Borneo versus Lankawi

Borneo versus Lankawi? Kumba valida, kui seltskonnas on ka 2,5 aastane.

Kui 5* hotelli rannas vahtida, siis pole vahet. Kõik oleneb sellest, mida ta seal tegema hakkate. Borneol on käimist muidugi rohkem.

Hotell on magamise koht, aga 2,5 -sega väga palju ei käi ka. Kus on vähem turistiko? Kus on paremad toidud? Kus meeldivam õhkkond. Peod ei paku huvi

Langkawi on tax free ja seetõttu tõmbab ligi just pidulisi. Ehkki tegu on väikse saarega leiab ka kindlasti nurki kus on rahulikum. Toidu osas on Langkawil just turismi tõttu variante vast rohkem. Borneol on laias laastus on valikuid kaks, Sabah (nt Kota Kinabalu ümbrus) või Sarawak (Kuching). Kuchingist saab teha daytrippe nii et õhtuks tagasi ööbima Kuchingisse ja Sabahis on rohkem rannapuhkuse piirkondi kui ka loodust.

Langkawi on loodud turismisaareks, selle ainus funktsioon on olla turistiko - alkoholivabaduse tõttu on see ka kohalikele siseturismiks üks peamisi sihtpunkte, sest see on Malaisia moslemitele üks väheseid vabalt joomise kohti.
Langkawi on mõeldud selleks, et 2,5-aastasega end hästi ja turvaliselt tunda ja hotelli läheduses hängida või külastada mõnda minutite kaugusel asuvat akvaariumit või cable cari.

Borneo on kahtlemata vähem turistiko, aga pead ise hindama, mis tegevusi sa 2,5-aastasega ette võtad. Seal on terve päeva kestvad tuurid - ilmselt pead võtma eraviisilised tuurid, et minibussitäiel rahval trippi mitte ära rikkuda. Kas laps peab vastu 6-8 tunnisele solgutamisele, paadisõitudele, džunglile?

Toitude osas - maitse üle ei vaielda, aga Indoneesia toidud on vaheldusrikkamad.

Minu jaoks on need 2 saart suhteliselt erinevad. Kõik Improved poolt eelnevalt öeldu peab paika.
Kui ma ise enda jaoks peaks valima, kuhu veel minna, siis see oleks arvatavasti Borneo, sest seal jäi lihtsalt veel palju tegemata. Paraku kõik see tegemata jäänud osa (pikem trekking, mäe otsa ronimine jms. Sarawaki üldse ei jõudnud) pole mõeldud 2,5-aastase jaoks.

Kui minna randa chillima ja teha lühikesi day-trippe, siis arvatavasti valiksin Langkawi. Või kui tegelikult päris aus olla, siis isegi mõne muu koha (Tai saared, Perhentian). Kui on huvi vähe metsikumalt ringi käia ja näha, siis valiksin Borneo (Sabah). Tegelikult on ka seal võimalik rannapuhkust teha nii askeetlikumal kui ka organiseeritumal viisil.

Kuna Borneo ja Langkawi asuvad erinevatel rannikutel, siis oleneb sihtkoha valik ka plaanitavast reisiajast (vihmaperiood).

Ma ei tea, kas hetkel see enam nii aktuaalne on, aga siin paar aastat tagasi oli Langkawil väike paanika seoses box jellyfishi laiema levikuga. Pane Google'isse need märksõnad ja saad väheke lugeda selle kohta.

Me olime Kutchingis 5 päeva. LInnas endas pole midagi teha, tavaline selline, vaid magamiseks. Kohapeal võtsime giidi, kes meid siis ringi tassis, vot see kõik oli kokku elamus. Kas väike laps seda vastu peab, kahtlen.
siin mõned videod, mis seal tehtud sai:


siin Tiomani saarel moblaga tehtud sisalikevideo (saart väga soovitan puhkuseks, vähe turiste, odavad söögid jne)

2,5-sega kindlasti Langkawi, oluliselt lihtsam toimetada. Asukohaks soovitaks lennujaamast natuke allapoole kaardil, kus pikk rannariba ning Underwater World. Saab rannas olla, hulk söögikohti ning ka ostlemisvõimalusi.
Mõne aasta pärast siis Borneo, mis oluliselt huvitavam ja mitmekesisem, aga nii väike laps seda matkamist kindlasti vastu ei pea ja ei oska seda hinnata.

Pole Borneol käinud aga Langkawist jääb meenutama lapsel ja elukaaslasel meduusi kõrvetused, mis aga ei tähenda, et meduuse ka Borneol olla ei võiks.

Kuigi meie esimestele küsimustele hotellides ja randades meduuside ja merisiilide olemasolust vastati, et neid pole ja kui on siis mingitel teatud kellaegadel vaid ja väga harva. Merisiile tõesti polnudki.

Oli see Cenangil ja valisime just sellise kellaaja mil välistati meduusid, siis õnnestus ikkagi nendega kohtuda. Lapsel oli suisa mitu meduusi korraga: käel, jalal, kõhu peal-armid elu lõpuni. Elukaaslasel vaid käe ja jala peal. Minul läks kuidagi õnneks kuigi keha pindala on suurem kui lapsel ja elukaaslasel kokku.

Rannas olevas hotellis kuhu läksime esmast abi küsima vaadati nagu ilmaime seda meduusi kõrvetust ja ega seal väga tarka infot ei tulnudki-seega võtsime takso ja sõitsime haiglasse.
Haiglas olles selgus aga, et meduusid on ikkagi igapäevased ja ka haiglas oli teisigi hädasolijaid.

Peale seda reisi on lapsel igakordne küsimus randadesse minnes, et ega siin nüüd meduuse pole :)

Rannalähedased meduusid on kõikjal väga hooajaline nähtus, seega guugeldage sihtpunkti ja sealviibimise kuud ja saate aimu, kui palju neid olla võib.
Suurema hirmu korral tuleb eelistada tsiviliseeritud kuurorte, kus on meduusivabad võrguga piiratud alad rannas (jah, need tihedad võrgud ei markeeri seal mitte paatide randumiskohti või windsurfingu stardi/maandumispunkte, vaid püüavad ka meduuse).