olematuks ning pettun ka sealses toidus totaalselt- liha tundub vintske, salatid ülemaitsestatud ning kõige tipuks avastan, et liha peal olev isuäratav pruunikas kuhil osutub sulaselgeks sibulakoormaks ning ma pole elu sees sibulat silmaotsaski seedinud!! Kell 21 jätkame sõitu, väsinute ja pisut tujututena, sest näib üha tõenäolisem, et täna õhtuks meil ulu alla saada ei õnnestu. Nii lähebki, peaegi tuleb uni peale, autojuht teeb iga 3 tunni tagant mõnes tanklas tunnise tukastamise pausi ja nii kulgeme kogu öö. Aga ega sellega me seiklused veel Austrias lõpe- näib, et kui Itaalia ei soovinud meid kohe kuidagi minema lasta, siis Austria on sedakorda meie suhtes ebsõbralikult meelestatud. Kusagil kesköö paiku, kui kõik reisilised peale autojuhi on silma looja lasknud, hakkab meie autot jälitama kohalik politsei ning annabki mõne aja pärast meile peatumismärguande. Arvame esiotsa, et oleme ehk kiirust ületanud, sest sõitsime 80 km alas märki õigeaegselt märkamata mõnda aega tõesti 90- ga. Aga ei, kui ühes tanklas viimaks peatume, küsitakse nii autojuhi lube, isikut tõendavat dokumenti, autodokumente ning viimaks palutakse avada ka pagasnik. Kuna oleme tõesti nende jaoks täiesti umbkeelsed ja pagasnikust midagi peale reisikohvrite ei leita, ei viitsi 2 politseinikku meiega õnneks pikemalt jännata, kiirusetrahvi ei tule ning sõidame kergendatult oma teed suunal Kalgenfurt- Graz- Wien. Kell 3.3 0 öösel ületame Tsehhi piiri, läbime viperusteta tolle piiripunkti kummalise punaste laternate linnaosa ( no seal tõepolst muud ei paista, kui vaid kasiinod, kabareed ja ööklubid) ning tukastame seal läheduses taas ühiselt tunnikese. Edasi suund ika Brno peale ning juba kella 7 ajal hommikul saame ühest tankast kaasa osta sooje vorsti- juustu saiu, millele on hinnaks märgitud 27 Tsehhi krooni. Kui küsin, kas saaksime nende eest ka eurodes maksta, vastab teenindaja, et 1 sai maksab 1 euro, sama hind pannakse ka kohvile ja nii me suht odava ja toitva hommikueine sealt ka endaga kaasa saame, kusjuures seal ei ole probleemiks ka see, kui soovime maksta eurodega sulas.

8.09: Tsehhi- Poola piir saab taas ületatud nii muuseas, ikka ei pannud tähele kusagil mingeid piiritähiseid peale selle, et uuel teedekaardil on korraga juures märge PL, aga võibolla ongi Baltikum ses osas maha jäänud, et kuna nagunii laiub kõikjal ühtne EL, siis milleks veel need riigipiirid ja piiripunktid? Poolas tunneme end kuidagi juba pooleldi koduselt ja ka marsruut on sama, mis tulles, ehkki siis vastupidises suunas: Katovice- Chestohowa- Tomasow- Varssavi -Bileystok -Augustow . Ka Poolas saame päris palju sõita kiirteedel, mis tunduvad päris uued ja ehkki mõnel pool neid ka alles ehitatakse, pole teetööd meie arvates küll Poolas eriliseks probleemiks, teetööde tõttu oleme korra ummikus kella 9 paiku hommikul enne Katovice linna ning ka õhtul viie paiku, u 40 -50 km enne Augustowit, aga kummaski ei seisa me üle 5 min. Kõige rõõmustavam Poolas on siiski see, et hinnad on siin ikka palju-palju odavamad kui Austrias ja Itaalias. Küllaltki paljud tanklad on teinud oma wc-d küll tasuliseks ning pannud maksevahendiks vaid zlotid, aga meile jääb nt tee peale ka koht, kus tanklas on wc eest tasumine zlottides, kuid samas vaid üle õue jalutades olevas McDonaldsis on see täiesti tasuta. Lõuna paiku, kui järjekordselt Poolas tangime, kiikame ka tankla kohvikusse sisse ja sealt saame eineks suured peekonivõileivad, 2 tk karbis ja hind 2 eurot. Õhtul kella poole seitsme paiku jõuameAugustowi linna Poolas. Kuna oleme järjest poolteist päeva ju ainult sõitnud ning lisaks ei jää see linn ka enam Leedu piirist kuigi kaugele, otsustame leida siit öömaja. Esmalt märkame mitut hotelli ja kämpingut kohe sissesõidutee ümbruses, ent veidi edasi sõites näitab ka üks suurem silt hotelli poole nimega Warsawa. See on äärelinnas, looduskaunis kohas, aga hinnad – oi, kui suured- 2 in tuba 97 eurot! Tuleme sealt tagurpidi tagasi ja hakkame teisele poole peatänavat jäävaid ööbimisvariante otsima. Õige pea leiamegi ühe poolakeelse nimetusega paiga, mis võib tähendada midagi tähtedega seonduvat. Uksed ja vürvad on esiti kõik lukus, aga väikse kolistamise peale tuleb üks mees välja ja abab värava. Kui küsisime, kas seal ööbida saab, kutsub ta meid sisse, inglise keelt ta ei räägi, ainult poola- vene segakeelt, aga saame hakkama. Tal on välja pakkuda nii 2- kui 4 inimese tube ja valime odavuse mõttes viimaks teise varaindi, kus siis 4- inimese toa eest tuleb välja käia vaid 39 eurot. Koht on lihtne, ei mingit luksust, ent kõik eluks vajalik- duss, wc, voodid, on olemas. Hommikusööki toale juurde tellida ei saa, aga omanik ütleb, et baar allkorrusel hakkab kell 7 hommikul tööle ja sealt on võimalik, ei saanudki täpselt aru, kas ise tellida või lihtsalt mingi söögi eest maksta u 6 eurot per inimene. Paneme sinna pakid maha, hotellil on olemas ka lukustatud valvega parkla ning otsime veel linnast söögikohta, et teha ka soe õhtusöök. Sellegi leiame suurema vaevata ja on taas Poolale omaselt odav ning ülimalt maitsev, toitev. Nii klassikaline seasnitsel kui praad ahjukartulite ja seenekastmega maksab u 4 urot. Kui hiljem tekib tahtmine ära proovida ka kohalik Poola õlu, selgub, et see maksab nii vähe ( 4 zlotti), et selle eest ei saagi kaardiga ka maksta- seal kehtib nimelt nõue, et alla 10-zlotist arvet kaardiga tasuda ei saa. Niisis võtame 2 õlut, 2 mahla ja 1 vee ning saame ka jookide eest tasutud. Õhu lõppedes tõdeme üheskoos, et mida lähemale kodule jõuame, seda odavamaks ja maitsvamaks elu läheb.

9.09: Hommikul võtame oma tagasihoidlikus hotellis taas tugeva poola homikueine, mis sedakorda koosneb munapudrust, suurtest ja pehme võiga küllastatud juustukuklitest, juustuga täidetud pelmeenidest ning sokolaadikastmes kohupiimatäidisega pannkookidest, mille eest tuleb taaskord välja käia u 7- 8 eurot. Kusjuures siingi on probleeme kaardimaksega. Kui eilses söögikohas ei saanud kaardiga tasuda arvet, mis on alla kümne zloti, siis siin, hotellis, on kaardimakse alampiiriks juba 20 zlotti.Nii et ühelt poolt küll odav toit, kuid teisalt ka sundostmine, et saada makse sooritatud. Hotellist ära sõidame u 9.30 hommikul ning juba tunnike hiljem oleme taas uues piiripunktis, kell liigub kui nõiaväel tunni võrra edasi ning asume läbima Leedut. Seekord me GPS jutt enam miskiks ei pane, vaid suundume edasi ikka ja aina mööda Via Balticat, tee ääres uudistame üht toredat vanade vene sõjalennukite näitust, kus teeme hulgi ka pilte ning silmame, et teisel pool pisikest hotellihoonet on seismas ka uuemaid lennumasinaid. Sõidame aga autoga selle väravasse, kus näeme, et on sissesõidukeeld, kobime autost välja ning jalutame koptereid lähemalt uudistama, kui järsku hüppab hotellist välja kuri onkel, kes ütleb, et neil pole lubatud eksponaate nii lähedalt vaatama minna, kas me keelumärki ei näe. Tuleme siis tirinal tagasi ja mõtleme isekesis, et on ikka kadedad leedukad, küllap nägid, et oleme eestlased ja sellepärast ei lubanudki meil oma aardeid nii lähedalt silmitseda. Viimane peatus Leedus on miniloomaaiaga ümbitsetud tore palktareke, kus on alati soodsad hinnad ja maitsvad toidud ning lisaks maitseelamustele saab väliterrassil einestades tõtt vaadata ka elusa pontsaka karujõmmiga. Samas parkla taga teises aedikus toimetavad jaanalinnud, kuid kaugemale me ei pääsen, sest miniloomaaed on vahepealsete aastatega muudetud tasuliseks. Mis on iseenesest leedukatel õige mõte, sest nii palju kui mina kuulnud olen, teavad seda vahvat söögikohta Leedus küll kõik eestlased, kes kunagi ses riigis viibinud on. Sealt aga juba õhe jutiga läbi Läti tagasi kodumaale ning tagasi Haapsallu saabume kell 21. 20 teispäeva õhtul. Auto spidomeeter näitab, et oleme viimase nädalaga läbinud 5331 km ning selle ajaga on meie masin neelanud 451 l diislikütust ning lisaks 4 liitrit mootoriõli. Ainus tujukas jukerdaja meie teel oligi seegabvaid Masa ehk meie vigase eesti keelega GPS, kes töötas oma suva järgi ning enamiku teest ajas meid aina paremale keerama või tegi ülipikki ümberarvestusi. Reis ise aga oli meeleolukas, tempokas ja sellest jäävad meile pikaks ajaks ilusad mälestused!

5
0

Tere!

Tänud pikka ja sisuka kirjatöö eest. Mõne märkusena lisaksin et enne ärasõitu tasuks teha GPS-le kindlasti tarkvara uuendus ,minu aparadil olid kõik uued Poola teed peal.Teiseks tüüpiline eestlane kes pole kiirteega harjunud ja üle saja sõitmine on ulme, jääb euroopa kiirteedel teistele jalgu ja on suureks ohuks sujuvale liiklusele. Seega järgmistel reisidel püüda olla tempos üldise liiklusvooluga ja mitte püüda kehtestada oma sõidustiili ülejäänutele 110 km/h on siiski üliohtlik liikluse takistamine. Poola kiirteel on lubatud piirkiiruseks 140 km/h ja sellest tuleks kinni pidada, kuna selg ees vastutulev auto on väha ohtlik üllatus.

0
0

Hea tähelepanek hea verso, aga üks pisike pisiasi siinjuures - foorumlasest autori sõiduriistaks oli ikkagi mäletatavasti ligi 20 aastane õlipõletajast Mercedes (keskmise kütusekuluga 8,4 + liitrit/ sajale....) ja meile teadmata läbisõiduga mootor aiste vahel. Ilmselt teadmata ka omanikule endale. Seega - minu isiklik arvamus ja samas läbiproovitud variant - 110 km/h on igati okei isegi Poola kiirteel, kui ma väga tihti esimesest reast välja ei "põika". Eestlased on tore rahvas ja armastavad häid ja uusi autosid aga on meiegi seas neid, kes söandavad automatku ette võtta lootuses kaasliiklejate andestusele, et olemasolev liikur just esimeses nooruses pole :)

0
0

Tere !

Huvitav kokkusattumus. Haapsalu Muusikakooli akordionistidega võtsime samasuunalise konkursi-reisi ette sept 2013. Sihtpunktiks oli Castelfidardo (nn akordionilinn), mis asub Ancona lähistel ida-rannikul. Minnes sõitsime sama trassipidi, kuid tagasi tulime teist rada pidi, sest mõttetu on ju sama trassi sõita kui juba nii kaugele välja tuldud. Sellest teen ka väikse oma teema-reisikirjelduse. Küll juba aasta möödas aga parem hilja kui mitte kunagi.

Nimiteemat lugedes tekkis küsimus, et kuigi reis võeti ette pulma minekuks, siis miks ei planeeritud reisi sisse ka mingeid nö. huvipunkte ? Nii Viin kui ka Veneetsia on selle trassi peal "must be", juhul kui muidugi pole varem külastatud, aga ikkagi.

0
0

See verso soovitatud kiirtee kiirus võib mõnele liiga kiire olla. Pigem sõitku oma võimete kohaselt elik punnida kohalikega võidu. Kiirus valitakse ikka enda kogemuste järgi. 110 km/h Poola kiirteel pole küll üliohtlik. Raja vahetamisel pead lihtsalt hoolega vaatama, et tagant tulijatele jalgu ei jää. Ja ma väidan, et enamus seal küll 140-ga ei kihuta. Sel suvel matkabussiga üle 100 ei sõitnud ja enamus möödujaid olid pigem 120 juures.

0
0

Tere!

Järeldus üks, see sama probleem mis eesti liikluses kus igaüks teeb enda jaoks sobiva seaduse ja sunnib teisi seda täitma ,paraku on asjalood sedasi et piirkiirusel on mõte, seda sujuva ja ohutu liikluse korraldamiseks ja kui mõni saamatu juht ei suuda kehtivate reeglite järgi sõita siis ärgu maanteele ohlike olukordi tekitama mingu. Nautigu kodus kiiktooli või kasutagu ühistransporti. Paraku on maanteel enamus õnnetusi juhtunud just liiga aeglase sõiduki süül.

0
0

verso mis jama sa siin ajad. Olen Poolast vähemalt 40 korda läbi sõitnud. Liikluseks sobib seal 90 ja 110. 90 sõites on esimene rida kus liiklevad rekkad. 110 liikudes validki aeglasema ja mõõdasõiduks kiirema raja. Enne küll viskad peeglisse pilgu, kiirema lased läbi. See kehtib kogu maailmas. Loomulikult esimeses reas valid kiiruse millega teised liiguvad ja vajadusel teed kõik sujuvamaks liikumiseks. Ehk,,,liikled vastavalt sellele kiirusele mis sobib sulle ja teistele. Saksamaal on kõik samamoodi, lihtsalt piirkiirust ei ole. Seal lihtsalt ei ole mõistlik 140 ga kolmandas rajas teistel jalus olla. See on küll eluohtlik.

1
0

Tere!

Austatud reisisõbrad jään siiski seisukohale et kiirteel lubatud piirkiirusest oluliselt aeglasem liikumine on ohtlik ja seaduse vastane. Kui ei suuda liikuda ühtses tempos sõiduautodega tuleks kulgeda ainult esimeses reas koos veokitega. Samuti pole asja euroopa teedele tehniliselt mitte korras suitsevatel vanadel saanidel, need korjatakse lihtsalt politsei poolt ära. Väide et liigud kiirusel mis sulle sobib on vastutustundetu seaduse rikkumine. Piirkiirus on kehtestatud ohutu ja sujuva liikluse korraldamiseks ja kui olete tähele pannud siis kiirteedel on hobuveokid keelatud.Loomulikult tuleb sõidukiirus valida vastavalt tee oludele. Mõte sõita nii nagu meeldib ei ole aksepteeritav vaid tuleb sõita nii nagu seda seadus ette näeb. Sarnast olukorda kus Tallinn-Tartu maanteel keegi kiuslik juht roolib end 80 km tunnis, vasaku rattaga telgjoonel tuleb paraku tihti ette ja tagajärjed on fataalsed. Austage kaasliiklejaid ja olge tähelepanelik siis jõuavad kõik tervelt koju. Liiklus pole koht kus oma jonni ajada.

2
0

verso, me kõik mahume sinna Poola kiirteedele ära. Mina ei kavatse ka edaspidi kiiktooli jääda ja liigun Poola kiirteel edaspidigi väiksema kiirusega, kui "ette nähtud 140 km/t". Vaielda lihtsalt vaidlemise pärast - huvitav aga mitte viljakas. Sõida vasakus äärmises reas ja anna tuld! Naudi head autot, kiirust ja seltskonda. Kiiktooli inimesed või muidu "väheste sõidukogemustega" ja kehva saani omavad liiklejad jäävad sinust paremale ja tagurpidi vastu ei liigu.

timing 1:05 alltoodud videos :) http://www.youtube.com/watch?v=p4u0Z4OxMDY

1
0

Mõnesmõttes nõus Versoga. Kuid siiski tuleb jälgida nii oma oskusi kui üldist liiklust. Saksamaal ja vb ka mõneski muus riigis on mega-bahnide peal antud ka ette miinimum liikumiskiirus. Ja seda soovitan küll, et kui ikka nö julgust ei jätku nende peal sõitmiseks (kui veoki rada ka ei sobi), siis tuleb valida muu kategooria tee. Poolas Tšehhis ja Austrias liikumiskiirusega ei tohiks kellelgi probleeme olla. Nendel liikumiseks on võimelised enamik. Ei ole ülemäära hullu-panemist. Küll aga tuleb tõesti Saksamaal eriti tähelepanelik olla (eriti läänes kui läheb ka mägisemaks), et kulgeksid liiklusega samas rütmis. Sellest hullem on minu jaoks olnud ainult Itaalia: (Veneetsia-Bologna-Rimini-Ancona), kus ole või 1-ses reas, kuid liikumiskiirus on kaugelt üle 100km/h. Minu kogemustel oli tarvis õhtusel hämaral ajal lennata 130 km/h, mis nõudis eriti tähelepanelikku meelt ja kannatust, et sellega hästi kiiresti harjuda ja olla nö kõigeks valmis, sest väga harva kui suunatuld näidati.

Et miks on ohtlik liikuda aeglasemalt ? Ok, sa võid ju seda teha, aga oled sa õnnelik, kui keegi lihtsalt sulle selga lendab. Kas tõesti huvitab reisi peal see, et teine on süüdi ? Vaevalt küll ! Reis on rikutud ja kõik muu. Miks selga lendab ? Sellepärast, et tema on oma liikluskultuuris ja ei hakka iga "sooda" autonumbrit vaatama, liikudes üle 100km/h. Õnnetus juhtub sel hetkel, kui tal pole võimalik kiiresti ümberreastuda. Aga kuidas ta reastub, kui kõrval antakse 130-ga minna ?! Selles on küsimus ! Euroopasse ei minda teele "korrapidajat" mängima !

1
0

Sõitsin tänavu augustis Verona - Bologna (Firenze) ja just õhtusel ajal Veneetsia - Ancona teel ja mitte midagi ohtlikku ei mäleta. Täiesti normaalne liiklus!

2
0

No kuulge härrased ja prouased! Nüüd juba kisub küll sinnakanti, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Poolas need 90-120 km/h sõitjad ongi ju enamuses ajast rekkadega samas rajas ja vasakule võetaksegi rekkast või minu matkabussist möödumiseks. Ma küll ei ole tähele pannud situatsiooni, kus keegi lambist lihtsalt kulgeb vasakus rajas, närviline saba seljataga. Vot see oleks küll räige sigadus ja nuia väärt. Ja ma ei arva midagi head autojuhist, kes teab täpselt suuremat lubatud kiirust ja ei taha tunnistada fakti, et kõik autojuhid nagunii sellega ei kulge. Silmad tuleb lahti hoida ja ümbritsevast aru saada. Kui 140-ga lennates ei suuda eespool liikujate kiirust hinnata, siis tuleb lendamist piirata. Mismoodi saab Poola kiirteel üks rekka teisest mööda? Usu mind, ei sõida keegi Poznanist Varssavini oma esimeses reas. Ja sina pead seda teadma ja sellega ette arvestama. Ma kah kirun vaikselt, kui Tartu maanteel alla 90 pean sõitma. Või keegi kurvides kiirust vähendab. Just öösiti. Samas mulle meeldib, kui juht üle oma võimete ei sõida. Ja võimed ON erinevad, mis teha. Ja enamusel spido kah valetab. Ja suur hulk on neid, kes meie osaliselt politseinikuks maskeerunud miilitsate hirmus igaks-juhuks nõks alla 90 lasevad. Eks ikka selleks, et mitte kogemata pisirikkumise eest trahvi saada. On küll nõme aga teatud piirini tuleb neist siiski aru saada. Mul pole küll Saksa bahnil probleem 180-lt 120-ni pidurdada, kui eespool suunatuld näen. Paar korda olen piduripedaali pidanud läbi põranda suruma. Päeval tiheda liikluse korral polegi mõtet maksimumi üritada. Tõelist sõidumõnu saad nautida hilisemal õhtutunnil, kui enamus juba kodus on. 1990 võis veel olla nii, et mõne mööduva auto puhul ei näinud marki ja võisid aimata kas oli must või tumesinine. Täna on liiklus juba nii tihe, et sellist pilti pole ammu näinud. Alati ei jää meile teel jalgu need vastikud põhimõttelised korrapidajad. Vot neile annaks küll kohe nuiaga.

5
0

Siin liiklusaruteluks üleläinud teemat lugedes tuli mulle pähe paar Itaalia teedel liiklemise eripära. Nimelt valdav enamus itaallastest autojuhtidest ei kasuta radade vahetustel ja möödasõitudel suunatulesid. See kehtis just sõiduautode kohta, professionaalid, st rekka- ja bussijuhid tegid seda küll.

Ringliikluses ringilt väljasõitmisel paremat suunda sisuliselt kunagi ei näidata. Vahel vilgutatakse ringile minnes hoopis vasakut suunatuld, mis kohalike mõistes peaks vist tähendama, et kuni vasak tuli põleb, niikaua ringilt ei lahkuta. Aga alati see ei kehti, sest ringilt väljutakse vahel ka vasaku suunatulega.

Seal sõites mõtlesin, et milliste reeglite järgi neid juhte küll nende autokoolides õpetatakse, sest mulle tundub, et seal nähtud suunatulede kasutamine on mingisuguste rahvuslike traditsioonidega seotud eripära.

Itaaliast näiteks Austriasse jõudes muutuvad need kombed kohe ja kui kellelgi veel piirilähedal tuled “korras pole“, on enamasti tegu Itaalia numbrimärgiga autoga.

Sarnast suhtumist kohtab ka mujal lõunapoolsemates Euroopa maades aga Itaalias oli see minuarust kõige silmatorkavam.

1
0

Teeks liikluse üle arutlemiseks uue teema, siin aga jagaks muljeid, kogemusi ja emotsioone sõidust eesti-itaalia. Või mis?

1
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased