Viimasel ajal on kirgi kütnud erinevad hinnavead, mille tõttu on mitmed reisihuvilised saanud endale (väga) soodsaid lennupileteid. Viimaseid ilmekaid näiteid on Lufthansa juhtum, kus Kolumbiasse ja Venetsueelasse sai edasi-tagasi pileti 265 euro eest. Väidetavalt oli tegemist hinnaveaga (http://www.aamulehti.fi/cs/Satellite/Kotimaa/1194673474245/artikkeli/lufthansan+emamoka+myi+lentoja+vahingossa+ilmaiseksi.html), mitte aga sooduspakkumisega. Näiteid on mitmeid teisigi.
Hinnavigadega kaasneb aga paratamatult ka hirm, et piletid tühistatakse või tekib lennufirmaga vaidlus. Mingi hetk ei julgegi ehk enam soodsaid pileteid osta - äkki on hinnaviga ja niikuinii lennata ei saaks?
Juriidiliselt on lennufirmal kindlasti teatud juhtudel õigus lepingsu taganeda. Eristada tuleks kahte olukorda –
1.kui tegemist on ilmselge veaga ja klient teab, et tegemist on veaga ja pahatahtlikult kasutab seda ära (nagu nt eurole üleminekuga Travelpartner.ee-s oli – piletid Bangkoki 700 EEK, kuigi oleks pidanud olema 700 EUR) 2.kui kliendilt ei ole mõistlik eeldada teadmist, et tegu on veaga. Mina näiteks sain teada, et Lufthansal viimati viga oli, alles hiljem, pärast piletite ostmist. Hind ei ole midagi ebanormaalselt odavat (käsin Indias 4500 eest ja see oli sooduspakkumine, Cathay Pacific pakkus HK-sse 6000 eest jne), samuti teistel kuupäevadel olid tavalised hinnad ja tegemist on economy klassiga – ei saa eeldada, et ma oleksin kursis, et see viga on. Mille järgi seda järeldama peaks?
Lennufirmal kui majandustegevuses osalejal on igal juhul kõrgem vastutus tarbijalepingut sõlmides, sh kohustus tagada õiget hinda jt. Lepingust taganemine oleks enam-vähem lihtne, kui on ilmselge eksimus ja seda kurjasti ära kasutatakse (tarbijapoolne pahatahtlik tegevus). Kui aga lennufirma ise laseb oma süsteemis vigadel ilmneda ja need vead ei ole ilmselged, siis on olukord teistsugune. Näiteks kui ma 265 euri eest endale first klassi saaks, siis võiks arvata, et ma pidin ju eeldama vea olemasolu, economy klassi puhul see aga nii pole.
Näide tavaelust: kui ma saan poest piima ostes seda kassast 10 eurosendi eest, siis ei saa ju müüja hiljem minu juurde tulla ja öelda, et sorry, tegelikult oli see 1 euro, kassaaparaadi/sisestamise/triipkoodi vm viga. Ja miks inimene peaks jätma kasutamata võimalust osta soodsatel tingimustel endale midagi, mida ta niikuinii osta tahaks? (kui ma poodi läheks ja mul piima oleks vaja, ma ju täitsa võtaksin selle 10-sendise).
Seega isiklikult arvan, et reisija (tarbija)ei peagi iga kord üritama pingsalt välja segitada, kas lennufirma tegi vea või tahtiski sooduspakkumist teha. Kindlasti tasub olla ettevaatlik pakkumiste osas, mis on ebarealistlikud (100 EUR Austraaliasse), kuid muus osas tuleks lähtuda üldistest teadmistest ja tegutseda heausklikult ning mõistlikult. Sellisel juhul ei ole lennufirmal ka juriidilist alust pilet tühistada. Nii EL-s on üldiselt üpris tugevad tarbijakaitse-eeskirjad, mis panevad majandustegevuses tegutsejale suurema nii vastutus- kui lõppkokkuvõttes ka tõendamiskoormise.
Mis on aga teie arvamus - kas hinnavigu tuleks alati eeldada ja neid karta ning vältida? Või tuleb alati ja igal juhul asjaoludele vaatamata kõik soodne ära osta? Kas reisija peaks üritama välja selgitada, kas tegemist sooduspakkumise või veaga? Kas lennufirma peaks saama tühistada vea tõttu müüdud piletid? Või nõuda lisaraha?
Jätkuks siin mingi hetk toimunud arutelule lisan siia ühe lingi http://thestar.com.my/news/story.asp?file=/2008/5/6/nation/21156693&sec=nation. Nimelt näeb Malaysia Airlines (MAS) hinnapoliitika ette, et kõigil siselendudel (nüüd ka lendudel ASEAN riikidesse) pakub Malaysia Airlines kuni 30% nn null-hinnaga lennupileteid, mille puhul tasub reisija ainult lennujaama- jm kohustuslikke makse. Sellised sooduspakkumised said võimalikuks tänu sellele, et MAS analüüside kohaselt jääb peaaegu igal lennul täitmata ca 30% istekohtadest. Müües pileteid ainult maksude eest, saab firma suurendada oma kasumit, kuivõrd nn tasuta reisijad maksavad ikkagi kinni lennujaama- jt kohustuslikke kulusid (vt nt http://en.wikipedia.org/wiki/Malaysia_Airlines).
Viimatise MAS soodukampaania raames sai edukalt soetada 1-naelase baashinnaga pileteid Londonist Malaysiasse, Taisse jt Kagu-Aasia piirkonna riikidesse. Lõpphinnaks kujunes Kuala Lumpuri puhul näiteks 301 naela, millest 299 olidki kohustuslikud maksud. Ilmselt katsetab MAS siselendudel ennast õigustanud hinnapoliitikat nüüd ka laiemalt.
Selles valguses tundub hinnavigade ja sooduspakkumiste eristamine eriti raske, peaaegu võimatu. MAS kindlasti ei kvalifitseeru ka nn saast-lennufirmaks, kelle puhul võiks ulmeodav hind veel enam-vähem loogilisena tunduda. Küsimusele, mis on mõistlikult odav ja mis ebamõistlikult odav lennupilet, on aina raskem vastata.
Ilmselt oleme jõudmas sinnamaale, kus ebamõistlikult odavaks ja ilmselgeks veaks saab kindlalt nimetada selliseid lennupileteid, mille puhul lennufirma justkui maksab lennureisijale peale, tasudes ise ka osasid makse. Samas, siin tekib küsimus võimalikus dumpingus ja lennujaama poolt firmale tehtavates soodustustes - äkki konkreetne lennufirma maksabki konkreetse siht- või lähtekoha puhul vähem makse ja tasusid kui teised lennufirmad?
Tonlist, mina olen Sinuga täiesti nõus. Õiguslikust küljest on nii, et elementaarsel tasemel peaks igaüks eeldusikult aru saama, kui tehing on "mida" - nagu nt oli see ilmselge Travelpartneri juhtumi puhul (ca 700 EEK lend TLL-BKK, 1500 EEK TLL-Sydney jne). Ülejäänu osas on kõik rajatud puhtalt mõistlikkusele ja tarbija-kaupmees suhtele. Seega minu kui juristi seisukoht on, et nt Lufthansa odavate Ladina-Ameerika piletite puhul ei saa eeldada tavatarbija arusaamist, et tegemist on hinna veaga. Sellisel arusaamal on ilmselt ka Lufthansa enda juristid, sest nende poolt soomlastele saadetud kiri (http://trip.ee/content/lufthansa-n-uab-veapileti-ostnud-soomlastelt-lisaraha.html) ei ole juriidliselt siduv ning kvalifitseeruks pigem nn fishinguks (ehk keegi ikka maksab) kui juriidiliseks tahteavalduseks. Kiri ei sisalda ühtegi viidet ühelegi lepingu- ega seadusepunktile :)
Nii et mina olen jätkuvalt ja aina enam seisukohal, et tavatarbija ei saa ega pea teadma kõiki hinnakujunduselemente iga konkreetse lennufirma puhul ning seda ei saa ka eeldada. Otsustades, kas pilet on hinnaviga või soodukas, tuleks lähtuda vanast heast usust ja mõistlikkusest.