Bosnias oli väga tore, Mostar on muidugi eriline paik. Turvalisusega on nii, et viimase peal, inimesed on lahked, korruptsioon käib hoopis teisel tasemel kuhu tavalisel turistil mingit asja pole. Teed on head, mis oli meile mõnevõrra üllatav. Riik on odav meile, söök on odav ja üldiselt hea.

Käisime juunis päevatripil Horv rannikult Mostaris. Piiriületused kiired, teed head, hinnad poole odavamad ranniku Horvaatiast.

Olin just lastega kaks nädalat Bosnia ja Hertsegoviinas. Tegemist siis korraliku ringsõiduga - erineved linnad, külad, mäed, rafting, metsikud hobused jne. Plaanis oli siia ka väike tutvustus teha, sest enamik maast on eestlastele täiesti tundmatu, aga pole veel jõudnud. Üritaks siis järgmine nädal midagi lühidalt kirja panna.

@vatse

Väga vahva! Jään huviga ootama!

Möned muljed: Käisime Bosnias 2018 ja 2019 aastatel.

Bosnia ja Hertsegoviina on jagunenud põhiliselt kaheks suureks haldusüksuseks, üks neist on Republika Srpska ja teine on Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon. Omavahel on neil ka kana kitkuda ja usuline vastasseis on olemas. Seda rääkis meile ka hotellitöötaja.

Sarajevo oli meie sealse riigi lemmiklinn ja mis oli jagunenud bosnialaste ja serblaste osaks. Sarajevo on kokku üks üsna erinev segu väga erinevate vaadetega inimestest. Peatusime kesklinnas heas Vila Nova hotellis.

Sarajevost ca 20km põhja pool, hiljuti valminud kiirtee ääres on Visoko küla, kus on väidetavalt maailma suurimad ja vanimad püramiidid, kus me ei käinud aga paljudele on need põhieesmärgiks

Mostar on Hertsegoviina mitteametlik pealinn. Seal linnas on erinevate vaadete ja arvamuste pärast kõike topelt (kummalegi ei sobi teise oma): vesi, kanalisatsioon, elekter jne. Jõe Idakaldal elavad Bosnia moslemid, läänes horvaadid ja selleärast see topelt linn. Jugoslaavia sõjas lasti puruks Mostari sild „Stari Most“, mis ehitati umbes 1492 aastal ja taastati uuasti 2004. Peale UNESCO kesklinna ja turu on see praegu linna põhiline vaatamisväärsus. Turiste on palju, isegi liiga palju, kesklinnaturul ei mahu käima.

Kõrgelt Stari Mosti sillalt tehakse alla jõkke jalad ees vettehüppeid, kui piisav rahasumma on hüppeks turistidelt kokkukorjatud. Vaatasime seda silla alt jõest jalgupidi vees.

Linnas oli palju (mitmeid) sõjast taastamata kuuliaukudega maju.

Me läksime Mostari poole läbi Montenegro ja läbisime Tara kanjoni raftingu.

Euroopas Brčkost on saanud ainulaadne "vabalinn", mis ei kuulu õigupoolest ei Bosnia ega Horvaatia koosseisu.

https://trip.ee/uudised/brcko-euroopa-ainus-vabalinn

Kui me kunagi käisime, siis matkasime Sutjeska rahvuspargis (ja üle piiri Montenegros Durmitori rahvuspargis). Ilusad Balkani mäed.

Me veel ronisime riigi kõrgeima tipu ehk Maglici otsa ka. Lugesin just praegu hirmu- ja õudusjutte selle mäe kohta - olla hirmus järsk. Seal on põhiline mure õige teeotsa üles leidmine. Aga kui on matkaja soont või enesetõestamise vajadust, siis tuleb riigi kõrgeim mägi ikka ära ronida.

Bosnias oli väga pikalt häda maamiinidega, neid pandi sõja ajal kõijale alates piiridest kuni sealautade ja peenramaani. Külad jooksid ju mitu korda eri suundades tühjaks ja võeti teise rahvuse poolt üle. Miine panidki tsivilistid iseenda maale lootuses, et kui vihatud võõras su tare omale võtab, siis ta millalgi jookseb miini otsa ja jääb vigaseks. Jube rõve. Demineeriti neid peenramaid pärast sigadega - lasti siga mingile maalapile tõnguma ja kui too oli maa "läbi töötanud", siis oli selge, et ala on puhas. Mingitel hinnangutel on see endiselt oht, kuid kui suur - ma ei tea. Rahvusparkidesse miine ei pandud, sest seal ei olnud neil ei strateegilist mõtet ega olnud seal ka talusid, mida elanikud ise mineeriksid. Kogu see vennatapusõda oli seal täiesti jäle, jäle, jäle.

Positiivse poole pealt - Sarajevo õlletehase kõrts oli väga tore. Franjevačka 15, kesklinna lähedal.

Ajaloo- või spordihuvilisele pakub ehk huvi 1984. aasta taliolümpiamängude rajatiste vaatamine. Mängud olid Sarajevos ja selle lähedal mägedes (Jahorina, Igmani ja Belašnitsa mäed). Siis aga tuli sõda peale...

Ehitatud rajatised peaks siiamaani alles olema. Mingi meinstriim perepuhkuse koht see muidugi ei ole, nii et teema algatajale ("autotripp lastega") vist ei sobi. Aga kui ehk on seltskonnas spordifänne, siis tasub teada, et selline asi seal on.

Sarajevo on seni külastatud Balkani pealinnadest kindlalt teisel kohal Ateena järel oma vaatamisväärsuste jm poolest (käidud pole Bukarestis, Belgradis ja Zagrebis). Arvestades linna suhtelist väiksust on see väga mõnusalt külastatav ja mitmekesine linn. Huvilistel võib tegemist jätkuda vähemalt paariks päevaks, kui lisada juurde väljasõidud ümbruskonna mägedesse ja ka kaugemale (kohati on kiirteed valmis ja vahemaad väiksed), siis võib ka pikemalt Sarajevos peatuda. Liiklus oli üllatavalt hõre isegi hommikusel tipptunnil.

Enamikest vaatamisväärsustest on tavaliselt kõikjal juttu. Vähem on mainitud Avaz Towerit. Riigi kõrgeim hoone. Kahe marga eest saab vaateplatvormile ja selle alla jääb meie jaoks soodsate hindadega baar kaunite vaadetega. Tõstukitest võib lisaks Sarajevo omale proovida Ravna Planinat Pale lähedal. Ülejäänute suvise toimise kohta on väga raske mingit infot saada. Illidžas on veepark koos sise- ja välisosaga. Kui lend väljub hommikul, siis on lastega heaks võimaluseks selle kõrval olev Hotel Hills. Seal peatujatele on veekeskus tasuta sissepääsuga ja hotellist on hommikul lühike taksosõit lennujaama.

Riiki transiidiks kasutades ja loomulikult niisama külastamiseks jäävad samale teele Jajce ja Travnik. Mõlemad vanad keskused oma kindlustega jne. Vähemalt ühes neist võiks vabalt ka ööbida. Jajce lähedal võib lisaks külastada Plivsko järve oma vanade veskitega. Travniku lähedale jääb Vlašici mägi, kuhu viib korralik tee ja kust saab ka matkavõimalusi leida. Jajce söögisoovituseks Dedo. Jääb paar sammu suuremast turistide massist eemale. Väike valik grillilt tulevaid kohalikke toite, aga ilus vaade. Idapoolsemale transiidile võib lisada näiteks Srebreniki ja/või Vranduki kindluse.

Mostar on enamasti kõigil külastustel sees. Turistide mass on omajagu suurem kui Sarajevos, sest see peamine piirkond külastuseks on suhteliselt väike. Samas vaid veidi eemal on elu tunduvalt rahulikum. Vanalinna jalutustänavast enamik oli vähemalt juunis kohalike käes, kes seal õhtuti korzot tegid. Tõenäoliselt on midagi sellist ka teiselpool jõge horvaatide jaoks, aga sinna ei jõudnud. Kindlasti tasub Mostaris olla vähemalt ühe öö. Hommikul ja õhtul on temperatuurid madalamad ja turiste vähem. Keset päeva läheb kuumemaks ja siis saab rahulikult elamises olla kuni päevaturistid oma ringi ära teevad ja mineva sõidavad. Restorani soovituseks Tima Irma. Kaunilt serveeritud maitsev kohalik toit ja suured portsud. Koht on väike ja peamisel turismitänaval. Seega tasub ootele jääda kuni laud vabaneb.

Mostarist lõunasse jäävad tüüpilised peatused Blagaj (hommikul tasub kindluse põhjaküljelt varemeteni ka minna), Pocitelj (kui ei viitsi üles minna tervet teed, siis võib teha peatuse platsil ja vaadata alumist osa koos mošeega ja siis sõita ümber küla üles ja vaadata ära vaated erinevatelt müürijuppidelt ja tornidest), Kravica kosed. Hertsegoviinas on lisaks oma veinimarsruut jm. Turismipropageerimisega on omajagu tegeletud, et Horvaatiast ühepäeva turiste pikemaks kohale meelitada.

Neum on ainus rannalinn. Hinnalt kindlasti odavam kui Horvaatia. Rahulikumaks peatumiseks on parem Grand Hotellist itta jääv osa, kus on lärmi vähem. Samas on seal kaks vähestest randadest. Väike jalutuskäik viib keskusesse, mis jääb Sunce hotelli ümbrusesse ja sealt läände. Lärmi on rohkem ja rannajupid väiksemad.

Koobastest võib külastada Vjetrenicat. Käisime hommikul teise külastusega ja peale meie ei olnud seal kedagi. Kõige rahulikum paljudest koopakülastustest erinevates riikides. Nägi vist esimest korda lähedalt ka koopaolmi.

Trebinje on dalmaatsia stiilis linn oma väikse vanalinna ja turuväljakuga. Peatusime kahjuks ainult läbisõidul, aga vääriks kindlasti ööbimist ja rahulikku õhtut kohaliku eluga tutvumiseks.

Sõja alguses lasid osad kohalikud oma hobuseid ja teisi kariloomi vabadusse, et serblased neid endale ei võtaks või lihtsalt maha ei lööks. Hobused kohanesid vabadusega ja elavad üsna metsikult mägedes oma elu. Kohalikud hakkasid u 5 aastat tagasi korraldama tuure Livno lähedal mägiplatoodel, mille käigus näeb ohtralt erinevaid hobusekarju nii kaugelt kui ka päris lähedalt. Esimene korraldaja oli https://livnowildhorses.comja võib neid kindlalt soovitada. Kui peres on hobusehuvilisi, siis tõenäoliselt vägev elamus. Ja isegi ilma meeletu huvita on see põnev kogemus. Restorani soovituseks Livnos Happiness. Perenaine on leidnud oma õige kutsumuse ja valmistab suurepäraseid toite hea hinna eest. Keerukamate kohalike toitude jaoks on mõistlik ette tellida. Livno oli üldse üllatus oma sõbralike inimestega. Kui mõelda ja uurida, siis tõenäoliselt võiks olla lisaks hobuste külastusele pikemalt ja veel väljasõite teha.

Bosnia on hea koht raftingu proovimiseks. Kokku on neli erinevat piirkonda, kus seda korraldatakse. Väiksemate lastega on parim Neritva jõgi Konjici lähedal. Tänu konkurentsile on hinnad päris head. Võtsin ette kõik korraldajad, kes omasid ka meiliaadressi. Neist vastas vist kuus ja edasise suhtluse järel sai valitud see - https://www.neretvarafting.comPiisavalt varustust igas vanuses ja suuruses inimestele, korralikud paadid ja paadimehed. Juunis on muidugi vett rohkem kui suve teises pooles ja seega sõit mõnusam, aga tõenäoliselt tasub ära terve suve jooksul.

Tänud, suurepärane lugemine piirkonna kohta kus meilt muidu üsna vähe käiakse. Eriti söögikohtade soovitused väga ahvatlevad. Peab plaani võtma! Eriti Sarajevo ja Mostar muidugi, aga ka kosed/mäed!

Mägiseid piirkondi on Bosnia osas mitmeid. Lisaks siis mõned piirkonnad ka Hertsegoviinas. Sõltuvalt huvidest tuleb sobivad leida. Arvestama peab sellega, et mitmetes mägipiirkondades on väiksed külateed jätkuvalt ilma asfaldita. Mõistlik oleks vajadusel Google Mapsi satelliitfotosid jne kasutada, et mõista, kas konkreetne auto saab teega hakkama või mitte. Kaardid ja igasugu rakendused võivad anda ühte infot, aga reaalsus võib olla oluliselt erinev ja seega tasub väiketeede marsruudid eelnevalt korralikult läbi mõelda.

Sai käidud Lukomiris. Normaalne kruusatee. Alternatiivseks allasõiduks sai valitud veel väiksem tee ja ilma mägiteede kogemuseta oleks see keskmise sedaaniga päris keeruline. Sutjeska rahvuspargis Maglici jalamile läks vastavalt ennustustele pea tund 16 km läbimiseks. Rendifirma poleks õnnelik olnud teades, kuhu otse poest toodud Megane oma esimese rendiga viidi ;) Ägedaid teid oleks seal kõvasti, aga läheb veel veidi aega, kuni need saavad korralikuma katte nagu näiteks enamikel Montenegro väikestel mägiteedel. Samas mitmed väiksed jooned kaardil on saanud hiljuti korraliku katte ja on nüüd otsemad ja kiiremad, kui alternatiivsed põhimaanteed. Seega tasub uurida reaalset seisu ja teha plaanid vastavalt sellele.

Suurte maanteedega probleeme ei ole. Üsna silmanähtav vahe on föderatsiooni ja Srpska vabariigi põhimaanteede vahel. Föderatsioonis on põhimaanteed pea kõik uue korraliku kattega, vajalike laienduste, säravate tunnelitega jne. Srpska piiri ületades muutub sama tee umbes selliseks nagu meil eelmise sajandi lõpus. Aukude parandamisest on tekkinud korralik lapitekk. Kuna korruptsioon on Srpskas teisel tasemel kui föderatsioonis, siis EL-i rahasid sinna eriti ei eraldata ja see on maanteede kvaliteedis kohe turistile tunda.

Turiste on riigis tegelikult üsna palju. Soodsate hindade tõttu on see populaarne sihtkoht naabermaade hulgas. Juba juunis oli palju näha ka ungarlasi, tšehhe, slovakke, poolakaid jne, kelle jaoks on riik päevase teekonna kaugusel. Teisi eurooplasi oli rohkem Sarajevos, Mostaris ja mujal Horvaatia läheduses. Kõikjal võib suvel kohata araablasi. Enamike Pärsia lahe riikide jaoks on riik viisavaba ja kõigist käivad otselennud Sarajevosse. Nende jaoks ideaalne sihtkoht pääsemaks keset suve rohelistesse mägedesse, kus voolab vesi jne.

Turvalisus tundus olevat samal tasemel kui mujal Balkanil ehk siis probleeme ei paista eriti. Suuremas rahvamassis tuleb ikka asjadel silma peal hoida. Auto seisis öösel enamasti korteri õuel, maja ees tänaval või hotelli parklas. Päeval seisis seal, kus vaja oli, aga asju istmetele vedelema palju ei jätnud. Maamiinid on alles kindlates piirkondades, kuhu tavaturist suvaliselt ei satu. Seega mägedes ametlikel radadel matkates neid karta pole vaja. Reaalselt on olemas internetis ka korralikud kaardid, kus antud hetke ohupiirkonnad märgitud on, kui peaks tekkima soov suvalises suunas liikuma hakates pikem matk teha.

Liiklus on minu jaoks kogu endisele Jugoslaaviale kohaselt kergelt uimane ja liiga korralik. Albaania ja Kosovo liiklus on oluliselt kiirem ja lõbusam. Seega tavalise Eesti autojuhi jaoks midagi keerulist ei tohiks olla.

Enamik aega olime föderatsiooni aladel nii bosnialaste kui horvaatide juures. Srpskat läbisime mitmel korral transiidina ja lisaks pikem sõit idas ja kaks ööd Sutjeska lähedal. Serblaste suurematel aladel põhjas ei käinud. Läbitu põhjal tundub elu Srpskas omajagu õnnetum ja hallim olevat. Rahad lähevad vist paljuski kuhugi kaotsi ja inimeste elujärje parandamiseks seda sama palju ei jää kui föderatsioonis. Lõbusam ja ilusam elu oli Trebinjes ja selle lähiümbruses ja loomulikult Sarajevo äärelinnades ja Pales. Kohalikud olid kõikjal toredad ja sõbralikud. Suuremaks erinevuseks õigeusu kirikute ja kloostritega seotud tegelased, kes mitte-õigeusklikele isegi tere ei hakka enamasti ütlema. Korralike riietega kuskilt välja ei visatud. Ja muidugi see erinevus ka, et teenindav personal on föderatsioonis nagu mujal Lõuna- ja Lääne-Euroopas. Serblaste aladel on poemüüjad toidupoes sama näoga nagu nõukaajal. Väikestes erapoodides, söögikohtades jne on suhtumine juba teine.

Korterite soovitusi ei hakka välja panema. Majutus oli täiskasvanule kolme lapsega ja pea kõik valitu oli suurepärane arvestades hinda, asupaika, mugavusi vm, mis hetkel olulisem oli. Osad korterid valitutest on väga populaarsed ja suvalt kuu enne reisi kindlaks kuupäevaks suvel tõenäoliselt neist enamikke ei leia. Sellise reisi jaoks teen broneeringud tavaliselt juba jaanuaris ja kogemuste järgi tasub see lõpuks kuhjaga ära.

Hei, kas keegi on liikunud lähiminevikus ühistranspordiga Dubrovnikust Trebinjesse? Netis on info vastuoluline. Osad saidid näitavad, et oleks justkui olemas varahommikune buss (millele online'is pileteid osta ei saa), osad, et on ka kella ühene buss päeval. Samas lugesin siit-sealt, et bussiliin Dubrovnik-Trebinje pandi kinni katku ajal ja uuesti seda polegi avatud. Niisiis selle info põhjal bussi hetkel üldse ei liigugi. Samuti avastasin huvitavat selle kohta, et Bosnias oleks justkui lisaks bussipiletile vaja maksta nn bussijaama- või platvormimaksu, aga ka pagasimaksu juhul, kui kaasasolev kandam on raskem kui 5 kilo. Plaanin Trebinjest edasi liikuda bussiga Herceg Novisse või Kotorisse. Tripadvisoris kirjutas keegi, et sunniti maksma nimetatud makse ja probleem oli selles, et nõuti ainult sularaha (mida ma ei plaani vahetada). Oskab keegi kommenteerida, et kas võib asi tõepoolest nii olla või oli tegemist arusaamatusega reisija ja ametniku (või piletimüüja või bussijuhi) vahel?

Kasutanud pole, aga bussijaama- ja pagasitasu on Balkanil üsna levinud. Bussijaam on eraettevõte ja lihtsam on kliendilt tasu küsida, kui erinevate bussifirmadega arveldada. Pagasistasu on levinud seal paljudes riikides ka taksodes. Tegelt ka mujal Euroopas. Tõenäoliselt saad maksta ka eurodes, kui kohalikku raha ei kasuta. Mingi sularaha on kindlasti vajalik, sest päris kõik alati kaardiga ei toimi. BiH-is on osa ettevõtteid põhimõtteliselt ainult konverteeritava marga kasutajad. Seega võib ootamatult juhtuda, et kaarti ei võeta või see ei toimi ning eurost keeldutakse. Siis on ainus võimalus kiirelt mõni automaat leida või mõne möödujaga üritada talle sobiva kursiga eurosid vahetada.

Tänud vastamast. Olen just viimastel aastatel päris palju bussidega Euroopas sõitnud (põhiliselt küll Flixbusi ja Sindbadiga), aga seesuguste kitsendustega pole kokku puutunud. Pagasivärgist olen kuulnud, aga tuleb tunnistada, et bussijaamamaks on uudis. Ega sa kursis pole, et kas näiteks keskkonnas busticket4.me ostetavatel piletitel on bussijaamamaks hinnas või mitte? Pagasit on tõepoolest näiteks Trebinje-Kotori bussile lubatud ainult 5 kg ilma lisatasuta - tegin proovi, et näha, mis info mulle kuvatakse, kui vajutada "buy now". Raha osas ma riskiksin siiski marku mitte vahetada, kuna olen seal 2 päeva, tegelen kogu aja matkamisega ja kõik muu on bronnitud online'is. Korra supermarketis käia vast ikka kaardiga saab.

Ei ole Balkanil üldse pikamaa busse kasutanud. Seega info suht teoreetiline. Need interneti keskkonnad pole seal ülipopulaarsed. Enamik inimesi läheb bussijaama ja ostab pileti. Pärast bussile minnes maksad vastavale tädile bussijaama tasu, kui vastav bussijaam seda korjab. Mingi konkreetne pilet peaks ka selle kohta olema. Kui midagi vastu ei anta, siis on asi kahtlane. Pagasi eest korjab tasu bussijuht või mõni abiline. Samuti peaks selle eest tšeki saama.

Võta väikest raha euros kaasa. Kui tõesti mingi jama on, siis suures bussis on ikka keegi, kes sulle viie eurose või isegi müntide eest marku vahetab vajadusel.