Vaatasin Reporteri India teemat. Lugesin pettunud India külastajate memuaare siin foorumis. Mõtlesin. Mõtlesin teemal, et miks india kogemused on must ja valge. Üheltpoolt vaimustus ja vastu jäägitu vihkamine baseeruvalt räpasusele. Miks nii!? Vaimustunud räägivad ehedalt positiivsetest kohalikest inimestest ja imeilusast maast. Pettunud räägivad sitahunnikust teepervel. Kole jah. Aga vaimunustunud oskavad hunnikust mööda vaadata, pettunutel varjutab hunnik terve silmapiiri. Kas see, et olen elanud kaks aastat oma lapsepõlvest Indias on põhjus, et oskan sitahunnikust mööda vaadata ja hinnata hindude siiralt ilusat hinge? Ei usu, kes vähegi avatud on suudab nautida Indiat täiega. Ja teepervel soolt tühjendav hindu ei ole emotsiooni määrav. Pärast paarikümne aastast vahet olin indias kevadel. Ülehomme lähen uuesti. Mind ei häiri hunnik teepervel. Ma näen Indias midagi rohkemat. Ja see mida näen meeldib mulle. Ja sellepärast lähen sinna tadasi aina uuesti. Tulge ka teie, kes te suudate üle sitahunniku vaadata ja sellest kaugemal ilu näha. Teie, kellele sitahunnik teepervel varjutab silmapiiri, ÄRGE TULGE! Või kui tulete, siis ärge võtke sõna ja ärge näidake oma võimetust kohaneda erineva kultuuri ja tavadega! Palun!
Nojah, aga KUHU ta pühib oma luuaga selle jama? Naabri ukse ette? Kuna neid siin nii palju on... S6nnikust ja prügist rohkem häirib mind tegelikult hoopis see, et k6ik väiksemad ojad ja j6ed on sisuliselt solgiojad. Reoveepuhastussüsteemid, kui nad ka olemas on, ei tule solgiveega lihtsalt toime. Ja kogu kraam voolab allavoolu ookeani suunas... Kuid l6ppeks on inimesed ikkagi erinevad ning kui kogu sellest saastast mööda vaadata, siis on siin avastamist ikka meeletult. Kaks kuud olen kohapeal olnud ja veel ei ole k6rini saanud :) India jutte-pilte-videosid saab vaadata aadressilt http://arvoanton.blogspot.com/