Kas keegi saab nõu anda Kuuba kohta!

Mure, sõidame Kuubale. Olen kuulnu, et sel on "mehhiko peesod" samas vääringus mis "canada dollar" ja "euro", st. 1 peeso= 1 euro. Kas keegi oskab vastata - on see tõsi? Võtaks väheke pappi kaasa.....

Euro eest maksti jaanuari keskel ca 1,3 konv. peesot. Dollari eest vähem pluss mingi teenustasu. Rohkem kursse ei jälginud. Havannas võtsin ainukesest nähtud sularahaautomaadist ka Hansapanga deebetkaardiga 50 konv. peesot välja. Hiljem vaatasin panga väljavõttelt: maksma läks see tehing 591 krooni.

krt sellest Kuuba rahast enam aru saab. Meie vahetasime USD nii (tshekist väljavõte): USD 20.00 Gravamen USD-> -2.00 ------------------ NETO 18.00 Por Tipo/Rate 0.8935 ------------------ Venta/Sale Peso Convertible 16.10 (30.01.2008) Niiet 10% rabavad USD vahetusel ära. Kaardiga maksime kaks korda. Esimesel korral söögikohas toodi arve 12.45CUC ja arvelt läks maha 12.45*usd päevakurss. Teine kord maksime lennujaamas arve ca 14 CUC (maha läks 16.19 usd ehk 173.88). Eurosid meil kahjuks polnud mida vahetada. Ainus EUR-tehing, mida ma tegin oli selline et neiu wc-s tahtis eur müntidest lahti saada ja vahetas need 5 dollarilise kupüüri vastu. Mehhiko peesot vahetasime kursiga 500 mehhiklast = 40 CUC ja mõned mündid peale. Ju oli kasu vastastikune. Tema sai müntidest lahti ja mina sain eure, millega estonian airi pardalt süüa osta.

Kuidas jootraha jätmisega lood on? Lugesin kuskilt Kuubat tutvustavast broshüürist, et müntide jätmine on solvav vmt. On tegelikult ka nii? Et siis võtta pigem 1USD paberraha euromüntide asemel. Eurosedel on alates 5EUR. Ja kumba siis tegelikult eelistatakse saada, eurot või taala?

Eelistatav on CUC peaaegu igas olukorras. (Kuigi on ka erandeid - näiteks kohaliku jäätise puhul on sobilik siiski CUP). Ja valuutavahetuse puhul pole kysimus mitte selles, mida nad eelistavad saada, vaid selles, et kas on mõtet maksta 10% makse USDi vahetamise eest - täpsemalt saab sellest lugeda kasvõi eeltoodud lingi alt.

Vaatasin ühelt uk saidilt, et sulle viisat ennem ei anat, kui sul on majutus ja lennupiletite koopiad ette näidata, vastab see tegelikusele, jasoovin ise muidu minna märts,

Juhhei, tipi inimesed!

Jõudsin 2-nädalaselt Kuuba reisilt tagasi nädala aega tagasi. Kuna Helsinkist hangitud Travelcardid olid olemas ja lennukis saime uued, siis oleks täitmata vormid (2) võimalik 250 krooni eest tükk kellelgi maha müüa. Hind 50 eeki soodsam kui reisibüroos, kus sama asja eest 300 krooni küsitakse. Kel huvi, kirjutage.

Aga mõni sõna siis kogetust. Sündmuspaik: Holguin, Guardalavaca kuurort, Havannast ca 900 km. Järgjeb väljavõte reisikirjast. Ehk keegi saab paremat aimu, mis ja kuidas ja kes...

Kohalike kuupalk on keksmiselt Eesti rahas 250 krooni, olenemata sellest, kui tubli keegi on. Eluolu pole seal roosiline. Kohalikud on õnnetud. Nagu administraatori käest toa võtmeid saades kuulsime, saab internetile ligi vaid üheksast viieni ning ka seda elava järjekorra alusel. Ühendus – sõna otseses mõttes maailma aeglaseim – maksis pooleks tunniks 60 krooni. Võite teha ise kiire arvutuse, mitu minutit kohalik inimene oma töötasu eest netis saab passida. Mobiiltelefon on täielik luksus. Autosid saab osta vaid valitsuse lubadega, automaatpesumasinat müüakse vaid valuutapoes. Paljudes hüttides pole isegi mitte elektrit. Nälga suremisest päästavad valitsuse ettenähtud talongid, mille eest iga kuu miinimum toidunormi käiakse lunastamas. Teisel päeval, reisibüroo korraldatud infotunnis, leidis trip.ee-st loetud info igati kinnitust. Nimet on Kuubal kaks valuutat – CUC ehk turistide raha ning kohalik peeso. Vahetuskurss seega 1 -24le. Ilmselt ei pea olema geenius, et välja mõelda, kellelt Fidel rohkem raha pommib…Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Kuuba turistile odav maa. Hinnad sarnanevad Euroopale. Hotellituba Havannas maksab sama palju kui Tallinnas, alkoholist, sissepääsupiletitest ja muust rääkimata. 800 krooni päevas + kindlustused tuleks välja käia ka rendiauto eest. Ca 300 krooni tuleb tasuda ka maalt lahkumise eest. Floridast linnulennult kõigest 200 km kaugusel asuv Kuuba pealinn oli samahästi kui teine planeet. Lennujaama WCs tervitas turiste kõigepealt paberijagaja: igaühele 60 cm. Prilllauata wcpott, nirisev kraan ning ebausaldusväärne loputuskasti töökord olid sama ehtsad kui Fideli sotsialism. Fanta pudelist said soovijad kätepesuks ka vedelseepi paluda. Arhitektuur, kohalikud inimesed, mood ning kogu eluolu olid omajagu vaatamisväärsus. Kittelkleidid vaateakendel, leti alt sebitud retuusid naiste sihvakatel kintsudel, kirevad plastmassist ämbrid kohalikele mõeldud poodides, lettide viisi ketse, ühe ja sama leti peal müüdav valik batareidest juukselõksuni ning kolm kvartalit pikad jäätisejärjekorrad on Kuubal elavate inimeste igapäevane kurb reaalsus. Poodides haiseb. Päev otsa Havanna uue linna – ülikooli, vaateplatvormi ja rummimuuseumiga tutvumine kulmineerub õhtuse Tropicana showga. 800 kroonise sissepääsupiletiga maailmakuulus turistilõks, Rio karnevali meenutav kostüümi- ja lauludraama, kestis kokku kaks tundi. Hinna sees oli tervitusjook, kaks oliivi, kaks singilõiku ja üks karastusjook. Ilma muljetavaldava akrobaatika kavata oleksin pettunud olnud. Praegu olen pooleldi petta saanud. Kuna SMSi saatmise eest tuli Kuubal maksta 15 krooni ning iga vastuvõetud kõne eest 70 krooni minutis, siis arusaadavatel põhjustel me kojujäänud sõpru ja tuttavaid “Tervitusi Kuubalt!” stiilis sõnumite ega kõnedega ei tüüdanud. Auruvedurist sigarivabrikusse viis meid mõnus konditsioneeritud ning mugav buss. Seesama, mida hordide viisi tee ääres seisvad elanikud hääletades peatada üritavad. Kuubal ei ole ühistransporti. Bussipeatustes ootab reisida soovijaid inspektor, kes mööduvatele valituse numbritega masinate vabadele istekohtadele järjekorranumbreid jagab. Kuna turist on püha loom ning üks peaasjalikke sissetulekuallikaid, siis meie – valitsuse numbriga buss – vabade kohtade olemasolule vaatamata, ühtegi hääletajat peale ei pea võtma. Jõuame sigarivabrikusse. Kolmest erinevast osakonnast, milleks on rullimine, sorteerimine ja pakendamine, vuhiseme läbi poole tunniga. Lisaks giidile hoiab meil silma peal ka vabriku usaldusisik, liibuvate täpiliste retuusidega meigitud Kuuba proua. Töötempo on tehases karm. Tõsi, pingutada on siiski mõtet, sest plaani täitmise korral ootab usinaimaid töömesilasi ka preemia. Tubakalõhnasest vabrikust viis meid tee Holguini linna mäe tippu. Sealt edasi järnes kehakinnitus. 27-aastane giid, naissoost rühmajuht, muutus eravestluses pärast seda, kui teada sai, et me samuti endisest kommunismi riigist pärit oleme, üllatavalt avameelseks. Riigi poolt giidiks määratud naisterahvana ei tohtinud ta režiimi nõrkadele kohtadele arusaadavatel põhjusel liiga palju rõhuda, samas ei hoidnud ta end meiega vesteldes liialt tagasi. Ta rääkis pikalt oma hirmust saada 30 aastaseks. See on aeg, mil Kuubal elus vähegi haljamale oskale sooviv seltsimees kommunistlikkusse parteisse astuma. Enne seda saab olla vaid toetajaliige. 30selt aga ootab ees täisliikme staatus. Ta ei usu kommunismi. Ta ei fänna Fideli. Samuti osutas neiu vildakale tervishoiusüsteemile ning kõigele muule, mida Lääne maailmale ilusamana püütakse näidata. Elu on seal omadega metsas…

Kas Sa oma emaili ei tahaks siia lisada või mulle ise meilida, oleks paar küsimust, ise oleme minemas samasse kanti märtsis. Kui ei taha siia jätta siis minu meil: katrekase@hotmail.com

Mis kuupäevadel plaanid olla ja mis hinnaga pilet oleks? Kus ja kuidas ringi plaanid liikuda ning ööbida seal? Omal ka plaan minna seljakotireisi tegema.

Terv. Villu villuj@hotmail.com