kes võiks Indiasse minna

Vaatasin Reporteri India teemat. Lugesin pettunud India külastajate memuaare siin foorumis. Mõtlesin. Mõtlesin teemal, et miks india kogemused on must ja valge. Üheltpoolt vaimustus ja vastu jäägitu vihkamine baseeruvalt räpasusele. Miks nii!? Vaimustunud räägivad ehedalt positiivsetest kohalikest inimestest ja imeilusast maast. Pettunud räägivad sitahunnikust teepervel. Kole jah. Aga vaimunustunud oskavad hunnikust mööda vaadata, pettunutel varjutab hunnik terve silmapiiri. Kas see, et olen elanud kaks aastat oma lapsepõlvest Indias on põhjus, et oskan sitahunnikust mööda vaadata ja hinnata hindude siiralt ilusat hinge? Ei usu, kes vähegi avatud on suudab nautida Indiat täiega. Ja teepervel soolt tühjendav hindu ei ole emotsiooni määrav. Pärast paarikümne aastast vahet olin indias kevadel. Ülehomme lähen uuesti. Mind ei häiri hunnik teepervel. Ma näen Indias midagi rohkemat. Ja see mida näen meeldib mulle. Ja sellepärast lähen sinna tadasi aina uuesti. Tulge ka teie, kes te suudate üle sitahunniku vaadata ja sellest kaugemal ilu näha. Teie, kellele sitahunnik teepervel varjutab silmapiiri, ÄRGE TULGE! Või kui tulete, siis ärge võtke sõna ja ärge näidake oma võimetust kohaneda erineva kultuuri ja tavadega! Palun!

Eks inimeste arusaamu on erinevaid. On ju Eestiski mitut liiki inimesi. Ühtedele meeldib üdini lakutud ja nülitud muru ning odavast europlastist butafooriaga standardkeskkond, teised hindavad looduslähedust ja loomulikkust. Viimases nähakse pea eranditult alati lohakust ja räämas olekut. Karta on, et Indiasse reisijate hulgaski seda esimest liiki inimesi parasjagu satub. Sinnaminemise põhjuseks on enamasti lihtsalt kuskilt kuuldud "see on in" või hilisem hooplemistahe. Selline see varakapitalistlik Eesti elu on..

ma ei tule Indiasse vaatama sitahunnikut.Ei meeldi see mulle Eestis ega ka mujal. Kahju et mõni inimene on võrdlusmärgi pannud loodusläheduse ja loomulikkuse ning sitahunnikute ja prügimägede vahele. Head kohanemist sitahunnikute vahel teemaalgatajale.

Mul on tunne, et Indiasse minnakse kahte moodi: 1. vähe reisinud inimesed, kes ei oska ette kujutada, mis neid ees ootab; 2. juba maailma natuke näinud inimesed, kes kujutavad ette, mis neid ees ootab. Minu käest on viimasel ajal küsitud üsna sageli, et millal ma siis Indiasse lähen. Ise tunnen, et ei ole veel selleks valmis, et tunda Indias olemisest rõõmu. Kindel on see, et mingis 5* hotellis ma passida ei viitsi aga sealses nn loodusläheduses ringi koperdada... paneb mõtlema. Nii, et käin ennast harjutamas natuke tsiviliseeritumates kohtades ja eks millalgi võtan ka India käsile. Ei tasu pahandada inimestega, kes suudavad selliste riikidega harjuda (või neil puudub võrdlusmoment jms).

Tibiajakirjandus on tibidele. Olgu selleks siis sellesama Kanal 2 "reporteri" "leeoo" või tänase Arteri "kogenud reisisell" Ines Aru. Ma ei ole Indias käinud, aga kavatsen sinna peagi minna.

Kas oled Hiinast tagasi? Tahaks reisimuljeid ja pilte. Väga! Mukikass

Väga yhekylgne arusaam India-temaatikast ja kommentaaridest - ääretu vaimustus versus sitahunnik.

Jutus on iva sees küll, kuigi päris kõigega ise ei nõustu. Igaljuhul ei ole India mingi "mainstream" koht, kuhu minna puhkust veetma. Enne Indiasse sattumist peaks siiski teadma, mis ees võib oodata. Taj Mahali, 1001 öö muinasjuttude Radzhastani, Mowgli lugude, gurude, joogide jms ühekülgne haipimine võib inimesele põhjustada paraja shoki, kui ta India reaalsusega kokku puutub. Ja siiski ei saa ma päris mööda vaadata prügihunnikutest, see näitab siiski mingit suhtumist ümbritsevasse ja sellesse kui harmooniline siiski ollakse Kõiksusega.

Ma ei saa sellest aru, kuidas saab see kellelegi olla suureks üllatuseks, et Indias on palju inimesi, palju mustust ja palju vaesust. Millisena siis Indiat ette kujutatakse? Ükskõik kuhu reisides võiks ju olla mingid algelised teadmised sihtpaigast.

No nüüd on küll eriline teema leitud - sitahunnikud, mis varjutavad silmapiiri. Tõsi küll,ükskord Jaipurist lõuna poole sõites sattusin maantee ääres nägema just niisugust sitahunnikut, mis tõesti silmapiiri varjutas. Peatusime ja arutasime, kust selline tohutute mõõtmetega hunnik pärit võib olla. Vähemalt 1000 inimest oleks selleks vaja või paarkümmend elevanti. Hunnik oli ühtlase koostisega ja ühtlaselt värske, mis näitas, et ta kuulus siiski ühele olendile. Me ei suutnud selgusele jõuda, kes selle maha jättis. Üle tee kükitas parajasti üks kohalik taat, kes jättis endast maha tavamõõtmetes sitahunniku. Olen pärast seda palju Indias rännanud, aga nii suurt hunnikut pole enam kohanud.

arvan, et seal käis Põhja Konn

Täiesti vales teemas see kommentaar, aga olen tagasi jah ning kirjutan tagantjärgi blogi oma Hiina reisi kohta, kui saan selle enam-vähem loetavasse konditsiooni, siis annan ka avalikult lingi.

Kõik sõltub lihtsalt kohanemisvõimest ja avatusest. Või ootustest-lootustest, ettekujutustest. Mida vähem ootusi ja lootusi ja illusioone-seda vähem pettumusi. Ise arvan, et raamatutes tuhnimine ei anna ettekujutust ühegi maa elust-olust. Raamatutarkus on raamatutarkus. Vahel on ju tore teada, et mis tegelane on Hanuman ja üldine info mingi kultuuri arenguloost. Kui oled uudishimulik ja avatud, siis ei ole vaja koguda palju eelnevat informatsiooni. Kõik lihtsalt on nii kui on, isegi kui me tahaksime, et oleks teisiti. Minu reiside elamuseks on kontakt inimetega. Siiani pole olnud ühtegi pettumust. Peale selle, turist on turist. Paikades, kus palju turiste tundub, et kõik inimesed sinult midagi tahavad. Usu mind, kui kõik India inimesed sinult midagi tahaks, siis ei tuleks meist keegi enam Indiast tagasi!

Vaatasin alles nüüd internetist seda reporteri India-lugu. Olles ise Mumbais käinud ning seda linna täielikult nautinud, arvan, et selle saate tegijad lihtsalt tõesti ei oska (teemaalgatajat tsiteerides) sitahunnikust kaugemale näha. Ise tegin enne Indiasse minekut korraliku eeltöö ning aimasin enam-vähem, mida oodata. Mingil määral see räpasus muidugi ehmatab, aga selle kõrval on nii palju huvitavat, et sellest on võimalik mö10da vaadata. Mumbais on palju ilusat, mis vaatamist vääriks ning kahju, et Reporteri tegijad seda näha ei osanud.

Mina tegin ka eeltööd, sellele vaatamat hakkas see räpasus reisi peale rusuvalt mõjuma.

aga ei saa ükski normaalne inimene mööda minna faktist et India ON väga räpane, samas suure kultuuriajalooga maa. Möödavaatamine ei tee olematuks midagi. Ja ega Indial tänasest päevast polegi midagi näidata peale värskete sitahunnikute...muud vaatamisväärtused on eelmiste põlvkondade poolt loodud.

Kummaline on see inimene... Tihti tundub, et Mujal Maailmas on kõik parem kui Eestis. Ja siis äkki...Välismaised sitahunnikud on halvemad kui meie endi omad?! Uskumatu...Mingem kõik suvel metsa, kuivkäimlate ümbrused on lagastatud, kui aus olla, siis läheb süda täpselt sama moodi pahaks. Meil on ruutmeetreid inimese kohta lihtsalt rohkem. Ma ei tea mitmega me neid sitahunnikuid korrutama peaks. Ja siin on loodud tingimused oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja ikka ei oska me käituda. India räpasus on kohati ka lihtsalt riigi suutmatus kogu rämpsu korralikult koristada. Ja kui sul pole kodus vetsu ja naabril ka pole ja kui paljud kükitavad tänava ääres rentslis siis ongi see normaalne. Aga küll olukord seal ka muutub. Nina krimpsutamine, kirumine ja nägude tegemine kindlasti ei aita...

Ma ei teadnud Indiast eriti midagi, kui sinna läksin - kõige suurem soov, mis hinges põles, oli näha Varanasit ja rahvuspargis uitavat tiigrit. need said ka nähtud.

India oli oma mitmekesisuses tõepoolest vaimustav. Ja üks häiriv tunne oli piinlikkusetunne, piinlikkusetunne seepärast, et minul on elus justkui veidi paremini läinud kui paljudel neist. Reisi lõpupoole hakkas räpasus rohkem häirima.Paha on küll nii mõelda, aga mulle tundub, et need india inimesed on ise natukene laisad - neid on seal nii palju...kui igaüks luuaga oma maja ümbruse korda teeks...oleks eelkõige neil endil parem elada. Aga on, mis on, India on põnev maa ja vahva on seal seigelda.

Nojah, aga KUHU ta pühib oma luuaga selle jama? Naabri ukse ette? Kuna neid siin nii palju on... S6nnikust ja prügist rohkem häirib mind tegelikult hoopis see, et k6ik väiksemad ojad ja j6ed on sisuliselt solgiojad. Reoveepuhastussüsteemid, kui nad ka olemas on, ei tule solgiveega lihtsalt toime. Ja kogu kraam voolab allavoolu ookeani suunas... Kuid l6ppeks on inimesed ikkagi erinevad ning kui kogu sellest saastast mööda vaadata, siis on siin avastamist ikka meeletult. Kaks kuud olen kohapeal olnud ja veel ei ole k6rini saanud :) India jutte-pilte-videosid saab vaadata aadressilt http://arvoanton.blogspot.com/

Ma valmistusin ca 4 kuud oma India-reisiks ette: lugesin, uurisin, puurisin. Aga sa ei saa kunagi olla piisavalt ette valmistatud, kui sa ei ole seal käinud ja näinud. esimesel päeval saabus ikkagi mingil määral šokk. Edasi oli juba lõbusam ja nalja ning seiklusi sai palju. See on nii erinev maailm võrreldes meie "turvalise" Eestiga. Viibisin seal 2 nädalat (mõne arvates kindlasti vähe), kuid viimasel 2 päeval sai tõsiselt kõrini. Tahtsin lihtsalt rahu ja vaikust ja oma KUIVA ning mõnusasse voodisse. Sellegipoolest oli see elamus ja ma ei kahetse mitte midagi.

Vaatasin ka just reporteri lugu. Täiesti uskumatu. Selliste nappide topikestega tibid loomulikult tekitavad enda ümber rahvahulka :S Ise veetsin 1 kuu Indias aastal 2004 ja minul on sellest maast vaid kustumatud mälestused. Palju muidugi aitas kaasa kohalike sõprade olemasolu ja 1-nädalane india pulm. Aga ka väljaspool seda ma ei ütleks, et nii hirmus shokk oleks olnud. Veetsin terve nädala New Delhis. liiklus on muidugi suht kohutav, aga see pigem tegi nalja kui shokeeris. Loomulikult on kõik teistmoodi ja 42-tunnised rongisõidud ning pidev tähelepanu all olemine tüütasid ära, aga lõppkokkuvõttes on minu meelest India imeline maa, kus on nii palju erinevaid asju vaadata. Juba loodus on niivõrd erinev riigi erinevates osades.