...et suures osas maailmas oled ikka turist, sest näed välja nagu turist, kuna parema tahtmise juures ei anna kohaliku mõõtu välja. Naiste ridikülid võivad olla ihalusobjektiks (nn. kotijooks) nii Napolis kui ka Nairobi tänaval. Tallinna tänavad pole muidugi erand, kuid Eestis oled ikkagi kodus. Eestasku variant on küll hea, kannan isegi. Enam ei kasuta vöökotti millegi väärtusliku kandmiseks, sest sealt kipuvad asjad Trikimehe stiilis müstiliselt kaduma. Kõige trastilisem juhus oli kunagi Luksemburgi katedraalis. Võimaluse korral jaota pangakaardid, sularaha, dokumendid üle keha laiali.

Mis ühest varianti siin ikka soovitada, see tunduks sama hea kui 100 parimat reisisihti. "Jaga vahendeid" on loomulikult alati hea soovitus, aga eks sõltub ka olukorrast.

1. Kus sa parasjagu oled? Euroopas, Aasias, Aafrikas või Ladina-Ameerikas? Igas kandis omad nüansid. Aga üks, mis kindel - look cheap (= not stupid white gringo)! Suurem osa probleeme kaob. Jäta koju ehted ja träni, mida kaotada ei taha (fotokaga see kahjuks ei kehti).

2. Öös on asju. Ja enamasti pahasid asju, kui näiteks Sahara-aluses Aafrikas liikled. Takso.

3. Look around! Kõlab tobedalt, aga töötab. Isegi Aasias, aga mujal on see tegevus eriti vajalik.

4. Mitu rahakotti. Üks röövimiseks. Sinna vanad krediidkaardid ja natuke raha.

5. Parem karta. See on selline suhteline värk. Näiteks enamik ei riski Zimbabwesse minna, aga karta ei tule üldse mitte Zimbabwet, kuivõrd näiteks öiseid seiklusi ja muid no-no-sid.

Minul on väga lihtne nipp, sularaha on kaasas niipalju kui arvan vaja minevat+ kaks krediit kaarti, ning 2 kaarti on igaks juhuks hotellis, vöi kus iganes ma ei ööbi, kas seifis vöi valve all.

Kaunis keeruline on näha välja nagu turist kui sa oled kõigist vähemalt peajagu pikem ning ainuke heledapäine (ja -nahaline) kodanik 200m raadiuses.

Mul on reisides (ka Euroopas, loe alt poolt miks) kaelas särgi all kantav rahakott (õhuke ja valge), kus hoian tavaliselt poolt oma rahast ja pooli kaarte + passi, mingi hulk raha (u. ühe päeva jagu) on lihtsalt lahtiselt kusagil taskus või fotokoti (ühe ühe õla käiv seljakott, mida kannan alati kõhul) esimeses lukuga taskus. Fotokott kõhul ei lase rahakotil särgi all, kõhupeal välja paista, pikad juuksed ei lase ka kaelalt paela ära näha. Ülejäänud raha, kaardid ja ID-kaart on hotellis erinevate riidesemete sisse ära jaotatud.

Välja näen muidugi nagu hipi kah, see arvatavasti aitab :D

Minu teooria on see, et varastamine tuleb varastele (näiliselt) rakseks teha - miks peaks varas minema raskema vastupanu teed ja hakkama mult midagi särgi alt varastama, kui ta võiks leida mõne lihtsama ohvri? Samuti ei kanna ma ei ehteid ega kellasid ega bärindirõivaid.

Ja mis puudutab Euroopat, siis ainus kord, kui mult on elus midagi varastatud, oli Barcelonas rahakott teksade esitaskust. Komme (isegi tollele hetkel väga purjus olnuna) oma taskuid (vms kohti kuhu midagi väärtuslikku pandud on) perioodiliselt üle katsuda, kas kõik on alles, lasi mul varguse 2 sek peale selle toimumist avastada, ja ma sain oma rahakoti tänu erinevatele õnnelikele juhustele tagasi ilma, et midagi kadunud oleks.

Bussides, laevades, rongides, ja nende jaamades/sadamates on alati kottide rihmad ümber käte ja jalgade keeratud või ümber toolide. Fotokas on alati ümber randme tugevalt rihmastatud.

2007 Kambodzhas olles hukkus seal just üks prantsuse tütarlaps kes oli motorolleri tagaistmel, ja kellelt kotti ära tõmmates tõmmati ta õnnetult kõrval sõitnud bussi rataste alla.

Paari päeva eest olin haiglas koos norrakaga, kellele oli Lõuna-Venemaa mägikülas kaikaga pähe löödud, temalt ja naiselt raha & kaardid ära võetud.

Tema viga oli siis see, et nad ei tundnud kohalikke ohtusid ja läksid pimedas kahekesi kõrtsist hotelli. Oleks pidanud käima suure kambaga. Nüüd jäi ilma mitte ainult rahast, vaid ka tervisest (korralik ajutrauma). Nii et mõnikord ei aita kuitahes kaval peitmine, tuleb teatud kohti lihtsalt vältida.

...ja mõnikord pettetaskut kasutute kaartidega nagu Veigo soovitas. Samuti ostsin Mendoza (Argentina)matkapoest sellise vöörihmakoti (NB! mitte vöökott!), mis ei paista särgi alt välja (kui just kullakange täis ei lao)ja kannatab ka dokumentide hoidmist. Paraku on ette tulnud ette igasuguseid situatsioone, ka võitlust lausröövimise vastu.

Mul on reisimiseks üleõlakott, mida alati kõhupool kannan. Nii ei saa keegi selja tagant kotile ligi ning üleõla kandmine ei lase ka kotijooksu teha. Kott näeb hästi tavaline välja, kuid peidab endas peegelkaamerat, suuremaid rahatähti, passe ja pangakaarte. Summad mida päeva jooksul võib vaja minna, on alati taskus. Niimoodi ei võta kunagi võõraste nähes seljakotist raha välja. Kuna reisin alati kahekesi, siis ühel on kott ja teisel käed vabad. Ehted jätan koju ning reisil kanname mugavaid riideid ja jalatseid, mis ei lase kergeks saagiks muutuda. Pikemal reisil seljakottidega läheb üleõlakott seljakoti põhja ja raha-passid seljakoti sisetaskusse. Seljakotid on nii rasked, et kiiret koti pätsamist pätt sellega teha ei jõuakski. Aga üldselt on kõige mõistlikum vältida pimedas väljas käimist ja kahtlaseid nurgataguseid kus muidu avaliku koha ettevaatusabinõud enam ei aita.